PÄEVALIILIAKÄRBES

Eilse äikese ajal ei saanud ma seda postitust teha ja pärast polnud mul arvuti jaoks enam aega. Algul mõtlesin, et kirjutan Hilise postitusele kommentaari, aga elu näitab, et kui tekib vajadus, siis seda kirjutist ei leia enam kuidagi üles.
Need pildid ei ole minu tehtud, vaid pärinevad internetist. Kasutasin ära ka Hilise kenasti antud loa ja 2 esimest on tema pildistatud larvid.
Köögikata näidatud päevaliilia pungi on kahjustanud päevaliiliakärbse (hemerocallis gall midge) larvid (ussid). Venekeelne vaste - orehotvorka. Ma pean nüüd küll minema ja kiiresti oma materjalid sorteerima ja nad siia tassima, sest mul on kuskil olemas ka ta ladinakeelne nimi. Kärbes näeb ise välja selline. Kui ma 2001.aastal kirjutasin päevaliiliatest, ei olnud teda Eestis veel olemas ning päevaliiliatel puudusid meil arvestatavad kahjurid. Euroopas kirjeldati teda esmakordselt alles 1989.aastal. Küll oli ta juba üsna laialt levinud Ameerikas ja Kanadas.
Kärbes muneb varakevadel kui mullapind alles hakkab soojenema, õiepungade algmetesse. Eriti meelepärane on kärbsele pikk ja jahe kevad. Tavaliselt on ühes pungas mune 5-50tk, aga on kirjeldatud ka pungi, kus on olnud 300 larvi. Larvid toituvad pungade pehmetest kudedest ja mahlast. Kahjustatud õiepungad paisuvad ebaloomulikult suureks, ei avane korralikult ja õied on täielikult moondunud. Taim ise ei kahjustu, küll aga ei näe tema õite ilu.
Selline näeb välja kärbse poolt kahjustatud päevaliilia puhmas

Avanenud õiejäänustest väljapääsenud kärbsevastsed talvituvad mullas. Varakevadel alustavad kärbsed uuesti oma hävitustööd ja munevad uutesse noortesse pungaalgmetesse.
Mina nägin esmakordselt päevaliiliakärbse kahjustusi 2002.aastal kui olin oma aeda saanud kingituseks Põhja-Eestist ühe õiepungadega sordi. Kodus avastasin, et puhmal oli ka palju selliseid moondunud pungi. Siis ei osanud ma arvata, millega tegemist, aga siiski korjasin ja hävitasin sellised nupud ära.
Olen kindel, et kärbes ise vist väga pikki vahemaid ei lenda ja et tavaliselt tuuakse ta aeda ja levitatakse istutusmaterjaliga. On ju mõeldamatu, et ta teisiti levis Ameerikast üle ookeani Euroopasse. Aga istutusmaterjaliga on ennegi levitatud nii kahjureid kui haigusi. Seepärast on alati vaja hoolega üle vaadata aeda toodud taimed ja need panna vähemalt pooleks tunniks kas kaaliumpermanganaadi või siis mõne mürgi lahusesse. Ühtepidi on need konteinertaimed head taimede kaubastamiseks, aga seda pottides olevat mulda ei tohiks küll lihtsalt oma aeda laiali pillutada. Ta tuleks enne mahakallamist samuti desinfitseerida. (Alles kuulsin ühelt Pärnumaa mehelt, et oli ostnud Juhanist mingi põõsa ja potist oli ta jalale kukkunud see tapjatigu)
Päevaliiliakärbse ainuke tõrje ongi nuppude korjamine ja hävitamine. Õienuppude pritsimisest kui need ilmuvad, ei ole kasu. Muidugi on olemas ka süsteemsed mürgid ja taimi oleks võimalik pritsida kohe kui ilmuvad esimesed noored lehed, aga seda ma küll ei soovita, sest süsteemsed mürgid pärsivad õitsemist.
Oma kogemustest võin öelda, et kunagi sain ma tripsikahjustusega s.o. ripslane, kes ronib lehtedesse ja toitub nende mahlast, siberi iirise taime. Kahjuri olemasolu näitavad nagu kergelt plisseeritud või keerdunud lehed. Ta esineb ka aediirisel. Selle asemel, et kahjuritega lehed kokku korjata ja ära põletada, otsustasin kõiki taimi pritsida tollal levinud BI-58-ga. Aed- ja puuviljadel, marjapõõsastel ma teda ei kasutanud, (ei teadnud ju tema püsivust ega kaugtulemusi), aga mõtlesin, et lilli mu pere ju ei söö ja nii pritsisin üle kõik siberi ja ka aediirised. Tulemuseks oli see, et suured iirisepuhmad ei õitsenud mul pea 10 aastat. Hakkasin, siis nende süsteemsete mürkide toimet uurima ja alles mõned aastad tagasi lugesin sellekohast monograafiat. Sama väitis ka U.Laansoo kui me vestlesime taimemürkide kasutamisest dekoratiivtaimedel.