VIHMAMÄEL

Laupäeva hommik oli tuuletu, päikeseline ja mõnusalt soe. Ära oli vaja istutada paar kingituseks saadud suurt puud ja pisike kuusk. Meil oli küll juba olemas pärnvaher, aga keegi ilmselt teadis, et ta on üks mu mehe lemmikpuudest ja tõi talle endapikkuse suure tegelase. Et ta koore ilu tuleb välja enamvähem varjus kasvades, leidsin talle koha varjuaia lähedal.
Pärnvahtra (A.tegmentosum) puitunud tüveosa

ja ilus lehestik. Puu noored oksad, mis hiljem samuti triibulisteks muutuvad, on hallikasvalged

Uurisime, kuidas sealsetel asukatel läheb. Jäin nähtuga rahule, kõik taimed on juurde võtnud nii pikkust kui laiust. Suurima juurdekasvuga on printsessipuu, ta on end sirutanud 1m 17cm kõrgemale kui oli, ulatudes nüüd üle mehe pea ja tundub, et ta ei kavatsegi veel kasvamist lõpetada. Tegelikult peaks ta hoopis puitumisele mõtlema. Lehe mõõdud 50x51cm

Rippülase (Anemonopsis macrophylla) seemnekuprad on kui pisikesed pärlid

Tahtsin pildistada trompetipuu puhkenud õisi, aga pisike vihmasabin ei lasknud seda teha.
Edasi läksime istutama `Dundangat`. Kääbuskasvuliste kuuskede koduks on kiviktaimla. Ma lihtsalt ei saa aru. Seda peenart on tänavu küll kõige rohkem rohitud, aga ta on nii paksult osja täis nagu oleks keegi teda sinna istutamas käinud. Seal oli veel teinegi hukas koht. Kuuri seina ääres kasvanud siberi elulõng oli end keeranud ümber meie esimesena istutatud mägimänni nii, et see hakkas juba lämbuma. Vanemate okaspuude häda on see, et neil mingil ajal hakkavad laasuma alumised oksad. Kogu see nurk nägi nii armetu välja, et mees tõi sae ja oksakäärid.

Laasitud ja puhastatud puu saab nüüd hingata, kenasti paistab välja ka kõige vanem harilik kadakas. Täiesti uskumatu, et kunagine 5cm pikkune oksake on kasvanud selliseks üle katuse kõrguvaks hiiglaseks.

Kui juba terariistad käepärast, oli vaja veidi taltsutada ka läbipääsu sulgenud ja mikrobiootat matta ähvardanud võsund- kontpuud `White and Gold` Mulle küll meeldivad põõsaste kaarjad oksad, aga igal ilutsemisel olgu ikka oma piirid.

Nüüd saab siin jälle vabamalt  liigelda

Ega me enamat jõudnudki, pagesime vihmavarju. Tunni pärast korjasime märjad oksahunnikud äraviimiseks kokku. Osjapõllu rohimine tuli jätta pooleli. Vaevu jõudsin riietevahetamiseks tuppa, kui tuli järgmine ja hoopis tigedam valing. Ma ei saa vaid ühest asjast aru. Kuumalaine on möödas, temperatuurid suhteliselt madalale langenud, mida paganat on nüüd veel seal kõrgustes lahendada, et kõigi sadudega kaasneb ka äike.

Peale rahe ja äikese tuli taevast veel 3 korralikku sajuhoogu. Multšimata iiristeosa lainetas, muru lirtsus. Töötegemisega oli eilseks lõpp. Enne päikeseloojangut kõndisin küll ringi ja tegin mõned pildid, aga need ootavad järgmist postitust.
Õhtul hakkasin oma ilmamärkmeid uurima. Kui pool Eestit vaevles veepuuduses, siis mõned päevad tagasi selgus, et meil on maa märg 90cm ja veel sügavamalegi.
Juunist pole mõtet midagi kirja panna, kuu oli jahe ja vihma rohkem kui kuivi päevi.
Juuliga on teine lugu. 1.07-3.07 sajupäevad. 6.07 korralik äikesevihm, 14.07 uduvihm, 16.07 äikesevihm koos rahega, 18.07 mitu head seenevihmahoogu, 20.07 äikesevihm, 28.07 õhtusele äikesehoole järgnes öö läbi kestev sadu. 29.07 äikesetorm (olime külas), järgnenud sadu kestis jälle hommikuni.
09.08 hommik algas vihma ja temperatuurilangusega, saime sõita igatsetud kokkutulekule, meie äraolekul oli hooti sadanud terve päeva. 11.08 sadas varahommikul 3 tundi, 12.08 terve öö. Ja siis eilne 16.08 survepesu meenutavad sajuhood.
Meie küll viriseda ei või, pigem peaksime väga tänulikud olema. Kuigi osa sadusid jäi kuumaperioodi  15.07 kuni 08.08, siis meie aed oli kogu aeg kastetud.
Paar kuiva nädalat lasksid mehel toimetada puiduga.
Mustade kuuskede juures üle 10 aasta seisnud pink oli oma elu ära elanud ja rändas lõkkesse. Vana asemel on nüüd samasugune, aga uus.

Uue lõkkeplatsi juures on nüüd euroaluste jääkidest multifunktsionaalne pink-laud. Nii, kuidas parasjagu vaja on.

Tänane hommik sarnanes eilsele. Ilmateade lubas päikest, mõnusalt sooja ilma, vihma vaid kohati. Pilvedest midagi paha ei paistnud

Eile jäi istutamata nokjalehine saar (Fraxinus chinensis var. rhyncophylla). Suur, imeilusate veidi sinakate lehtedega suur puu.

Istutasime ümber mingis hingevalus elanud pajulehise tamme. Sel korral kasutasin traate, sest mina nendeta naljalt veesoontele ei satu ega istuta. Kunagi käisin ma metsas uurimas, kuhu puud end ise külvanud on ja absoluutselt kõik tammed kasvasid veesoontel. Seega tuli ka temale paar meetrit eemal õige koht leida. Ehk hakkab tal nüüd veidi parem.. Taustaks, et puuke üldse välja paistaks, panin veekanistri.

Peale istutamise vaatasin pargipoolel veidi laiemalt ringi, kuumaga ma seda ei teinud. Kuigi pildistasin ka okaspuid, siis neist täna juttu ei tule.
10 aastat tagasi imeliku kõverikuna istutatud harilikust pöögist (Fagus sylvatica) `Purpurea Pendula` on kasvanud imelise haabitusega punast, läikivat heinasaadu meenutav põnev puu.

Sel aastal on umbes 2-meetrise juurdekasvuga üllatanud harilik vaher `Drummondii`. Kuigi ta on meil kasvanud juba 7 aastat, on sel aastal esmakordselt selgelt märgatav, et ta alumised lehed on kuldsekirjud, nooremad ülemised aga valge raamistusega.

Paremal laialehise pärna püramiidvorm, esiplaanil lõhislehine pärn. Nende lehti ma enam pildistada ei jõudnud. Taevas hakkas vihmakaarest midagi tõotama.

Ja siis ta tuligi, kohe väga kiiresti. Sadu kestis keskpäeval mitu tundi ja ikka koos kõmisevaga. Sellele esimesele on järgnenud mitu lühemat ja kestvamat hoogu. 2 km järve poole pole mitu päeva tulnud piiskagi, kuiv on olnud ka orgudes, üle maantee asuvates taludes ja lähikonna alevikus. Sel aastal elamegi nagu mingil üksikul, teistest eraldatud saarel. Täpsemalt vihmamäel.
Ja siis veel see igahommikune "kohati". Risti või uueks talunimeks "Kohati" :)
Pahandada polegi midagi, eilsed, tänased jälle hoolega kastetud.
Aga - `Dundanga´ jäigi istutamata ja koju on veel jõudmata 3 männikest :D