Thursday, April 28, 2011

ISEMOODI ILUDUSED

Mul pole midagi "tavaliste" lillede vastu ja imetlen ma neid kõiki.
Aga armastan ma igasugu isevärki tegelasi, kellel on tavaliselt hoopis põnevam iseloom kui paljudel teistel taimedel.

Teelehti on maailmas 260 liiki, kellest 5 kasvab ka meil looduses. Umbrohud? Oleneb, kuidas vaadata ja kus nad kasvavad. Tegelikult ei tohiks neid sedamoodi solvata. Neis on eriline vägi ja võim, millega on veel tänapäevalgi ravitud täiesti lootusetuid haavandeid ja muid tõbesid, mida arstirohud enam kuidagi terveks teha ei suutnud.

Aga mõnedel neist on eriline koht ka iluaianduses. Hõbe-teeleht (Plantago nivalis syn. Plantago lanata) on üsna pirtsakas Hispaaniast Sierra Morena mäestiku alpivööndi kaunitar, kes armastab päikest, kuivmüüre ja kivirähast kerget liivsavimulda ning kardab hirmsasti liigniiskust. Ta on meil kunagi varem ka olnud, aga hukkus ühel väga vihmasel talvel. Möödunud sügisel sain ta uuesti ja seekord istutasime ta kuivmüüri üsna järsule kallakule. Ma veidi põdesin talvel ta pärast, aga ometi talvitus ta vaatamata suurele lumele ja talvistele vihmasadudele suurepäraselt. See igihaljas teeleht on nii ilus ja omapärane, et teda võib ka veidi lähemalt näidata. Kogu taim on kaetud siidjate hõbejate udemete-karvakestega, et kutsub end lausa paitama. Mu tütar kutsus titana sääraseid pehmeid olevusi karvalisteks:). Õied on tal suhteliselt pika õievarre otsas ja ei sarnane üldse tavapärasele teelehe õisikule.


Teine kevadine taim, mis alati paneb mu südame veidi teisiti põksuma, on kevadmagun (Sanguinaria canadensis). Tema hallikad puhkedes veidi torujad lehed on võtnud haprad õievarred ja puhasvalged õied külma ilma ja kurjade tuulte eest oma kaitsvasse embusse. Kui õied lõpetavad, tunnevad lehed end vabamalt ja lubavad endale vabadust laiutama hakata. Külma ta ei karda ja talvitumisega tal probleeme pole. On ta ju pärit USA ja Kanada idaosast. Kevadmagun vajab viljakat mulda ja edeneb paremini poolvarjus. Tal on olemas ka imeilus täidisõieline sort, keda mul ei ole. Veel.


Kahjuks kuivavad ta ilusad lehed kesksuvel.




Täna õhtul kukkus esmakordselt kägu. Mets enam paljas pole, sest paar viimast päeva on puud muutnud heleroheliseks. Mulle pole kunagi meeldinud varakevadine kuumalaine, nüüdki meelitas ta pungad puhkema ja paljude sellised taimed tärkama ning õitsema, kes võiks veel rahumeeli tukkuda. Tänane õhk on juba väga jäine, kraadiklaas küll veel väga madalal pole, aga külm põhjatuul lausa lõikab ja kui nüüd peaks külm tulema, võib ta taimedele väga palju halba teha. Uued iirised said tänaseks ööks mitmekordse katteloori teki.


Siin ta nüüd siis on - osa maasikaid õitseb:)






Wednesday, April 27, 2011

PÄEVAPILT

Tegelikult oleksin pidanud neid juba eile hilisõhtul pildistama.
Peale pika õhu-ja maareisi (ei õnnestunudki mul tuvastada kui pika vahemaaga tegemist on), kust nad veidi väsinud ilmega kohale saabusid, on neil täna hommikul juba soengud korrastatud ja just praegu võtavad nad väikese kosutava vanni. Vette lisatud veidi head-paremat, ehk leiavad nad endi tarvis ka pisikese dringi:).
Aga on ikka ilusad ja suured need risoomid. Paari tunni pärast leiavad nad endile uue kodu. Ma väääääga-vääääga häppppi!!!!! :)

PS Just olin lõpetanud postituse kui vald alustas järjekordse iga-aastase tolmutõrjega. Veel üks hea põhjus rõõmustada:)


Saturday, April 23, 2011

PÄEVAPILDID II

Ei, ei! Tulbid päriselt veel ei õitse:) ´Concerto` oli meil sügisel kaevatud koos potiga sügavale kergkruusa sisse sooja maja seina äärde. Ajatamiseks:) Pulsatilla vulgaris ´Alba´ - harilik karukell. Teised punnitavad veel tärgata

Esimene õitseja sel aastal kiviktaimlas Anemone blanda ´White Splendor` - õrn ülane



Sinililledele me aias head kohta pole. Nad peavad leppima sirelialuse võserikuga.

Hepatica nobilis ´Rosea Plena` - harilik sinilill


ja Hepatica nobilis `Multiplex`. Lihtõielistele ei pääse pildistamiseks ligi.



Varsti peaks puu vabanema ka viimastest jäälume riismetest




Hommikul tahtis tihe piimjas udu akendest sisse ronida. Esimese hooga ehmusin, et aknad on valgeks tuisanud:D Sooja kell 6 vaid +2C. Kella 10-st päike, keskmise tugevusega, aga väga külm põhjatuul.
Eilne ilm oli mõnusam ja tegusam, õhtupoolikul piserdas pool tundi vihma sadada.

Thursday, April 21, 2011

PÄEVAPILDID

Hommikuti on maa kergelt kahutanud. Tuul on kuri, õhk jäisevõitu karge, päike seevastu kuum, temperatuurikõikumised ööpäevaringselt suured. Kevad:)
Minu suurimad kevadlemmikud on lumeroosid

Kevadadoonis õitseb, teised liigid alles punnitavad end maast välja

Näha on, et vesikarikas hakkab põhjast end tasapisi pinnale kergitama. Vee puhtuse ja läbipaistvuse saladus on selles, et me ei vaheta neis veesilmades aastaid vett.

Mikrobiootast on kolmveerand välja sulanud ja need oksad on ise end püsti ajanud, ta ju selline lamav puu ongi. Ka ülejäänud veerand peab iseendaga toime tulema. Kui ma praegu neid külmi oksi hakkaks päästma, murraksin nad puhta puruks. Las sulab ja soojeneb. Siia ei saa eriti ka tuhka ega turvast loopida, reostaks puu ära.
Sel aastal oli just siin kõige paksem lumi, mis ulatus kuuri katuseharjani, äkki 4- 5m ringis. Huvi pärast peaks ära mõõtma.

Veel üleeile oli hostapeenar lume all. Eilne päev on tänaseks hommikuks sellest järgi jätnud kitsa siilu. Osa ebajasmiini oksi on ka veel vangis. Kerged rehaliigutused ja kergkruusaga kaetud peenar on puhas. Ei mingit kobestamist ega rohimist.
Kui ma hekkide põhjakülgedel ja veel paaris varjukohas olevat lund ei arvesta, saan varsti kokku lugeda, mitu päeva meil lumikate aias püsis.


Ikkagi oleks talgulisi vaja:)

Tuesday, April 19, 2011

STARTISIME

Olgugi, et ka tänane tuul oli veel üsna vali, lubas ta ometi terve päeva õues tööd teha.

Kui seni oli põhitööriistaks saag, siis nüüd võtsin appi reha ja pikavarrelise kõpla. Mõnes kohas oli muld juba selline küps ja mõnus, et sai isegi veidi kobestada.

Põhitegevuseks oli vanade lehtede ja varte lõikumine ja igasugu riisumistööd, millega me lõpule veel ei jõudnud, aga aiale hakkab aia nägu ette tulema. Väga palju veel ei jõudnud, teine samapalju on vast veel, aga kahe inimese kohta ikka piisavalt palju. Aed on ju ka suur. Ma ei saa ainult ühest asjast aru. Oma arust sai aed sügisel ikka täitsa-täitsa puhtaks. Kust paganama kohast seda sodi sinna peenardesse igaks kevadeks koormate viisi tekib. Talv käib külvamas või:)? Tekitatud hiigelkuhjasid aga tuul ära vedada ei lasknud, vast on homme veidi vaiksem.

Aga kui hea on vaadata neid kergkruusa ja killualasid. Kõik on puhtana välja sulanud. Tipp-topp. Ilus.

Kiviktaimla on hästi talvitunud, mingeid haudumisi pole. Isegi väga niiskustundlik raoulia (lambavaip) tunneb end hästi. Kuidas siniste moonidega on, veel ei tea.

Hostad on ikka veel lumes. Mikrobioota samuti. Aga adoonised juba õitsevad. Lumeroosisorte lisandub iga päevaga. Kohe-kohe on ka karukellade esimesed õied olemas. Hüatsintidel paistavad totsakad õisikud. Kirgaslilli, krookusi ja sillasid kõik lubatud ja lubamatud kohad täis. Võrkiiriste kolooniad on võrratud. Aediirised ilusad, siberlased hakkavad end samuti juba näitama. Veetaimed, küll alles põhjas, on samuti kõik olemas ja alles.

Kõrgpeenrad homseteks külvideks korras.

Igasugu kapsataimed vedasin kasvuhoonesse. Tomatid ootavad veel toas oma aega.

Proovisime ära põletusrohija. Kivide vahel olid mõned vitaalsed isendid end juba laiutama hakanud. Aga on väärt riistapuu küll, ma vaatasin kohe mõnuga, kuidas umbrohud ära kärssasid. See oli tõepoolest üks väga arukas, ilus ja minusugusele väga vajalik sünnipäevakink. Tuhat tänu veelkord:)

Vaatasime-uurisime neid murdunud okkalisi. Vanade puudega on nagu vanade inimestega. Luud-kondid kõvad, haprad ja rabedad, vereringe aeglane, liigesed jäigad. Aga seekord me veel eutanaasiat ei rakenda. Kõik murdunu on välja lõigatud ja keravormi vedasime lihtsalt kokku. Praegu ta veel väga ilus pole, aga ehk kohendab end veidi, igastahes on tal veel mõned aastad ees. Need lamandunud püramiidjad kuhikud on küll okaspuudele kohaselt latvu veidi kergitanud, aga enam nad püsti ei tõuse ja tõsta neid ka ei saa, hakkavad murduma. Seega on meil aeda tekkinud uutmoodi vormipuud. Et seal on ruumi, lubame me neil niiviisi pikutades edasi kasvada.

Pilte täna ei teinud. Kui homme ikka kõnnin, siis mõned uued õied peaks ehk jäädvustama.

Nüüd siis sama hooga edasi kuni järgmise lumeni:)

Monday, April 18, 2011

EILE NÄGIME ME...



Eilseks oli meil planeeritud üks sõiduke. Et aed on üsna märg ja suuri korrastustöid pole ikka veel võimalik ette võtta, ei hakanud isegi kripeldama, et seda aega talle ei pühenda. Mitu päeva saagimist ja okste põletamist hakkas ka juba stressi tekitama.

Hommik oli udune, nähtavus kehvapoolne ja mida põhja poole, seda tinasemaks kogu ümbrus muutus. Aga eks need tihedad udud olid ka suurvee jõgede orgude kohal- Emajõgi, Pedja, pärastpoole Navesti ja veel hulk pisemaid olid päris kenasti laiutama hakanud. Mu meelest on vett tänavu pisut vähem. Eelmisel aastal suurvee ajal loksus vesi paaris kohas vaat´ et tee peale, sel aastal käitus ta veidi soliidsemalt.

Nägime viljapõlde rikkuvate hanede parvesid, no neid oli seal koos küll mustmiljon:). Ühel põllule tekkinud järvel näitasid end kolm luigepaari. On ikka suursugused linnud küll, aga pildistamiseks mahti polnud.

Kesk-Eestis on juba päris kevad. Iga majapidamise juures oli rahvas õues, riisus, kraapis ja põletas. Paaris talus oli vist ikka talgud korraldatud. Näed, õnnestub mõnel:)

Nägime täiesti kuivi põlde, aga ka kevadtekkelisi järvesid ja mõnes kohas ka veel suuri jäätunud lumehangesid tee ääres.

Lehtpuumetsad hakkavad võtma kerget kevadist jumet, tihedad okaspuumetsad tundusid seevastu röövlikoobastena.

Keskpäevaks tuli päike välja.

Ühes aias küll veidi kriipis, seal oli lumi läinud juba paari nädala eest ja aed briljantselt puhas. Õite poolest mitte eriti vaene, oli krookuseid ja priimulaid, ka fotodel olevad alpikannid ja lumeroos on sealt pärit. Need on peremehel seemnest suureks kasvatatud. Aga suures aias hajuvad ja kaovad nad varakevadel ära ja tunduvad veel kuidagi väga üksikutena. Muidugi ei lähe enam kaua kui see aed särab kõikvõimalikes värvides, sajad tulbid olid juba päris pikad.


Nägime ka esimesi "pääsukesi" ( mustas mootorrattureid), "parme ja põrnikaid" (võrre ja mopeede), "kihulasi" (jalgratturite gruppe). Kevad on käes:)

Teist teed tagasi tulles tekkis küll ühes kohas mõte, et teeks saja meetri pärast vasakpöörde. Aga siis mõtlesin, et kohe varakevadel ei või endast ka seda kõige halvemat muljet jätta ja perenaist sedaviisi ehmatama minna. Lehvitasin küll hoolega, ei tea, kas Mirjam ikka nägi või tundis seda:)

Veel üks aed ja seal tundsin tohutut kergendust - pole meie need ainsad laiskvorstid. Ka seal on veel kamar pehme ja lillealad päris märjad. Võrtsjärv on veel jääs nagu meiegi oma, ainult kaldad on veidi lahti sulanud.
Kodus on ikka kõige parem, mis siis, et palju kohti on ikka veel täitsa räämas. Päike oli küll mitmed suured alad lahti sulatanud. Ainult vaene mikrobioota on veel päris vangis, hostad kah, aga neil on seal päris hea. Polegi neil vaja nii vara välja ronida, tulevased öökülmad võivad neile korralikult haiget teha.

Täna hommikul oli mul kindel kava õue minna ja vaadata kas ja mida ma teha saan. Et natukegi heastaks aiale midagi. Aga marutuul kamandas mu üsna ruttu tuppa tagasi ja need lehed ja muu sodi lendasid seal ringi minutagi. Ju pole veel ette nähtud. Aga äkki ei tohigi täiskuupäeval taimi puutuda?

ANNEABI ehk IIRISTEAJA ALGUS

Tahtsin Annele vastata kommentaariumis, aga sellest hakkas kujunema mingi imelik sisutu lohelugu.

Kõigepealt üritaksin veidi kohendada paari aiaärimehe tekitatud nimesegadust. Kahju, et sedasi tehakse, aga ju neil on materjali niipalju käes ja kõigi dekoratiivtaimede iseärasustesse pole neil aega süvenda, seega on hakanud meil liikuma ja levima mingite imelike nimetustega taimed, keda maailmas üldiselt ei tunta. Kõige kurvem on asja juures see, et aiapidaja uskudes müüjaid, eeldab, et neis müügikohtades ju ometi eksida ei saa. Aga saavad. Sassis on nii nimetused kui sordid. Viimasest ei taha kohe eriti rääkidagi. Ju on siin oma osa ka Hollandi vahendajatel, kes arvavad ilmselt, et ju me mingid aborigeenid ikka oleme ja uhavad siia ükskõik mida, peaasi, et äri õitseks.

Sibuliirised kuulusid seni koos teiste iiristega võhumõõgaliste sugukonna iiriste perekonda. Nüüd on nad kümmekond aastat tagasi iiriste hulgast eraldatud omaette perekondadeks, aga see pole muutnud nende nimetusi ega paigutust rühmasiseses klassifikatsioonis.
Need kolm iseseisvat perekonda on 1. Võrkiirised (Iridodictum) oma mitmete liikide ja sortidega 2. Mõõkiirised (Xiphium) ja 3. Juno (Juno)
Viimane on eriti huvitav ja kultuuris võrdlemisi raske perekond, aga kui neile korraldada aias kõrgemad, kuivemad, päikesepaistelisemad kasvukohad, pole asi sugugi nii lootusetu. Pärit on nad kõrbetest ja poolkõrbetest, armastavad soojust ja vett hästi läbilaskvat kivirähast pinnast. Sorte on neil vaid mõned, seega kasvatatakse aedades põhiliselt liike, keda looduses on üle 30.
Nende liikide hulka, keda meie oludes on kergem kasvatada kuuluvad Buhhaara juno (Juno bucharica), oivaline juno (J.magnifica) ja veel mõned. Nii, et võib juhtuda, et selle buhhaara ja junoiirisena oled Sa endale ostnud ühe ja sama juno liigi. Kui nad lähevad õitsema, pildista neid ja katsu interneti abil määrata, kes aias tegelikult kasvab.

Nüüd mehhaanilistest vigastustest aediirise risoomidel. Vaata, kas need näritud kohad on kõvad ja kuivad ja et neil ei esineks esimesi mädaniku tunnuseid. Kui vigastus on armistunud ja sinna on tekkinud kallus, peitsi kogu see näritud pind üle briljantrohelisega ja selle kuivades kata haav haavaliimiga (BF), et vihmade ajal ei tungiks sinna mingi mädabakter. Kui aga on ilmnenud esimesed haigestumise tundemärgid, võta risoomid üles, puhasta terve koeni, leota risoomi mitte rohkem kui veerand tundi pesuvalgendaja (koostises peab olema klorinooli) 10% lahuses, kuivata ja edasi toimi nii, nagu algul kirjutasin. Kui risoomist jääb järgi päris pisike jupike, istuta see peale töötlemist potti, et tema arengut saaks jälgida ja et ta ei nakataks teisi sorte. Mõnest uinuvast pungast kasvab ehk välja uus korralik risoom ja sort säilib. Leotusvedelikuna võib kasutada ka kaaliumpermanganaadi-küüslaugu leotist, selles võiks risoomi hoida vähemalt pool kuni paar tundi.

Kui iiristele on loodud sobiv päikeseline kasvukoht ja mulda on lisatud komposti ja tuhka, siis aediirised mingit lisaväetist ei vaja. Tuhk on üks suurepärane ja käepärane materjal, ta sisaldab kõiki toimeaineid, mida elav puugi. Temas on arvestatav kogus kaaliumi ja fosforit, mida iirised jumaldavad ja arvukalt heas korelatsioonis mineraalaineid. Puidu põlemisel lämmastik lendub ja seda iiristele lisaks anda polegi tarvis, sest lämmastikuliig ongi peamine aediiriste haiguste põhjustaja. Ka eelistab aediiris nõrgalt aluselise reaktsiooniga mulda. Üldiselt arvestatakse nii, et 1 kg lehtpuutuhka 1 m2-le tõstab mullareaktsiooni 1 ühiku võrra, s.t. kui mullareaktsioon on 6, siis tuha lisamisega tõuseb see 7-ni. Kuna meil on enamasti mullaanalüüsid tegemata, piisab 0,5 kg 1m2-le.
Väga heaks väetiseks aediirisele on ka kondijahu, aga ma ei tea, kas seda praegu kusagilt ka saada on.
Tuhk on ka bakteritsiidse toimega, hävitades mitmeid haigusetekitajaid. Tema kasutamisel pole vaja aediirist ka haiguste vastu pritsida.
Iiriste pritsimine on üldse üks paradoksaalne tegevus. Aediiris ise oma ehitusega püüab end niiskuse eest igatmoodi kaitsta, aga inimene püüab talle igamoodi seda vett kaela sokutada. Kahjuks ei saa tuhka kasutada nende dekoratiivtaimede väetamisel, kes eelistavad haput mulda.

Kui taim kasvab neis tingimustes, mida ta vajab, on ta immuunsüsteem tugev. Ta õitseb hästi, paljuneb hästi, talvitub hästi ja naljalt ei haigestu. Ebasoodsatesse tingimustesse asetatud taimedega võime teha mida tahes, miski ei aita. Aga ka ülehoolitsemine ja ülearmastamine võivad mõnikord taimedele hukatuslikud olla.

Friday, April 15, 2011

APRILLI KESKPAIK

Meist mitte väga kaugel toimuvad juba esmaspäevast mingid sõjaväepoiste õppemanöövrid. Ma olen sõda küll ainult filmides näinud, aga need kumedad kärgatused ja mütsud, sekka kestvad tärinad ja mingid heledamad paugud on üsna häirivad. Ei kadesta ma sugugi neid inimesi, kes peavad polügoonide vahetus läheduses elama.

Et kuidagi sest sõja jalust ära saada, oli vaja endal hakata tegema neid õigeid kevadhääli:D Järjekordne vigade parandus. Sai kunagi ammu maja nurka istutatud pisike männike, müüja selgituse järgi ei pidanud ta kasvama kõrgemaks kui 1m:). Et sealt läbi mahtuda ja endisesse elutuppa valgust saada, kutsusime teda üsna kenasti korrale. Tulemusega olen ma täitsa rahul, aga mitte küll sellega, et murukamar ei kanna veel isegi väikest murutraktorit ja okste äravedamisega sai mõned päris korralikud rööpad sinna, kus veel eile oli lund. Puuokste vahelt paistab, milline on kiviktaimla seis- täieliku väljasulamiseni läheb veel päris tükk aega. Sellest pajust, keda lumi korralikult räsis, on mul küll kahju. Eks pidi tallegi saagi näitama, aga lehtpuu taastub üsna ruttu.
Siin on aga tegemist tõelise katastroofiga. 30-aastane elupuu ´Little Gem` oli küll seotud, aga ka siin ulatus hang katuseräästani. Tihe, kõvasti kinni seotud ümarvorm korjas endasse niimoodi lund, et murdunud on mitu latva ja osa oksi. Et ta on veel osaliselt lumes, ei võtnud me siin veel lõplikku seisukohta. Äkki on teda kuidagi võimalik päästa, aga tõenäoliselt tuleb ta maani maha võtta. Hiigelkahju, oli ta ju kasvanud ebatüüpiliselt kõrgeks ja pälvinud alati dendroloogide imetluse. Minu pikkune, aga tunduvalt ümaram.
Harilik elupuu `Dumosa`. Korrektne, püstine vorm on otsustanud muutuda lamavaks puuks. Kuna ta on osaliselt lumes ja latv selles veel päris kinni, ei saa aru, kas ta on murdunud või paindunud. Missuguse jõuga ta küll püsti peaks vedama, praegu ei tea.
Vähe sellest, et kitsed tal veidi latva näpistasid, on mingil ajal ka jänes peale sulamist seal hambaid teritamas käinud. Peaoksa teisel poolel on koor küll terve ja tundub, et ülalpool kahjustust on isegi pungad veel paisumas, aga ilmselt tuleb need kahjustatud oksad välja lõigata, sest vigastada on korralikult saanud ka puit. Pikemas perspektiivis neist niikuinii asja ei saa. Ja selle `Drummondii` tarvis tuleb osta 2 m kõrgune võrk.
Ülejäänud osas pole esialgu mingeid kahjustusi näha. Pole mullahunnikuid ega hiirte radu ja kõigil puittaimedel on pungad korras. Nooremast hekist ma ei räägi, aga seal oleks niikuinii pidanud ümberkorraldusi tegema. Kõike muidugi enne täielikku lume sulamist ei oska ka hinnata. Tegin lumistest kohtadest palju pilte, aga päris ausalt ei isuta neid enam kuidagi vaatama, teda paistab veel niigi pea kõigil piltidel

Midagi ilusat toimub aias ikka ka:)





Sooja +12C, päike, tuulevaikus. Öösel oli -3.8C

Thursday, April 14, 2011

AED JA AEDNIK

Tõepoolest, ilmselt on pikk talv selleks korraks aia loovutanud kevadele.
Praeguse aja kohta on sõber Arno kas öelnud või kirjutanud, et kevadel unustab aednik une ja hakkab aia ülemteenriks. Esmapilgul..... Aga teisel pilgul koorub sellest mõttest kogu tarkus ja teadmine, mida üks aednik aias toimetades arvestama peab ja kõik muud õpetused, mis aiaga seotud, on sellele vaid väikeseks lisandiks.

Aias ei saa uisa-päisa ringi tormata ja tegutseda nii nagu meile kõige rohkem meeldib. Aed ja taimed vajavad vaikset lähenemist, pikka mõtisklemist, nende hinguse tunnetamist ja kuulamist, mis neil meile rääkida on. Kui me ei arvesta sellega, mida aed ütleb ja millised on tema soovid, vaatamegi mingil ajal kõvera ja krimpsus näoga oma tarkade tegude tulemusi:)

No pole ju normaalne, et õied, kes peaksid varakevadel esimestena meile rõõmu pakkuma, oleme istutanud kohta, mis paistab küll väga hästi köögiaknast, aga kuhu talvel kogunevad kõige suuremad hanged ja kust taimed pääsevad vabadusse alles suve alguseks. Ometigi on meil ju absoluutselt igas aias lapikesi, kust lumi sulab kõige kiiremini. Aga sinna oleme me osanud sokutada kõige külmahellemad igihaljad taimed, kes niisugusel kohal, kust kaitsev tekk varakult pealt kistakse, lausa karjuvad abi ja ümberistutamise järele.
Soolopuud paika pannes pole me arvestanud, et kunagi kasvavad ka tema lähinaabrid suureks ja nende laiutama hakates osutub see, keda tahtsime igast küljest imetleda, tihedas padrikuks kasvavaks mittemidagiütlevaks isendiks.
Roosi me miskipärast ei istuta jalgupidi tiigivette, küll aga teeme seda sageli aediirisega, meie kõige suurema veepõlguriga.

Eks selliseid näiteid ole kuhjaga teisigi võtta ja neid võikski lõpmatuseni ette lugema jääda.
Ma ei räägiks ju sellest kui poleks ise kunagi just samamoodi toiminud ja miskipärast on ikka nii, et ka aednikuks hakkaja peab kõigepealt oma vigadest ja rumalustest õppima.
Või oli asi hoopis selles, et siis ei olnud ma nii sügavsisukat lauset kuulnud. Ehk siis praegu olekski viimane aeg isekast peremehest selleks lugupeetud ülemteenriks hakata.
Aia ülemteenriks.
Õnneks lubab veel üsna ohtralt aeda kattev lumi pisutki pikemalt und nautida:)


Tuesday, April 12, 2011

ÄRKAMINE

Tänane hommik äratas üle mitme aja päikesepaistega. Öösel oli olnud küll -3C ja varahommikul maa krõbises, aga juba kella 10 ajal oli sooja +9C ja päeva muutis veel ilusamaks absoluutne tuulevaikus. On ikka mõnus küll kui sind ei aja tuppa ei vinge tuul ega järjekordne lörtsisadu.

Nägin ära esimese liblika. Kuldse:) Järgmised olid juba kirjud. Paar mesilast pidas mind vist mingiks eriliseks õieks, olin nendega päris hädas. Lund on veel väga palju, aga kust ta läinud, seal on õied on oma silmad ikka juba päris lahti saanud. Seda, et ma üldiselt olen igasuguse murusse istutamise ja selle tükeldamise vastu, teavad kõik mu kodakondsed. Aga hommikul vaadates köögiaknast välja nägin seal usinasti toimetavat meest, kes tippis ükshaaval sinna lumikellukesi ja krookuseid. Viisaka inimesena soovisin jõudu ja enne kui ma midagi küsida jõudsin, kõlas kiire selgitus, et see kõik on puha minu auks:)

Kui nii, siis nii. Ma ei teagi täpselt millega ma selle suure tunnustuse osaliseks küll sain:D Kas aitasid sellele kaasa nädalavahetuse pirukad või hommikune pudrupott, aga need lillekesed on nüüd seal, kus meil on alati kõige kõrgemad hanged, aga kust ka alati kõige kiiremini sulab. Ja need pisikesed ei häiri mind ka, sest neist võib rahumeeli muruniidukiga üle lasta ilma neid kuidagi kahjustamata.
Enamus maadligi olnud põõsaid on end uhkelt välja sirutanud. Aga nii mõnedki neist on veel lumevangis korralikult kinni. Lehterjas harilik jugapuu `Semperaurea´ üks pool on täielikult lahti sulanud ja end püsti tõstnud, teine pool paksus lumes kinni.
Ma ei aita ega songi neid põhimõtteliselt. Lume sulades on neil aega soojeneda ja nad teavad ise, kuidas ja millal end kergitada. Kunagi ammu olen ma arvanud, et nad vajavad hirmsasti minu abikätt ja siis murdusid nii mõnedki rabedad ja jäätunud oksad.
Ka 2-meetrine kevadine veigela on saanud alles keskmised oksad püsti.
Kõik kaktusesordid ja -liigid näevad suurepärased välja.

Veel eile lume all peidus olnud kaufmannid on mõne tunniga kasvanud päris suure hooga. Olgu nende teiste tulpidega kuidas on, aga see virk sordirühm peab olema igas aias. Minu omas kindlasti.
Kui ma igal kevadel vaatan esimesi ärkajaid, lumekuppe, meenub mulle alati üks ammune lugu. Kui mu kõige noorem pidi 1.klassi lõpu eel kirjutama eesti keele tunnis kevadest, alustas ta umbes niimoodi: "Meie aias puhkevad esimestena lumeroosid ja lumekupud. Neile järgnevad lumi-ja märtsikellukesed, siniliiliad jne..." Selle ilusa töö alla oli õpetaja aga kirjutanud, et ära luuleta! Lisaks noomis ta teda põhjalikult terve klassi ees. Kui nii mõnigi laps veel veeris ja ei saanud isegi 3-sõnast koosnevat lauset kokku, siis oli see ikka äärmine ülekohus mu paljulugenud ja -näinud lapse jaoks.

Eks tuli siis kooli seletama minna, et me pole kaamelid ja et mu tütrel on õigus. Ma saan aru, et üks filoloog ei peagi tundma taimi, kes tookord olid meie mail veel suured haruldused, aga hämmastas mind hoopis see, et kirjapandu ei tekitanud temas isegi kahtlust, et see võibki ju nii olla. Ja kui ise ei tea, pidanud kellegagi nõu või helistanud kasvõi botaanikaaeda.

Oma käitumisega oli ta tekitanud endale ju tohutu kahju. Olin ma ikka vahel pidanud noomima vanemaid lapsi, kes arvasid vahete-vahel, et õpetajad on lollid ja seletama, et õpetajad on kordades targemad kui kõik õpilased kokku ja nüüd niisugune lugu.

Seekord selgus õppealajuhataja kaasabil lõpuks ikkagi, et need teadmised andnud emal oli õigus ja laps oli targem kui õpetaja. Ja loomulikult tuli sel õpetajal kogu klassi ees, kus ta mu last oli nii põhjalikult alandanud, vabandada ja selgitada, milles ta eksis.

Aga meie aias puhkevad esimeste kevadlilledena ikka ja alati lumeroosid ( eelmine postitus) ja lumekupud.

Saturday, April 9, 2011

KOLEAEG JÄTKUB

Mida ei suutnud päike, tegid üleeilne lumi ja sellele järgnenud 48- tunnine taevavesi. Kummaline, aga lumi viis enamuse lund:) Idanõlv on peaaegu paljas, lund on vaid madalamates ja kõige kõrgemates kohtades. Jällegi omalaadne paradoks, aga ehk ka mitte. Lumest puhtad on enamasti kaldpinnad. Väljasulanult täiesti maadligi lebanud männid on päevaga sirgunud ja saavutanud oma endise kuju. Ka kuuskede alumised oksad on uuesti võtnud rõhtsa asendi. Ma mõtlesin küll, et selleks kulub kuid.
Pargiosas pole isegi suuri murdumisi.
Vaid hariliku vahtra `Drummondii` latv on läinud kitsede nahka. Oli neil vast pidu, jalutasid ju puude latvu pidi ja nosisid seda, mis jäi kõhu alla. Näritud osa saab korrigeerida alles poole suve peale, praegu vahtrapuudele kääre näidata ei või.
Lumiseent esialgu eriti ei märka. Kiviktaimla on veel paksus lumes. Paari väljasulanud elupuu ladvad ja ilmselt ka oksad on murdunud, aga nemad taluvad hästi pügamist. Vormipuu omapära vist kaob, aga järgi aidatuna saab seda mingitmoodi taastada.
vaid selline elukas on kiviktaimlas täies ilus maapinnale ilmunud
Salix purpurea ´Gracilis` ja loomulikult maatasa murdunud Salix integra-flexuosa on vaja kännuni maha võtta, seal pole isegi eriti mõelda vaja. Samamoodi on vaja toimida enamuse enelate ja maranatega Eks mingil ajal tule ikka neid noorendada. Sirelid, hortensiad, veigelad- üksikud murdunud oksad välja ja asi saab korda.
Õnneks on korras sammasjad männid, neist oleks mul küll väga-väga kahju olnud.

Hull lugu on noorte hekkidega, aga kuna lumi on neis kohtades üsna paks, pole veel täit selgust, mis ja kuidas.
Murdunud kukerpuud, enelad ja vist veel midagi. Ligi ju veel ei pääse, pole teada, kus midagi täpselt kasvamas ja seal on targem mitte tallata. Osa okaspuid on ka kummalises asendis, aga nad olid veel eile lumes, vast mõni neist ikkagi tõuseb, vajadusel saab tugedega appi minna, suuri murdumisi okkalistel esialgu ei paista. Lilled on veel lumes.
Kõrgpeenrad on välja sulanud, aga aiaosa veel lumikatte all. Pihlakad terved.
Aga....:)