RAJU

Reede hilisõhtul jõudis oru kohale kollakas hämu ja tuul tõi iiliti kaasa ebameeldivat turbavingu. Vaatasime murelikult kraadiklaasi, mis oli jõudnud juba 29 kraadini. Tahtmine sõita põhja poole oli ääretu suur.

Laupäev - temperatuur tõuseb ja tõuseb. Midagi pole parata - ei sõida. Hakkasin kotti lahti pakkima. Õhtuks pea 33C.

Pühapäev 08.08. Otsus mitte kuhugi liikuda oli õige, sest juba varahommikul oli talumatult niisket kuumust 27C ja külast oleks olnud ju vaja ka tagasi sõita. Kumbki õue ei tikkunud. Päike kõrvetas armutult. Konditsioneer undas ja jahutas.
Kell 18.30 pesin nõusid. Ilm oli samasugune kui südapäeval, t 35,2C.
Äkki muutus kogu ümbrus ebamaiselt tumeroheliseks. Oru kohale tekkis selgest taevast kogu silmapiiri ulatuses mitme kilomeetri laiune süsimust viirg, mis laienes sekunditega. Puude ladvad puudutasid maad. Mõne hetke pärast, kell 18.45 hakkas see ähvardav maadligi hoidev, mürisev, mõirgav, undav ja vihisev massiiv meeletu kiirusega meie poole liikuma. Köögiaknast hakkasid mööda lendama silmaga eristamatud erivärvilised asjad, tekitades assotsiatsiooni kiirrongis möödavilksatava maastikuga. Kogu maja värises, ragises, oigas ja rappus. Elekter kadus. Mõne aja pärast järgnes tekkinud kaosele vihm. Kuid see polnud tavapärane veevaling. Taevast langesid hõredad, üksteisest eemalseisvad maad valusalt piitsutavad valged ribad. Üksikud välgusähvatused. Kõuemürinat selles üldises möllus kuulda polnud.
Kell 19.20 oli kõik möödas. Taevas muutus jälle selgeks ja puud hakkasid tasapisi saavutama esialgset asendit. Esimesed sõnad mehelt: "Kuule, see oli ikka päris õudne". Oli küll. Me oleme siin näinud igasuguseid torme ja tugevaid tuuli igal aastaajal, ka murdunud puid, rahet ja paduvihma, aga midagi sellist kogesime küll esmakordselt. Päris kõhe hakkas. Tavaliselt sünnivad sellised asjad meist kuskil kaugel, eemal
Välja jõudes läks esimene pilk katusele. Alles ja terve! Ka kõigi teiste hoonete katused olid korras. Kõigil nii hästi ei läinud. Neid lendas ümbruskonnas päris hulgaliselt, ka kalarestoran jäi sellest ilma. Selliseid majapidamisi, kus katused purunesid langenud puude all, on siinkandis päris palju. Temperatuur oli langenud selle pisut rohkem kui poole tunniga 16, 5 kraadini, aga õhk oli värske.
Kõigepealt nägime terrassil ümberpaiskunud rasket tooli, purunenud vaasi, rootsikuks muutunud lilluba. Seda kukkumise mürtsu me ei kuulnud. Amplid leidsime hunnikus heki alt. Kasvuhoonet enam sulgeda ei jõudnud, sest maja ust oli vastu seda tormituult võimatu avada. Püsis ta kenasti ühes tükkis paigal. Ainult kuumatõrjeks raskete kividega alt seotud katteloorid olid lennanud kui kerged salvrätikud heki otsa. Mitme tuttava kasvumajad lendasid kohalt teadmata suunas.
Maja ümbrus oli täis lehti ja ei tea kust siia lennanud oksi. Meie õues lõunakaares sääraseid puid ei kasva.

Pargialune oli täis uuele istutusalale asetatud katmata katteid. Leidsime puude alt ka paar tühja rohimisnõu. Kogu erinevates kohtades paiknev aiamööbel oli uppis, aga terve.

Uuelt istutusalalt pärinev vett täis kastekann oli tõstetud teeäärsesse sirelipõõsasse. Kui ma täna lugesin, et meist mitte väga kaugel asuval lennuväljal oli tuul liigutanud paigast trossidega kinnitatud lennukid, siis selliste asjade tõstmine ja ühest kohast teise asetamine oli sellisele marule muidugi käkitegu. Ühe plasttooli leidsime järgmisel päeval rukkipõllust. Teine?

Meie kõige suurem ja ohtlikum murelaps vana pärn seisis vaatamata hulgaliselt murdunud okstele ikka veel püsti. Naaberkrundil on murdunud mitu suurt puud, ühe kase pool tüve ripendab päris ohtlikult

Ploomidel olid murdunud üksikud tüved ja rebitud oksad. Ka üks ebaküpress on ladvaosast pooleks rebitud. Aga paigaldatud kergkruus püsis imekombel kohal. Ju oli ta nii kerge, et tuul ei suutnud end kuidagi sinna külge või alla haakida.

Õhtul kella 9 paiku sõitsid meist jalgratastega mööda tuttavad. Järveäärsed teed on läbimatud, kaupluse juures kasvanud iidne üksik puu pikali. Elvas on maha niidetud raudteejaama ümbrus. Otepääl olla sadanud rusikasuuruseid raheteri. Elektrit polnud kuskil, ka telefonilevi mitte. Sellised olid esmased uudised.

Kohe õhtul hakkasid tööle hakkasid mootorsaed. Eile kajas kogu ümbruskond igast ilmakaarest nende mürinast ja ka tänane päev ei tõota veel vaikust. Inimestel on raske. Ja seekord tunnen ma tõeliselt kaasa neile, kes kogu seda suurõnnetust peavad likvideerima.

Pääsesime kergelt. Tänu sellele, et üle 30m/s (meist u 10 km kaugusel asuva lennujaama andmed) tormav tuul tuli maja peale väikese nurga all, lendas kogu lahtine kraam, alates okstest ja lõpetades lauajuppide ja kuskilt lahtipääsenud eterniiditükkidega, elutoa akendest mööda Tartu suunas. Tuleb vist luukide peale mõtlema hakata.

Õhtul kella poole kümne paiku algas äike. Vahetpidamata sähvivad välgud valgustasid pimedat õue ja elamist. Sadas paduvihma. Aga see oli juba üsna tavapärane tugev või veidi tugevam äike ja tavaline tugev sadu.

Elektri saime eile kell 23.35. Loen, et tänaseks on selleta veel 21 000 majapidamist.

Meil meenutab praeguseks kogu seda sürrealistlikku ilmaetendust kapitaalselt nässus veepump.

Uut kuumalainet ja äikesetormi ennustatakse juba eelolevaks laupäevaks.