PORIAEG

Inimeste mõtted, soovid ja tundmused on kummalised, imelikud, üksteisele vastukäivad imelised asjandused.
Novembripimeduses vaatame ikka ülespoole, õhkame iga lumehelbekese langedes ning oleme tänulikud, et saabuvas valguses hakkab uinuvat aeda peagi katma ja kaitsma õhuline sulgkerge vaip.
Talvel naudime härmatist, sätendavaid lumekristalle, karget õhku ja oleme õnnelikud, et meil on olemas neli aastaaega.
Ja ühekorraga on meil sest ilust ja imest villand. Kogu see lamav valge ollus, mida on pillutanud tuuled ja väntsutanud tormid, arusaamatuks massiks tihendanud mitmed vihmad ja lörtsid, auklikuks purenud päikesekoi, on muutunud ülearuseks ja tarbetuks. Kogu senine kaunis vaip on muutunud inetuks muhklikuks ja lohklikuks auklikuks räbalaks. Nüüd vedeleb ta soojuse, inimeste ja aia poolt põlatuna jalus, piinab ja räsib veel nii kuis jõuab tema all peidus olevat elu ja tegutsemisiha täis olevat inimhinge.
Minu jaoks on see sulamine, olgu ta märtsis, aprillis või mais, üks ülearune, väga ebameeldiv ja masendav lisa-aastaaeg. Poriaeg. Maal pole see nii hull kui linnas, aga mingit välimust ega võlu pole ka siin lumest vabanevates hallides, oma elu ära elanud kõrtes ja vartes, kitkutud ja katkutud puudes ja põõsastes ega lapiti paistma hakkavas räämas rohututsakutes ega pruunikirjus murus.
Rääkigu teised mistahes lõhnadest, laulust või esmaõitest, mina tahaksin igal aastal selle tavaliselt ikka pikalt kestva jubeduse eest kuhugi sügavale kaevuda, et teda mitte näha ega vaadata, õuesolemisest rääkimata.