TUULIK, TALGUD JA TEE

Seitse inimpõlve tagasi ehitas mees tuuliku.

      Kui me leidsime oma koha võsastunud varemeisse, käis selliseid pööraseid, kes siit kodupaika otsimas,  uudistamas terve küla. Tuldi ühekaupa, kõigil näpus külakostiks midagi omatoodetut. Inimesed olid peamiselt uudishimulikud, aga ääretult heatahtlikud. Meile pakuti igasugust masinatööde abi.
      Kord tuli meile  metsavahist naabrimees  hobuvankriga, pakkudes üht külaskäiku. Mu vanemad lapsed mäletavad siiani, kuidas hobune ehmus end vana tuuliku lähedal teele põiki ette seadnud põtra nähes ja ega palju puudunud, kui me kogu killavooriga oleksime kraavi maabunud. Teed on meil siira-viira kõverad ja üles-alla mägised. Ega seegi unune, mismoodi hobune ühel järsul langusel libisema hakkas, päris kole oli.
        Aga mitte see teekond pole oluline, vaid hoopiski üsna nimeka kunstniku külastus, kes olles ise vanaisa, rääkis meile oma vanaisa ehitatud tuulikust, samast, millest jutt alguse sai. Siis oli ta veel päris heas korras, uksed ees, katus peal ja tiivik küljes. See oli aeg, kus kõik oli kõigi ja samas ka mitte kellegi oma ja nii ta siis seisis mahajäetuna majandi maadel ja lagunes tasapisi, kuni temast jäi järgi vaid asemekoht.
Kahjuks pole mul sellest ajast ühtki fotot.
      "Teeme ära" talgute eestvedajaiks meie külas on kohalikud taluperemehed, siin elavad Forseliuse Seltsi liikmed. Koos kunagise ehitaja lapse-lapse-....lastega  hakkas kogukond tuulikut uuesti üles ehitama. Kõigepealt raiuti võsastunud ümbrus sodist puhtaks. Eelmise aasta talgupäeval koorisid mehed juba palke tuuliku karkassi püstipanekuks. Sügiseks oli ta vooderdatud ning ajutise katuse all. Nüüd projekteeritakse talle autentset katust ja tiivikut. Ta pole meist kaugel, aga suurele maanteele siiski ära ei paista

Tänavu oli järg tuulikut ümbritsenud kiviaia käes, planeeriti maapind ning lodukohta kaevati tiik. See jääb kaskede taha ning ootab veega täitumist.

  Mu kõigil talgupäevadel mitmetes töödes osalenud kaasa pälvis teenelise talgulise nimetuse.
                Avalikku läbustamiskohta meie tuulikust ei saa. Sellest tuleb mälestusmärk kunagisele kangele mehele ning meie küla kooskäimise koht, mida on hirmsasti vaja, sest praegusi uusi linnapõgenikke ei tunne keegi.  Kunagisest ühtehoidvast sõbralikust külarahvast pole enam kedagi ega midagi järel. Uustulnukad pole halvad inimesed, nad vaid nahistavad omaette, lävimata kellegagi.
             Me siin oma talus toimetame oma talgutega, see rajatav istutusala kujuneb üsna suureks ja vajas seetõttu veel üht teed. Et mitte tervikut rikkuda, on see vaja ehitada samamoodi nagu eelmised, pakkude ja liivaga. Mõned päevad tagasi võttis mees küll maha veel 1,5 oma aja äraelanud ploomi, aga nende tüvede juppidest meile ei jätkunud, mingit palginottide varu meil ka pole.
Küsija suu peale ei aga ei lööda ja nii antigi meile tuuliku emapuu ülearune jäme tüvejupp, mille läbimõõt kõige jämedamas osas oli 64cm.

ja nüüd istub see tähtis, looga palk seibidena meie varjuaia uues tees, aga see on juba uus jutt.

Täna lõhnab kogu me küla toomingate järgi, neid on meil kõikjal. Orgudes, mägedes ja teede ääres.

Linnud pesitsevad igas põõsas ja puus ja iga posti otsas :)

ja kobras jätkab vapralt oma rasket tee uputamise tööd, mida inimesed aeg-ajalt hävitamas käivad