Monday, August 30, 2010

VEEL ON SUVI

Varjud on küll juba veidi lühemad ja õhk on selline....hilissuvine:D, aga kõik puud ja põõsad on veel rohelised ega näita mingeid värvumise märke. Veel õitseb hulgaliselt kõiksuguseid lilli, roosidel on õiepungad ja võililled on samuti oma õied uuesti avanud. Looduses pole veel sügisest mingeid märke, ka linnuparved on nägemata. Eile veel vidistasid pääsukesed maja ümber.

Jahe, külm? Tegelikult ongi see meie tavaline suvi, lihtsalt temperatuurikontrast selle eelnevaga on nii harjumatu ja ilmselt ootamatu. On olnud ju aastaid, kus sellised ilmad ja külmad ööd on iseloomulikud juuli-, mitte augustikuule.

Olen alati armastanud hilissuve ja sügist. Mulle meeldivad laisad, pikad hommikud. Tean, et keskpäeval ei aja päikese kurjus mind kuskile nelja seina vahele ja ma võin rahumeeli kogu päeva õues olla. Tööpäeva pikkus on samuti normaalne, ei kesta südaööni välja.

Taimed vastrajatud peenras tunnevad end suurepäraselt. Ilusad suured puhmikud on kasvatanud kassisaba (Veronica spicata)`Ulster Dwarf Blue´. /Äraõitsenud õisikud teiselt sordilt oleksin ikka pidanud vist enne pildistamist ära lõikama/:). Hästi tunneb end ka metssalvei `Schneehügel`
Katmata pinnal poleks neil nii hea olla. Aga kui jalad jahedas, siis on kõik pisikesena istutatud taimed lühikese ajaga kasvatanud päris silmapaistvad puhmikud.
Ka imeväiksena istutatud südaja tiarelli (Tiarella cordifolia) `Moorgrün` puhmikud on võtnud nõuks laiutama hakata ning sirutuvad nagu alati suurte kivide poole.
Absoluutselt kõik taimed selles peenras tunnevad end suurepäraselt ja lausa hämmastavalt on käitunud kääbuskasvulised aediirised, kellest nii mõnigi on hakanud arvama, et ta on hoopis kõrgekasvuline (TB) sort. Ma ei teagi, mis nende kasvule on nii hästi mõjunud. Muidugi nautisid nad suvekuumust, sellist paradiislikku päikesekümblust ei loo meie ilmastik neile just eriti tihti. Aga eks nende pinnas sai ka ohtralt tuhka või oli see hoopis mu armastus nende vastu, mis nad sedasi kasvama pani:) Kui nii, siis kolivad nad järgmisel aastal peale õitsemise vanasse aeda tagasi, sest säärased laiutajad ja kõrged lehvikud sellesse uusvanasse päris hästi ei sobi.

Õitsevad kõik aedhortensiad. Enamasti, välja arvatud vaid Pinky-Winkyl, on kõigi õied valged ja erinevad nad vaid õisiku kuju või tiheduse poolest. Hoopis isesugune on aga umbes 80 cm kõrgune `Dart´s Little Dot´ Õisik on õhuline ja hõre, õisi on selles suhteliselt vähe, aga üldmulje on vapustavalt hea ja õrn. Ka põõsa hargnevus võrreldes teiste sortidega on hoopis isesugune. Tegemist oleks justkui püsiku, mitte põõsaga.


Lavendel ja männas-neiusilm (Coreopsis verticillata) õitsevad sõbralikult koos juba pea 2 kuud.




Oma õied on avanud flokside, päeva-ja siilkübarate ja teiste hiliste õitsejate kõrval ka sügisene emajuur (Gentiana septemfida)


Suvikutest on parimad kaks lille. Kõigepealt südajas suutera, kes voogab õievahuna üle kastiservade ja keda olen kasvatanud juba mitu aastat.
Aga eriliselt võlub mind sel aastal aed-puispetuunia `Million Bells`- seeriasse kuuluv sort. Talle ei lugenud ei kuumus ega see hirmus torm ja paduvihmad, mis lõhkusid kõik teised amplitaimed. Ta on isepuhastuv ega vaja peale kastmise mingit muud hoolt. Suvi läbi vist isegi rohkem kui miljon õit avanud ja praeguseni sama kaunis kui istutades.
Järgmisel aastal kasvatan suvelilledest vaid neid kahte. Tuleks sellest miljonkellukast müügile ka muid värve kui punane.


Eile tõin osa vesisalatist igaks juhuks tuppa, sest vesi oli juba küllalt jahe ja mine sa neid troopikataimi või meie ilma tea. Aga õuejäänud taimed tunnevad end 7,1-kraadises vees veel väga hästi. Eks näis, milline on ta taluvuse piir tegelikult.




Thursday, August 26, 2010

AVASTASIN

Peale üsna pikka köögitoimkonda otsustasin, et aeg on veidi logeleda. Ja ma olen alati olnud arvamisel, et pole midagi kasulikumat kui aktiivne logelemine - siia kuuluvad nii lugemine kui mõtlemine, vaatlemine jm sellesarnased tegevused.
Võtsin tänase pataka ajalehti, seadsin end mugavasti sisse ja asusin lugema. Ma ei vaata kunagi kaht asja, neid mustas raamis kuulutusi ega TV-kava. Aga miski kohe tõmbas mind nende poole.

Kõigepealt avastasin, et täna on Martin Liiase 100. sünniaastapäev. Ma olen nii lõpmata tänulik, et elu mind sellise suurmehega aastaid tagasi kokku viis ja teda üsna kaua aega tunda lubas. Arvan, et tema tähtsust kogu Eesti aiandusele on raske ülehinnata ja kahju on, et sellistest inimestest keegi biograafiaid ei kirjuta. Teadlane, sordiaretaja, mitme aiandusraamatu autor, samas hea ja lihtne inimene, suurepärane sõber, kes jagas heldelt taimi ja tarkust. Õpetaja. Suur Inimene. Kummaline, kuidas üks foto võib elustada nii palju mälestusi ja sündmusi. Praegu võin küll öelda, et ta on olnud minu elu üks olulisemaid mehi.

Eeloleval laupäeval on Kanal2 kavas kell 10.00 "Aiasaade". Ma teadsin, et selline projekt on teoksil, aga praegu ei saa ma aru, kas tegemist on sellega või mingi sarnase saatega. Ma ei tea isegi seda, kas see on esimene saade või on mõni juba ära olnud. Edaspidi on saade kavas laupäeva hommikuti kell 9.00.
Kui see on mulle teadaolev saade, siis selle autor ja toimetaja, võibolla ka saatejuht peaks olema tänane suurim aednik Arnold Hannust. Kui mõelda, mitu tundi saateid on kolmel kanalil nädalas, siis pool tunnikest aiale pühendumist igasugu seebikate ja muu jama hulgas on ikka väga kõva sõna:)

LÄHEKS METSA...

aga pole tarvidust. Piisab sellest kui vihmavalingute vahele pikitakse pooletunniseid vaheaegu, mis lubavad oma aia üle vaadata. Ja varahommikune saak oli siis säärane. Tugev sabin peletas tuppa. Kestis ta täpselt senikaua, et leitud puravikud said puhastatud. Käed just eriti daamilikud peale seda protseduuri välja ei näe:), aga saak lubab kuninglikke söömaaegu:).
Aga pool aeda jäi üle vaatamata ja hetkeks on päikegi välja tulnud. Teine portsjon- veel ilusamad kui eelmised. Ja suurest rõõmust värises aparaat sedasi, et pilt on välja kukkunud kui udukogu. Uut teha ei saa- seened rändasid purki.
Ma ei saagi enam aru, mismoodi ja kuhu need seened meil endale elupaika valivad. Puravikke on kõikjal. Kaskede ümber, kuuskede all, nulgude all, mändide ja lehiste ja muude puude ümber:) Ja neid on veel palju tulemas. Sajaks ikka vaid vihma:)
Riisikaid veel pole, ju on vara.

Thursday, August 19, 2010

JUTUJÄTKUKS

Idast saabunud, siia 1,5 kuuks klammerdunud põrgukuumus on nuttes läinud sinna, kust tuli. Käitus ta meil kui tõeline draakon - pahises tulist ilma, paugutas, sülitas tuld ja tõrva, paari sabalöögiga tekitas marutuult, pillutas puid pilbasteks ja lennutas katuseid ribadeks.
Käes on hilissuvi. Teisipäeval taevaluugid lahtipäästnud vihmakosk kastab kolmandat päeva kivikõvaks kuivanud janunenud maad. Hein kasvab kuuldava raginaga. Õitsevad floksid ja võililled, mõned hilised päevaliiliad, kõrged püsikud ja astrid.
Koriluse ja saagikoristuse aeg. Meie kandis jõuti päev enne suurt tormi lõigata imeilus rukis ja nisu. Kombainid töötasid terve nädalavahetuse ja ka öötundidel. Ei tulnud pähe neid rahu rikkumise või grillipeo pidamise pärast keelama minna. Hoopiski hea ja turvaline oli seda mürinat kuulata.
Temperatuurid on muutunud meile omasteks. Eile päeval 22C. Täna varahommikul küll vaid 13,5, aga selline ongi normaalne augustilõpu öö. Praegu 21,8
Kõik, mis kasvab, on vaja panna külma või purki või ära süüa. Aga seda siis ikka kenasti.

Sunday, August 15, 2010

NÄDALAVAHETUS LÕUNAOSARIIKIDES

Reedel oli kuum. Kohe väga. Enne hilisõhtut eriti õue ei kutsunud. Mitmed korrad piserdas vihma, aga mitte märkimisväärselt. Õhk muutus aina raskemaks ja lämbemaks. Saabusid põhjaosariiklased.

Laupäeva varahommik. Temperatuur 24,2C ja kraadiklaasi näit aina tõusis. Keskpäevaks oli leitsak talumatu, tohutu niiskus, temperatuur veidi üle 29C. Ei tea kus äkitselt ilmunud tugev tuulepuhang lõi uppi terrasilaua. Muuhulgas purunes mu lemmikkohvikruus. Ümberringi hakkas kõmisema, sadas üsna korralikku vihma. Kauge külaline saabus juba hingatavama õhu ja oluliselt madalama temperatuuriga. Kõmin ei lakanud, veidi välkus ja üks eriti kõva kärgatus peletas kõik nõrganärvilised õuest tuppa. Järgnev tugevam sadu oleks seda niikuinii ju teinud. Maa sai jälle korralikult kasta

Tänane varahommik, ilus, parajalt jahe. Istusin terrassil ja äkki märkasin, et eilne keskmise tugevusega tuul oli veidi korrastanud tormijärgselt üsna sasitud metsviinapuu-aktiniidia kangast ja sinna kujundanud Vana-Rooma raidkuju stiilis aiavana, kes silmitses kogu me aeda ja tegemisi mõtlik-tõsiselt.


Keskpäevaks oli kuumus jälle muutunud talumatuks, umbseks.
Saabusid lähemalasuvad külalised.
Jälle kõmises igas ilmakaares. Tuul muutus tugevamaks kella 14 paiku, umbes kella 15 ajal muutus üksikud iilid juba väga maruliseks. Aga see oli lihtsalt tavaline väga tugev tuul. Olles üle elanud eelmise pühapäeva, ei saa seda enam kuidagi tormiks pidada kuigi ka seekordne murdis kenakesti puid. Mõtlesin, et nädalavahetusteks on ilmal kujunemas mingi imelik jõhkravõitu traditsioon. Kohe hakkas sadama üle 2 tunni kestnud paduvihma. Elekter vilkus paar korda ähvardavalt. Nüüd õhtul lugesin, et õige torm jäi meist seekord siiski põhja poole.
Kell 16 kadus elekter. Sõnumi selle kohta saatsin 16.02. Mu telefon on ühesuguse sisuga saadetisi pilgeni täis. Tõsiseid elektrikatkestusi oli maakonna väga paljudes valdades.
Õnneks sain toidu valmis just mõni hetk enne seda.
Ma ei mäletagi enam, millal ma katsin lauda meie kolmele lapsele korraga. Ühe-ja kahekaupa on neid küll õnnestunud kõiki üpris tihti või vahete-vahel näha, aga sedaviisi olid nad koos küll väga ammu. Vaatasin neid ja mõtlesin- kui lühikese jupikese oma elust nad tegelikult saavad koos elada ja olla.
Kõiksugu sebimist ja sahmimist oli terve nädalavahetuse harjumatult palju ja ja kogu see sagin meenutas mingit väga ammust aega. Kõik see oli väga ilus ja armas ja võiks korduda veidi tihedamini.
Lapsukesed sõitsid õhtul laiali:(
Elekter saabus seekord nii nagu lubati, kella 19-ks:)
Kohvil pole enam endist maitset:(
Homseks lubatakse meie maile tavapärast kuumust ja äikest:(

Wednesday, August 11, 2010

KIIKSUGA

Aias võib ringi jalutada, aias võib seisatada ja seista. Selleks, et temast aru saada, et teda nautida, vahete-vahel mõtiskleda ja temasse süüvida, on vaja istuda.
Istuda võib kõikjal - trepil, puunotil, terrassil, murul. Kõige parem on seda siiski teha pingil. Väikeses aias pole palju vaja. Suures aga pole neid kohti ja pinke kunagi piisavalt. Muidugi võib kergeid istmeid aeg-ajalt ju ka ühest kohast teise tõsta, aga selle tarimisega võib kaotsi minna nii mõnigi oluline hetk või hea mõte.
Ma olen enda aeda alati igatsenud üht vanaaegset pinki. Sellist nagu kunagi olid linnade parkides, bussi-ja raudteejaamades. Mitte mingi nostalgia pärast, nad lihtsalt olid väga mugavad ja toekad. Aga pole ma kuskilt enam leidnud neid jalgu-käetugesid.
Sel suvel saime osta veidi teistsuguse olemisega malmist jalad. Parajalt paksud tammeplangud ootasid pööningul oma aega. Mees mõõtis, lõikas, hööveldas ja lihvis. Kui konstruktsioon oli enam-vähem paigas ja vaja oli parajaks lõigata ka pingi parempoolne ots, kutsus ta mu sellele enne istuma. Pildilt ei paista, aga seljatoe kaar on pingil päris mõnus. Istusin ja vaatasin ja mõtlesin. Miks peavad kõik istmed olema ühesugused ja sümmeetrilised ja kuidagi iseenesest olin asetanud käesolnud kohvitassi pingi pikematele laudadele. Arvasin, et ehk neid ei peagi sealt ära lõikama. Mugav ju. Nii saigi. Sinine? Sinine seepärast, et see on aias üks tänuväärne värvus, kui pole vaja, et asi domineeriks üle peamise. Üle lillede, puude ja põõsaste. Tumesinine sobib kõigi värvidega, sulandub kõige paremini ümbritsevaga ja kaob sellesse.
Selline on siis kerge kiiksuga uus pink. Nüüd ootab ta oma kohale toimetamist. Aga ta on nii raske, et üksi teda ei liiguta. Tõstmiseks on vaja kaht meest.
Veel on vaja üht pinki. Sellist nagu olen igatsenud.

Tuesday, August 10, 2010

RAJU

Reede hilisõhtul jõudis oru kohale kollakas hämu ja tuul tõi iiliti kaasa ebameeldivat turbavingu. Vaatasime murelikult kraadiklaasi, mis oli jõudnud juba 29 kraadini. Tahtmine sõita põhja poole oli ääretu suur.

Laupäev - temperatuur tõuseb ja tõuseb. Midagi pole parata - ei sõida. Hakkasin kotti lahti pakkima. Õhtuks pea 33C.

Pühapäev 08.08. Otsus mitte kuhugi liikuda oli õige, sest juba varahommikul oli talumatult niisket kuumust 27C ja külast oleks olnud ju vaja ka tagasi sõita. Kumbki õue ei tikkunud. Päike kõrvetas armutult. Konditsioneer undas ja jahutas.
Kell 18.30 pesin nõusid. Ilm oli samasugune kui südapäeval, t 35,2C.
Äkki muutus kogu ümbrus ebamaiselt tumeroheliseks. Oru kohale tekkis selgest taevast kogu silmapiiri ulatuses mitme kilomeetri laiune süsimust viirg, mis laienes sekunditega. Puude ladvad puudutasid maad. Mõne hetke pärast, kell 18.45 hakkas see ähvardav maadligi hoidev, mürisev, mõirgav, undav ja vihisev massiiv meeletu kiirusega meie poole liikuma. Köögiaknast hakkasid mööda lendama silmaga eristamatud erivärvilised asjad, tekitades assotsiatsiooni kiirrongis möödavilksatava maastikuga. Kogu maja värises, ragises, oigas ja rappus. Elekter kadus. Mõne aja pärast järgnes tekkinud kaosele vihm. Kuid see polnud tavapärane veevaling. Taevast langesid hõredad, üksteisest eemalseisvad maad valusalt piitsutavad valged ribad. Üksikud välgusähvatused. Kõuemürinat selles üldises möllus kuulda polnud.
Kell 19.20 oli kõik möödas. Taevas muutus jälle selgeks ja puud hakkasid tasapisi saavutama esialgset asendit. Esimesed sõnad mehelt: "Kuule, see oli ikka päris õudne". Oli küll. Me oleme siin näinud igasuguseid torme ja tugevaid tuuli igal aastaajal, ka murdunud puid, rahet ja paduvihma, aga midagi sellist kogesime küll esmakordselt. Päris kõhe hakkas. Tavaliselt sünnivad sellised asjad meist kuskil kaugel, eemal
Välja jõudes läks esimene pilk katusele. Alles ja terve! Ka kõigi teiste hoonete katused olid korras. Kõigil nii hästi ei läinud. Neid lendas ümbruskonnas päris hulgaliselt, ka kalarestoran jäi sellest ilma. Selliseid majapidamisi, kus katused purunesid langenud puude all, on siinkandis päris palju. Temperatuur oli langenud selle pisut rohkem kui poole tunniga 16, 5 kraadini, aga õhk oli värske.
Kõigepealt nägime terrassil ümberpaiskunud rasket tooli, purunenud vaasi, rootsikuks muutunud lilluba. Seda kukkumise mürtsu me ei kuulnud. Amplid leidsime hunnikus heki alt. Kasvuhoonet enam sulgeda ei jõudnud, sest maja ust oli vastu seda tormituult võimatu avada. Püsis ta kenasti ühes tükkis paigal. Ainult kuumatõrjeks raskete kividega alt seotud katteloorid olid lennanud kui kerged salvrätikud heki otsa. Mitme tuttava kasvumajad lendasid kohalt teadmata suunas.
Maja ümbrus oli täis lehti ja ei tea kust siia lennanud oksi. Meie õues lõunakaares sääraseid puid ei kasva.

Pargialune oli täis uuele istutusalale asetatud katmata katteid. Leidsime puude alt ka paar tühja rohimisnõu. Kogu erinevates kohtades paiknev aiamööbel oli uppis, aga terve.
Uuelt istutusalalt pärinev vett täis kastekann oli tõstetud teeäärsesse sirelipõõsasse. Kui ma täna lugesin, et meist mitte väga kaugel asuval lennuväljal oli tuul liigutanud paigast trossidega kinnitatud lennukid, siis selliste asjade tõstmine ja ühest kohast teise asetamine oli sellisele marule muidugi käkitegu. Ühe plasttooli leidsime järgmisel päeval rukkipõllust. Teine?




Meie kõige suurem ja ohtlikum murelaps vana pärn seisis vaatamata hulgaliselt murdunud okstele ikka veel püsti. Naaberkrundil on murdunud mitu suurt puud, ühe kase pool tüve ripendab päris ohtlikult



Ploomidel olid murdunud üksikud tüved ja rebitud oksad. Ka üks ebaküpress on ladvaosast pooleks rebitud. Aga paigaldatud kergkruus püsis imekombel kohal. Ju oli ta nii kerge, et tuul ei suutnud end kuidagi sinna külge või alla haakida.


Õhtul kella 9 paiku sõitsid meist jalgratastega mööda tuttavad. Järveäärsed teed on läbimatud, kaupluse juures kasvanud iidne üksik puu pikali. Elvas on maha niidetud raudteejaama ümbrus. Otepääl olla sadanud rusikasuuruseid raheteri. Elektrit polnud kuskil, ka telefonilevi mitte. Sellised olid esmased uudised.
Kohe õhtul hakkasid tööle hakkasid mootorsaed. Eile kajas kogu ümbruskond igast ilmakaarest nende mürinast ja ka tänane päev ei tõota veel vaikust. Inimestel on raske. Ja seekord tunnen ma tõeliselt kaasa neile, kes kogu seda suurõnnetust peavad likvideerima.
Pääsesime kergelt. Tänu sellele, et üle 30m/s (meist u 10 km kaugusel asuva lennujaama andmed) tormav tuul tuli maja peale väikese nurga all, lendas kogu lahtine kraam, alates okstest ja lõpetades lauajuppide ja kuskilt lahtipääsenud eterniiditükkidega, elutoa akendest mööda Tartu suunas. Tuleb vist luukide peale mõtlema hakata.
Õhtul kella poole kümne paiku algas äike. Vahetpidamata sähvivad välgud valgustasid pimedat õue ja elamist. Sadas paduvihma. Aga see oli juba üsna tavapärane tugev või veidi tugevam äike ja tavaline tugev sadu.
Elektri saime eile kell 23.35. Loen, et tänaseks on selleta veel 21 000 majapidamist.
Meil meenutab praeguseks kogu seda sürrealistlikku ilmaetendust kapitaalselt nässus veepump.

Uut kuumalainet ja äikesetormi ennustatakse juba eelolevaks laupäevaks.

Tuesday, August 3, 2010

VISIIDID NII-JA NAAPIDI

Juuli lõpp-augusti algus on tavapäraselt pikitud külaskäikudega. Käiakse meil ja käime ise. Ega seegi aasta mingi erand pole.
Eelmisel nädalal võtsime vastu põhjamaalasi. Külalistele püüad ikka end parimast küljest näidata:). Et nad aeda juba kord varem olid vaadanud, siis arvasime, et ega neil sinna eriti asja pole ja korraldasime aknateatri:) Natike tuld ja pauku, kapaga vett ja siis sekka nagu laulus juulikuist lund. No päriselt ei õnnestunud, pigem olid need säärased valged-sätendavad hernekommid. Valgest maast jäi vaid kerge mulje- vaja rohkem harjutada. Selline oli 29.juuli.

Kohe järgmisel õhtul üllatuskülalised, samuti põhjamaalt. Ei saa ju ennast korrata. Kastsime neid päris kenasti, aga seejärel tekitasime ka korraliku kuuma aurusauna, et külmunud varbakesed ikka üles sulaksid. Ja kujuta ette, nad püüdsid heast südamest pakutu eest hoopis varju põgeneda:) Mis teha kui sisemaa soojusest võõrdunud ollakse. Et neid sealt põõsa alt välja saada, panime ise plehku. Tänuks ootas õhtul kodus meid kõige suvisem õhtusöök- kukeseenekaste, värske kartul ja muu hää roheline värk:) Ja sellise ooberdamisega harjub väga ruttu ära. Piisab paarist päevast, väääga mõnus.

Seekordne "kiiksukate" kokkutulek oli õnneks üsna lähedal, Valgeansol. Aga juba see lühike sõiduke laskis end tunda ahjukuumade pirukatena:) Pidasime pühapäeva, 1.augustit lahke pererahva ja mõnusa seltskonnaga. Kõndisime ringi, uudistasime võõrustajate tegemisi, ajasime juttu, vaatasime Inglismaa aedu, pidasime plaane. Hea kohv, suurepärane kodune shokolaadikook ja isuäratava välimusega samas valmistatud soe suitsukala. Khm:D
Üks näidatud eraaed vapustas. Ma pean täpselt järgi uurima, mis selle peremehe nimi oli. Milline fantaasia ja ettenägelikkus. Noor 30-aastane aed on täis ehitatud torne ja varemeid, põhirõhk on pandud avanevatele vaadetele erinevatest väravatest, akendest, tornikestest ja rõdudelt. Kogu kompleks on ümbritsetud tellismüüri ja raudteega ning kõik kokku jätab iidvana mitmesaja-aastase mulje.
Ülejäänu oli juba tuttav- cottage garden, inglise laine, veidi uusi tuuli, vana geomeetriat, itaali aia mõjutusi ja palju igatmoodi ehitatud juurviljaaedu. Et inimesed teaksid, millised need maa-alused juurikad välja näevad, siis mulaazhid kartulist, porgandist jms. Uskumatu ju. Aga äkki on ka meie tulevik kunagi säärane.

Kas tuleb üks inimene kuskilt tagasi kahe palja käega? Võiks ju, sest ammu oleks aeg viisakaks ja targaks saada, aga mida pole antud, seda lihtsalt pole ka kuskilt tulemas:)
Floksid. Ilus, lühike, arusaadav, ammu juurdunud, levunud ja omaseks saanud nimi vastukaaluks lohisevale aed-leeklillele.
Ma otsin juba paar aastat siniseid sorte ja selgub, et neid polegi eriti palju saada. Kõige rohkem pakutakse kõikvõimalikke roosasid. Neid ma jagasin kümnete sortide viisi paar aastat tagasi ruumipuuduse pärast kõigile, kes sisse astusid. Mul oleks nüüd võimalik kõiki tagasi saada, aga praegu olen ma väga kaldu sinise-valge poole. Ja et neid pole, on tekkinud lausa hasart. Floksid meeldivad mulle oma erilise aura poolest. Ja pole nad mingid sügislilled, tänavu puhkesid esimesed juba 30.juunil.
`Mia Ruys´

´Katherine´. Liikus aastaid puukoolides valesti, nüüd siis tema ise.

´Lilac Time´. Ilus ja särav. Aga temaga väga sarnased on ka juba olemasolev ´Laura´ ja Uspehh´.


Sidrunivahu ehk helerohekaskollaka värvusega `Brodway Lights´



Kodune kalla on avanud juba kolmanda õie. Aga teise õiega on ta teinud ühe triki, kasvatades kaks kandelehte, milles ühes neist õisik puudub. Aga ilus ja huvitav on


pealtvaates näeb paremini


Külalisi on tulemas veel mitmeid ja ise oleks ka rõõmuga minemas. Praegu vaatan hirmuga nädalavahetuse ilmaprognoose. Täna on meil üle 29, reedeks lubatakse 34 ja laupäevaks 37C. Koshmaar! Mitte kuidagi ei saa praegu labidaga minna suurte vanade siberi iiriste puhmikute juurde. Nende väljakaevamine ja tükeldamine võrduks selge taimede tapmisega (või enesetapuga). Tuleb siis hiljem hakata pakke saatma, inimesi ei saa petta.
Aga kui need prognoosid peaksid täituma, on suure küsimärgi all pool aasta planeeritud ja oodatud aiareisid /nuuks/. Masendav:(!!!! Meil ju nii suure tuuri plaanid. Nii kiiresti ei jõua enam ka autot vahetada.
Ehk nad seekord siiski eksivad.