HÜVASTI, JUULI!

Nii vihma, rahet, äikest,tuulevaikust ja tormi, jahedamat ja ülikuuma pakkunud juuli on sedakorda ootamatult ruttu läbi saanud.
Kuusse mahtus üksjagu palju üritusi sarjast "kodus ja võõrsil". Käidi külas siit-ja sealt, head aedlejad Harku ja Mahtra aiaseltsidest, Viljandi-ja Valgamaa seltsita aiahuviliste seltskonnad, üksiküritajad.  Mõnusad kohtumised ja taaskohtumised saavad kahjuks alati liiga kiiresti otsa.
Ise tegime pisikesi sutsakaid lõuna-ja põhjasuunas, ei teagi, kuidas need ilmakaared nüüd täpsemalt asetsevadki, aga kuskil nad ikka on.
Kaks sõitu Taga Tallu. Enamusel nähtud armas, kodune ja huvitav aed, pererahvast ja muist elukaist rääkimata. Mu noorim tütar iseloomustas aia olemust vist kõige täpsemalt- imetlusväärne, äärmiselt põnev ja üllatusterohke koht.
Mu meelest on seal ju ometi kõik paigas, aga järjest midagi tõstetakse ja paigutatakse ja luuakse, ega rahmeldamine tohi lõppeda. Viimasel külaskäigul saime lisaks aiale suure elamuse ka looduse korraldatust. Äikesetorm raske, sutsukese rahet sisaldava vihmavalinguga. Tagasiteel tuuseldava tuule murtud puud ja kruusateedesse tekkinud kanalid-kraavid. Kodu piiril tervitasid meid lastele tantsu õpetavad sookured. Oli see vast vaatepilt! Aga nagu alati, elu kõige imelisemate sündmuste jaoks pole mitte kunagi kaasas kaamerat. Ja kas peabki, seda, mis hinge jääb, ei saa hingetu aparaat ju ometi kuidagi jäädvustada.
 Nüüd lõpuks võime oma aiahooaja ka ametlikult avatuks kuulutada, jõudsime lõpuks teha tiirukese ka Järvselga. Aed, taimed ja tema perenaine, päris pikalt mõnusat lobisemist - lõpuks ongi suvi nagu päris. Seda, et Järvseljata ei saa kuidagi ja taimla külastused on kohustuslikud kõigile aedlejaile, tõendas ka põgus ja ootamatu kohtumine meid väljavahetanud Kiwamehega.
Ostma me sinna kuumaga ei läinud, aga päris kahe palja käega ka ei tulnud, üks kohake ootas juba ammugi mandžuuria elulõnga.
Tsiili külaskäik ja õhtune tagasivisiit jäi küll juba augustisse, aga ülestähendamiseks sobib siia ka. Esimene kuupäev ongi alati lihtsalt üks kuudevahetuse üleminekuvärk. Oleme Peedimäe noores aias käinud küll korduvalt, aga ma pean iga kord ikkagi üllatuma, kuidas rämpsust korralikult koorimisel ilmub üha selgemalt välja briljant. Perenaisel selge siht silme ees, kuidas liita ja ühendada ja edasi toimetada, mida võtta, mida jätta, kuhu vaated, kuhu saladused.  "Ristilaps" (Oo,  ei, mitte mina ei mõelnud seda välja, aga kuidagi nii huvitav kompliment meile tehti :) )on kasvanud kauniks noorukiks, kellel ees hiilgav tulevik.
Mis meil endil siis toimub? Aed õitseb maruliselt ja muru kasvab mühinaga. pool kuud on küll olnud kuum ja meeletult kuum, aga oleme ka korralikult kasta saanud, küll tunde, küll terve öö ja siiani vähemalt siinkandis meie küll viriseda ei tohi. Kõik on rammus ja roheline. Kahjuks on paljud põllud saanud korralikult räsida ja mõnelpool tundub, et lamandunud ja sassis viljast pole koristada enam midagi.
Oli hetk, kus me istikuplats oli täiesti tühi ja isegi kaasa pidi küsima, et kuhu me küll jõudnud oleme :D Aga pikaks seda õndsat tühjust ei jäetud, ikka poetatakse sinna midagi ülihuvitavat. Hea, kui on sõbrad, kes jagavad, külvavad ja potistavad ja kuskil kaugelt ka mingeid eriliselt nummisid hõrgutisi kohale toimetavad.
Mitmeid kordi üle paitatud kaks uut okaspuud. Park enam eriti palju suuri puid ei mahuta, seepärast olen hetkel peatuma jäänud puittaimede väiksematel vormidel.
Lühiokkaline, tiheda kasukaga, väga huvitavalt noortest võrsetest omapäraseid rosette moodustav, mis kõik püsti kasvama ei mahu, harilik kuusk `Dundanga`

 mägimänd `Rositech` oleks oma võrsete tippudes justkui tulukesed süüdanud.

Et praegu istutada, rohida ega mingeid ümberkorraldusi teha ei taha, on hetke põhitegevusteks aiamööbli värskendamine. Võõpla, kust on juba läbi käinud mitmed pingid, on sisse seatud pärna jahedasse varju. Väsinud ja noorendatud juppide vahe on märgatav

 Keskpäevane siesta on muutunud tervele perele rutiiniks, kaaslasteks raamat ja valitsevale troopikale korralikku leevendust pakkuv konditsioneer.
Jahedamad õhtud on niitmiseks, mina tegelen pistokstega. Veidi hilja küll, aga ehk on sel aastal loota pikka sügist.
Üritan saada teemapostituste rajale või vähemalt lõviosa fotodest võiksid seda olla.
Augusti sissejuhatamiseks pole paremat floksilõhnast. Tänased fotod on aia varjulisemast osast, ergava päikese kätte ma ei lähe, eks sealsed sordid jäävad järgmiseks korraks.
Sortide paremik pärineb jätkuvalt Vene selektsionääridelt, nad on hinnatud oma tervise ja vastupidavuse poolest terves maailmas.
`Belõi Medved`

Väga silmatorkava värvusega `Krasnaja Shapotška`

`Novinka`

`Lutšistõi`

Suurepärane vanem sort `Wilhelm Kesselring` on end peitnud madalakasvulise, püsikut meenutava aedhortensia `Darts Little Dot` taha

Üpris veider on südasuvel vaadata õitsvat nartsissi. Õievars oli peale tugeva vihma lamandunud, pildi tegin toas. Täidisõieline, mitmeõieline lumivalge `Erlicheer`