Monday, May 26, 2014

ÜLES-ALLA, ÜLES-ALLA, HOPS, HOPS, HOPS :)

Aed elab nagu Ameerika mägedel. Kraadiklaas hüpleb üles-alla kui Duracelli jänes batuudil :) Tundub, et ka seekordne kuumalaine, maksimumiga 33,8C hakkab otsa saama. Esimese vihmahoo kauge kõmina saatel saime eile lõuna ajal. Pärast seda sõitsime oma kodanikukohust täitma ja vaevalt pool kilomeetrit eemal polnud tulnud piiskagi. Peale vihma läks asi veel hullemaks, niiske leitsak tekitas tõelise troopikailma kuni paari tunni pärast tuli korralikum vihmavaling kõvemate paukudega. See tõmbas t alla 12 kraadi. Kolmas hoog umbes kella 19 ajal tõi aga endale ja taimedele olulise kergenduse. Kogu ümbrus kõmises, aga meile jõudis vaid jahutav vesi. Peale lämbe ja lämmatava kuumuse oli 18C päris kosutav ja mõnus.
Istutasime maha 2 uut sõnajalavormi. Aitäh Rahmeldajale, et ta meile nad Kristiinest kohale toimetas.
Aias on palju valgeid õisi, neid jagub nii põrandale, lakke kui seintele. Nii ohtralt õitsvat aktiniidiat polegi ma varem näinud. Kaamera teda hämaras siiski jäädvustada ei tahtnud, aga silmade jaoks sätendasid valged õied päris heledalt

Korea enelas (S.pseudocrenata) pole meie aedades sugugi väga tavaline põõsas

Kanada kukits (Cornus canadensis) on alati vaatamist ja näitamist väärt
Viirpuu uhked kaared valgustavad õhtul varjuaeda
Valge tooneliilia (Asphodelus albus) meeldib mulle kõige enam just avanemise faasis

Pärsia karukell (P.albana) häbeneb veidi, et ta teistest sugulastest kuu hilisem on

Nartsissiõieline anemoon külvas end korra terve aia täis. Järeltulijaid ei olnud sugugi ema nägu, aga et need puhasvalged õied on päris armsad, jätan igal aastal mõne tutsaka neist kasvama

Loomulikult leidub meil ka muid värve. Ära on õitsenud mitmed pojengid, tulpidest rääkimata. Värdforsüütia `Freja` näitas säravat kollast veel eelmisel esmapäeval, õitsedes seega 42 päeva. Ilmselt oleks teda veel jätkunud, aga rahe lõpetas selle ilutsemise.
Eile puhkes esimene siberlase õis, madalakasvulised aediirised pakuvad peaaegu kogu vikerkaart. Roosadest õitseb nädala jagu puispojeng

Kolmiklilledest on hiliseim püstine kolmiklill (T.erectum)

Varjuaeda ümber kolitud kuldkingad õitsevad vaatamata liigutamisele. Kauni kuldkinga (C.calceolus)    vana põhipuhmiku jätsime igaks juhuks küll kohale, kuhu me ta paarkümmend aastat tagasi istutasime. Kõrvalt sai pisikese taimekese aga kergelt kätte

Ka suureõieline kuldking (C. macranthon) `Album` sai paremasse elupaika. Kaks aastat tagasi sain ta täpselt sama pisikesena kui tänavused uustulnukad. Eelmisel aastal õitses ta ühe varrega. Tõstsime ta ümber nii, et ta ei kuulnudki. Varjuaias sirutas ta end kohe välja ja avas eile kõik õied korraga.

Loodavas soopeenras õitseb esimesena sookalla (Calla palustris)

Sadas vist kogu öö. Vihm alustas südaööl, varahommikul kukkusid alla veel viimased piisad. Kuumuses vaevelnud Aed on end sirgu ajanud. Kõik värvid on puhtad ja erksad. Neist kõige isuäratavam on mitmetes toonides roheline, mille vahele on pikitud erinevad suured värvilaigud. Kraadiklaas püsib 20C juures. Selline peabki ilm olema :)

Thursday, May 22, 2014

SIIT JA SEALT NURGAST

Ehk on selleks korraks sellised vaatepildid möödas. Niimoodi see viimane tuli ja niimoodi keeras ta meie kohalt otsa äkki itta, puistates meile sabaotsast mälestuseks pisut rahet ja öö läbi kestva vihma. Lisaks sellele, millega meid õnnistati kolm päeva järjest ja mis päästis meid hullumeelsest kastmisest ehk enne meeletut kuuma istutatud taimede päästmisest.

Ei hakka ma halisema kõikjalt tärkava umbrohu ega meeletu heinakasvu üle. Sellest tuleb lihtsalt üle või läbi vaadata ja näha, mis nägemist väärt.
On sirelite aeg
Ruaani sirel lähemalt, tema selles harilike sirelite grupis pole

On pojengide aeg


On iiriste aeg

Aga mitte ainult.
On paksude rammusate võrsete moodustamise aeg

 mõne puu lehtimise aeg

ja ilusate lehtede aeg


Ilusa õitsemise aeg




viljade küpsemise aeg
saagi salve kogumise aeg

Ja suurte tegude aeg
Tänane hommik

Lõuna

Õhtu

Kevad kestab. Ilusate hetkede aeg

Sunday, May 18, 2014

KÜMNE PÄEVA KIIRMÄRKMED :)

Ülipikk kevad tõotas üle hulga aastate rahulikku toimetamist ja jalutamist. Aga võta näpust, mai kihutab nii pöörase kiirusega suvesse, et kogu õitsemine, tegevused ja märkamised on üksteise otsa kuhjunud, sellist rabelemist ei mäleta ma aastaid. Aga võibolla on mul juba mäluga kehvasti :)
 Puud on lehes ja roheline vallutab maailma.

Iga päev, mis siin päevast rääkida, iga tund toob midagi uut. Kõike kirja panna ja talletada ei jõua, seepärast kiirpilk möödunule.
07.05. Viimane öökülm, päeval +7C, vinge tuul, mis õhtuks muutuks kergeks maruks. Valmis varjuaia teise poole esimene osa.
08.05 Hommikupoolikul paar vihmahoogu, sooja päeval +14C, saabusid Järvselja puud, istutasime nad õhtupoolikul maha. "Aiasõbra" püsikud ja puittaimed jäid ootele
09.05 Päeval +15,2, päev läbi sajab hoovihma, tegelesin põllumajandusega, külvasin järjekordse porgandid, herned, veelkord salatit jms. Alates lõunast tuul ägenes, iilid 12,6 m/s
10.05. Sadanud on terve öö, päev +10C, soopeenar sai veidi täiendust. Lõuna paiku kostus müristamist, äike jõudis meile kella 16 paiku. Elvas, Nõos ja Põlvamaal korralik rahe, millest meie jäime õnneks seekord puutumata, saime vaid korraliku mitmetunnise paduvihma. Õhtul hakkas orust üles rulluma tihe udu. Sõitsime veidi ringi, saime hädavajaliku palgijupi ehitatavast tuulikust.
11.05. ÖÖ +6C, päev +12C, jäine tuul, kella 20 paiku algas tugev sadu. Leidsin seened, mis täpsustamisel osutusid siiski mürkliteks, mitte kogritsateks

Väga vajalikele kiiduväärt asjadele lisandus ka säärane emadepäeva kingitus. Kahel mehel läheb asi jõudsamalt.

12.05. Öö +3C, päev +12C, sombune. Tohutu edasiminek varjuaia ehitusel, teha jäi veel vaid pisike koerasabajupikese sarnane osa. Kuigi vihm ähvardas terve päeva, jõudis ta kohale alles töö lõppedes, kella 19 paiku. See osa ootab nüüd oma elanikke


Ka teest valmis üle poole, ta tahab nüüd vaid korralikku vajumist ja pesu

13.05. Sadas öö läbi, hommikul +5C, päeval +8C, umbpilves koos lakkamatu sajuga. Vihmapüha. Istutatud puud on hoole ja armastusega kastetud.
14.05 Öö+5C, päev +14C, operatsioon "Kadu võilillele`. Sügavkülmas kilo spinatit ja sama kogus karulauku.
15.05, öö 4,9C, päev +7C kuni +12C, Sisustatud aiavaasid ja amplid, sorteerisin püsikupotid istutusalade kaupa. Suvikuid ma ise ei kasvata, selleks pole mingeid tingimusi, ei ruumi ega valgust. Polegi mõtet, kui noortaimed saab päris soodsalt kätte.
Leidsin aiast kuuse, kes on siiani tuvastamata. Keegi, kelle poole pöördusin, aidata ei oska. Ainuke lootus on nüüd Andres Vaasal.  Puu on meile kingitud. Kinkija ei arvanud, et nimel üldse mingi tähtsust on, puu olevat puu:). Esimesel talvel külmus tal latv, selle keeras ta üles 3 aastaga ja nüüd me näeme esmakordselt, et ta erineb teistest kuuskedest oluliselt.
Rusked ladvapungad


Lühikesed ja kummalise asetsusega okkad. Kõikvõimalik, mis mulle pähe torkas, temaga ei klapi. Aeg annab arutust.


16.05 Öö +3,9, päev +19. Istutamismaraton.
Kõigepealt said kohale, kuhu enamuse ajast paistab päikest, 2 külmahella puud, kes talvitusid katmata pottides ja on sellele vaatama varbast ladvani elus. Müstilise tüve ja imepäraste pungadega printsessipuu (Pawlonia tomentosa).

Trompetipuu tunneb end samuti hästi, aga tema hoiab oma pungi veel väga tüvel kinni.
 Koha leidis 8 suure taimekasti sisu. Püsikud on pisikesed, suurt muljet veel pole ja eks nad hajusid ka suurele osale laiali, aga midagi on siiski märgata. Esialgseks multšimaterjaliks, et niiskust pinnases säilitada, kasutasime sügisel kogutud puulehti.

Kuna osa sõnajalgu pole veel ärganud, ei pidanud ma vastu ja tegin, mida üldiselt õigeks ei pea. Sorkisin veidi nende magavate ümbruses :D Alles on siiski kõik. Maa on varjus multši alla veel väga külm, ju nad hoiavad end veel veidi aega tagasi.
17.05 Öö +6,2C, päev 20,1C .Eile istutatu on kikkis ja minu arust ka sentimeetrikese kerkinud, aga võibolla on see lihtsalt soovunelma peegeldus.
 Nüüd istutasime pirtsakamaid piigasid. "Aiasõbra" pisikesed kuldkingad ja aiast paremasse paika ümberistutatud vanad liigid tunnevad end tänaseks üsna kenasti ja on mu meelest end isegi veidi välja sirutanud. Inglaste kolmiklilledele said seltsilisteks 3 seni aias kasvanud ka üsna ebasobivates kohtades kasvanud liiki, kes järkavad rahumeeli õitsemist.
Mitu tundi kulus laudlehe välja kangutamisele, puhastamisele ja täisvarju istutamisele. Selleks oli viimane aeg, nad hakkasid juba lehti lahti harutama. Jalgade alla tõime talle aiast ära metspipra. Siin elavad nad veel rõõmsalt täispäikeses (on ikka aruke olnud!) naatide seltsis

Potistasin mõnede ümberistutate ülejäägid, komposti ei raatsi väärt taimi siiski saata.
18. 05 ehk tänane päev. Sooja öösel +8,1, hetkel +20,2C, päike, tuuletu.
 Istutatutel on hea olla. Järel on veel kast püsikutega, kes lähevad vanasse aiaossa, aga nende mahapanek enam endast eriti tööd ei kujuta. Potis on õitsema hakanud imepärase värvi ja armsalt sasise olemisega  Scheuchzeri rapuntsel (Phyteuma scheuchzeri syn S. corniculatum). Mu meelest on sellised ebamaised pusaõied kõige täiuslikumad


Kõiki puid me ära istutada ei saanud, ümber on vaja enne jaanipäeva potistada ja järelkasvatada 8 pisikest leht-ja okaspuud.
Veel vedelevad hunnikutejäänused-  liiv, turbapätsid, poolik kompostikuhi ja lehekuhilad, aga need ja viimata veevannid ja - voolikud on vajalikud varjuaia täielikuks lõpetamiseks. Kõige koledam on praegu laudlehe taust, ladustatud killustikukastid. Ma isegi ei mõista, kuhu nad transportida. Vist oleks vaja osta kaitsevärvi tent ja nad niimooodi kinni katta.
Tulemas on veel pisike nutsakuke puid-põõsaid ja 2 kaktust, keda pole veel proovinud. Ees ootavad Võhma ja püsikupäev botaanikaaias. Oh, talguvärk ju ka veel :D. Aga ma pigistan silmad kinni ja püüan olla võimalikult tagasihoidlik.
KOKKUVÕTE
1.Ei mingeid projekte enam
2. Tööpäev tuleb jagada 2 ossa- 4t hommikul, 4 t õhtupoolikul ja kokku ei tohi see kesta üle 8, noh, hädakorral 10 tundi. Keskpäevane kohustuslik siesta :)
3. Pühapäev on puhkepäev. Tahaks ikka natuke mängida ja puhata ka. Vaadata, pildistada ja nautida, mis hetkel ja mis tulemas on.
Vot nii!

Wednesday, May 14, 2014

TUULIK, TALGUD JA TEE

Seitse inimpõlve tagasi ehitas mees tuuliku.

      Kui me leidsime oma koha võsastunud varemeisse, käis selliseid pööraseid, kes siit kodupaika otsimas,  uudistamas terve küla. Tuldi ühekaupa, kõigil näpus külakostiks midagi omatoodetut. Inimesed olid peamiselt uudishimulikud, aga ääretult heatahtlikud. Meile pakuti igasugust masinatööde abi.
      Kord tuli meile  metsavahist naabrimees  hobuvankriga, pakkudes üht külaskäiku. Mu vanemad lapsed mäletavad siiani, kuidas hobune ehmus end vana tuuliku lähedal teele põiki ette seadnud põtra nähes ja ega palju puudunud, kui me kogu killavooriga oleksime kraavi maabunud. Teed on meil siira-viira kõverad ja üles-alla mägised. Ega seegi unune, mismoodi hobune ühel järsul langusel libisema hakkas, päris kole oli.
        Aga mitte see teekond pole oluline, vaid hoopiski üsna nimeka kunstniku külastus, kes olles ise vanaisa, rääkis meile oma vanaisa ehitatud tuulikust, samast, millest jutt alguse sai. Siis oli ta veel päris heas korras, uksed ees, katus peal ja tiivik küljes. See oli aeg, kus kõik oli kõigi ja samas ka mitte kellegi oma ja nii ta siis seisis mahajäetuna majandi maadel ja lagunes tasapisi, kuni temast jäi järgi vaid asemekoht.
Kahjuks pole mul sellest ajast ühtki fotot.
      "Teeme ära" talgute eestvedajaiks meie külas on kohalikud taluperemehed, siin elavad Forseliuse Seltsi liikmed. Koos kunagise ehitaja lapse-lapse-....lastega  hakkas kogukond tuulikut uuesti üles ehitama. Kõigepealt raiuti võsastunud ümbrus sodist puhtaks. Eelmise aasta talgupäeval koorisid mehed juba palke tuuliku karkassi püstipanekuks. Sügiseks oli ta vooderdatud ning ajutise katuse all. Nüüd projekteeritakse talle autentset katust ja tiivikut. Ta pole meist kaugel, aga suurele maanteele siiski ära ei paista


Tänavu oli järg tuulikut ümbritsenud kiviaia käes, planeeriti maapind ning lodukohta kaevati tiik. See jääb kaskede taha ning ootab veega täitumist.

  Mu kõigil talgupäevadel mitmetes töödes osalenud kaasa pälvis teenelise talgulise nimetuse.
                Avalikku läbustamiskohta meie tuulikust ei saa. Sellest tuleb mälestusmärk kunagisele kangele mehele ning meie küla kooskäimise koht, mida on hirmsasti vaja, sest praegusi uusi linnapõgenikke ei tunne keegi.  Kunagisest ühtehoidvast sõbralikust külarahvast pole enam kedagi ega midagi järel. Uustulnukad pole halvad inimesed, nad vaid nahistavad omaette, lävimata kellegagi.
             Me siin oma talus toimetame oma talgutega, see rajatav istutusala kujuneb üsna suureks ja vajas seetõttu veel üht teed. Et mitte tervikut rikkuda, on see vaja ehitada samamoodi nagu eelmised, pakkude ja liivaga. Mõned päevad tagasi võttis mees küll maha veel 1,5 oma aja äraelanud ploomi, aga nende tüvede juppidest meile ei jätkunud, mingit palginottide varu meil ka pole.
Küsija suu peale ei aga ei lööda ja nii antigi meile tuuliku emapuu ülearune jäme tüvejupp, mille läbimõõt kõige jämedamas osas oli 64cm.




ja nüüd istub see tähtis, looga palk seibidena meie varjuaia uues tees, aga see on juba uus jutt.

Täna lõhnab kogu me küla toomingate järgi, neid on meil kõikjal. Orgudes, mägedes ja teede ääres.
Linnud pesitsevad igas põõsas ja puus ja iga posti otsas :)


ja kobras jätkab vapralt oma rasket tee uputamise tööd, mida inimesed aeg-ajalt hävitamas käivad

 

Saturday, May 10, 2014

VIHMAPESTUD VALGE. EPILOOGI JA PROLOOGIGA

Ega me kaua kannatanud. Kohe peale saabumise hakkasime üleeile õhtul peale suurt sadu istutama Järvseljalt pärit pärle. Palju ei jõudnudki, 2 puud ja siis järjekordse valingu eest jälle varju.
Mulle tegelikult väga ei meeldi kõrgele poogitud puud, aga üks ju võib ometi aias olla, kes hangeharjal ilutseks.
Must mänd `Brepo`. Et tugev tuul teda üsna kenasti lõngutas, lisasime puukesele toed, kuniks ta juurdub

Pealtvaade, igavesti ilus nunnukas kera

Teda muidugi muudmoodi, kui tõstetult, ei saagi kasvatada. Jaapani lehisel `Stiff Weeper`il on vaja ju kardinad maani lasta


okkad on tal võrreldes muu rohelusega tuntavalt sinakamad


Aed on veel kulda täis, eriti ilmekad on muidugi miljonid võililled, aga ükski masin selle märja rohunditerohke heinamaaga praegu tegelda ei taha. Valitsevale kollasele on lisandunud aiatäis valget vahtu, ei saagi aru, kumb domineerib.
Tegelikult kripeldas mul juba paar päeva pildile saada magnoolia õied, aga üleeilse ja eilse paduvihmaga ma pildistama minna ei saanud, aparaadist hakkab kahju. Täna sain peale hommikuse sabina pooleldi rikutud täiesti avanenud õie siiski jäädvustada.
Tähtmagnoolia (Magnolia stellata) `Royal Star` esimene õis meie aias. Peetakse teda sisemaa jaoks külmaõrnaks, aga isegi lumeta karmid miinused kõiki õiepungi siiski ei rikkunud.
See on veel lõpuni avanemata, mõned pungakesed on ootel.


Kolmiklilledest on nemad kõige virgemad, teised kas näitavad värvi või on veel päris nupus.
 Põlv-kolmiklill (Trillium flexipes)


ja raotu kolmiklill (T.sessile) `Album`

Külmadele järgnenud soe koos vihmaveega äratas luuviljalised. Omajuurne väga maitsev hapukirss. Kohalik selektsioon Valgevenemaalt

 Maguskirss ehk murel `Dönisseni kollane`


Ka ploomid on talvest ja kevadkülmadest pääsenud kahjustusteta, puud on varvastest pealaeni õites. Ega nende valgete õite välimusel suurt vahet pole, asetsus vartel erineb üksteisest veidi.


No kui juba valge, siis olgu teda palju
Sibulillemajandus on mul nii segi kui segi. Eks neid ole palju ümber istutatud, küll ei sobinud nad ühele ega teisele püsikule erinevatel põhjustel naabriks, etiketid on teadmata suunas kuhugi kadunud. On sorte, keda ma ilmaski teistega segi ei aja, aga neid, keda peas pole, on ka päris hulga. Sügisel tuleb nimekiri ette võtta ja hoolega guugeldada, ehk siis saab selguse ja korra majja
Tema on valge kerge mööndusega, aga meeldib ta mulle sellegipoolest
Ka tema pole päris puhasvalge, aga eemalt igasugu värviliste taustal, on ta seda siiski. Nartsissidega on meil lood kehvad. Raske maa neile ei sobi, vaid üksikud vanad sordid on siiski jäänud pidama. Etiketid on raudselt harakate piduroaks või pesa vooderduseks saanud.

 Siin pole kahtlustki, valge on valge


Sel aastal ei taha meil üllatused sugugi otsa saada. No pole ma teda kuskilt aeda toonud, veel vähem teisele taimele sisse istutanud :) Kunagi oli suurepärasel aednikul  M.Liiasel komme hoida taskus mõnd harulduste seemnepakki ja kui ta kuskil külas käis, siis poetas pererahva teadmata ikka kuskile midagi kellegi sisse või vahele. Teda pole ju enam ammu, aga nüüd hakkab küll tunduma, et keegi on ta kombed omaks võtnud. No lihtsalt pole võimalik, et ühel ja samal aastal tekib aeda iseenesest igasugu huvitavat kraami. Aga võibolla nad tunnevadki, et nüüd on tekkimas koht, kus võsaülased, sinililled ja kes teab, mis põnevused veel, troonida saaksid.

Õied pole sel päevaliilial küll valged, aga see pole ju oluline, kus valge parasjagu asub

  Tuhkur enelas (S. x cinerea) `Grefsheim`

Toompihlakateni ma ei jõudnud, korralik äike koos ägeda paduvihmaga ajas meid tuppa. Ju keegi kuskil teab, et istutatud puud ja püsikud, külvid ja veel uinuvad taimed palju juua vajavad.
Punane leeder on üsna varsti üleni valge, täna alles selline mitmevärviline


Nemad on nii tähtsad tegelased, et sobivad siia valgesse ritta küll

Ja sinine peab ikka ja alati olema




Ilmselt on mõni varasemate aastate võõrasema külvanud sääraseid pisikesi eellasi kivide vahed täis, pildil tunduvad nad natuke liiga suured.
Kui vihmahood vähegi lubavad, katsume veel istutada. Kui mitte, ongi laupäeva õhtu :). Sooja +19C, tuuleke nõrgapoolne. Õues on mõnus. Ja kõik hostad on mul täitsa olemas :)