PÜHADEAEG

Küll see pühadeaeg on ikka üks tore aeg. Isegi kui väga tahaks, ei tule töötegemisest midagi välja. Natuke süüa said igavesed õgardid kibuvitsad-roosid ja aedhortensiad, aga see oli ka kõik. Juba reedel alustasime külaliste vastuvõtuga ja nii kuni eilse õhtuni välja:) Kõige suuremat rõõmu tundsid muidugi õuepääsemisest, värvilistest munadest ja kookidest lapsed - ja neid pudinaid oli siin kohe paljudes suurustes:)
Ise muidugi ka uudistasime, et kuidas see saabunud kevad siis aias toimetab. Hekialused ja varjukohad on veel lumised. Aga seal, kus vähegi musta või rohelist maad paistab, on ka midagi õitsemas.
Kui aiainimesed talvel aiast veidi puhkavad ja tegelevad muude asjadega, siis meie taimenimekomisjon on terve talve vist ka öösiti tegelenud nii eesti- kui ladinakeelsete taimenimetuste muutmise ja täpsustamisega, nii, et varsti ei julgegi enam ühtki nime kõva häälega öelda.. Ka kõige lihtsamad taimed on varsti muudetud nimedega.


Meil on kevadine märtsikelluke (Leucojum vernum syn. Leucoium vernum L.) alati õitsenud koos lumikellukestega. Ka harilik võrkiiris e. võrkjas iiris (Iridodictum reticulatum syn. Iris reticulata) `Harmony` on nagu ikka üks varasemaid sorte.

Võsund-merendera (Merendera soboliferum syn. Bulbocodium hastulatum, syn. Bulbocodium soboliferum) on oma ereroosade päikeses tähekujuliselt avanenud, sombuse ilmaga oma õielehti ontlikult koos hoidev varakevadine õitseja. Kuigi ta on oma nimele nüüd lisanud võsundi, on ta tegelikult üks kehv paljuneja.

Tasapisi nii kuidas lumi kaob, avanevad järjest ka krookuste sortide ja liikide õied. Et nendega on mul praegu tänu hiirtele väike segadus, siis sordinime veel ei ütle.

Ja veel üks väga kutsumata, äraeksinud külaline, kes aga kunagi eriti kaugele ei jõua.