Tuesday, April 29, 2014

IKKA SÜSTEEMITULT. IKKA ÜLLATUSTEGA

Mõtlesin küll, et täna ma oma valitud teelt kõrvale ei põika, aga ikka läks teisiti :).
Otsustasin täna käsile võtta igasugu huvitavad pungad, aga toompihlakatest kaugemale ei saanud. Tuul liigutas oksi ja niipalju kannatust kui linnuvaatlejail mul pole, et seda tuulevaikset hetke passima jääda.
Liik on ju üks, ikka lepalehine toompihlakas. Aga kui erinevad on erinevate sortide pungad, mõnel töntsakad kui käbid, mõnel hoopis saledad ja sihvakad, mõnel kui marju täis. Udusulis on nad küll kõik
Olen alati öelnud, selleks, et aed oleks värviline, pole sugugi ainult õisi vaja. Mulle meeldivad kontpuud, kõige väärtuslikum on nende värvus talvel. Ja mul on hea meel, et enamus neist paistab mulle köögiaknast üsna kaugelt valgel lumel kenasti kätte.
Siberi kontpuu, liigi (Cornus alba) enda oksad on tumedad punakaspruunid, aga sordid on hoopis erksama värvusega. Ülal vasakul kui poleeritud mahagonpunaste, päikeses sädelevate vartega `Argenteomarginata`, enamvähem sarnased on ka mitmed teised sordid. Aga siberi kontpuu (Cornus alba) `Sibirica` on nii erepunane, et vahel hakkab silmadel valus, eriti siis, kui talle talvepäikeses hõbejas helk peale tuleb.
Võsund-kontpuu (Cornus sericea) `Flamiramea` hakkab praegu oma kuldkollast talvevärvi rohekama vastu vahetama, aga teiste roheliste vahel säravad ta peened oksad ikka veel kollastena.



Lehtivad puud näivad suvistega võrreldes hoopis teistsugused
Leinaremmelga hiirekõrvades oksad ripuvad puul kui kuldsed niidid

Üha tugevnev tuul sundis mind minema teise aiaotsa poole.
Läksin uudistama varjuaia arenguid. Kaugelt vaadates paistavad seal peamiselt mõned rohelised kivid ja kännud. Kuni puud on veel raagus, on siin varakevadel veidi ülearu päikest, eriti keskpäeval, aga teha pole midagi. Nädala pärast on varju oluliselt rohkem

Aga mu kultuurumbrohud on ka siia jõudnud. Mullaga nad tulla ei saanud, külv on samuti veidi kahtlasevõitu, sest aiaosa rajades ei olnud neid enam kuskil külvamas. Nimedest ei tea ma peale segimineku enam midagi. Kahtlustan hoopis aiakrati kätt :) Siin pole mul nende vastu midagi, need õrnakesed õitsevad varakult ära, kaotavad oma lehed ega lämmata päriselanikke. Aga lumikellukese puhma kolin küll sealt hoopis kaugemale. Häda, kui ta end mõne püsiku sisse külvab ja salaja seal sibulad suureks kasvatab.

Oma tiibpojengi nähes hakkasid käed sedasi värisema, et korraliku pildi asemel tekitasin täna udukogu. Jep, ma pean tänavu muretsema veel ka valge ja sinise isendi:)

Ninad on välja pistnud ka kämmalrohi, vihmavarjuleht ja hiina ning jaapani rohthortensia. Eerikad on kahtlasevõitu, küüvitsad see-eest korras. Kuutõverohud on aias juba 40cm kõrgused, aga uued põnevamad liigid varjuosas veel ei kõssagi. Mingeid otsakesi paistab siiski kõikjal piilumas. Las nad tulla rahus, ei läinud ma neid sorkima, etiketid on ka sügaval, lindude eest peidus. Osa mustikaid ja murakaid on lehes ja Helle toodud harilik talvik ka täitsa olemas.
Imelik, et siia on tekkinud ka kõige tavalisem võsaülane. Ju see koht sobib ka veel igatsuste sortidele :)

Karulauguväli. Roigas tähistab varjuaia jätku piiri. Temast paremal olevad taimed lähevad jagamisele kui on kohe tahtjaid, kuigi ega nad ka varjupeenras kedagi sega.
Kirju liilia kasvab kui mühin. Elus on ja sirutuvad kõrgemale ka 3 eelmise aasta kingitust, aga kaht sorti pole kahjuks olemaski, vaatamata sellele, et püüdsin küll veel neist laialipudenenud sibulate küüntest midagi saada. Turbapätsid pole siin sugugi lohakusest laiali, praegu hoiavad nad pimendamismaterjali lendumisest ja kui väga veab, siis lähevad nad järgmisel nädalal käiku oma kohtadele.
Ring peal, läksin kiviktaimlat vaatama. Siin on mõned padjandid veidi kannatada saanud, aga nad kõik on taastumas. Peenra varjuosa paar helmikpöörist ka tipp-topp, kõrbemist ei kuskil. Pildistanud olen siin palju, valgus oli ka valelt küljelt, otse lagipähe ja nii ma pilte ei teinudki. Hästi on talvitunud kõrrelised. Mul on väga hea meel, et Kadakalt saadud paruktarn `Bronze Curls` on uhkelt püsti. Kääbuskasvulised aediirised ka kõik kenasti puntras olemas, õievarsi küll pole, aga eks selleks on veel vara ka. Neid on hädasti jagada vaja.
Hakkasin juba maja poole liikuma, kui märkasin midagi hoopis ootamatut. Meil on täidisõielistest sinililledest vaid  tumeroosa ja sinine (fotod eelmisest aastast)

Aga nüüd nägin väljaspool peenart kiviservas sellist, temas on nii sinist, veidi ka lillakat kui valget. Ausõna, ma oleksin äärepealt kiljuma hakanud, kui see oleks vaid minu loomuses :D Kuidas ta selles servas küll vastu on pidanud, siit käib suve jooksul mitmed korrad trimmer üle, on ka veel omamoodi mõistatus. Ilmselgelt polegi varsti vaja neid hirmkalleid jaapanlasi, kui nad sedasi ise end meie aias sisse seavad.
Tagasiteel pildistasin õitsvat `Alvis`. Arvasime veel nädal tagasi, et ta vanad tüved tuleb ilmselt ikkagi maha võtta, aga näe, mis tema korraldas. Ma julgen öelda, et magnooliast pole ta mitte üks raas halvem. Oleks selle uimastavalt magusa lõhna, mis on kogu aia üle ujutanud, ka veel kuidagi pildile saaks...

Maja seina ääres soojas kohas on jõudsalt edenenud juba mais õitsvad kaukaasia päritolu kesselringi ja szovitsi liilia

Esimene saagikoristus on jõudnud peenra lõppu


Kased on täna veel helerohelised, lehised hakkavad samuti okkastuma :) Aias õitsevad tulbid ja nartsissid, üksikud õied püsivad lõpetajatel. Püsikud on end nii kõrgele upitanud, et aed hakkab aia moodi välja nägema.
Veel kella nelja paiku oli taevas veel täiesti pilvitu, nüüdseks (k.18.00) on ta hoopis teist nägu. Kuskilkandis olla täna sadanud, ehk ometi sisaldavad need meiegi pilved ometi piisakese.



Sunday, April 27, 2014

SINKA-VONKA SAMMUD :)

Suur aed on hea, mahutab palju. Suur aed on halb, korraga seda läbi ei käi. Tahaks näha seda ja teist nurka ja kolmandat kohta ka. Uksest väljudest ei teagi, kuhupoole minna ja nii käidki sik-sakiliselt. Võtad küll mingi kindla suuna, aga siis tõmbab miski tähelepanu kõrvale ja oledki keerlemas kui seenemetsa nõiaringis. Vaatasin oma paari päeva pilte. Neid peaks kuidagi sorteerima ja mingi süsteemi järgi ritta seadma. Aga kevad on tormakas ja kõik puhkenu või puhkemas tundub ju ülioluline. Homne päev toob jälle midagi uut ja siis on tänane juba ülearune.
Kõige olulisem muutus on see, et õuetuba on endale õrnrohelised seinad saanud. Poole pildistamise pealt avastasin, et objektiiv on õietolmu täis, aga hiirekõrvad on siin oma kohta väärt, olgu või tolmused :D


puud seavad end pruudiehteisse

maa ja taevas hakkavad kokku saama

Aed on kullasära täis. Neid lihtsalt peab ikka ja jälle vaatama ja pildistama
 `Yellow Maxima`

`Freja`
`Northen Gold`

Elujanu
Sireli pungad on töntsakalt paksud

Toompihlaka omad kui värvilised karvased käbid
Toomingas (Prunus padus) `Colorata` ilutseb hiirekõrvul põõsaste keskel vasksete lehtedega
Acer grandidentatum voldib oma lehti lahti. Omamaise nime puudumine ei sega teda meil end hästi tundmast
Korea vaher (A.pseudosiboldianum)

Noorte vallatlemist jälgib iidvana ja tõsine pirnipuu

Isetulnukas. Kust ja mismoodi, pole aimugi, aga ju on ta juba pikemat aega tee ääres heki all kasvanud ja kosunud ning nüüd otsustas end näitama hakata

Üleeile nägin pääsukest
Kui selline kuumus ( keskpäeval varjus tublisti üle 20 kraadi) kaua püsib, on mais suvi käes

Friday, April 25, 2014

PISIKE AIATIIR



Ma pole kohanud ühtki teist lille, kes oma õiekesi nii hellalt embaks


Lihtõielistele järgnevad täidisõielised sordid


Pisike puhmake, aga helin kostub kaugele

Maa on nii kuiv, et `Papageno` ei jõua oma suuri õisi püsti hoida

Kaheldav džefersoonia (Jeffersonia dubia) paistab vaatamata oma haprusele kenasti kaugele


Mõni tulp peab ikka aias olema :)


Aga suures aias pole paremat õitsvatest põõsastest. Ei loe neile käre külm,  paks lumi ega lumeta talv. Säravad igal aastal üle õue kui kuldsed päikesed



ja kohe-kohe puhkevatest puudest

Esimesed lehtijad
puudest olid juba üleeile helerohelised rabe remmelgas (S.fragilis) `Bullata` ja leinaremmelgas (Salix x sepulclaris)

teised pajud on pisut tagasihoidlikumad

Kui teised ebajasmiinid on veel kahtleval seisukohal, siis väikeseleheline ebajasmiin (Ph. microphyllys) on juba mitu päeva suur roheline mütakas

Euroopa, eurojaani ja siberi lehised on veel päris äraootaval seisukohal, aga jaapani lehisel (L. kaempferi syn. L.leptolepis) `Blue Dwarf` ` on juba kasukas seljas. Pisike, aga lõhnab praegu mitme meetri kaugusele.

Täna öösel oli -0,5C, päev on aga päikeseline +15,6C.
Vaatamata jahedatele öödele ja külmale tuulele, istutasime täna tomatid kasvuhoonesse. Katteloor ja väike kütmisevõimalus aitavad ehk kõige halvemast hoiduda. Inglased tunnevad end küll hästi ja on võrreldes tubase olemisega hoopis lopsakamad.

Aiainimeste elu on ikka suurepärane. Eriti siis, kui täiesti ootamatult jalutavad su õuele huvitavad kingitused. Puukest ennast- kõrgekasvuline sarapuu (Corylus colurna)- pole ollagi, tüveke on pool mu väikesest sõrmest, aga mida ta endast kujutama hakkab, on juba titest peale näha

Veel üks õitseja


Wednesday, April 16, 2014

PÄIKESEPÄEV

Tänasel ilusal päeval korraldasin mitu üritust.
Kõigepealt organiseerisin jüripäeva inglaste viimasele lauatäiele ja kolisin nad esialgu kasvuhoonesse. Toas pidin nii mõnelegi juba toed paigaldama

Aknalauamajandus on jääb esialgu kööki, siin on neid veel kogu aeg vaja. Mida rohkem ma neid lõigun, seda lopsakamaks nad muutuvad
Siis tekitasin künni- ehk tegelikult külvipäeva. Maha sai igasugu lehelist ja juurikalist toidukraami.
Päeva lõpetasin igatsetud jalutuskäiguga. Väga kaugele ei jõudnud, aiaski on veel mõned kohad vaja täpsemalt üle käia, pargist rääkimata. Varakevadised taevast peegeldavad õiekesed on osalt õitsenud, osa hakkab lõpetama. Aga, et mul on ka ikka olemas krookusi, sillasid ja sinililli, siis pildistasin neid ka :)


Vesi ja soojus on andnud loa päriskevadiste püsikutele õitsemisaja alustamiseks


Kõige virgem on väärt ka lähemalt silmitsemist. Harilik karukell (Pulsatilla vulgaris) `Alba`


Tegelikult tahtsin ma hoopis põhjalikumalt uurida puid-põõsaid, eriti olid hingel eelmise aasta uustulnukad. Absoluutselt kõik on elus ja tunnevad end vaatamata peaaegu paljale talvele hästi. Magnoolia seab end ilmselt õitsema, talvitunud on nii saagjas kui tammelehine hortensia, laialehistest rääkimata. Rohkem kui aasta meil elanud igasugu põnevad põõsad on samuti kõik hea tervise juures.
Puud on samuti talvitunud ja paisutavad pungi, eks nad käitu erinevalt, mõnel on nad suuremad, mõnel veel päris uneseisus, aga elus on uustulnukad juudapuud, metsnüssa, kirss-kontpuud, trompetipuu kui kõik teised. Igihaljal rattapuul olid talve üle elanud isegi lehed.


See valge männike (Pinus strobus) `Tiny Curls` lihtsalt on nii armas ja naljakas, et temast niisama lihtsalt mööda ei kõnni :)



Varjuaed veel magab, Hämaras sulab turbapinnas suhteliselt aeglaselt ja seega ei ärka ka taimed väga ruttu. Aga pajudel on juba kevadine õhetus peal


Ma polegi varem pildistanud aia vanimat puud. Siin on me pärn täies ilus, korraliku kõrgusega maja (pildi paremas alumises nurgas) on ta kõrval kui kääbus


Terrassiga piirnev hekk on päevaga selliseks muutunud


Aed on suurest sodist puhas. Ja nüüd olen ma hädas. Mu kauaaegne aiahaldjas, kes pidi tegema peenema töö, tuli täna pimesoolelõikuselt.