VIHMAPÜHAD

Sajab! Sajab juba kolmandat päeva. Tore on, vett oli juba hädasti vaja. Kohe väga.
Laupäeva hommik algas kerge sabinaga. Mis pärastpoole juhtus, ei teagi täpselt, sest olime kodunt ära päris pikalt. Enne tagasisõitu põikasime Tsiili juurest läbi. Kohale oli vaja toimetada etiketid ja vahetada raamatuid. Et sadas, siis aiatiirust ma loobusin, aga trepilt vaadates, avanes aiale lummav vaatepilt. Jah, paari aastaga on endisest võsast ärganud ilus aed.
Koduteel olid teede ääred lompides. Sadu ei kavatsenudki lõppeda, päev jätkus tubaselt.
Pühapäev oli paduvihmahoogude päralt. Need vaheldusid tiheda uduvihmaga, sajuta polnud hetkegi. Ega ma kurvastanud, las kastabki. Päeva veetsin okaspuudega, need olid Raamatus.
Täna sibistas terve hommikupooliku, aga lõuna paiku ilmutas end päike. Ohh, kui kaks päeva pole aeda saanud, siis nüüd lõpuks ometi.
Võtsin fotoka, et teen korraliku ringkäigu ja pildistan kõike, kes ette jäävad. Aga võta näpust, kõik mu ilusad unistused ja head plaanid lendasid vastu taevast või hoopis taevast alla :) Sain teha paar plõksu, kui järjekordne tõsine hoog mu tuppa kamandas. Ise oleksin selle veel ära kannatanud, aga pildistamisega oli lõpp. Olen vihma pärast juba ühest aparaadist ilma jäänud, nüüd olen veidi targem. Veidi hiljem tuli peotäis rahet ja siis jälle vihma ja veelkord vihma ja siis uuesti vihma. Korraks meilt läbi sõitnud põlvakas rääkis, et neil oli lund sadanud!
Midagi ma siiski jäädvustasin tänasest päevast.
See lumeroos ootab veel. Sain ta nimetuna kingituseks ja nüüd on ta lihtsalt austria kollane. (No ei kirjuta ma suurt tähte, kohe nimelt ei tee seda).

`Tricastin`

ja see on lihtsalt üks  ilusa värvusega, alati rikkaliku õitsemisega seemik, peaks talle nime leiutama.

Kohustuslikke pilte krookustest, võrkiiristest ja muudest kevadistest pisitegelastest ma täna teha ei tahtnud, olen neid varem nõrkemiseni pildistanud. Mitmed lumeroosi sordid on aga veel välja kasvamata ja päris nupus.
Hoopis rohkem huvitasid mind puud, kelle seisukorda veel nädal tagasi päriselt hinnata ei osanudki.
Kõige lähemal lumeroosidele on tulbipuud, liik ise ulatub tänavu hekist kõrgemale ja tunneb end hästi. Möödunud aastast pärit kirjude lehtedega tulbipuu `Aureo-Marginata` on vaatamata lumetule talvele ladvapungani elus.

Vahtrad on stardivalmis. Hõbevaher (Acer sachharinum) `Wieri`

Edasi ma ei jõudnudki. Ma tean küll, et uued ja erilised on kõik elus, aga pungi oleks nüüd peale vihma tahtnud küll lähemalt silmitseda. Korraks mõtlesin, et tegelikult peaks aeda minnes ka statiivi kaasa võtma, aga tuules õõtsuvaid oksi ma siiski mingitmoodi fikseerida ikkagi ei saa.