OLNUST ja OLEVAST

Valguse võit pimeduse üle jõuab aina lähemale ja ootuse aeg väheneb iga päevaga.
Täna on viimane november. Kadrikülm on möödas, aga pilves, sombune, tuuline ja sajune nädal päädis tänase tugeva tuulega. Öine ühtlane mürin on praeguseks asendunud üksikute tugevate iilidega 16m/s, mis pole sugugi meeldivad. Õnneks jäi vähemalt meile see kõige hullem saabumata. Hea, et  meil pole tarvis oma nina sellise ilmaga välja pista, kuigi ju võiks, sest sooja on +4C. Soojas toas on praegu palju  mõnusam olla. Parim päev lugemiseks, kirjutamiseks ja väikeseks nokitsemiseks.
Kui käed käivad, uitavad mõtted omi radu ja need viisid mind tagasi lõppeva hooaja mitme ürituse juurde. Kui tavaliselt teen ma tagasivaate sellest, kuidas aed end ülal pidas, siis nüüd on päris paras kirjeldada pisut, kuidas elavad ja toimetavad lõunaosariikide aalujad.
Tänavune hooaeg algas tavatult vara.
Talgud on aalujate juba sissetöötatud traditsioon, aga üllatustalgud korraldasime me esmakordselt. Oli ju vaja läänlased, kenasti Tartumaale vastu võtta. Aidi palus mind küll organiseerida appi paar meest raskeid esemeid tõstma, aga ma hakkasin mõtlema, et see ei lähe mitte. Inimestel on pikk tee seljataga, jõuavad nad siia hilisõhtul väsinutena, janustena ja näljastena ja peale suurte asjade on autos ka neid pisipampe ja igasugu muid kodinaid hoopis rohkem kui mööblitükke. Ja mul oli nii lõpmata hea meel, et kõik siinkandi aalujad, keda appi palusin, olid 17.01 kui üks mees kohal ja abis. Ja sellistel ootamatutel üritustel on meil juba ammu tavaks kogu söögi-ja joogipoolis kaasa võtta. Ise jäin ma sest ilusast üritusest ilma, aga selleks oli ka väga mõjuv põhjus. See-eest oli kahe eest väljas Muhedikupapa
Ei jõudnud ma kahjuks ka 20.04 Thela talgutele, kuigi südamest oleksin ma seal kindlasti kohal olnud.
Seevastu läksid suurepäraselt korda meie endi maitalgud 25.05. Rahvast oli palju ja tööd tehti veel rohkem kui palju. Selle eest olen ma siiani lõpmata tänulik.
Ma ei tea, kas sellised pisikesed abisutsud võiks ka talgute või siis vähemalt pisitalgute hulka liigitada, aga kahel päeval käisime Vallikute kasvuhoonete püstitamisel ja elektri otsinguil. Kasvuhooned said küll püsti, aga saunaelekter on leidmata tänaseni.
Kaks korda käidi ka meil neil pisematel töödel abis. Aidi, armas inimene, tuli ja aitas katta talgute ajal korda saanud kiviktaimlat 16.06 ja oli abiks ka küttepuude kuuri ladustamisel. Õnnetuseks langes see päev kokku Tsiili korraldatud lammutustalgutega ja kahel pool me olla ei saanud.
Üllatusüritustega alustasid Rahmeldajapaar ja Tsiil kui nad meil aasta tagasi marti jooksmas käisid. Tänavu korraldasime Rahmeldajale 02.04.  üllatussünnipäeva. Oli tore näha, kuidas iluuinakut teinud hämmeldunud sünnipäevalaps meid uksel piidles mõeldes, et kust pagan need mustlased nüüd säärase killavooriga välja võeti :D
Teisele üllatusele lisandus märksõna geriljandus. Ma vaatasin Lendavat ja Rahmeldajat kui ilmutusi kui nad 17.06 varahommikul oru poolt maja poole hõljusid. Aeda olid nad hiilinud varavalges, et lõpetada talgute ajal pooleli jäänud lastemaja lõbusamaks maalerdamine.
See geriljandus oleks kordamiseks tore asi. Võiks ju istutada mõnele heale sõbrale akna alla mõne puu või põõsa või organiseerida ukse ette purskkaevu, aga õnnetuseks on enamikel sõpradest neljajalgsed märguandjad, nii, et salaja ei saa kohe kuidagi :)
Kolmas üllatusüritus toimus mõned päevad tagasi. Nii nagu me hooaega Aidi ja Oti juures alustasime, nii ka seal lõpetasime kadrisandil käies. Sellest olen ma juba pikemalt kirjutanud ega hakka end kordama.
Kohustuslikud üritused, kust ilmaski puududa ei saa, on Tartu BA püsikupäev, mis tänavu toimus 07.juunil ja Võhma Juurikas 13. septembril. Asi pole ju neis taimedes, mis sealt kaasa tulevad, vaid ikka üle Eesti kokkutulnud aednikes ja aalujates, selles melus, kallistustes,  fiilingus ja paueris, mis neilt üritustel kaasa tuleb päris pikaks ajaks.
Kohustuslike hulka tuleb kindlalt arvata ka Järvselja, kas ühe- või mitmekordne, külastamine, mis samuti kasvatab kui tiivad selga,olenemata sellest, kas sealt ostad või ei osta midagi. Kaie ja kogu see mets ja taimeaed lihtsalt on nii soojad ja säravad.
Kokkutulek on esimene, juba seitse aastat kestnud aalujate ettevõtmine, mida me ootame terve aasta ja kust puududa on mõeldamatu, kuigi ühest olen ma siiski ilma jäänud. Tänavune Risttee aed ja kohtumine vanade ja sel aastal lisandunud uute aalujatega 17.08. jääb küll väga kauaks meelde, sest nii kodust ja armast aeda ei kohta iga päev. Ja mul on lõpmata hea meel, et teda paar päeva tagasi ka "Aed ja Kodu" aiavõistlusel kõrgelt tunnustati. Perenaine on selle kuhjaga ja isegi veidi rohkem ära teeninud.
Spontaansed, pikalt planeerimata üritused. Kui oled harjunud külaskäikudega nii-ja naapidi, siis ei lepi kuidagi sellega, et pikem vahe sisse võiks tulla.
 Nii võtsimegi ette pisikese ringreisi lähedal asuva väikelinna ümbruses. Rahmeldajapaari ja Vallikutega alustasime 01.07 aiakülastust Sulev Savisaare juures, kust, otse loomulikult, me taimekompsudeta ei lahkunud. Järgmisena jõudsime Tea juurde. Suhteliselt väike, aga hästi koostatud ilus ja särav aed nagu pererahvas isegi seisab mul siiani silme ees. Iirisesõbra tuntud headuses roosilõhnalise aia jätsime lõpuks. Kolm aeda päevas on päris paras, et jõuaks kõike hoomata ja et neist jääks ka mingi mulje, aga mitte segapuder ja väsimus.
Järgmisena külastasime Lillehaldja aeda. See oli minu jaoks küll üllatuste üllatus. Pisike linnaaiake, kas 600 või 800m2, milliseid olen varem küllalt näinud, oli nii liigirohke ja huvitavalt koostatud, et ma jäin seal täiesti tummaks. Nii mõnigi hiiglasuur aed kahvatub selle kõrval päris kindlasti. Ja kui nutikas võib ikka inimene olla, kes punub endale peentest okstest teeraja, mille puhastamiseks kokku rullib, tühjaks raputab ja siis jälle tagasi asetab.
07.07 on üks äärmiselt tähelepanuväärne päev, mil paljud aalujad said kohutava nakkuse ja ilmselt on meie aedades järgmisel aastal võimalik juba hulgaliselt vaadelda selle haiguse tagajärgi. Rahmeldaja korraldatud rahvarohkel puupäeval näitasid Lendav ja Kaaren, mida oskajad inimesed võivad saega korda saata. Ja olge tänatud kuldsete kätega meisterkunstnikud, kes meile sellise väikese sissejuhatuse puusaagimisse korraldasid.
See töö oli nii huvitav, et kuigi see polnud aalujate üritus, käisime meie Muhedikupapaga Elva tervisespordikeskuse puupäevadel 27.ja 28.09. Kaks huvitavat päeva ja me olime kadunud hinged :)
Üks tore üritus oli 29.08 oaorgia, kust osavõtt oli kahjuks leige. Inimesed jäid lihtsalt ilma suurepärastest soolaubadest ja erinevate trummide katsumise võimalustest.
Taburetikute korrastamine 23.07 Lendava osavõtul meie pool oli samuti üks vahva ettevõtmine, mille järel Muhedikupapa haaras samuti pintsli ja hakkas meie pikki pidulaudu tuunima. Jah, tugevad iseloomud mõjutavad nõrgemaid päris kõvasti.
Kultuurist ja kunstist osasaamine ei seisne ainult heas kirjanduses. Käisime kahel näituse avamisel.
14. märtsiks oli Rahmeldaja niipalju julgust kogunud, et avas oma esimese isikunäituse. See oli küll veidi tagasihoidlik, aga alguseks siiski päris hea. Loodan, et järgmised on palju suuremad ja esinduslikumad, sest need iselaadsed taiesed, on hoopis rohkemat väärt kui ainult sõpradele kinkimiseks. Pärast näituse ülespaneku korraldasime meie pool väikese koosviibimise, kus sain rohkem tuttavaks Lendavaga, kes nüüdseks on saanud me kõigi heaks sõbraks ja korralikuks aalujaks.
Ja nii käisimegi 30.10 tema pliiatsijoonistuste näituse avamisel. Nii mitmekülgset kunstnikku, kes tegelikult õppis kunstikoolis hoopis nahatööd, aga valdab palju erinevaid tehnikaid, annab ikka otsida.
Kui kevadsuviseid üritusi järgneb üksteisele ridamisi, siis sügised on tavaliselt igavad ja kahvatud. Tänavu oli teisiti.
7.oktoobril upitasime sõpradega pidulikult püsti oma Sõnajalahaldja. Ole Sa tänatud armas Kaaren selle valmismeisterdamise eest. Mida päev edasi, seda ilusamaks ja omasemaks ta meil muutub. Onju, ta oleks selles kohas nagu igavesti seisnud ja meie varjuaeda valvanud :). Piigal on ka väike võlunipp varuks, kui talle paistab peale päike, joonistub temast teravalt välja nägu, kõik muu jääb siis varju.

Ülipidulik Lendava käes valminud puuskulpuuri "And" esimese etapi avamine 15.11 Rahmeldaja juures oli vaatamata kehvale ilmale ülimalt soe. Nüüd võin ma öelda, et me käisime seal tema valmimist imetlemas kuu jooksul kaks korda.
Muidugi käisime me üksteisel külas sagedamini kui ma jõuan siia kirja panna. Nii aalujaid kui teisi aednikke ja aiahuvilisi võtsime me sel hooajal vastu lugematu arv kordi.
Ma mõtlesin küll, et panen kirja ja näitan ka seda, milline on viimase novembri aed, aga see kõik läheks liiga pikaks. Isegi üritusi illustreerivad pildid kustutasin ma ära, nad on kõik eelnevates postitusteks olemas.
Oli sisukas ja rõõmus-lõbus aasta. Maailmas pole paremat seltskonda kui aalujad. Eelnevat lauset kirjutades hakkas isegi päike paistma :)

järgneb OLEVAGA :)

PIDULIK PÄEV

Kogu november on alanud uduhommikutega, päevad on olnud peamiselt sombused, vihmased või uduvihmased. Ju on ka päikesel pisikest puhkust vaja, aga mitte meil.
 Eile korraldas Rahmeldaja piduliku aiaskulptuuri avamise ja tulgu sealt taevast või pussnuge, aga nii tähtsalt ürituselt ei saa kuidagi puududa. Ma mõtlesin küll, et kuidagi peaks seda päeva veel meeldejäävamaks tegema, et päris ilutulestikku teha ei saa, Meeri koliks katusele, aga väike särin ja orkester võiksid ju ikka olla. Õnnetuseks tulid mul seekord need mõtted natuke hilja pähe. Ise me tulevärgiks vajalikku enam ei saanud ja head sõberikud on mäluga kimpus. Kohale jõudes selgus, et polegi seda plaanis olnud katte eemaldamist, sest perfektsionistist autor olla leidnud, et kuju vajab veel töötlemist. Orkester saabus ka hilinemisega,  oli teine kuskile liiklussõlmedesse sisse mähitud Seega toimus alles skulptuuri avamise esimene etapp :) ja me jõuame kõik selle ja veel midagi paremat kevadeks välja mõelda.
Meie olime kuju valmimisega kursis algusest peale. Mis teha kui uudishimu nii suur on ja küllaminekuks ka lahke luba olemas.
Oli siis selline haralise otsaga tüvikas. Ei saagi aru, kas Anni vaatab teda nõutult või kaalutlevalt, aga korra on saag teda juba puudutanud.

Siin juba toimub midagi

Kui me järgmisel korral läksime kuju loomist vaatama, oli ta juba püsti tõstetud, sest käpuli enam teda töödelda ei saanud. Iga tunniga võttis kuju üha enam ilmet ja hakkas aimuma, mis loojal kavas. Kui koju hakkasime sõitma, saatis meid teele säärane toorik

Eilseks oli skulptuurile lennanud hulgaliselt tarku ja armsaid linde

ning kaunis aiahaldjas And oli lisanud sellele hulga häid salamärke ja -vigureid.

Palju õnne Rahmeldajapere majale ja kodule, teil on nüüd oma koduhaldjas
Palju õnne Rahmeldajapere aiale, õitele, saagile ja viljadele, teil on nüüd oma aiahaldjas
Palju õnne lennukate ja ilusate ideede ja mõtete tekkimiseks ja nende realiseerimiseks, on teil ju nüüd kõiksugu kaitse-ja loitsumärke, tarku linde ja loomi abiks.
Ma ei tea, kuimitu päeva Rahmeldaja seda õhtusöömaaega ette valmistas, aga laud oli kaetud sedasi, et pulmarahvale oleks sest jagunud vähemalt nädalaks. Ja kõige muu kõrval nii peente hõrgutiste - rohelise vahukoore ja üleküpsetatud kartulipudru - peale pole ma ise kunagi veel mõelnud. Peale sääraseid tänusöömaaegu on vajalik vähemalt kolmepäevane veepaast :D
 Juttu jätkus kauaks, oleks ilmselt veelgi kauemaks jätkunud, aga järgmine päev hakkas juba uksele koputama.
Enamvähem on kõik suure hooaja lõppenuks kuulutanud, aga nipet-näpet laseb loodus veel tasapisi aias liigutada ja seda, et me kokkusaamised selleks aastaks läbi on, ei usu ma ilmaski. Vahepeal lihtsalt tuleb kallivalu peale (nii nagu kunagi mu lapsed ütlesid) :D.

KOLMAS, KORRALIK

Näib, et Muhedikepaar on minetanud kõik head kombed ja unustanud õpitud viisakusreeglid. Ei käi ju ükski normaalne inimene külas hommikust kuni poole ööni. Veidi vabandab meid ehk  omakäigu võimaluse puudumine. Kaasa  võttis meid hea sõber, viis kohale ja tõi tagasi ka.
Ja mis siis, et kombekusest kõvasti puudus on. Meil oli soe, ilus, tore ja ääretult huvitav.
Lembelindude pesake :)

Kella 22 paiku tagasiteele asudes olid autoaknad jääs, kodule lähemal madalamates kohtades risti üle tee mitmed uduviirud ja koduterrass libe.
Täna oli meil kolmas härmapäev, mis haaras terve aia. Kell 7.50 oli õhusooja -2,8C. Aeg on lasta ühe termomeetri andur maapinnale.
 Seekord ulatus härmatis madalamate puude ja püsikute latvadeni. Kui oleks päikesetõusul õue läinud, oleks saanud hulgaliselt suhkrustatud lehti ja õisi, aga kesse siis nii vara soojast toast kaugele õue tükib, piisab trepistki. Ei midagi uut ega huvitavat, kohad on samad, aeda ju uueks ei tee, muutuvaks küll.

Silmapiir on veidi upakil, aga võibolla on külmaga see maakera kumerus lihtsalt paremini nähtav :)

Kell 11 hakkas org mattuma järjekordsesse uduhämusse.

Täiendatud 21.okt.
 Kõige tähtsama oleksin peaaegu unustanud. Me kolm viimast potikest said ka küla pealt koju. Aitäh kulleritele ja pererahvale  hoidmise eest. Liiga vara hõiskasin, täna on pisike istutuspäev. Neil on mullas parem kui mulla peal.

PUUVÕLURITE PÄEVAD II

Ma olen varemgi puuskulptuure näinud. Kõik nad on armastusega tehtud ja ilusad kui nad asuvad õiges kohas. Aga kui ma kohtan moodsas linnaaias karu või põtra, paneb see õlgu kehitama, kui just kodakondsete perenimi pole selline. Aga lammas või lehm?
Seda, kuidas saagi käes hoitakse ja mida sellega teha saab, tean ma ka. Aga kui suured meistrid sae käima tõmbavad, on see ikka lummav vaatepilt. Kui me kodunt lahkusime, arvas Muhedikupapa, et ega me seal kaua pole, vaatame korraks, aga äärepealt oleksime me vaat, et sinna ööbima jäänud :D. Ma ei teagi, on nad sae- või puusosistajad, aga  kogu see protsess lihtsalt neelab endasse. Ja nii ei piisanudki meile reedesest päevast, olime seal pikka aega ka pühapäeval.
Lisaks figuuride tekkimisele on põnev  jälgida, mismoodi keegi töötab. Mõni saeb äärmiselt elegantselt ja taies valmib nagu möödaminnes, kuigi see on peensuseni viimistletud. Mõni toimetab tasapisi omaette nohisedes, aga jõuab enam kui mõni kiirelt ringisahmerdav puumees.
Töökohad hoiti äärmiselt puhtad ja seda oli lihtsalt ilus vaadata. Iga klots, laast ja liist lendas kohe eraldi hunnikusse, jalgade all oli lubatud vaid saepuru. Muidugi, ohutus eelkõige, aga see näitab ka kõrget töökultuuri.
Puit lõhnab. Kask veidi hapukalt, saar kirbelt, okaspuu toniseerivalt :) Kõik kokku- hästi!
Ja 13 sae mürin pole sugugi hullem, kui kodus akna all plärisev trimmer või hekilõikur-saag. Natuke käib kõrvadele lihvimine, aga õnneks seda vinguvat häält ei tehta korraga. Oli üks hetk, kui kõik saed ja muud masinad korraga vaikisid. See oli nii üllatav et ma lausa jahmusin - elekter kadus, mõtlemata sellele, et töötati ikka bensiinimootoritega.
Õigel tegijal on tööriistu, oi, kui palju. Vähemalt 2 saagi, peitlid, spetsiaalsed konksud palkide pööramiseks, igasugu lihvmasinad, erinevad freesid, isiklikud kaitsevahendid ja ei tea, mis kõik veel.

Hallan Kivisaar, mees Palmse lähedalt, kelle aias ja puukoolis me aastaid tagasi käisime. Aed oli põnev, taimed olid istutatud liiva ja kruusa sisse ja nende vahel ja ümber oli vägevad kivid, kas üksikult või skulptuuriks laotult. Mälestuseks sellest reisist on meie aias kasvamas paar põõsast. Puukooli enam pole, aed küll ja see aina laieneb. Aga et mees ka veel puuga tegeleb, me ei teadnud. Siin valmib mingi silt

Põhitööks oli tal "Koit ja Hämarik"

ka labidas on tööriist

Töö pole veel püsti, aga ka sellises asendis saab valminust pisut aimu kui voolujoonelised nad on

Anni Irs. Põline elvakas ja paljudel puupäevadel osalenu oli meie saabudes ise kadunud, tema asemel lamas maas mingiks krõnksuks keerdunud arusaamatu palginott

Tööd tehakse nii-

ja naamoodi

Kahjuks on see üks väheseid töid, mis ei jää territooriumile. Sakitatud tüvest koorunud näkipink kolib hoopis Peedule

Meie selle kauni töö õlitamist ja päris lõpuni viimistlemist kahjuks ei näinud.

Mariina Tiidor. Samuti elvakas, aga enamat ma temast ei tea.Valmistab ta "Vaskussi ja ööbikut", pinki. Selles põõsas peab kuskil veel ööbik peituma

Vaskuss

Ühelt

ja teiselt poolt. Ka seda taiest me päris valminuna ei näinud

Ja see om üits mõnus ja muhe Võromaa miis :)
Alustas ta niisuguse jändrikuga, mida võis pidada kas elevandiks või mingiks imelikuks sauruseks

Mõnikord tuleb tööd ka niimoodi teha

Lõpptulemus on hoopiski tagurpidine, lõbusa olemisega Kolla lapsi rõõmustamas

Järgmisena võttis kunstnik käsile lastele ronimiseks paksu tõugu-maugu

Kõige produktiivsema mehena jõudis ta lõpuni teha ka pärdikukiige. Pärdik istub kõrvaloleval laual, kõrgele kätesse on puuritud augud, kustkaudu ta üles riputatakse. Lastele lusti kui palju, kui nad säärase ahvikese kõrvale end seada saavad.

Eelmise pildi taga paistab autasustamispjedestaal "Draakon", mida ma eile värskelt õlitatuna vastu päikest kuidagi pildile ei saanud. Teostasid selle teised mehed, aga hetkel on ta ainsana selle tõugu tagant näha.
Draakoni pea, kelle suhu vajadusel tõrviku saab läita, on selline

Õpipoiss ja esmakordselt puupäevadel osaleja Anneli Kaarna

Temale oli saagimiseks antud üks väga-väga muhklik tüvi

Kas sellest tuleb pink või sammas aiahaldjaga, kel sõnajalalehtedest rüü, mina veel täpselt ei tea, sest töö on veel väga algusjärgus. Aga idee on suurepärane ja vähemalt minu liigutas see küll paigast. Paljutõotav saagija

Ja nüüd terve galerii poolelijäänud töödest, mille autorite kohta ma midagi ei tea. Neid jäävad lõpetama kohalikud, sest hiidlased, virulased ja võrulased sõitsid eile koju.
Nagu ma aru sain, on need nurgapingi figuurid. Töö lõpetab autor

Erinevad istmed

Selle trooni tagant paistab üks vanem skulptuur

Üks nõiamoor

Tartu Maratoni finišipostid

ja siin on üks suusk, mille otstarvet ma täpselt ei tea, tõenäoliselt on tal maas ka paariline.

Siin on kogu see puupäeva sõpruskond koos, mingisse organisatsiooni nad ühinenud pole. Mul on väga hea meel, et ka taevased väed olid nende poolt ja kõik nende neli tööpäeva paistis päike.

Meie läheme nädala keskel päriselt valmis saanud töid üle vaatama. Nad lihtsalt on nii head, et neid kõiki tahaks veelkord ka täies ilus ja õiges asendis näha.