TEINE KATSE

ÕNNESTUS. Lõpuks ometi olen ma lahti oma õue kõige suuremast häbihunnikust. Siin maja ees oli üks väga suur lohk, mille otsustasime täita. Mitu suurt koormat mulda selleks saime üsna ruttu. Aga mida ruttu ei saanud, oli väike traktor. Terve möödunud suve pidin neid hunnikuid "imetlema", kuigi traktor lubati kohe-kohe. Talvel paksu lume all meenutasid nad 2-küüruga kaamelit ja olid kuidagi talutavad. Kevadel varakult alustasin uusi läbirääkimisi ja kui see õnnetu riistapuu siia jõudis, läks ta rikki. Aga eile siis lõpuks olid need hunnikud kadunud ja kohe muru ka külvatud. Mõne aja pärast ei meenuta siin enam miski seda jubedust:)
Tagaplaanil on näha suur põletamist vajav rämpsuhunnik. Kui tuul peaks vaiksemaks jääma, saab sellest uhke maitule. Aga seda rämpsu, mis põletada on veel vaja, tekitavad mu meelest igal öösel mingid paharetid juurde, olgu küll, et päeval jälle mingid head haldjad aitavad seda kogust vähendada:) Otsa ainult ei taha see praht saada.

Teine hunnikute koht oli päris tee ääres. Vanasti ehk oleksime nii eelmise kui need labidagagi laiali visanud, aga nüüd ei käi enam meie jõud neist üle.

Täna näeb see koht veel niisugune välja. Veidi on vaja rehatööd teha ja kruus pinnasetihendajaga ka üle käia. Aga neis töödes ei sõltu me enam teistest. Ja varsti ongi siis sõprade tarvis väike parkla valmis. Väravad ka paigaldatud. Jääb teha veel jalgtee maja juurde.

Kevad aga astub päris pika sammuga edasi. Aed on sini-valgest muutumas kuldseks. Õitseb `Gold Coin`

forsüütia `Northen Gold`. Ta peab veel mõnda aega - kuni vanemad oksad puituvad, veel puuris elutsema - muidu teeksid igasugused elukad talle liiga

Forsythia nana

Aga eile õhtul läks äkki väga külmaks. Sooja on ainult +7C. Mina ei nõidunud ja pole milleski süüdi:)

See on see Trummi märtsilõpu udutamine. Ise ta on jooksus kuskil soojal maal, imetleb magnooliaid ja muid õitsvaid puid ja meie siin nüüd külmetagu:D

Ja muidugi maarjapäeva teine öö oli ju ka külm, nii, et kannatame umbes 5. maini, siis läheb jälle soojemaks kuni kuu keskpaigani.

AINA VÄRVILISEMAKS

aed muutub. Tänu okaspuudele ei ole meie aed küll kunagi ilmetu, tühi ja hall, aga lillepeenrad on varakevadel siiski üsna värvivaesed. Lisaks õitele meeldivad mulle ka igasugused pungad ja muud "ninad", mis maast välja tulevad.
Kõige suuremaid eritoonilisi punaseid värvilaike annavad praegu pojengivarred.
Niisugused näevad praegu välja paljud hübriidpojengid (Paeonia x hybrida) selline on lagodehhi pojeng (Paeonia mlokosewitshii) täna

ja niisugused on eestikeelse nimeta Paeonia coralleana tõusmed. Ei saa sugugi öelda, et nad mingitki moodi kehvemad oleksid kui õied.

Eestis veel üsna haruldane siberi adoonis (Adonis sibirica) hakkab varsti õitsemist lõpetama.

Minu lõokannuste (Corudalis) segiminekus pole süüdi ainult harakad, vaid üksjagu olen ma ka ise patune. Vanasti olin ma hoolikam ja usinam- hoidsin kõik lilled oma rangetes piirides ja peale õitsemist lõikasin kohe maha õievarred. Paar aastat olen neil lasknud aga viljuda ja nüüd on kogu aed täis nii liike endid kui vist ka hübriide, sest aeda on tekkinud paljudes toonides roosasid, kollaseid ja siniseid-violetseid lilli, mida seal enne ei olnud. Muidugi, sordiaretuse mõttes tulnuks ju seemned kokku korjata ja siis eraldi kuskile külvata, aga mitte sedasi omatahtsi lasta neil tegutseda. Lõokannustega aga on see hea asi, et kuigi neid on praegu terve aed täis iga võimalikus ja võimatus kohas nagu umbrohtu, kaovad varsti nende õrnad lehed ja nad ei sega teisi lilli õitsemast.

Õrn ülane (Anemone blanda)

ja tema imeilus puhasvalge sort `White Splendour`

Õitseb esimene tulp `Fringed Red Riding Hood´. Tulpidest kõige enam meeldivadki mulle kaufmanni sordirühma omad nii oma huvitavate värvuste kui varase õitsemisaja poolest. Hilisemad sordirühmad jätavad mu üsna ükskõikseks.

ja esimene nartsiss `Tete-a- Tete`

Sooja oli täna südapäeval täpselt nagu möödunud aastal +24,2C. Mullatemperatuur 5 cm sügavusel + 10,2C. Baromeeter langeb

TÖINE

Planeerisime töise nädala. Oli ka. Aga mitte päris nii nagu tahtsime. Siia pidi tulema traktor ja kaks päeva töötama - ajama laiali majaesise mullahunniku ja teeäärsed kruusahunnikud. Tuli ka. Alustas tööd ka. Aga tunni aja pärast läks mingi hüdraulika rikki. Nüüd on teda mitu päeva parandatud. Tulemusteta. Need on need tehnikarõõmud.
Tegime siis muud. Sügisel poolelijäänud kuuril piirdeliistud küljes ja kuur ise värvitud. Aiamööbel värvitud.
Aed puhas. Songerdatud muru rullitud, mäger on selleks korraks kuskile kaugemale oru poole nihkunud. Lääbakil ja laialivajunud puud sirgu veetud ja kokku seotud. Üldiselt neid lumekahjusid nii hulle polnudki kui kartsime.
Kõrgpeenrad-kasvuhoone külvideks- istututusteks ette valmistatud. Veel õhtul kastsime neid päris hoolega.
Kui nüüd järgmisel nädalal need hunnikud ja parkla ka valmis saavad, siis oleme oma töödega kuu aega kavandatust ees. Peab vist mingeid uusi projekte hakkama välja mõtlema:)
Tegelikult on koristustöid veel palju, vaja on sorteerida ehitusmaterjalide jäägid ja kõik kõlblik korralikult virnastada. Värvipotsikud sinna ohtlikkesse jäätmetesse jne.

See harakapaar, kes meie õunapuu otsa oma saja ilmakaare poole laiali sasipuntrast pesa teeb, on aga meil aias suur abiline olnud:S
Enamus taimesilte maast välja kakutud ja ilusti istutusala servakividele hunnikutesse laotud. Ja mina pean siis nüüd ennustama, kes on kes. Suuri ja erilisi, haruldasemaid taimi ma muidugi tunnen, aga paljusid oleks vaja ka kontrollida. Nagu näiteks seda lõokannust. Ikka peab midagi imelikku meil siin juhtuma Krookustest ei räägi ma enam üldse, neist kõigist saavad nüüd murulilled. Lipikud laiali, osa päris kadunud, osa sorte hiired laiali pillutanud....Annetan kõik mehele, ei suuda mina enam neid mitut kümmet sorti ära määrata.

Värskelt värvitud pinki käis kurg uudistamas. Ta meil siin vana elanik. Vist üks vähestest, kes siiani midagi kurja pole teinud. Ega need teised oma meelest ka vist mitte:)

Peale koristamise on varakevadine aed kuidagi lage ja tühi. Õitsevad peamiselt valged-sinised lilled. Sügisel saadud kääbusiirised on kenasti talvitunud. Kõige korrektsem on aga praegu hostapeenar. Et suurem istutusala sedasi katta, oleks vaja välja võtta kõik sibullilled, aga seda päriselt ka ei raatsi. Kogu aia üldmulje on tänu okaspuudele siiski väga roheline.

Täna varahommikul oli -1C, päevane maksimum +15,4C vilus. Täpselt aasta tagasi 24. aprillil käis meil esimene suur niitmine, aga tänavu.....

Kes arvab ära, mis see on? Mujal vist unustatud lugu:D

Pildid on tehtud täna õhtul, kõiki laike ei viitsinud suurest väsimusest pildistada. Ja nad polegi nii väga vilus.

Nüüd peaks vist tubastele toimingutele keskenduma. Aknad ja puha...
Ja vald tegi sel aastal varakult meie kruusateele tolmutõrje, selle eest oleme me neile küll väga-väga tänulikud.

HELP!!!

Pea nädal on olnud külmad ööd, täna -4,2C, madalamal veelgi enam. See on sügisel õitsemata jäänud kollase vesiroosi nupp:D Aga naerutuju eriti pole. Oskame jagu saada muttidest ja kaitsta puid kitsede eest. Aga nüüd on aeda tekkinud selline pahalane, kelle ees oleme täiesti kaitsetud. Nägime juba möödunud aastal paaris kohas selliselt songitud-küntud-äestatud maad, aga siis piirdus asi mõne ruutmeetriga. Korraks nägime, et rebane kraabib maad ja keerab sealt üles väikeseid kive, aga see oli soojemal ajal. Kas ta otsis sealt sipelgamune või vihmausse jäigi arusaamatuks.
Aga praegu on asi katastroofiline, sest juba pea pool pargiala näeb välja selline ja selle eluka tegevushaare aina laieneb. Mees lubas juba õue ööbima minna, sest tegutsemine käib öösel.

Esmamulje oli selline, et siit on üle läinud kari metssigu, aga sellel loomal oleks nagu tiigrikäpad, mitte sõrad. Suured ja laiad.

Ja peale selle, et ta muudkui tuhnib, ta ka kraabib selliseid sügavaid auke.

Oskaks teda mingi asjaga peletada, aga midagi tarka ei tule ka pähe:S

Ja ei tea ka, kes see olla võiks. Kas keegi on näinud mägrajälgi? Ja kas ta jätab endast maha sellise songermaa?

KEVAD IKKAGI:DDD

Jah, nüüd on ta ka mulle sisse löönud:) Nagu välk. Ja juba eile. Käisin iga natukese aja tagant oma võhka imetlemas ja kui pärast sorteerisin oma CD-sid, jäi näppu Hilise saadetud sünnipäeva oma. Täitsa paslik eilsesse päeva:D
Aga täna... no kohe ei tea, mis muusikat ma nüüd valima hakkan... neidsamuseid pasunaid ja trumme võibolla...aga äkki jääb väheks:DDD
Sain kätte tellitud kolmiklilled (trillium). Lisaks olemasolevale kolmele liigile tervelt 6 liiki ja 2 sorti juurde. No võib ju suurest õnnest keerus olla:) Nad on mu kevadised absoluutsed lemmikud. Küll võivad ikka ühed lilled ilusad olla, piisab juba lehtede vaatamisest, et sellest aru saada. Ja enamusel näen ju ka õied ära, mis siis, et neil veel titanägu ees. Oma tõelist ilu hakkavad nad alles mõne aasta pärast näitama. Natuke lähemalt Trillium grandiflorum ja seal taga paistab üks ogalik ka - mehele. Egas teda saa ju ilma jätta:)

Aga ilm on...vastik. Sombune, külm, tuuline, nagu tahaks midagi imelikku sadama hakata. Ainult +3C. Ja lähedal asuv järv on veel täiesti jääs. See oli päris suur üllatus, aga ma ei olnud päris kaua seda teed ka sõitnud.

See kõik ei loe. Kevad ikkagi. Lilled õitsevad. Poole maini hoian neid jahedas ruumis, siis istutan välja.

SYMPLOCARPUS - tänane ime

Kuigi talv on kõige puhtam ja suursugusem aastaaeg, on ta ka aastaaegadest kõige jonnakam, sest ta ei taha kohe mitte kuidagi taganeda. Tänagi öösel -4C külma ja nüüd südapäeva päikeses vinges tuules vaid +0,3C sooja.
Seda imekspandavam on kevadõite vastupidavus ja elujõud, kes külma ja jääd trotsides end läbi külmunud pinnase valguse poole sirutavad ja ühe varakevadise hommiku tõeliseks imeks muudavad.
See kaunitar on Symplocarpus remiformis.
Tal puudub eestikeelne nimi ja ta on ka eesti keeles kirjeldamata. Tema seemned on toodud Krasnojarski kraist Krasnõi Jari (udeheede põliselupaigast) ühe sopka jalamilt. Sügisel mulda pandud seemned ei idanenud mitu aastat ja ma olin kaotanud igasuguse lootuse taime end näha saada. Aga kui ta ükskord tärkas, oli rõõm seda suurem. Ju ta toimetas maa all oma tegemisi- kohanes, kasvatas end ja juurdus. Aga tärkamisest õitsemahakkamiseni kulus veel väga pikk aeg. Nüüd õitseb ja paljuneb ta meie turbaaias juba kolmandat aastat.
Ja kui ma loen ja kuulen, et inimesed tahavad saada paari aastaga endale kõrget hekki või täiskasvanud aeda, siis nad ei kujuta endale vist ettegi, et ühe lille seemnest kasvatamist ja õitsemahakkamist võib oodata 20 aastat.

Kasvab ta happelises metsakõduses pinnases. Kevadel vajab ta niisket, suvel kuiva kasvukohta. Seega sobib talle suurepäraselt meie turbaaia serv, mis piirneb basseiniga. Õitseb varakevadel aprillis, seemned valmivad augustis-septembris.

Erinevalt oma ameerika sugulasest on ta lõhnatu. Ameeriklane haiseb nagu skunk:), sellest ka tema nimetus haisuvõhk.

Ja ma olen üsna kindel, et selle Kaug-Ida eksoodi ainuke kasvukoht Eestis on meie aias.

NII TA KAOBKI

siis lõpuks, see pikaleveninud talv. Teeservad, hekitagused ja sissesõidukohad on kõik veel säärased. Aga see pole enam ilus vaatepilt, lume-kruusa segapuder. Õnneks ei ole meil kuskil pori, see meeletu lumi on kõik tasapisi maasse sulanud.Üsna madal bassein on ka veel paksult jääs ja okaspuude alumised oksad sinna sisse külmunud. Vasakul on näha kadakate üsna suured lumekahjustused. Need kõrged puud olid kaua ladvani paksus lumes ilma valguseta. Osa neist on vaja üles sirgu tõmmata, osa laialivajunuid kokku siduda ja siis vaadata, mis edasi saab. Igaks juhuks on sel aastal kahjustunud puudele vaja teha ka seenhaiguste tõrje. Täna on maa selleks veel liiga pehme, aga paari päeva pärast vast pinnas juba kannab nendeks hädavajalikeks töödeks Viimane lumehobu ei taha kuidagi sulada:)

Hostapeenar ka lõpuks sulamas, vähemalt pinnas on sel kevadel korralikult niisutatud.

Paksu lume all on paljudes kohtades hiired pillekaaritanud.

Mulle ei meeldi murusse istutatud lilled. Kunagi ruumipuudusel murusse istutatud pojengiliikidega olen ma juba mitu aastat hädas. Ei ole neile ka oma peenart rajada jõudnud. Aga mehele on murus kasvavad lilled vaat´,et eluunistus. Möödunud aastal leidsin siis niisuguse liivase koha, kuhu võib murusse midagi tippida. Aga tingimuseks oli, et need võivad olla vaid varakevadised kitsaste lehtedega sibullilled, mis lehtede kolletudes ei hakkaks muru risustama. Nii ta siis sügisel istutas sinna sadu sibulaid, ilma sordinimedeta, puha segupakid. Neist esimene õitseja on siis selline

Eile veel lume all peidus olnud aed-lumeroos (Helleborus x hybridus Hort)

ja kaukaasia lumeroos (Helleborus orientalis syn. H.caucasicus)

Ja see lilleke on aastaid olnud minu kevadlemmik- väga säravate purpursete õite ja mitmevärvilise pisut helkiva neeluga võrkiiris `J.S.Dijt´

PÜHADEAEG

Küll see pühadeaeg on ikka üks tore aeg. Isegi kui väga tahaks, ei tule töötegemisest midagi välja. Natuke süüa said igavesed õgardid kibuvitsad-roosid ja aedhortensiad, aga see oli ka kõik. Juba reedel alustasime külaliste vastuvõtuga ja nii kuni eilse õhtuni välja:) Kõige suuremat rõõmu tundsid muidugi õuepääsemisest, värvilistest munadest ja kookidest lapsed - ja neid pudinaid oli siin kohe paljudes suurustes:)
Ise muidugi ka uudistasime, et kuidas see saabunud kevad siis aias toimetab. Hekialused ja varjukohad on veel lumised. Aga seal, kus vähegi musta või rohelist maad paistab, on ka midagi õitsemas.
Kui aiainimesed talvel aiast veidi puhkavad ja tegelevad muude asjadega, siis meie taimenimekomisjon on terve talve vist ka öösiti tegelenud nii eesti- kui ladinakeelsete taimenimetuste muutmise ja täpsustamisega, nii, et varsti ei julgegi enam ühtki nime kõva häälega öelda.. Ka kõige lihtsamad taimed on varsti muudetud nimedega.


Meil on kevadine märtsikelluke (Leucojum vernum syn. Leucoium vernum L.) alati õitsenud koos lumikellukestega. Ka harilik võrkiiris e. võrkjas iiris (Iridodictum reticulatum syn. Iris reticulata) `Harmony` on nagu ikka üks varasemaid sorte.

Võsund-merendera (Merendera soboliferum syn. Bulbocodium hastulatum, syn. Bulbocodium soboliferum) on oma ereroosade päikeses tähekujuliselt avanenud, sombuse ilmaga oma õielehti ontlikult koos hoidev varakevadine õitseja. Kuigi ta on oma nimele nüüd lisanud võsundi, on ta tegelikult üks kehv paljuneja.

Tasapisi nii kuidas lumi kaob, avanevad järjest ka krookuste sortide ja liikide õied. Et nendega on mul praegu tänu hiirtele väike segadus, siis sordinime veel ei ütle.

Ja veel üks väga kutsumata, äraeksinud külaline, kes aga kunagi eriti kaugele ei jõua.

ILUSAID KEVADPÜHI!

Kahel eelmisel aastal tegime lastelastega sääraseid munasoojendajaid või rõõmsavärvilisi kevadlilli ja kõik külalised said endale siit koos munadega ka midagi kaasa. Kõige usinam seebivees mulistaja ja vildihõõruja oli siis veel 4-aastane lapsuke, aga tema käed ei pidanud seebile kaua vastu. Noh, pärastine kreemitamine oli ju ka tore. Koju jäid neid tegemisi ka mõned meenutama. Selleks aastaks olid meil ka suured ja põnevad plaanid, aga aeg kadus kuhugi ära ja midagi erilist me teha ei jõudnudki.

Tänasest korvikesest võivad endale valida meelepärase kõik armsad ja kallid nii lähedalt kui kaugemalt. Tänases uduses päevas näivad nad miskipärast veidi tuhmidena, tegelikult on nad üsna säravad.
Ilusaid kevadpühi kõigile!

SULAME

Mõni kiitleb siin 20-kraadi soojaga, teine kekutab õitsvate kirsside ja forsüütiatega, kolmas saadab mulle juba äraõitsenud tulpide pilte.
Meie aga hakkame alles tasapisi suurest lumest välja sulama. Lõunasse avatud mäekülg on praktiliselt lumeta, aga orud ja kõik madalamad kohad ja ka meie lilleaed on veel lume all. Siin juba midagi sulab, aga on kohti, kuhu ma veel ei üritagi tükkida, vajuks ikka vist päris sügavale sisse.

Kivimüür on ka peaaegu lumeta. Kaktused on talve üle elanud, aga näevad praegu välja nagu lontis kõrvadega jänesed. Nad on targad- juba sügisel püüavad end liigsest veest vabastada, et talvel rakud lõhki ei külmuks.

Ja kus aga vähegi musta maad paistab, on esimesed õiekesed end päikesele vastu sirutanud. Tõsi küll, tänases vinges tuules ja südapäeval +2C juures nad ainult lõdisevad külma käes.

Punase õunapuu otsas aga paistab praegu üks imelik asi. Ta on nii kõrgel, et ei saagi aru, kas see on olnud mingite lindude elupaik või on tegemist nõialuuaga. Pesa jaoks aga natike suurevõitu. Selle puu oksad on nii peened ja nõtked, et otsaronimine ei tule ka eriti kõne alla. Eks me uuri edasi..