Sunday, June 25, 2017

JAANID SIIDIS ja SAMETIS. ÜKS PIKK SUSSAVURRA SEGAPUDRU POSTITUS

Praegu peaks laulma üht vana laulu
"Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi"
sest suvi on tõepoolest tulnud ja enamasti paistab ka päike. Loodus lokkab, meil pole vist kunagi olnud sellist džunglit kui tänavu, aga õied tulevad kuidagi imelikult ühekaupa ja kaootiliselt. Suurt massilist suveõitsemist veel pole, erandiks on vaid vanad roosid ja kibuvitsad.
`Matti Hesperia` on kui liblikatega üle puistatud









`Therese Bugnet` on küll palju lõhnavaid õisi avanud, aga see nupp on lihtsalt nii ilus, et kahju oleks teda näitamata jätta.










Tema noorem õde `Marie Bugnet` õitseb ja hullutab oma lõhnaga meid esmakordselt







Muhedikupapa lemmiku Muraste mõisapargi õied on nii rasked, et painutavad päris jämedad varred kaarduma









Kõik minu lemmikud on hoopis tagasihoidlikemate õitega.
`Iitin Tilttu`








Lehvitused Deiale. Temanimeline ei peta kunagi. Õitseb ja lõhnab.

Aga mingit roosi-eri polnud mul kavas, sest aias on veel palju muud ilusat ja huvitavat





Alanud on iiriste aeg. Kuigi õievarsi on päris ohtralt, massilist õitsemist neil veel ei näe.
`Delirium` (IB)












`Flying Circus`e loojal on jätkunud kannatust selliseid peeni mustreid maalides. (IB)








`Secret Rites` TB imeline värvikombinatsioon













Õrn `Zelta Zvaigne` TB










Süngevõitu `Patina` (TB)














`Beautiful Victoria` TB (Mego)













Vallatu `Foreign Legion` (TB) on tänavu veidi kahvatumate värvidega kui eelmistel aastatel










Ka siberlased on alustanud. Aga nende kasv on pidurdunud. Ärkasid nad miskipärast suhteliselt hilja ja on tavapärasest madalamad, aga õitsemist see siiski ei sega. Ka nende massõitsemine on alles ees.
`How Audacious`





`Simple Gift`










Kuldkirjane iiris ja tema sort `Black Form` pole väljagi teinud niiskest talvest ja ebameeldivalt külmast kevadest, vaid on jõudsalt paljunenud ning õitsevad rikkalikult







nägu lähemalt













Kuigi sinine jõgi alustas voolamist, iirise-eri ei tule. Neid on varem piisavalt olnud. Kui just mõni päris uus sort end näitama ei hakka







Praegu peaksid õitsema enamvähem kõik pojengid, aga ainsana teeb seda `Walter Mains`. Kohe-kohe on avanemas ka `Coral Charm` ning esimese õie avas ka `Many Happy Returns`. Teised sordid ootavad veel kõik oma aega.




Ma armastan bergeeniaid. Nii nende lehti kui ilusaid õisi. Fotol on `Admiral`












Võrratu piiskenelas










ja väga huvitav valge tooneliilia














trompetparadiisia on hämara aja aiakaunistaja













Moonid on vist ainsad püsikud, kes alustasid õigel ajal
`Double Pleasure`











`Royal Wedding`












Vesirooside aeg on samuti käes. Küll võttis vee soojenemine alles aega.
`Marliacea Rosea`








`White Sultan`










Ega püsikutega veel lõpp pole. Moosesepõõsas õitseb juba mõnd aega. Täna nägin, et ka valge on õites, aga las temast jääb foto järgmisteks kordadeks.












Kaktustele tänavune talv armuline polnud, nad aina uinusid ja ärkasid, uinusid ja ärkasid. Hävis küll üksainus sort, aga ravi vajavad päris mitmed. Seda kummalisem, et väga niiskustundlik kiiskkaktus poleks nagu märganudki, millised ilmaolud valitsesid.


Kesselringi liilia










Leichtlini preeriaküünal `Semiplena` on üks ilusamaid sibullilli, keda tean









Sitsiilia mesilaugu ilus lühtrikujuline  õisik









Varjuaias on mitmeid isekülvi käppasid














otse loomulikult jagub ka endi istutatuid. Meeliskuldking on tänavu teistest palju hilisem









Niruvõitu pilt samuti varjuaiast. Üldiselt toalillena tuntud kaksiratsik talvitub meil juba mitmendat aastat õues.












Kõverkael-kuutõverohu imepisikesi õisi on vist võimatu korralikult pildile saada.











Mõned fotod ka aia üldseisust. Koht õitega ei priiska, aga ka eritooniline rohelus on minu arvates ilus.








Aedtradeskantsia `Sunshine Charm` särab aias kümnete meetrite kaugusele.
Harilik alang `Red Baron`hakkab agressiivseks muutuma ja liigub hoopis valele poole kui peaks. Jah, aednik võib ju mõelda, et ta kujundab aeda oma tahtmist pidi. Tuhkagi! Tavaliselt käituvad taimed vägagi isepäiselt. Küll keeravad oma õied soovitule vastassuunas või kasvatavad oma kuju nii nagu neile, aga mitte sulle meeldiks.
Sama ju siin. Üks lupiin `Red Emperor` otsustas end sisse seada enelapõõsas ja katsu teda nüüd sealt kätte saada. Kuigi need üksikud loitvad tõrvikud on iseenesest ju kenad, ei tohi neid seal lasta vohama.






Selle kevade suurim töö ja rõõm. Koht, mille puhastamisega poolsurnud tuhkpuust, kes oli jõudnud peale kukerpuude ja mõne enela hävimist paar aastat tagasi, tegid algust armsad abilised Luualt, on nüüd selline. Lõpetas töö Muhedikupapa, kes puhastas ka kivide vahed ning istutas tühjadele kohtadele mõned okkalised ja kõrrelised. Ehk on see nii tühjana tunduv hõre osa paari aasta pärast sama tihe kui ta kunagi oli.
Tänane päev tõi meile üllatuskülalised. Aidi-Ott võtsid kaasa oma head sõbrad ajakirjanik Ivar Soopani abikaasaga. Ivar lennutas siin mitu head aega drooni. No ma olen uudishimust lõhkemas, mis sealt välja tuli. Loodetavasti pole seal üles loetud kõik naadid ja muud umbrohud, mille koristamiseni pole veel jõutud.
Nädala pärast on pool aastat möödas. Aeg kaob üllava kiirusega.
Kaunist suveaega!

Monday, June 19, 2017

JALAD ja TALLAD, KÕIK KOKKU LEHED

Enne kui päris suvi kohale jõuab, on vaja vähemalt üks vana võlg ära õiendada.
Kevadlilledest kuuluvad mu lemmikute hulka kukerpuuliste sugukonna püsikud- džefersooniad, epimeediumid ja jalglehed. Neid oleme me kasvatanud aia aegade algusest peale.
 Epimeediumide säärast sordiküllust kui praegu tookord polnud, küll liikus hoopis rohkem liike ja need polnud sugugi igavamad kui sordid. Pigem ehk vastupidi.
Džefersooniaid on meil võimalik kasvatada kahte liiki. Nad mõlemad on meil olemas ja neist olen ka ülevaate teinud.
Jalglehtede perekonda olen imetlenud ja nüüd ongi viimane aeg neist üht-teist kirja panna. Neid on perekonnas üle 10 liigi, 9 on pärit Himaalajast ja Ida-Aasiast, õlejäänud Põhja-Ameerika idaosast.
 Kõige levinum perekonna liige meie aedades on himaalaja jalgleht (Podophyllum hexandrum), varasem P.emodii. Ladinakeelseid sünonüüme on tal veel hulgi.
.

Looduslik kodukoht on tal Himaalaja, kus kasvab kuni 4000m kõrgusel.
Tema kevadine tulek on täielik müstika. Need kirjud maapinnale ilmuvad lehed meenutavad pigem uudishimulike loomakeste ninakesi kui taimi. Vaid end lehtede tippu seadnud roosad õied reedavad, et tegu on ikka taimedega.

Mida päev edasi, seda kirjumaks muutuvad himaalaja jalglehe lehed. Nende läbimõõt võib ulatuda 25-35 sentimeetrini. Meil jääb see tagasihoidlikumaks ega ületa 20 sentimeetrit Lehevarre kõrguseks on tavaliselt 50 cm.









Himaalaja jalglehe valgeõieline vorm.
Aedades kasvatatakse nii roosat kui valget jalglehte 1869.aastast, Eestis 1934, meie aias umbes 1980,aastast
Oma kodumaal õitsevad nad aprillis ja viljuvad mais, sellest ka nende rahvapärane nimetus maiõun.






Himaalaja jalglehe Hiinast pärit teisendil P. hexandrum var.chinese on lehed tuntavalt 3-jagused. Aedades 1920.aastast, Eestis alles 1959.aastast, meil umbes 1980.





Kõiki jalglehti soovitatakse kasvatada poolvarjus niiskemal huumiusrikkal mullal, kuid meil kasvavad himaalaja jalglehed päev läbi paistvas päikeses. Ju võimaldab seda niiskust hoidev savisem pinnas ja me pole neid seetõttu ka varjuaeda kolinud.
Himaalaja jalglehel on ka mõned sordid, aga ma isegi ei tea, kas ma neid ka väga igatsen endale.








Kilpjas jalgleht on pärit Põhja-Ameerika idaosas, kus kasvab kasvab kuivemates metsades. Valged ´õied on tal lehtede alla peidetud, nad on väga lõhnavad. Kõik jalglehtede osad on väga mürgised. Söödavad on vaid suured punased lehtede alla peitunud marjad, aga minu arvates on nad täiesti maitsetud. Need jahused imalad viljad küll isuäratavad pole. See liik hävis meil kahjuks ühel väga vihmasel talvel sajandi alguses.

Kaua aega kuulus jalglehtede hulka ka kirjulehine jalgleht (Podophyllum versipelle, kuid tal muudeti nii eesti- kui ladinakeelne nimetus ja ta on nüüd kirjulehine taldleht (Dysosma versipellis), aga sünonüümiks on tal ikka ka Podophyllum versipelle ja lubatud on ka eestikeelne vaste kirjulehine jalgleht. Kas ta eraldati ka omaette perekonda, ei saagi aru. Ju ta ikka jalgleheliste sõbraliku pere liige on.
Taldleht on pärit Lääne-Hiinast. Aedades kasvatatakse teda 1903 aastast.
Siiani nägi tema kevadine tulemine välja nagu eelmisel pildil, maast kerkis läikiv smaragdroheline, veidi seent meenutav varreke, mille ümbert keerdus lahti selline leht.
Tänavu toimus midagi kummalist. Arvasin, et olen taldlehest lahti. Aga mis jurakas tema asemel 15.05 kerkima hakkab, ei osanud arvata.
Taldleht on ikka ka olemas,  üks äbarik leheke ikkagi ilmutas end.








18.05 oli selge, et ka sellest imelikust moodustisest hakkab kooruma taldleht ja mitte ainult leht, vaid leht koos õiepungadega. Tema arengut oli väga huvitav jälgida, sest iga päev toimusid temaga suured muutused.





19.05



21.05 ta kasvab ju silmnähtavalt















24.05 õienupud on veel lehe peal













aga 25.05 hakkab taim neid lehe alla peitma, kuigi osa nuppe on veel täielikult lahti rullumata lehe peal. Taldlehe kõrguseks on 50 kuni 80 sentimeetrit ja kodumaal on ta lehed igihaljad. Nad võivad olla nii rohelised kui kirjud.












28.05. Leht on nuppude kohale end laiali sirutanud, väikesed õienupud on veel täielikult välja arenemata.









Esimene õis avanes 09.06











Täisõies taldleht 16.06











Õitsemine hakkab lõpule jõudma alates 19.06 Loodetavasti saavad ta seemned varsti kasvama hakkavates punastes rippuvates viljades valmis.
Ma ei tea, kas ta õiepungade areng olnuks kiirem kui vahepeal poleks järjekordseid külmi öid-päevi olnud. Aga huvitav ol teda jälgida küll.
Pildistada on neid õisi raske, sest seda saab poolviltuse lehe alt teha vaid ühest suunast ja tema õite ilusa punase värvuse sööb valgus ära.
Teadlased teevad praegu esimesi uuringuid jalglehtede juurtes leiduvate kuuldavasti vähjavastase toimega bioaktiivsete õhenditega.

Kukepuuliste  sugukonda kuulub veel üks imeilusate õrnade lõhnavate õitega imeilus kevadine leht, see on ameerika sirmleht (Diphylleia cymosa), kelle looduslik kodu on Kagu-Ameerika ja Põhja-Ameerika metsades. Et end hästi tunda, vajab ta osalist või täisvarju, kuid kaitsta tuleb teda tugevate tuulte eest. Sirmleht võib kasvada 80 cm kõrguseks, kuid paljuneb aeglaselt. Sügisel kaunistavad teda mustikasinised viljad. Perekonnas on veel mitmeid liike, keda oleks huvitav kasvatada.