EILNE PÄEV ehk SUURE PROJEKTI II JÄRGU I ETAPI ESIMENE OSA ja VEIDI KA TÄNASEST ehk RÕÕMU IGASSE PÄEVA

Tavaliselt on talv see, kus tekivad igasugu huvitavad mõtted, mismoodi, kus ja kuidas edasi. Aga eelmisel aastal oli selge suve lõpus, et niimoodi see varjuaed jääda ei saa ja kevadel tulebki seal jätkata. Aiaosa tundus kuidagi poolik olevat. Et seal oli võsastunud ja naadistunud maad veel üksjagu, katsime ta prooviks kohe ära ning kogu pilt muutus üheks tervikuks

Eile oli siis see õnnelik päev, kui mu armsad Unelmate Tiimi naised said aega meie aeda appi tulla. Kuigi pätsid oli eelnevalt juba eelmisel aastal leotatud ja terve talve ka olematu lume all olnud, tuli nad ikka üle vetitada. Vannid ja voolik ootavad. Kõige rohkem meeldib mulle siin praegu see, et meie `Iglule` on avatud uhkeldamiseks pikk, avar vaade.

Nii see siis algas. Piirjoonte järgi süvend pätside madalamale laskmiseks sisse, muld istutusalasse, ajalehed pätsikute alla ja esimesed kohale.

Organisatsioonilised ja kunstilised probleemid lahendatud, võisin mina ringi kõndida ja vaatama minna, mis tulnud, mis tulemas ja kuidas elamas.
Varjuaia vanem osa hakkab ärkama. Raberemmelgate õrnrohelise taustal on vereva õunapuu noor vaskpunane lehestik päris hea

Tiibpojeng on lõpuks avanud oma esimese ja sel aastal ainukese õie.

Juba veidi varem oli märgata uuekeste rohelist liikumist
Siin nad on
Käo-kämmalrohi (Syneilesis aconitifolia)

Sõrmjas kämmalrohi (Syneilesis palmata)

Vesileht (Hydrophyllum canadense), anglosaksi maades ka vihmavarjuleht

Aimata on sõnajalgade ärkamist ja ka teiste püsikute tuleku algust.

Ega ma raatsinud sealt kaugele minna. Piinlik on küll, mees ja teised kullatükid tegutsevad, aga ise looderdad ringi, aga mis teha...nii on läinud.

Ei tea, on see Murphy või mingi muu kosmiline seadus, aga enne, kui asjad ja kohad hakkavad ilusaks muutuma, tekib totaalne segadus. Kogu korratus pildilt ei paistagi, aga vaadata ole seda rohkem kui mõnus :) 

Nüüd hakkas mul kiire. Tühi kott püsti ei püsi ja kui teised teevad ränka tööd, tuleb mul oma panus anda ning vähemalt köögis miskit korda saata.

Varjuaias oli tõeline vari, tuulevari. Lagedamal puhkus päris korralikult. 

Maja juurde läksin pisikese haagiga, tahtsin näha, kas viimase öö -5C jõudis ka midagi halba korda saata, sest kuu algusest saadik on meie kõik hommikud olnud sellised. Maa krõbiseb korralikult ja taimed on hommikuti üsna loiu olemisega

Kuigi mul polnud enam aega põhjalikult asja uurida, esmapilgul midagi hullu silma ei torganud. Inglased elavad küll õues, aga katteloori all. "Aiasõbra" pisikesed kuldkingad kasvuhoones. Muidugi on suured, õitsema hakkavad taimed alati uhkemad, aga mis teha, kui teistel mulle midagi erilist ja huvitavat pakkuda pole. Seekordne sortiment on aga väga palju väärt ja küll ma nad üles kasvatan. 

Aga enne uustulnukaid ikkagi õues toimuvad lood. Kui ka mõnel, keda ei märganud, on õied läinud, pole lahti midagi, kui taimed ise alles.

Läiklehine mahoonia on muidugi väga karastunud põõsas aga õied veel päris lahti pole. Küll on õitesäras ta õde, roomav mahoonia, aga tema kasvukohta mul aega minna polnud.

Ilusasti on püsti murtudsüdamed. Väike vapper kaunis (D.formosa) `Aurora`

Epimeediumid on tärganud ja õitsevad kõik kenasti, tema jäi mulle lihtsalt teele ette. Suureõieline epimeedium (E.grandiflora) `Lilafee`

Mängivad nende nimedega. Vanast heast euroopa dagleesiast (Douglasia vitaliana) sai vahepeal kollane mägikann  (Vitaliana primulifolia) Varsti ei julge enam ühtki taime kõnetada tema nime kontrollimata.

Harilik varsakabi (Caltha palustris) pole kunagi külmas kannatanud. Et meil tuleb lõpuni rajada otsasaanud esimese veesilma asemele soopeenar, on tema üks esimestest kolijaist

Siin on iga hetk avanemas kaunid kollased lihtõied.

Ühestki oma okkalisest ei saa ma kunagi rahulikult mööduda.

Eilse päevaga sai valmis kogu pikk istutusala eesserv, läbi on kaevatud ja puhastatud mitu ruutmeetrit naadipõldu allesjäävate põõsaste vahelt, alustatud ala tagumise tee süvendi sissevõtmise ja tagumises servas kasvavatele vaarikatele piirde paigaldamisega. Ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks olnud, ma ei tea niigi, kuidas neid kõiki ära tänada, kingiti mulle tehtud tööle lisaks ka imeline südajas lursik (Beesia calthifolia). Ma vähemasti luban teda hoida ja osa tagastada, kui heldel annetajal tema jaoks kord koht tekib.

Õhtuks muutus tuul päris maruliseks, tahtis peast viia nii kõrvad kui juuksed.

Töö jätkub esmaspäeval, vahepeal saame ise nii mõndagi ära teha, aga täna on südaööst alates suur vihmapüha. 

Päikese sombusesse päeva tekitas  kuldne Järvselja oma veel kuldsema perenaisega ja saatis mulle ära tellitud aarded. Ma olen 2,5 aastat kõndinud ringi kui silmaklappidega hobune, peale varjutaimede polegi suurt midagi näinud. Pisike praoke on siiski olnud ka kõrvalevaatamiseks, puittaimi olen ma ikka ja alati märganud.

Nüüd ma ei teagi, Rahmeldaja on Tsiiliga punti võtnud ja üritavad kuskil püherdada, keegi kuskil niutsub suurest õnnest, ma peaksin kõike seda ja veel rohkemgi tegema. Nii palju häid inimesi, hunnik ilusaid ihaldatud taimi ning eesootavad loomingulised istutamispäevad lihtsalt panevad hinge hõiskama.