PÄIKESETÕUSUL

Nädala keskpaiku oli üsna selge, et meie sel aastal Aalujate kokkutulekule sellise kuumusega sõita ei saa. Et kraadiklaas kruvis kogu kuu alguse näitusid aina kõrgemale ja kõrgemale, organiseerisin kenade kullerite kätte sõpradele lubatud taimed. Veel reede hilisõhtul, kui leitsak oli muutunud täiesti talumatuks, tegime ettevalmistused väikese virtuaalkonverentsi korraldamiseks, et ma saaksin kasvõi pisikese osa kokkutulnute rõõmust.
Laupäeva hommikul ei saanud ma ärgates isegi aru, mis toimub. Kell oli küll juba 6.45, aga väljas oli nii hämar kui hilissügisel ja kuulda oli vaid mõistetamatut ladinat. Millal sadu algas, ei tea, aga hoolikalt kastetud olid ka suurte puude alused ja kraadiklaas näitas vaid 16,1C.
Jesssss! Kiire dušš, lonks kohvi jaaaaaa...hopp! Läheme! Kaasal pidi silmad pealuust välja kukkuma :D Pole siin miskit. Püksid jalga, autole hääled sisse ja sõit Päikesetõusu tallu võis alata.
Mõnus sõit, jahe õhk, kus rohkem, kus vähem vihma ja peamine, kõrvetav päike oli kolinud kenasti pilvede taha ja püsis seal siivsalt terve päeva.
Kohale jõudsime viperusteta, kui mitte arvestada seda, et jäime pidama vast paarsada meetrit enne  tallu sissesõiduteed hirmuga, et olime juba kuskilt mööda sõitnud. Mõned telefonikõned ja sai seegi asi korda.
Varasemad virgemad ja töökamad olid juba usinasti ametis paekivilahmakatest müüri ladumisega. Esimesed emblemised ja päristutvus seni vaid blogi kaudu sõbraks peetuga. On ikka hoopis teine asi, kui nime taga ka silmi oled näinud, oskad lugudele ja näidatud aiale ka hinge sisse saada. Mulle meeldib tänavune otsus, et natuke võiks ju ka mingi tegevusega aidata pererahval aiatöödega edasi saada. Päris pikk müürijupp valmis seekord ju mõne tunniga. Pärast jätkus aega nii lobisemiseks kui ringivaatamiseks ja huvilistele ka savi mätsimiseks.
Ma võin olla veidi isekas, aga olen väga rahul, et oma taimekasti varakult ära sokutasin. sest muidu olekski ehk parimad sõbrad tulemata jäänud. Ma tunnen neile küll kaasa reisi alul toimunud õnnetuse pärast, aga lõpp hea, kõik hea ja ma olen kindel, et ka nemad on rahul, et ei pidanud tagasi koju minema.
Täiesti lahutamatu kokkutuleku osa- taimevahetus on omaette ooper, käima läheb see virtuaalselt üsna varakult ja lõpeb suure madina, õhina ja ahhetamisega kokkutulekul. Saamis-ja andmisrõõm, viimane neist ikka suurim.
Ma ei räägigi siin alati rikkalikust hõrgutistega kaetud lauast ja pererahva poolt valmistatud maitsvast lõunasöögist, see kõik on alati kordades etem kui mingis gurmeerestoranis
Üritus oli suurepärane, ülivõrretes tänusõnad kuuluvad aiale ja pererahvale, kõigile kokkutulnuile ja taevale, kes mulle tegi vist suve suurima kingituse.
Kaasa jäi enamusest ilma, sest tema otsustas tunde kuskil järvel ulpida, aga igaüks peab saama, mis igatsetud :)
Nii väga tahtnuks ma sõita ka veel ühte Kunda aeda, aga pidime läbi põikama hoopis Lepnast, kust saime kätte hädatarviliku atribuudi. Kodutee kulges vihma jälgedes, kogu Jõgeva maantee auras ja madalamais kohtades saatis meid tihe udu. Koju jõudsime täpselt 22.30, siin oli sadanud suuremate ja väiksemate vahede ja hoogudena terve päeva. Ja mitte ainult aed polnud korralikult kastetud, head haldjapoisid olid ära parandanud ka meie logisema kippuva välistrepi.
Nüüd lähen uudistama oma taimekasti. Ega ma praegu veel teagi, mida see täpselt sisaldab. Püüdsin küll väga tagasihoidlik olla, aga ju mingid soovid mul siiski olid. Kindel olen vaid endapikkuses lumepuus, mis suurte raskustega autosse paigutati, ühes haruldases sõnajalas ja helkivas kibuvitsas.
Kahju, et päris pikk päev lõpptulemusena nii lühikeseks osutus, aga muljeid ja saadud soojust jagub see-eest küll kauemaks.
Aitäh kõigile kõige eest!
Ja täna ma ei sõidaks kuhugi. Varjus 26,7C, aga ereda päikese ja niiskuse tõttu on ka see temperatuur päris hull.