Praeguse aja kohta on sõber Arno kas öelnud või kirjutanud, et kevadel unustab aednik une ja hakkab aia ülemteenriks. Esmapilgul..... Aga teisel pilgul koorub sellest mõttest kogu tarkus ja teadmine, mida üks aednik aias toimetades arvestama peab ja kõik muud õpetused, mis aiaga seotud, on sellele vaid väikeseks lisandiks.
Aias ei saa uisa-päisa ringi tormata ja tegutseda nii nagu meile kõige rohkem meeldib. Aed ja taimed vajavad vaikset lähenemist, pikka mõtisklemist, nende hinguse tunnetamist ja kuulamist, mis neil meile rääkida on. Kui me ei arvesta sellega, mida aed ütleb ja millised on tema soovid, vaatamegi mingil ajal kõvera ja krimpsus näoga oma tarkade tegude tulemusi:)
No pole ju normaalne, et õied, kes peaksid varakevadel esimestena meile rõõmu pakkuma, oleme istutanud kohta, mis paistab küll väga hästi köögiaknast, aga kuhu talvel kogunevad kõige suuremad hanged ja kust taimed pääsevad vabadusse alles suve alguseks. Ometigi on meil ju absoluutselt igas aias lapikesi, kust lumi sulab kõige kiiremini. Aga sinna oleme me osanud sokutada kõige külmahellemad igihaljad taimed, kes niisugusel kohal, kust kaitsev tekk varakult pealt kistakse, lausa karjuvad abi ja ümberistutamise järele.
Soolopuud paika pannes pole me arvestanud, et kunagi kasvavad ka tema lähinaabrid suureks ja nende laiutama hakates osutub see, keda tahtsime igast küljest imetleda, tihedas padrikuks kasvavaks mittemidagiütlevaks isendiks.
Roosi me miskipärast ei istuta jalgupidi tiigivette, küll aga teeme seda sageli aediirisega, meie kõige suurema veepõlguriga.
Eks selliseid näiteid ole kuhjaga teisigi võtta ja neid võikski lõpmatuseni ette lugema jääda.
Ma ei räägiks ju sellest kui poleks ise kunagi just samamoodi toiminud ja miskipärast on ikka nii, et ka aednikuks hakkaja peab kõigepealt oma vigadest ja rumalustest õppima.
Või oli asi hoopis selles, et siis ei olnud ma nii sügavsisukat lauset kuulnud. Ehk siis praegu olekski viimane aeg isekast peremehest selleks lugupeetud ülemteenriks hakata.
Aia ülemteenriks.
Õnneks lubab veel üsna ohtralt aeda kattev lumi pisutki pikemalt und nautida:)
Ega see pole ainult aia, vaid paljude teiste asjadega siin maailmas nii, et tark inimene õpib teiste vigadest, aga enamus peab ikka omaenda vigadest õppima :D. Ikka see inimeseloom tahab asju omamoodi teha.
ReplyDeleteAias aga...just sellepärast ma ei tahakski kellegi teise kujundatud aeda, et aed elab, hingab ja kasvab ju koos minuga ja mu koduga, nii mõnigi viga võib-olla algul ei olnudki viga, vaid saab selleks alles hiljem.
Äkki on vastupidi. Hoopis, et Sina kasvad koos aiaga:)
ReplyDeletema arvan, et nii on siinilmas kõigega. eriti mu meelest inimestega :)
ReplyDeleteja ma arvan, et mõlemad kasvavad ja arenevad. ja selleks, et tunnetus tekiks ja areng üldse toimuks, ongi vaja algul ka neid nö "vigu" teha. tegelikult ei ole nad vead... need on arenemise redelipulgad. mitte ainult aia suhtes :)
me teeme alati oma parima. see tähendab seda, et me teeme oma selle hetke parimate oskuste, teadmiste ja soovide pinnalt. kui me oskused ja teadmised muutuvad, teeme me teistmoodi. aga arengut ei oleks, kui me algul ei prooviks sel tasemel teha, kus me oleme. õpitakse ainult läbi isetegemise.. ainult siis kasvab tunnetus, teadmine ja oskus. lihtsalt kõrvalt vaadates ja/või teiste järgi tehes ei teki sellist tunnetust, mõistmist, arengut... me saame teiste tehtust ja öeldust küll palju kõrvale panna, aga oma lugu peab igaüks ise looma ja oma teed käima :)
sedasi lihtsalt on. ja see on hea.
pealegi ma just täna hommikul mõtlesin, et ma saan aru, miks juba "täitsa valmis ja ilusat aeda/kodu/asja" peab tegija ükskord ümber tegema hakkama.
ReplyDeleteüks asi on see, et kõik areneb - nii tegija kui ka keskkond (meie planeet on ju samuti elus!). teine asi on see, et inimene peab looma. sest kui ta aed/kodu vmt saaks ükskord täitsa valmis, mis siis edasi? istuks ja passiks niisama, kõlgutaks jalgu ja oleskleks? lööks käed tasku ja istuks oma valmis maailmas?
mingiks ajaks on see vajalik... aga siis tuleb ju edasi minna, edasi luua :). looming on minu meelest üks olulisemaid asju, mis inimest päriselt elus hoiab.
Üks asi on loomine iseenda tahtmisi silmas pidades, teine asi on loomine läbi mõtlemise ja taime huve silmas pidades. Ma arvan, et see ongi selle ülemteenri rolli suur mõte. Loomingud ju mõlemad, arengut soosivad ka mõlemad viisid, aga üks viis arvestab eelkõige aiaga ja teeb teisele vähem haiget. Toas võib mööblit vedada nii kuis soovid, aias tuleb teisiti tegutseda.
ReplyDeleteOn nii jah, et iga kevad avastad, et miskit on valesti. Õnneks iga aastaga üha vähem on valesid asju. Aed ise dikteerib, aednik olgu kuulekas õpilane
ReplyDeleteMa istutasin kah alguses tulpe nartsisse sellisesse kohta kus kevadel järv lainetas.
loomine on ainult siis loomine, kui ta arvestabki kogu muu kõiksusega.... kui ei arvesta, siis on see lihtsalt oma tahte materialiseerimine :). minu jaoks.
ReplyDeleteaga kuule - kas need iirised õitsevad juba praegu või???
ReplyDeleteNjah, ma tahtsin kogu selle põneva pika postituse ja arutelu peale kirjutada väga lühikese komentaari - JAH - , aga Trummi viimane kommentaar välistas minu napisõnalisuse. ;o)
ReplyDeleteVõrkiiriste sordid (I.reticulata, õige nimega Iridodictum reticulatum) õitsemisaeg on praegu. Õnnetuseks on mul lahti vaid 2 õit, sest üks tark inimene(mina ise ikka), olen nad istutanud sellisesse kohta, kuhu varem lund ei kogunenud, aga tänu igasugustele uutele ehitustele on seal praegu kõige sügavam hang:(
ReplyDeleteMillest ma siis kirjutasin, enne mõtle, siis tegutse
Mina olen üks kärsitu inimeseloom, aga tänavu olen rekordiliselt palju kasvuala juures vahtinud ja vahtinud ja püüdnud aru saada ja imestanud oma sügiseste otsuste üle. No peab tõesti aiaraamatut pidama hakkama! Üle pika aja on mul hea meel, et kevad ei alanud aprilli algusega täies hoos, ma oleks kohe mitu-setu lollust teinud :D
ReplyDeleteP S ütlemata hea tunne on, et saab nõu küsida.
Sõbrad räägivad, et Tartus BA-s on võrkiiriste õitseaeg ja mingu ma vaatama. Peaks jah.