SITIKAD-SATIKAD, KONN ja MUIDUJUTT KA

Käes on flokside ja päevaliiliate hiilgeaeg, nende massiline õitsemine on võimas vaatepilt. Aga pole head halvata. Meie aedadesse jõudnud päevaliilia pahksääsest olen varemgi kirjutanud, aga küll küllale liiga ei tee. Kui päevaliilia õisikus leidub sääraseid ümaraks muutunud nuppe, võib igasuguse kahtluseta öelda, et selles pesitsevad kahjurite vastsed.

Sääsk hoolitseb selle eest, et ta järeltulijail oleks mõnus ja piisavalt mahlast toitu ning seepärast teeb ta oma pika "nokaga" õiepunga augu ning poetab sinna munad. Kui selline nupp katki teha, avaneb selline vaatepilt. Kes hoolega vaatab, leiab need valged röövikud, kes nupu seestpoolt tühjaks järavad, üles.

Ega neile see õiepunga avamine meelepärane polnud, üsna kiiresti sibasid nad mööda lauda laiali

Muidugi on olemas mürgid, mida kahjuritõrjeks kasutada. Aga meie üldiselt püüame nende kasutamist vältida ja seepärast korjame sellised nupud lihtsalt ära. Kui see jätta tegemata, poetavad tõugud end maapinnale, kus nad siis talvituvad ja järgmisel aastal jätkavad oma rüüstet uute pahksääskedena. Kui ma nad esmakordselt avastasin, tuli sääraseid nuppe ära korjata massiliselt, nüüd leiame me hooajal mõne üksiku sellise, Isegi kui neid meil enam ei talvitu, võib see putukas kuskilt mujalt ikka kohale lennata.

Liiliakukke tunneb iga liiliakasvataja. Ka tema kõige tõhusam tõrje on lihtsalt ärakorjamine ja vastsete mehhaaniline hävitamine. Ka siin võib ju aia mürgiga üle lasta, aga see on õigustatud ehk siis, kui aias kasvab sadu ja sadu taimi. Kümnekonnal sordil jõuab nad kõik niisamagi kokku korjata. Siin pildistasin õit ja foto vaadates avastasin, et üks kukk on roninud lausa õie südamikku

Kivil istub väike konn.... väike ta just ei ole ja ilmselt ka kurge ei karda. Aga ilus näeb ta välja küll.

Kahjuks ei tunne ma konni ega oska seepärast öelda, kellega täpselt tegu on.

 Mis nüüd kurgedesse puutub, siis sookured juba jalutavad oma poegi, aga toonekurgede omad istuvad kui maugud pesas. Ise suuremad kui vanemad, aga viimased peavad veel päevad läbi rügama oma näljaste tarvis.

Tiigis toimus meil suur pereheitmine. Kevadisest neljast ilukogrest on saanud, oh, kes neid lugeda jõuab. Aga neid pisikesi punaseid sebib vees hulgaliselt ringi. Võibolla on nende maimukeste hulgas ka mõni kuldne, aga nende tumedate selgade tõttu pole nad lihtsalt nähtavad.

Lilli on meil muidugi ikka ka :) Suurte kollektsioonide taimi olen ma nõrkemiseni näidanud, seepärast siis saavad vaid mõned huvitavamad siia. Ma saan teisi ju ka kaustadest vaadata. Varjutaimedest õitseb esmakordselt ohhoota lõokannus. On ikka uhke tegelane küll, kõrge ja sirge

Rohthortensia on juba vana tegija

ja kaherealine liilia näeb ka peale ümberistutamist tip-top välja. Ega need metsaliiliad väga liigutamist armasta ja kui seda valel ajal teha, kaovad.

Kui Rahmeldaja kurtis, et tema üks emajuurtest on kaotsi läinud, ma muigasin. Seda on aeg-ajalt ilmselt kõigil suuremate aedade omanikel ette tulnud. Aga kui Iirisesõber näitas oma põhjareisi ostusid, siis haaras isegi mind paanika. Daruma?. Kus on minu Daruma? Ma pole ju veel segi, tean, et päris ilus suur põõsake toodi meile kingituseks. Päevik kinnitas sama, aga märget tema istutamise kohta pole. Ja istutamata taimede hulgas ka pole. Ma saan aru, kui kaob mõni kribalik, aga kobeda põõsa kadumine on täielik müstika. Noh, kaua Sa ikka rabeled, küllap ta kuskilt kunagi ikka välja ilmub.

Kui päevaliiliate pildistamise aeg käes oli, siis oh seda suurt üllatust. Jaapanlaste aretis aedhortensia `Daruma` syn `Dharuma` syn `Daruma Nori` jne õitses õnnelikult suurte püsikupuhmikute vahel. Et ta valged õied roosaks muutuvad, ma ei teadnud, kuigi teades, kuidas aedhortensiad enamasti käituvad, oleksin võinud seda eeldada. Ega ma muidu räägiks, aga mulle tuli meelde, et istutamise ajal mõtlesin, et kui värvikirevate õite vahel õitseb üks valge põõsas, võiks see päris hea välja näha. Jah, aga istutamist ennast ei mäletanud :D

Tänane puhkeja teksase viigikaktus  `Kirschrot` on tavaliselt inentsiivsema värvusega ja hoopis varasem õitseja, aga ta oli üks neist, kes kevadel veidi kannatas ja hea, et üldse õitseb.

Kõige ilusamad on  minu jaoks  ikkagi sinised õied. 

Aga kui päike paneb teised värvused intensiivselt särama, on ka hea. Ja alati ei peagi need olema õied, vahel on mõni seemnekupar huvitavam kui õis.

Suurkorilus hakkab mööda saama. Tänavu olid kõik marjapõõsad lausa hullunud, aga hukka neid ka ei saa lasta minna. Jagus enda külmiku täitmiseks ja massiliseks ärajagamiseks. Isegi toompihlakad kandsid nii, et linnud neid kõiki nahka pista ei jõudnud.

Aga nüüd on käes purkimise aeg. Ogoroodinad on helded, kogu saak külma ei mahu. Ma pole aastaid niipalju hoidistanud kui tänavu. Päris huvitav lugu

Tänane ilm ei kõlvanud kuskile, päevane 35,1C oli ikka väga karm. Ka hilisõhtu ei toonud mingit leevendust. Kella 22 paiku 25, 7 on liiga palju. Tahaks head juulit tagasi, muidu tuleb konditsioneer tööle panna ja hüvasti aed mõneks ajaks.

SEENTE INVASIOON

Pean siis mina tõesti kõik halvad asjad siin maailmas ära nägema? Tõde on muidugi see, et kes taimedega ei tegele, sääraseid asju ka ei kohta.
Mõned aastad tagasi avastasin päevaliiliakärbse, uuema nimega päevaliilia-pahksääse, sel kevadel iiriserooste. Millised näevad välja seente kahjustused floksidel, roosidel, okaspuudel teab enamus aiandajaid.
Märkasin umbes nädal tagasi, et ühel päevaliilia hakkavad lehed tippudest kolletuma. Algul mõtlesin küll, et äkki on see kuivast, aga igaks juhuks käisin teda igal hommikul kontrollimas ja kuna see kolletumine kiiresti süvenes, oli selge, et mingi häda peab olemas kuskil juurte juures. Palusin mehel see `Chicago Sunrise` juba eile välja kaevata, aga me ei jõudnud sinnani. Täna oli see esimeseks tööks. Igasugu haiguskahtlasi taimi ei uuri me kunagi teiste taimede läheduses, vaid viime nad kuskile eemale neutraalsele pinnale.
Kahjustuse üldpilt on säärane, esmapilgul tundub kõik peale koledate lehtede korras olema. Lähemal uurimisel selgus, et üsna suur haiguskolle on siiski olemas.

veidi lähemalt on näha, et kolle on üsna sügav ja juured on kaetud paksult mustjasrohekate hallituskühmudega

juurekanna lõige

ja leht

Mis see siis on? Kuulsin lätlasi juba 1992.aastal rääkimast päevaliilia juurekanna mädanikust, aga näinud ei olnud ma seda kunagi. Ja mida hetkel vaja pole, selle vastu ju ka erilist huvi ei tunne. Nüüd uurisin siis veidi kirjandust ja kolasin internetis. Nii see ongi. Eristatakse 2-tüüpi päevaliilia juurekannamädanikku: märga ja kuiva. Esimest põhjustavad bakterid, teist mitmed erinevad seened. Antud juhul on ilmselt tegemist kuiva juurekannamädanikuga. Minu arvamust kinnitavad nii kuiv kahjustuskolle ja ka lehtedele ilmunud tumedad laigud, mis on sarnased paljudele teiste taimede lehtede seenekahjustusega.

Kirjanduse andmeil hakkavad seened vohama kuumade ja kuivade perioodide vaheldumisel niiskete ja jahedatega. Täpselt nii see sel kevadel on mitmel korral olnud ja meie oleme saanud peale pikka kuumust ka piisavalt vihma. Tüüpiline seenhaiguste tekkimise ilm, mis tavaliselt aga paneb seened vohama suve teisel poolel kui ilmad muutuvad peale kuuma suve vihmaseks. Tänavune aasta on olnud teistsugune ja kõiksugu hädad alustavad varem. Ja eks need kaks lumerohket talve lubasid kõigil seentel seal paksus ja soojas talvituda ja siis rõõmsalt massiliselt taimede kallale asuda.

Ravi on mõlemal juhul ühesugune. Haigustunnuste ilmumisel tuleb puhmik kohe üles kaevata ja kui nakatunud pole kõik lehvikud, siis on võimalik sorti veel päästa. Nakatunud osad tuleb kiiresti põletada. Veel rohelised lehvikud tuleb asetada 12- tunniks tumelillasse kaaliumpermanganaadi vette, seejärel kuivatada, puuderdada kuiva fungitsiidiga ja istutada uuele kasvukohale.

Haigestunud taime pritsimisel mingit mõtet pole. Küll aga soovitatakse kevadel ja sügisel pritsida tärkavaid taimi ja hoolega mulda vaske sisaldavate seenevastaste peparaatidega.

Mina sain puhmikust 2 täiesti roheliste lehtedega äärmist lehvikut, need ligunevad praegu kaaliumpermanganaadi-küüslaugulahuses. Kuna mul kodus pole ühtki pulbrilist fungitsiidi, peitsin homme hommikul lõikepinnad briljantrohelisega (nii toimin ma tavaliselt aediirise lõikepindadega), kuivatan veidi ja istutan nad potti, hoian neid teistest sortidest eraldi ja vaatan, mis neist kevadeks saanud on.

Lugesin, et sellele tõvele on vastuvõtlikumad väga uued, igasugu imeviguritega kaunistatud sordid, sest need USA aretised kohanevad meie kliimavöötmes halvasti. Aga see minu sort on Marshil (USA) aretatud juba 1969.aastal, päris vana ju teine. Meie aias on ta alates 2006.aasta sügisest, on igal aastal õitsenud rikkalikult ja jõuliselt paljunenud. Kui me istutasime päevaliiliaid ringi , jäi 2 sorti aeda, tema on üks neist. Seega pole ta saanud ka mehhaanilisi kahjustusi.

Kui edasi mõelda, siis tuleb mõelda naabritele ja siin see kurja juur ilmselt ka pesitseb.

Ma alustasin juba eelmisel aastal ristisõda tulpide vastu, sest nad ei sobi paljudele teistele perekondadele, eelkõige aediiristele naabriteks. Kõik, kes tulpe kasvatavad, on näinud millise paksu hallitusega on mõnikord sibulad kaetud. Aga meie aiast leian ma pea igal kevadel mingeid üllatusi ja ikka on 2 suurt puhmikut moodustava sordi vahele ilmunud 10-12 sibulat mingit uut tulbisorti. On nad ilusad küll, aga mitte seal, kuhu nad parema koha puudumisel mulle üllatuseks sokutati. Ja selle päevaliilia kõrval kahel pool kasvasid just tulbid! Juba eelmisel aastal sai hulk tulbisorte mujale viidud ja tänavu on nad kõik aiast välja saanud kui nüüd mõni üksik sibul pole kuskile maha jäänud. Eks neile kümnetele sortidele pean ma sügisel leidma koha, kus nad kevadel võivad ilutseda teistele taimedele kahju tegemata. Kui püsikuid on võimalik hankida väga kindlatest aianditest, kus mullad ja taimed on kontrollitud või on saadetud taimedel kaasas fütosanitaarsertifikaadid või taimepassid, siis minu arust on tulpide päritolu küll äärmiselt kahtlane. Hollandis pakendatud, aga kasvatuskohad mööda maailma laiali ja millised haigused või kahjurid sealt kaasa tulevad, ei tea küll keegi.

Tavaliselt mu siseetunne ei peta mind. Ja ma loodan, et sel aastal ma enam mingite avastustega tegelema ei pea.

HOBUKASTANI-KEERUKOI

Vaba taimede liikumine ja nende kaugelt tellimisvõimalused on suurepärane asi. Aga see on toonud kaasa ka igasuguste haiguste ja kahjurite ilmumise, mis seni olid meile tundmatud. Ikkagi peaks iga kasvataja looma endale mingi taimede karantiininurga ja vaatama kogu saadu väga tähelepanelikult üle. Kõik juured, sibulad jm tuleks aga kindlasti enne istutamist mingi vahendiga töödelda.


Refereerin pisut enda tarbeks ML lisas "Targu talita" nr.33, 13.08.2009 ilmunud EMÜ taimekaitseosakonna doktorandi Eha Svilponise artiklit uuest kahjurist, et kui ma seda peletist enda aias peaksin märkama, tunneksin ta siis ka ära.


" Keerukoi (Cameraria ohridella) (vaat, kus on alles ilus nimi:)), on Euroopas hobukastanitel uus invasiivne, kiiresti leviv kahjur, keda liigina kirjeldati alles 1986.aastal. Esmalt leiti teda Makedoonias, kuid Balkani poolsaar ei saa olla tema päriskodu.
Keerukoi täiskasvanud putukas on märkamatu väike 5mm ookerkollane valgemustriliste tiibadega liblikas. Esmakordselt märgati Eestis tema kahjustusi 2007.aastal. Sel aastal on teda leitud 4 kohas, suurimad kolded Tartus.
Keerukoi on täismoondega putukas. Muna- vastne (väike lapik ussike) - nukk - valmik (koiliblikas).
Munast koorunud keerukoi röövik tungib lehe pealmise ja alumise epidermi vahele ning toitub seal kaevandades. Kogu keerukoi valmikueelne elu toimubki samas kaevandis - sinna jäävad nii väljaheited kui rööviku vanad kestad.
Nukud on väga külmkindlad. Nad jäävad talveks lehekaevandi sisse ning täiendava külmakatte annab varisenud lehtedele sadanud lumi. Hiliskevadel väljuvad nukkudest täiskasvanud linlikad ja emased liblikad munevad uuesti hobukastani noortele lehtedele ühekaupa munad. Esimese kasvujärgu vastsed kooruvad juba paari nädala pärast ning uuristavad endale lehtedesse käigud.
Kahjuri tegutsemisest annavad märku hobukastani lehtedele tekkivad mõnesentimeetrise läbimõõduga ümarad laigud. Röövikute kasvades muutuvad need ebakorrapärase kujuga laik-kaevanditeks. Värsked kaevandid on helerohelised, kuid muutuvad kiiresti pruuniks, kui epidermise rakud hukkuvad. Tugeva nakkuse korral kaevandid liituvad, lehekoed hävivad enneaegselt ning lehed varisevad juba suve teisel poolel. Ühe kg puude alla jäänud lehtedest võivad talvitunud põlvkonna liblikad muneda 80 000 uut muna.
Kõige tõhusam taimekaitse on varisenud lehtede kokkuriisumine ja põletamine. See paraku on meil vähemalt linnades keelatud.
Soovitatakse ka kompostida kui on garanteeritud komposti kiire kuumenemine. Väikesi puid on võimalik ka pritsida."

PÄEVALIILIAKÄRBES

Eilse äikese ajal ei saanud ma seda postitust teha ja pärast polnud mul arvuti jaoks enam aega. Algul mõtlesin, et kirjutan Hilise postitusele kommentaari, aga elu näitab, et kui tekib vajadus, siis seda kirjutist ei leia enam kuidagi üles.
Need pildid ei ole minu tehtud, vaid pärinevad internetist. Kasutasin ära ka Hilise kenasti antud loa ja 2 esimest on tema pildistatud larvid.
Köögikata näidatud päevaliilia pungi on kahjustanud päevaliiliakärbse (hemerocallis gall midge) larvid (ussid). Venekeelne vaste - orehotvorka. Ma pean nüüd küll minema ja kiiresti oma materjalid sorteerima ja nad siia tassima, sest mul on kuskil olemas ka ta ladinakeelne nimi. Kärbes näeb ise välja selline. Kui ma 2001.aastal kirjutasin päevaliiliatest, ei olnud teda Eestis veel olemas ning päevaliiliatel puudusid meil arvestatavad kahjurid. Euroopas kirjeldati teda esmakordselt alles 1989.aastal. Küll oli ta juba üsna laialt levinud Ameerikas ja Kanadas.
Kärbes muneb varakevadel kui mullapind alles hakkab soojenema, õiepungade algmetesse. Eriti meelepärane on kärbsele pikk ja jahe kevad. Tavaliselt on ühes pungas mune 5-50tk, aga on kirjeldatud ka pungi, kus on olnud 300 larvi. Larvid toituvad pungade pehmetest kudedest ja mahlast. Kahjustatud õiepungad paisuvad ebaloomulikult suureks, ei avane korralikult ja õied on täielikult moondunud. Taim ise ei kahjustu, küll aga ei näe tema õite ilu.
Selline näeb välja kärbse poolt kahjustatud päevaliilia puhmas

Avanenud õiejäänustest väljapääsenud kärbsevastsed talvituvad mullas. Varakevadel alustavad kärbsed uuesti oma hävitustööd ja munevad uutesse noortesse pungaalgmetesse.
Mina nägin esmakordselt päevaliiliakärbse kahjustusi 2002.aastal kui olin oma aeda saanud kingituseks Põhja-Eestist ühe õiepungadega sordi. Kodus avastasin, et puhmal oli ka palju selliseid moondunud pungi. Siis ei osanud ma arvata, millega tegemist, aga siiski korjasin ja hävitasin sellised nupud ära.
Olen kindel, et kärbes ise vist väga pikki vahemaid ei lenda ja et tavaliselt tuuakse ta aeda ja levitatakse istutusmaterjaliga. On ju mõeldamatu, et ta teisiti levis Ameerikast üle ookeani Euroopasse. Aga istutusmaterjaliga on ennegi levitatud nii kahjureid kui haigusi. Seepärast on alati vaja hoolega üle vaadata aeda toodud taimed ja need panna vähemalt pooleks tunniks kas kaaliumpermanganaadi või siis mõne mürgi lahusesse. Ühtepidi on need konteinertaimed head taimede kaubastamiseks, aga seda pottides olevat mulda ei tohiks küll lihtsalt oma aeda laiali pillutada. Ta tuleks enne mahakallamist samuti desinfitseerida. (Alles kuulsin ühelt Pärnumaa mehelt, et oli ostnud Juhanist mingi põõsa ja potist oli ta jalale kukkunud see tapjatigu)
Päevaliiliakärbse ainuke tõrje ongi nuppude korjamine ja hävitamine. Õienuppude pritsimisest kui need ilmuvad, ei ole kasu. Muidugi on olemas ka süsteemsed mürgid ja taimi oleks võimalik pritsida kohe kui ilmuvad esimesed noored lehed, aga seda ma küll ei soovita, sest süsteemsed mürgid pärsivad õitsemist.
Oma kogemustest võin öelda, et kunagi sain ma tripsikahjustusega s.o. ripslane, kes ronib lehtedesse ja toitub nende mahlast, siberi iirise taime. Kahjuri olemasolu näitavad nagu kergelt plisseeritud või keerdunud lehed. Ta esineb ka aediirisel. Selle asemel, et kahjuritega lehed kokku korjata ja ära põletada, otsustasin kõiki taimi pritsida tollal levinud BI-58-ga. Aed- ja puuviljadel, marjapõõsastel ma teda ei kasutanud, (ei teadnud ju tema püsivust ega kaugtulemusi), aga mõtlesin, et lilli mu pere ju ei söö ja nii pritsisin üle kõik siberi ja ka aediirised. Tulemuseks oli see, et suured iirisepuhmad ei õitsenud mul pea 10 aastat. Hakkasin, siis nende süsteemsete mürkide toimet uurima ja alles mõned aastad tagasi lugesin sellekohast monograafiat. Sama väitis ka U.Laansoo kui me vestlesime taimemürkide kasutamisest dekoratiivtaimedel.