Ma tahaksin aeda palju rohkem pajusid
kui neid on. Aga kuna kõik viljaka mullaga kohad on enamvähem
asustatud ja tühjad alad on kruusased, siis seal pajud ei
kasvaks. Paarile ilusale suurekasvulisele liigile tuleb meil siiski
kohad leida. Kääbuspajusid mahub meile rohkesti, nende
kättesaamiseks tuleb küll veidi vaeva näha, aga kuskil nad ikka
olemas on.
Esimesed pajud meie aias olid
kääbuspõõsad.
Hanepaju e. liivpaju (S.repens)
`Grey Carpet` moodustab roomavatest vartest tiheda vaiba, mille
kõrguseks on 0,2 kuni 0,4m. Tema väikesed kitsad hõbehallid lehed
on siidise läikega. Enne lehtimist katavad põõsast väikesed
kollased urvad.
Liik ise on kodumaine. Kuna ta on meie
looduses hävimas, arvati ta 2012 aastal II kaitsekategooriasse.
Meie puu on kasvanud vana veesilma
ääres aastakümneid ja hakkab oma dekoratiivsust kaotama. Teda on
kindlasti vaja kevadel noorendada.
Koos temaga saime endale ka väga
madala kääbuspõõsa bosnia paju (S.serphyllifolia), mis liibus
tihedalt vastu maapinda. Algul kasvas ja laienes ta väga kenasti,
aga siis nakatus ta mingi roosteseenega, millele mingit abi me leida
ei osanud. Arvan, et haigestumist soodustas asjaolu, et ta oli meil
istutatud vahetult mullapinnale. Hiljem mõistsin, et mäestikutaimed
kasvavad kiviklibul või samblas ja neil puudub vahetu kokkupuude
mullaga, kus need haigustekitajad-seened ju peamiselt elavadki. Ma
tahaksin teda kindlasti uuesti kasvatada, aga seekord siis juba
multšil nagu teisigi pajudest pinnakatjaid.
Tema kõrval kasvas üks mu suur
lemmik, umbes 50cm kõrgune villane paju (S.lanata), Ta haigestus
ootamatult nii hullusti bakterpõletikku, et ta ilusad hallid lehed
ja suured urvad olid süsimustad. Ei aidanud ka haigestunud osade
väljalõikamine. Et aidata võiksid väävlipreparaadid, me siis ei
teadnud. Nakkuse leviku peatamiseks pidime viisime ta lõkkesse. Kuna
ta on minu jaks üks ilusamaid pajuliike, on mul kavas ta kindlasti
endale uuesti muretseda.
Järgmisena leidis me aias endale koha
punapaju (S.purpurea) `Nana Gracilis`. Ta on
kiirekasvuline, peente, tuules hõljuvate graatsiliste okstega
kerakujuline põõsas. Võrsed on tal peened ja pikad ja väga
sitked. Kasvukohana eelistab poolvarju. Teda soovitatakse igal aastal
maha lõigata umbes 1/3 ulatuses. Me oleme seda proovinud, kuid siis
kasvatab ta okstele luuad, muutub liiga tihedaks ja kaotab oma hea
välimuse. Ka tema on meil ajaga vanaks muutunud. Ta oksad on jämedaks ja jäigaks muutunud ning ta on seega kaotanud oma imepärase tuules õõtsumise võime. Kevadel hakkame teda noorendama. Rikkusime veidi tema ilusat ümarat kuju, mille ta tänaseks on taastanud
2000.aastal saime endale keerdremmelga
(S.x erythroflexuosa). Tema nimega on olnud üksjagu segadust,
kord on teda esitletud iseseisva liigina, kord sordina. Tegelikult on
tegemist hübriidse pajuliigiga. Tema noored võrsed on punased,
vanemad tüved kollased. Noored oksad on nii rippuvad kui püstised
ja väga keerduvad. Ta on väga atraktiivne põõsas nii suvel kui
talvel. Sageli iseloomustatakse teda külmahellana, kuid meil pole ta
kordagi külmunud, ju on sattunud talle väga hea kasvukoht. Aga ka
tema haigestus meil üsna noorelt bakterpõletikku. Juba päris
jämedatel tüvedel olid suured mustad laigud ja oksad hakkasid
kuivama. Lõikasime ta kännule maha, taastus ta hästis ning hakkas
eriti jõuliselt kasvama. Praegu on ta üle 3m kõrge, laiust on tal
vast meeter rohkem.
Keerdremmelgas on tumerohelisena pilkupüüdev suvel
siin on näha ka ta noored punased võrsed
sügisel muutub ta lehtede värvus heledamaks
talvel härmatisega
Kui me krunt muutus erastamise järel suureks, ei jätkunud meil kogu krundi piirde tarbeks tol aastal kuuseistikuid
ja seepärast istutasime idapiirile 131m pikkuse vitspaju e.
korvipaju (S.viminalis) tiheda heki. Algselt oli meil
plaanis teha temast punutud elustara, aga meil ei jätkunud niipalju aega, et teda iga natukese aja tagant edasi põimida ja ta kasvab nüüd lihtsalt vabakujulisena. Eestis on ta väga levinud ja
tavaline liik, kes olenevalt kohast võib kasvada kõrge põõsa või
madala puuna max kõrgusega 6m. Tema pikad, peened, painduvad,
saledad, kollased oksad hargnevad lühikeselt tüvelt, aastakasvude
pikkuseks võib olla isegi rohkem kui 2m. Noored võrsed on liigil
kaetud hõbedaste udemetega. Tuules hõljudes tekitab me hekk kena
lainetuse. Vitspaju on kiire lehtede langetaja. Puude tagant paistavad nende raagus tüved.
Pargis olid meil esimesteks pajudeks
matsuda pajud (S x matsudana syn S.babylonica var.
pekinensis) `Ural 1` ja `Ural 2`. Babüloni remmelgas on meil
külmaõrn, kuid need temast aretatud Ural- hübriidid on osutunud
täiesti külmakindlateks.
Need on väga omapärased kõrged
puud, kelle oksad on igatpidi vonklevad ja keerduvad. Pildistada neid
nii, et kogu puu peal oleks, ei saa, sest nüüdseks juba kõrged puud jäävad teiste
lehtpuude varju. Suvel ei kujuta nad endast midagi väga erilist,
sest lehemass varjab põneva oksastiku. Aga raagus olekus on nad
aias tõelised pärlid. Vahet neil kahel sordil ma teha ei oska, üks
peab olema rohkem keerdus okstega kui teine, aga minu meelest on nad
enamvähem ühesugused. Noorena ehk olidki nad võibolla veidi
erinevad, nüüd küll enam mitte. Haabituselt sarnanevad nad
hariliku haavaga, aga eks nad ka lähisugulased ju olegi.
Lehtimise ajal
talvisel fotol jääb `Ural`i pool puud paremale, aga ettekujutuse tema olemusest saab sellestki
Leinaremmelgas (S x
sepulclaris) on üks ilusamaid pajusid, keda ma näinud olen. Ka
tema on hübriidne liik, saadud babüloni ja hõberemmelga
ristamisel. Pikkade kuldkollaste rippuvate väga painduvate võrsete
ja heleroheliste lehtedega kaunitar võib kasvada enam kui 10m
kõrguseks.
Puu on kaunis igal aastaajal. Suvel
meenutab ta rohelist koske, talvine härmatis muudab ta aga
muinasjutuliseks võlupuuks. Mõne aasta tagune talvine variant on eelmisel fotol vasakul
Hõberemmelgas
sün.hõbepaju (S.alba) looduslik levila on Kesk-ja
Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Aasia lääne-ja edelaosas. Ta
kasvab kuni 30m kõrguseks ja ta tüve läbimõõt võib ulatuda 3
meetrini. Sest majesteetlikust, ilusast, külmakindlast ja kasvukoha
suhtes leplikust liigist on aretatud hulk sorte ning tal on ka palju
teisendeid. Hõberemmelgas ongi Eesti jämedaim paju , kasvab ta
Harjumaal Raasiku raudteejaama lähedal ja tema tüve ümbermõõt on
1,3 m kõrguselt 7.83m, jäädes sellega kuulsale Tamme-Lauri tammele
alla vaid paarikümne cm-ga.
Rahvasuus kutsutakse teda oma kaunilt
allapoole painduvate okste pärast ka leinapajuks. Põhja-Eestis on
ta nimeks olnud ka Saksamaa paju, kasvas ta algselt ju vaid
mõisaparkides. Kindlasti on hõbepaju üks ilusamaid puid suures
aias suurema veekogu ääres.
Praegu on meil kolm tema loodusest
leitud madalakasvulist hübriidi, keda aianduses kirjeldatakse kui
sorte, sellest ka kahesugune kirjakuju.
Hõbepaju (S.alba var.
chermesina) `Chermesina` on suur põõsas või väike,
kuni 7m kõrgune munaja võraga puu. Atraktiivne kloon on pärit
Saksamaalt. Huvitavaks kontrastiks suvistele violetjas- punastele
võrsetele on pikad, kitsad hallikas- sinakasrohelised lehed. Sügisel
hakkavad ta võrsed muutuma kollakasoranžideks, mis talvel
saavutavad erilise erksuse. Parimaks värvumiseks vajab päikeselist
kasvukohta. Mullastiku suhtes nõudlik pole, kuid eelistab
niiskemapoolset. Et tagada puu omapärane efektne välimus, tuleks
igal aastal võrast välja lõigata vananevad oksad ja hoolitseda
selle eest, et noori oleks piisavalt. Ilmselt kasvatame me ka tema
kahetüvelisena, aga katsume nad hoida okstest puhtad nii kõrgele
kui vähegi ulatume, sest punaste jalgadega puid pole just palju.
Varakevadel
suvel
Hõbepaju (S.alba) `Gold`
sün. `Vitellina` (S.alba var vitellina) on madalakasvuline
ümarkoonilise hõreda võraga värvuja. Uued püstised kasvud on
puul oranzikad, talveks muutuvad nad munakollasteks. Vajab samuti
vanemate okste väljalõikamist. Ta on suvel nii teiste puude varjus,
et portreed temast enam teha ei saa. Lumerohkel talvel temani juba ei
sumpa, kuigi kuldsed võraoksad paistavad tal nulgude vahel kaugele.
Nii peabki praegu leppima grupipildiga, nulgude taga paistvad helerohelised poolkerad ongi `Gold`id.
Hõbepaju (S.alba syn S.alba
var sericea) `Sericea` on kiirekasvuline madalakasvuline
kuni 15m kõrgune laiavõraline puu. Ta on aia kõige hõbedasem, peaaegu valgete lehtedega puu ja eristub teistest puudest kevadest sügiseni.
`Sericeat` liigub kaubanduses erinevaid kloone, meie oma loetakse
parimaks, ta on hõbevalge. Aga on ka sinakama ja veidi hallikama
jumega hõbedasi puid. Noored võrsed on puul peened, rippuvad, tüvi
tumehall. Pinnase suhtes on ta vähenõudlik, kuigi päris kuiva
mulda ta ei armasta.
Rabe remmelgas sün.lember
(S.fragilis) `Bullata` saabus meie aeda hulgakesi. Meil
oli aias niiskem koht, kus teised puud kuidagi kasvada ei tahtnud ja
seepärast otsustasime katsetada pajudega. Sort on väga tiheda
kerakujulise võraga äärmiselt kiirekasvuline puu. Võra kuju tõttu
kutsutakse teda vahel ka kerapajuks. Alla 10 aastaga saavutab ta
peaaegu oma maksimaalse kõrguse ca 6 m ja mis eriti oluline,
kõrgusse kasvamise ajal muutub ka tema tüvi järjest tüsedamaks.
Tavaliselt viskavad puud kõigepealt kõrgust, peavad veidi vahet, et
tüve kandvamaks, jämedamaks kasvatada ja jätkavad siis kõrgusse
pürgimist. `Bullata` käitub teisiti. Kui meile tundus, et nad
kasvavad liiga tihedaks, võtsime ühe maha, aga kännust kasvatas ta
kiiresti mitmetüvelise puu, mille kõrgus ei jää enam palju alla
teistele puudele. Tänu `Bullatadele` tekkiski meil võimalus
varjuaia rajamiseks.
Kõige suuremad kerapajud kasvavad
Valgamaal Hellenurme mõisapargis, nende istutamise ajaks arvatakse
19.saj. II poolt.
Ta oksad, eriti peenemad, on väga
rabedad, ju sellest nimigi. Neid puistab puu ohtralt alla
aastaringselt. Meid see ei sega, varjutaimed vajavadki kõdumulda.
`Bullata` on kevadel üks esimesi
lehtijad ja sügisel väga virk lehelangetaja. Kevadised odajad
läikivad helerohelised lehed muutuvad suveks tumerohelisteks, nende
alumine pind on sinakas.
Varakevadine rohelus kõrgub üle teiste puude raagus aias
10-aastase puu tüvi
`Bullata` kerajad võrad pildil paremal
Kännust kasvas kiiresti mitmetüveline puu. Me oleme neid tüvesid vähemaks võtnud ja teeme seda veel paar aastat, muidu ei mahu nad üksteise kõrvale ära
Padjandpaju (S.hylematica
syn. S. fructiculosa) on levinud Himaalajas, kasvades seal
3000-4000m kõrgusel niisketes kaljulõhedes. 3 aastat tagasi saadud
oksakese istutasime poolvarju kergkruusa multšile ja ta hakkas seal
üsna kiiresti laienema. Padjandpaju on väga dekoratiivne madal
pinnakatjast kääbuspõõsas. Tema ererohelised, meelõhnalised
lehed muutuvad sügisel kollaseks. Kevadel katavad padjandit tihedad
pisikesed punased urvad.
Tänavu lisandus olemasolevatele 2
liiki pajusid
Pikaemakaline paju
(S.gracilistyla var. melanostahcys) `Kurome`.
Looduslikult on liik pärit Jaapanist,
aga teda võib kohata ka Mandžuurias ja Koreas. Jaapanist leitud
mustade urbadega klooni nimetatakse seepärast `Kuromeks`, et Jaapani
keelest tähendab „kuro“ pimedust e.musta. Vormi on autasustatud
Inglise Kuningliku Aiandusseltsi poolt AGM-ga. `Kurome` on
kiirekasvuline mitmetüveline põõsas. Tema noored kasvud on
tavaliselt punased, aga leidub ka mustakasvulisi isendeid.
Munakujuliste, kergelt hambuliste tumeroheliste lehtede pikkuseks on
10cm. Noored lehed on mõlemalt poolt kaetud valgete udekarvakestega,
hiljem need kaovad ja lehed muutuvad väga läikivateks. Mustad urvad
ilmuvad talle aprillis ja peaksid püsima seal umbes kuu.
`Kurome`armastab päikest, aga lepib ka kerge poolvarjuga. Kuna ta
oksad on veidi rabedad, ei soovitata teda istutada tugevate tuulte
teele. Pinnase suhtes on liik leplik, ta ei talu vaid seisvat vett.
Looduses võib liik kasvada kuni 9 m kõrguseks. Kuid kuna ta võib
meil osutuda külmahellaks, lepiks mina ka 1,5m põõsaga. Liiki
armastavad mitmed kahjurid, seepärast tuleks teda üsna tihti
võimalike kahjustuste ärahoidmiseks üle vaadata.
Siin on see pajuke alles saabujate kasti taganurgas. Hästi on näha tema noored punased kasvud. Puul oli ka üks must urvake, mida ma enda meelest kindlasti pildistasin, aga kuhugi on see foto kadunud.
Kääbuspõõsast pinnakatja
vaevapaju (Salix herbacea) kasvab nii tundra kui alpiinses
vööndis. Peale Euraasia on ta levinud ka Gröönimaal ja
Põhja-Ameerikas. See pisipaju armastab niisket õhku, aga hea
drenaažiga mulda. Tema ümarad mündikujulised lehed sarnanevat pigem vaevakase omadele kui pajule, sellest nimigi. Jõudis ta meile
18.septembril, taimekesel enam lehti polnud, aga pungad ja juured
olid tal ilusad. Ma seda ühe mulda katva oksakesega peaaegu tühja potti ei pildistanud.
Istutatud on ta samuti kergkruusa multšile. Eks kevadel uurin teda lähemalt.
Millegipärast ei armasta meid terveservaline paju (S.integra) `Hakuro-Nishiki` Teda on meile kingitud 2 korda, aga mõlemal korral on tal olnud juurekava vigastatud, sest nad olid lihtsalt emapuu küljest löödud. Ja pisike udaa paju (S.udensis) `Sekka` ei läinud peale istutamise isegi lehte. Tuleb lihtsalt uuesti proovida
Pajusid armastavad paljud kahjurid, osa
neist hävitab lehti, osa puitu. Kui puul peaks avastatama midagi
kahtlast, tuleks kiiresti hakata otsima ja pahategijat määrama ning
vastavalt sellele siis leidma ka tõrjevahendid.
Eilne tuul on kased peaaegu alasti saanud, aga pajud, v.a. rabe remmelgas ja vitspaju, pole veel ühtki lehekest puistanud.