KÜBARAMOORID JA PUDELIHARJAD

Eredate värvide ja südasuviste õite aeg hakkab otsa saama. Aed hakkab tasapisi rahunema. Lõpetanud on päevaliiliad ja liiliad, suure kuumaga nende pildistamiseni ma ei jõudnudki. Floksid alustasid tänavu tavatult vara, esimesi õisi nägin 2.juunil, osa sorte on nüüdseks samuti lõpetanud.
Hilissuve ja sügislilli on meie aias suhteliselt vähe. See on sedasi jäänud ajast, mil me veel linnas elasime. Meil oli küll päris palju sügisastreid, aga nende õitsemist me peaaegu ei näinudki ja seetõttu jagasin ma nad enamvähem kõik ära. Kogu eelmine jutt ei tähenda seda, et meil praegu midagi ei õitse. Täies õies on veel vaigulilled, osa flokse, laikellukad, mitu sorti neiusilmi, liatris, kilpkonnalilled, astilbed ja veel palju muudki. Mitmendat ringi õitsevad kibuvitsad ja need mõned roosid, kes meil kasvavad. Nende fotosid olen ma aastate jooksul küllalt postitanud ja täna ma seda ei tee.
Suurte värviliste õite asemel eelistan ma eriti sügisel imeliku kuju või väga huvitava värvusega õisi, sest tooni annavad juba suve teise poole põõsad ja peagi hakkavad ka puud värvuma. Väikeses aias püsikuteta sügisel hakkama ei saa, suures aias kaovad nad lihtsalt ära ja seepärast ei tunne ma neist ka erilist puudust.
Mulle meeldivad väga erilised kübarad, aga ma ei saa aru, miks ma neist korralikke pilte ei saa. Ikka on mingi tuul neid liigutamas.
Kõrge, jõulise kasvuga punane siilkübar (Echinacea purpurea) `Green Wizard` on tõeline veidrik. Kroonlehtedeta  korvõieke polegi nagu õis, aga ometi meelitab ta igasugu kimalasi ja liblikaid

 Seelikheleenium (Helenium puberulum) `Autumn Lollipop` on aga tõeline pettumus. Kübarake on tal küll vägagi huvitav, aga millegipärast lamaskleb see seelik väga lohakalt pikali maas. Võibolla on ta lihtsalt veel väga nooruke ja järgmisel aastal ehk muutuvad ta õievarred tugevateks ja nii seisukindlateks nagu kõik kirjeldused lubavad.

Seevastu   sügisheleenium (Helenium autumnale) `Tie Dye`on oma mitmevärviliste õitega tõeline pärl. Tegelikult meeldib mulle heleeniumide teine nimetus säralill hoopis rohkem, see iseloomustab nende rõõmsat olemist hoopis täpsemalt.

 Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) `Cherry Brandy` on oma leegitsevate õitega lihtsalt nii ilus, et teda võib igas postituses näidata. Mida päev edasi, seda uhkemaks ta muutub.

Tõeline leid on tänavu vitsaster (Aster laterifolius) `Lady in Red`. Ta õisi pole ma veel näinudki, aga juba tema lehestikust piisab, et tast rõõmu tunda.

Küljelt paistab ta pigem õhulise põõsana kui püsikuna

Talv viis meilt kareda päikesesilma (Heliopsis helianthoides) `Lorraine Sunshine`. Et ma olin teda sõpradele jaganud, sain ma oma puhmiku lapsukese kevadel  küsimata tagasi

Harilik raitaster ( Boltonia asteroides var. latisquama nana) meeldib mulle eelkõige oma hoiaku poolest enne õitsemist. Ta varred on nii tihedalt koos, et ta mõjub kaugvaates kääbuskasvulise sammasja okaspuuna. Õitsema hakates aga õievarred eemalduvad üksteisest ning puuke muutub armsate pisikeste õitega püsikuks :)

Minu tõelised lemmikud on suve teisel poolel puhkevad põõsad.
Lepalehine kletra  (Clethra alnifolia) `Ruby Spice`

Lepalehine kletra `Rosea`

Lepalehine kletra `Hummingbird` sai kevadiste öökülmade ajal pisut kannatada, aga ta taastus kenasti ja on samuti peagi puhkemas

  Teravalehine diervilla e. takispuu (Diervilla sessilifolia) ´Cool Splash´ käitus tänavu kevadel kummaliselt. Kirjulehine põõsas oli äkki muutunud täiesti roheliseks, nii, et esimese hooga ei tundnud ma teda äragi. Umbes kuu aja pärast hakkas ta oma tavapärast välimust taastama. Kollased õied sulanduvad kokku lehevärvidega.

Kõige suuremat puudust tunnen ma tänavu sinisest habeõiest. Viis aastat kasvanud ja õitsenud põõsale tänavune talv ei meeldinud. Üle hulga aja oli ta esimene puittaim, kelle kaotasin. Ma muretsen ta endale kindlasti uuesti tagasi. Ehk peaksin ma  mõned kübarakesed ka juurde muretsema, olen neid näinud päris huvitavaid.