PIDULIK PÄEV

Kogu november on alanud uduhommikutega, päevad on olnud peamiselt sombused, vihmased või uduvihmased. Ju on ka päikesel pisikest puhkust vaja, aga mitte meil.
 Eile korraldas Rahmeldaja piduliku aiaskulptuuri avamise ja tulgu sealt taevast või pussnuge, aga nii tähtsalt ürituselt ei saa kuidagi puududa. Ma mõtlesin küll, et kuidagi peaks seda päeva veel meeldejäävamaks tegema, et päris ilutulestikku teha ei saa, Meeri koliks katusele, aga väike särin ja orkester võiksid ju ikka olla. Õnnetuseks tulid mul seekord need mõtted natuke hilja pähe. Ise me tulevärgiks vajalikku enam ei saanud ja head sõberikud on mäluga kimpus. Kohale jõudes selgus, et polegi seda plaanis olnud katte eemaldamist, sest perfektsionistist autor olla leidnud, et kuju vajab veel töötlemist. Orkester saabus ka hilinemisega,  oli teine kuskile liiklussõlmedesse sisse mähitud Seega toimus alles skulptuuri avamise esimene etapp :) ja me jõuame kõik selle ja veel midagi paremat kevadeks välja mõelda.
Meie olime kuju valmimisega kursis algusest peale. Mis teha kui uudishimu nii suur on ja küllaminekuks ka lahke luba olemas.
Oli siis selline haralise otsaga tüvikas. Ei saagi aru, kas Anni vaatab teda nõutult või kaalutlevalt, aga korra on saag teda juba puudutanud.

Siin juba toimub midagi

Kui me järgmisel korral läksime kuju loomist vaatama, oli ta juba püsti tõstetud, sest käpuli enam teda töödelda ei saanud. Iga tunniga võttis kuju üha enam ilmet ja hakkas aimuma, mis loojal kavas. Kui koju hakkasime sõitma, saatis meid teele säärane toorik

Eilseks oli skulptuurile lennanud hulgaliselt tarku ja armsaid linde

ning kaunis aiahaldjas And oli lisanud sellele hulga häid salamärke ja -vigureid.

Palju õnne Rahmeldajapere majale ja kodule, teil on nüüd oma koduhaldjas
Palju õnne Rahmeldajapere aiale, õitele, saagile ja viljadele, teil on nüüd oma aiahaldjas
Palju õnne lennukate ja ilusate ideede ja mõtete tekkimiseks ja nende realiseerimiseks, on teil ju nüüd kõiksugu kaitse-ja loitsumärke, tarku linde ja loomi abiks.
Ma ei tea, kuimitu päeva Rahmeldaja seda õhtusöömaaega ette valmistas, aga laud oli kaetud sedasi, et pulmarahvale oleks sest jagunud vähemalt nädalaks. Ja kõige muu kõrval nii peente hõrgutiste - rohelise vahukoore ja üleküpsetatud kartulipudru - peale pole ma ise kunagi veel mõelnud. Peale sääraseid tänusöömaaegu on vajalik vähemalt kolmepäevane veepaast :D
 Juttu jätkus kauaks, oleks ilmselt veelgi kauemaks jätkunud, aga järgmine päev hakkas juba uksele koputama.
Enamvähem on kõik suure hooaja lõppenuks kuulutanud, aga nipet-näpet laseb loodus veel tasapisi aias liigutada ja seda, et me kokkusaamised selleks aastaks läbi on, ei usu ma ilmaski. Vahepeal lihtsalt tuleb kallivalu peale (nii nagu kunagi mu lapsed ütlesid) :D.