Friday, August 29, 2014

PUU, SA OLED MU SAATUS

Istutades tühja aeda esimesi puid, meil vedas. Tavaliste metsapuude asemel olid meile kättesaadavad harilike kuuskede imetabased vormid `Inversa`, `Cupressina`, `Lubeckensis`, `Virgata`. Nemad rajasid meile tee okaspuude võluilma, kuhu ma päästmatult ja vist igaveseks kadusin.
Ruumi tekkides lisandusid neile lehtpuud, aga lemmikuteks on siiani jäänud ikkagi okkalised.

Muidugi armastan ma ka erinevaid õisi ja värve, aga mitte millegagi pole võrreldav peenest vitsakesest sirguva hiiglase arengu jälgimine. Püsikud tulevad ja lähevad, aga puud jäävad meiega aastakümneteks ja enamik neist ulatub veel kaugele ettepoolegi, väga kaugete aegade taha. Nii nagu seda on teinud meie ainus põlispuu, kelle vanuseks on erinevad dendroloogid tänavu pakkunud umbes 300 aastat.
Praegu ei kujuta ma mitte mingit moodi ette, kui kõle ja troostitu võiks olla elu siin kõrgel, tuulte, tormide ja tuiskude meelevallas, kui me ümber ei oleks igal aastaajal okaspuude rohelust.

Tänaseks oleme istutanud 463 lehtpuu ja 199 okaspuu liiki ja vormi, neile võib lisada rahumeeli numbri 50, sest väga paljud lemmikpuud on aias 2- või 3- ja isegi 10-kaupa. Kui lisada veel 35 viljapuud (millest kõik siiski enam alles pole) ja sajad hekikuused, oleme kahekesi istutanud umbes 1000  puud. Mitte vähem.

Kui ma nüüd tehtut vaatan, tundub päris uskumatuna, kui ruttu nad ikkagi kasvavad. 15 aastat tagasi istutatud väikesekesed pole mitte ainult kõrgust võtnud, vaid ka nende tüved hakkavad tüsedamaks muutuma.

Kui ma istutades puid kohale paigutasin, üritasin neid alati grupeerida, et mitte tekitada suurt segapudru.





Kuidagi on juhtunud nii, et ma olen jätnud pargialale sisse ka sihid ja mõned suuremad lagendikud. Algul ma seda ei tajunudki, aga nüüd uusi istutades jälgin ma küll, et need alad jääksidki vabaks.






Sõbralikult kasvavad koos nii vanemad kui nooremad puud

Palju oleme me kasutanud pargi rajamisel ka kitsaste püramiidjate võradega puude vorme. Lihtsalt seepärast, et neid võib istutada hoopis tihedamalt kui tulevikus palju ruumi vajavaid laiuvate võradega lehtpuid. Ka neid on meil üksjagu


Siin kasvavate puude portreesid ma postitama ei hakka, neid erinevaid on siin selleks liiga palju. 
Aga see ala on helde, suvel on kogu pind tihedalt kaetud metsmaasikatega ja nüüd sügisel


 Eile sai kõik kasvavad seened ära korjatud, täna on neid jälle kõikjal lademeis

Mu kaasa tänavuaastane pingiprojekt on lõppenud. Uusi sai kokku 13, remonditud 1 ja värskendatud 5. Viimane uutest kannab "Pernaese pingi" nime :) Sellised kohakesed on süvenemiseks ja mõtisklusteks hädavajalikud, lihtsalt puudest mööda tormates ei näe ei nende ilu ega ka seda, mida on vaja paremaks muuta.

Täna istutasime vihmahoogude vahel parki viimase tänavuse suure puu. Kui just mõni heategija meid ei üllata või ma ise millegi huvitava otsa ei komista :)
Siinkohal lehvitused Tsiilile, kes ta mulle Ellamaa päevadel välja võlus
Imeline harilik tamm `Irtha`. Lähifoto on tehtud enne istutamist


Väga palju suuri puid me aed enam ei mahuta, seepärast oleme nüüd, kui kõrghaljastus enamvähem paigas, pilgud ka kääbuspuude poole, aga neist juba edaspidi.
Maja poole liikudes muutuvad puud veidi madalamateks, siin leidub neid, kes metsa ei sobikski.


Ja kõige ilusamad roosid on ikkagi kibuvitsad :)



Sunday, August 24, 2014

KÜBARAMOORID JA PUDELIHARJAD

Eredate värvide ja südasuviste õite aeg hakkab otsa saama. Aed hakkab tasapisi rahunema. Lõpetanud on päevaliiliad ja liiliad, suure kuumaga nende pildistamiseni ma ei jõudnudki. Floksid alustasid tänavu tavatult vara, esimesi õisi nägin 2.juunil, osa sorte on nüüdseks samuti lõpetanud.
Hilissuve ja sügislilli on meie aias suhteliselt vähe. See on sedasi jäänud ajast, mil me veel linnas elasime. Meil oli küll päris palju sügisastreid, aga nende õitsemist me peaaegu ei näinudki ja seetõttu jagasin ma nad enamvähem kõik ära. Kogu eelmine jutt ei tähenda seda, et meil praegu midagi ei õitse. Täies õies on veel vaigulilled, osa flokse, laikellukad, mitu sorti neiusilmi, liatris, kilpkonnalilled, astilbed ja veel palju muudki. Mitmendat ringi õitsevad kibuvitsad ja need mõned roosid, kes meil kasvavad. Nende fotosid olen ma aastate jooksul küllalt postitanud ja täna ma seda ei tee.
Suurte värviliste õite asemel eelistan ma eriti sügisel imeliku kuju või väga huvitava värvusega õisi, sest tooni annavad juba suve teise poole põõsad ja peagi hakkavad ka puud värvuma. Väikeses aias püsikuteta sügisel hakkama ei saa, suures aias kaovad nad lihtsalt ära ja seepärast ei tunne ma neist ka erilist puudust.
Mulle meeldivad väga erilised kübarad, aga ma ei saa aru, miks ma neist korralikke pilte ei saa. Ikka on mingi tuul neid liigutamas.
Kõrge, jõulise kasvuga punane siilkübar (Echinacea purpurea) `Green Wizard` on tõeline veidrik. Kroonlehtedeta  korvõieke polegi nagu õis, aga ometi meelitab ta igasugu kimalasi ja liblikaid


 Seelikheleenium (Helenium puberulum) `Autumn Lollipop` on aga tõeline pettumus. Kübarake on tal küll vägagi huvitav, aga millegipärast lamaskleb see seelik väga lohakalt pikali maas. Võibolla on ta lihtsalt veel väga nooruke ja järgmisel aastal ehk muutuvad ta õievarred tugevateks ja nii seisukindlateks nagu kõik kirjeldused lubavad.
Seevastu   sügisheleenium (Helenium autumnale) `Tie Dye`on oma mitmevärviliste õitega tõeline pärl. Tegelikult meeldib mulle heleeniumide teine nimetus säralill hoopis rohkem, see iseloomustab nende rõõmsat olemist hoopis täpsemalt.




 Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) `Cherry Brandy` on oma leegitsevate õitega lihtsalt nii ilus, et teda võib igas postituses näidata. Mida päev edasi, seda uhkemaks ta muutub.

Tõeline leid on tänavu vitsaster (Aster laterifolius) `Lady in Red`. Ta õisi pole ma veel näinudki, aga juba tema lehestikust piisab, et tast rõõmu tunda.


Küljelt paistab ta pigem õhulise põõsana kui püsikuna

Talv viis meilt kareda päikesesilma (Heliopsis helianthoides) `Lorraine Sunshine`. Et ma olin teda sõpradele jaganud, sain ma oma puhmiku lapsukese kevadel  küsimata tagasi

Harilik raitaster ( Boltonia asteroides var. latisquama nana) meeldib mulle eelkõige oma hoiaku poolest enne õitsemist. Ta varred on nii tihedalt koos, et ta mõjub kaugvaates kääbuskasvulise sammasja okaspuuna. Õitsema hakates aga õievarred eemalduvad üksteisest ning puuke muutub armsate pisikeste õitega püsikuks :)


Minu tõelised lemmikud on suve teisel poolel puhkevad põõsad.
Lepalehine kletra  (Clethra alnifolia) `Ruby Spice`



Lepalehine kletra `Rosea`

Lepalehine kletra `Hummingbird` sai kevadiste öökülmade ajal pisut kannatada, aga ta taastus kenasti ja on samuti peagi puhkemas


  Teravalehine diervilla e. takispuu (Diervilla sessilifolia) ´Cool Splash´ käitus tänavu kevadel kummaliselt. Kirjulehine põõsas oli äkki muutunud täiesti roheliseks, nii, et esimese hooga ei tundnud ma teda äragi. Umbes kuu aja pärast hakkas ta oma tavapärast välimust taastama. Kollased õied sulanduvad kokku lehevärvidega.


Kõige suuremat puudust tunnen ma tänavu sinisest habeõiest. Viis aastat kasvanud ja õitsenud põõsale tänavune talv ei meeldinud. Üle hulga aja oli ta esimene puittaim, kelle kaotasin. Ma muretsen ta endale kindlasti uuesti tagasi. Ehk peaksin ma  mõned kübarakesed ka juurde muretsema, olen neid näinud päris huvitavaid.

Saturday, August 23, 2014

SASIPEAD

Kuigi aias on üsna rohkelt õisi, otsustasin teha värviliste vahele mõne rohelisema ja rahulikuma teemapostituse
Kõrrelised on mulle alati meeldinud ja neid on meil olnud hoopis rohkem kui praegu. Aga suurest hulgast liikidest loobusin siis, kui nad end arutult laiali külvama hakkasid ja kimbutama hakkas maa puudus. Alles jäid tollest ajast
Hiina siidpööris (Miscanthus chinensis)

ja kamm-soohein (Spartina pecinata syn. S.michauxina). Mõlemad on vallutanud päris suure pinna. Oleme neile seda ka võimaldanud, sest ainult siis pääsevad nad tõeliselt mõjule.Mõlemad on meilt rännanud mitmetesse aedadesse ajal, kui neid veel saadagi polnud. Praegu erineb nende lehestik esmapilgul vaid kõrguse poolest. Nende hiilgeaeg saabub üsna pea ja  õisikud on neil väga-väga erinevad.

Veidi hilisemast ajast kasvab meil harilik sinihelmikas (Molinia caerula) `Overdam`

Mõned aastad tagasi aga hakkas kõrsi aeda tasapisi juurde tekkima. Hiina siidpöörise `Zebrinus´ pisike üksik kõrreke on kasvatanud päris arvestatava puhmiku. Talvitub ta meil katteta.

Lehestik veidi lähemalt


Eelmise aasta sügisel julgesin soetada hiina siidpöörise sordi `Goldbar`. Ka tema jätsin katteta, nii toimetan ma ka kõige õrnematega. Talviste vihmasadude ja lumeta külma ajal mõtlesin küll, et selle pisikese eluiga jäi meil küll väga lühikeseks, aga õnneks ma eksisin.

Tarnasid armastan ma ka. Neid, kes ei külva nagu metslased,  oleks päris palju juurde vaja
Luhttarn (Carex elata) `Aureus`


Paruktarn (C.comans) `Bronze Curls` on hästi elanud nii sügavas hanges kui lumeta talvel.


Jaapani tarn (Carex morrowii) `Silver Spectre` on samuti alles kevadine uustulnuk

Palmlehine tarn (Carex muskingumensis) `Silberstrif``  kasvab meil aga ilmselgelt valel kohal. Ta vajab hoopis rohkem päikest ja kuivemat pinnast, aga mis teha, ükski prohvet pole kuulus omal maal :) Nüüd rändab ta küll otseteed päikeseaeda.

Harilik alang `Red Baron` on veel väike, aga pidas siiski tänavusele talvele vapralt vastu

Tänavu kevadel saadud roog-sinihelmikas (M.arundinacea, õigem on M.caerulea subsp.arundinacea) `Windspiel` tõotab tulevikus uhket vaatepilti.


Liiv-lembehein (Eragrostis trichoides) on minu jaoks täiesti tundmatu tegelane. Tänavusest külvist on kasvanud arvestatavad taimed, istutasin neid mitmesse erinevatesse kohtadesse, et aru saada, kus nad võiksid end kõige paremini tunda.

Nemad aga peavad aiast välja rändama, sest nende järeltulijate rohimine on päris suur peavalu.


Tinglikult kuulub siia postitusse ka harilik luga (Juncus effusus) `Spiralis` Kui ta meil esmakordselt aias oli, hävis ta ühel põua-aastal. Nüüd on tal hoopis sobilikum kasvukoht ja loodetavasti ei juhtu nendega enam midagi.


Veel on kasvamas teravaservaline kastik, habe-stepirohi ja vitshirss `Heavy Metal`, aga nad on nii pisikesed, et neist mõnest kõrrekesest pildil eriti aru ei saagi.
See, kus hakkavad kasvama madalakasvulised, on meil selge. Juurde aga tahaks ka päris palju kõrgemakasvuliste uusi sorte, aga neile pole enam sobilikku kohta. Mul mõlgub peas küll üks mõte, mille eile õhtul ka välja ütlesin....Eks näis :)

Tuesday, August 19, 2014

ÕHTUNE VAATEPILT

Tänase küllalki sooja, sombuse, tuulise ja vesise päeva lõpetas õhtul kell  20.22 suure saju ajal säärane looduse vaatemäng. Sellise laia särava, silmipimestava ilmutuse jäädvustamiseks mul akna pesemiseks enam aega polnud

teda oli terve suur kaar. Kahjuks pole mu kaamera veekindel, seega tuleb leppida vaid alguse ja otsaga. Kaare sisemus sädeles erkroosast pastelse roosani ning värvis osa lehtpuid kollakasroheliseks.

Vikerkaared püsisid 14 minutit, seejärel vajus kogu ümbrus vihmahallusse.

Sunday, August 17, 2014

VIHMAMÄEL

Laupäeva hommik oli tuuletu, päikeseline ja mõnusalt soe. Ära oli vaja istutada paar kingituseks saadud suurt puud ja pisike kuusk. Meil oli küll juba olemas pärnvaher, aga keegi ilmselt teadis, et ta on üks mu mehe lemmikpuudest ja tõi talle endapikkuse suure tegelase. Et ta koore ilu tuleb välja enamvähem varjus kasvades, leidsin talle koha varjuaia lähedal.
Pärnvahtra (A.tegmentosum) puitunud tüveosa

ja ilus lehestik. Puu noored oksad, mis hiljem samuti triibulisteks muutuvad, on hallikasvalged


Uurisime, kuidas sealsetel asukatel läheb. Jäin nähtuga rahule, kõik taimed on juurde võtnud nii pikkust kui laiust. Suurima juurdekasvuga on printsessipuu, ta on end sirutanud 1m 17cm kõrgemale kui oli, ulatudes nüüd üle mehe pea ja tundub, et ta ei kavatsegi veel kasvamist lõpetada. Tegelikult peaks ta hoopis puitumisele mõtlema. Lehe mõõdud 50x51cm
Rippülase (Anemonopsis macrophylla) seemnekuprad on kui pisikesed pärlid


Tahtsin pildistada trompetipuu puhkenud õisi, aga pisike vihmasabin ei lasknud seda teha.
Edasi läksime istutama `Dundangat`. Kääbuskasvuliste kuuskede koduks on kiviktaimla. Ma lihtsalt ei saa aru. Seda peenart on tänavu küll kõige rohkem rohitud, aga ta on nii paksult osja täis nagu oleks keegi teda sinna istutamas käinud. Seal oli veel teinegi hukas koht. Kuuri seina ääres kasvanud siberi elulõng oli end keeranud ümber meie esimesena istutatud mägimänni nii, et see hakkas juba lämbuma. Vanemate okaspuude häda on see, et neil mingil ajal hakkavad laasuma alumised oksad. Kogu see nurk nägi nii armetu välja, et mees tõi sae ja oksakäärid.
Laasitud ja puhastatud puu saab nüüd hingata, kenasti paistab välja ka kõige vanem harilik kadakas. Täiesti uskumatu, et kunagine 5cm pikkune oksake on kasvanud selliseks üle katuse kõrguvaks hiiglaseks.
Kui juba terariistad käepärast, oli vaja veidi taltsutada ka läbipääsu sulgenud ja mikrobiootat matta ähvardanud võsund- kontpuud `White and Gold` Mulle küll meeldivad põõsaste kaarjad oksad, aga igal ilutsemisel olgu ikka oma piirid.

Nüüd saab siin jälle vabamalt  liigelda
Ega me enamat jõudnudki, pagesime vihmavarju. Tunni pärast korjasime märjad oksahunnikud äraviimiseks kokku. Osjapõllu rohimine tuli jätta pooleli. Vaevu jõudsin riietevahetamiseks tuppa, kui tuli järgmine ja hoopis tigedam valing. Ma ei saa vaid ühest asjast aru. Kuumalaine on möödas, temperatuurid suhteliselt madalale langenud, mida paganat on nüüd veel seal kõrgustes lahendada, et kõigi sadudega kaasneb ka äike.

Peale rahe ja äikese tuli taevast veel 3 korralikku sajuhoogu. Multšimata iiristeosa lainetas, muru lirtsus. Töötegemisega oli eilseks lõpp. Enne päikeseloojangut kõndisin küll ringi ja tegin mõned pildid, aga need ootavad järgmist postitust.
Õhtul hakkasin oma ilmamärkmeid uurima. Kui pool Eestit vaevles veepuuduses, siis mõned päevad tagasi selgus, et meil on maa märg 90cm ja veel sügavamalegi.
Juunist pole mõtet midagi kirja panna, kuu oli jahe ja vihma rohkem kui kuivi päevi.
Juuliga on teine lugu. 1.07-3.07 sajupäevad. 6.07 korralik äikesevihm, 14.07 uduvihm, 16.07 äikesevihm koos rahega, 18.07 mitu head seenevihmahoogu, 20.07 äikesevihm, 28.07 õhtusele äikesehoole järgnes öö läbi kestev sadu. 29.07 äikesetorm (olime külas), järgnenud sadu kestis jälle hommikuni.
09.08 hommik algas vihma ja temperatuurilangusega, saime sõita igatsetud kokkutulekule, meie äraolekul oli hooti sadanud terve päeva. 11.08 sadas varahommikul 3 tundi, 12.08 terve öö. Ja siis eilne 16.08 survepesu meenutavad sajuhood.
Meie küll viriseda ei või, pigem peaksime väga tänulikud olema. Kuigi osa sadusid jäi kuumaperioodi  15.07 kuni 08.08, siis meie aed oli kogu aeg kastetud.
Paar kuiva nädalat lasksid mehel toimetada puiduga.
Mustade kuuskede juures üle 10 aasta seisnud pink oli oma elu ära elanud ja rändas lõkkesse. Vana asemel on nüüd samasugune, aga uus.
Uue lõkkeplatsi juures on nüüd euroaluste jääkidest multifunktsionaalne pink-laud. Nii, kuidas parasjagu vaja on.


Tänane hommik sarnanes eilsele. Ilmateade lubas päikest, mõnusalt sooja ilma, vihma vaid kohati. Pilvedest midagi paha ei paistnud


Eile jäi istutamata nokjalehine saar (Fraxinus chinensis var. rhyncophylla). Suur, imeilusate veidi sinakate lehtedega suur puu.


Istutasime ümber mingis hingevalus elanud pajulehise tamme. Sel korral kasutasin traate, sest mina nendeta naljalt veesoontele ei satu ega istuta. Kunagi käisin ma metsas uurimas, kuhu puud end ise külvanud on ja absoluutselt kõik tammed kasvasid veesoontel. Seega tuli ka temale paar meetrit eemal õige koht leida. Ehk hakkab tal nüüd veidi parem.. Taustaks, et puuke üldse välja paistaks, panin veekanistri.


Peale istutamise vaatasin pargipoolel veidi laiemalt ringi, kuumaga ma seda ei teinud. Kuigi pildistasin ka okaspuid, siis neist täna juttu ei tule.
10 aastat tagasi imeliku kõverikuna istutatud harilikust pöögist (Fagus sylvatica) `Purpurea Pendula` on kasvanud imelise haabitusega punast, läikivat heinasaadu meenutav põnev puu.

Sel aastal on umbes 2-meetrise juurdekasvuga üllatanud harilik vaher `Drummondii`. Kuigi ta on meil kasvanud juba 7 aastat, on sel aastal esmakordselt selgelt märgatav, et ta alumised lehed on kuldsekirjud, nooremad ülemised aga valge raamistusega.

Paremal laialehise pärna püramiidvorm, esiplaanil lõhislehine pärn. Nende lehti ma enam pildistada ei jõudnud. Taevas hakkas vihmakaarest midagi tõotama.

Ja siis ta tuligi, kohe väga kiiresti. Sadu kestis keskpäeval mitu tundi ja ikka koos kõmisevaga. Sellele esimesele on järgnenud mitu lühemat ja kestvamat hoogu. 2 km järve poole pole mitu päeva tulnud piiskagi, kuiv on olnud ka orgudes, üle maantee asuvates taludes ja lähikonna alevikus. Sel aastal elamegi nagu mingil üksikul, teistest eraldatud saarel. Täpsemalt vihmamäel.
Ja siis veel see igahommikune "kohati". Risti või uueks talunimeks "Kohati" :)
Pahandada polegi midagi, eilsed, tänased jälle hoolega kastetud.
Aga - `Dundanga´ jäigi istutamata ja koju on veel jõudmata 3 männikest :D