Thursday, October 29, 2015

TUULE- ja KÜLMAKUNST

Tuli tuul. Tuli paariks päevaks ja tuuseldas värvilised maalid tušijoonisteks

Siin tegutses ta valikuliselt viies toompihlakate punase, aga jättis pajud, lodjapuud ja sirelid rohelisteks ja rõivile.

Kaskede kulla on pärinud euroopa lehised

Jaapanlased on ühed isemoodi tegelased. `Diana` ja `Jacobsens Pyramid`on okkad langetanud, `Blue Dwarf`` on ammugi kollane ja samuti pooltest okastest lage. `Gray Pearl` aga värvus paar päeva tagasi oranžikaspruuniks jättes võrsetipud  hõbevalkjateks.

 `Stiff Weeper`i  jaanalinnuks muutunud sabas on nii kulda kui rohelist

Paljudel põõsastel on lehed  samuti laias laanes, aga nende viljad ehivad aeda veel kaua.
 Rootsi tuhkpuu `Coral Beauty` on ju bjuuti :)

ega kukerpuud kehvemad pole
Soos on isegi kollase võhumõõga lõikamata varred ilusaks värviliseks saanud

Aeda amuuri siidpöörise hõljuva lumivalgeta ei kujutaks küll kuidagi ette

Mujal on vahtrad alasti, aga siin hekkide varjus püsivad lehed veel puus. Hariliku vahtra `Crimson King`i punase on külmaööd muutnud pruunikaks ja hõbevahtra `Wieri` veidi kollakamaks.

Kännasmustika lõõskav sügisvärv on võrratu ja viljakas vürtspõõsas pole tundnud ei külma ega tuult.

Aiale tekkis uus nägu. Tuul ja külm, head kunstnikud mõlemad. Oktoobrit on veel 2 päeva. Täna ja eile oli külma hommikul vastavalt -3,9 ja -2,4C. Tiigid on jääkirmetisega kaetud, ei sulanud ka õhtuks lahti.

Vaatasin veidi tagasi ka. Ei ole tänavune oktoober sugugi erilisem kui viimaste aastate omad. Neid on isegi olnud veel soojemaid ja värviliseimaid.
Pildi võtsin blogist, igaüks võib kontrollida
2014 on täna veel puud lehes

veel 1.11 pole veel kased päris paljad
2013 kohta olen kirjutanud, et 29.10 öösel oli hirmus torm, mis viis kõigilt puudelt lehed, pildus laiali aiamööblit jm, mis ripakil. Meil murdis maha ühe ploomipuu. Pilte päris sellest päevast pole, ju me korjasime rämpsu ja  varandust üle aia kokku

28.oktoober 2012 oli aga täiesti isemoodi- täies lehes aiale tuli kaela raske lumi, mis ei sulanud terve päeva. Pärast seda läks jälle soojaks.

2011 aastal 26. oktoober räägib enda eest :)

Dokumentide vastu ei saa. Sügis lihtsalt on väga ilus. Alati.

Tuesday, October 27, 2015

PAJUSOSINAD II

Ma tahaksin aeda palju rohkem pajusid kui neid on. Aga kuna kõik viljaka mullaga kohad on enamvähem asustatud ja tühjad alad on kruusased, siis seal pajud ei kasvaks. Paarile ilusale suurekasvulisele liigile tuleb meil siiski kohad leida. Kääbuspajusid mahub meile rohkesti, nende kättesaamiseks tuleb küll veidi vaeva näha, aga kuskil nad ikka olemas on.
Esimesed pajud meie aias olid kääbuspõõsad.
Hanepaju e. liivpaju (S.repens) `Grey Carpet` moodustab roomavatest vartest tiheda vaiba, mille kõrguseks on 0,2 kuni 0,4m. Tema väikesed kitsad hõbehallid lehed on siidise läikega. Enne lehtimist katavad põõsast väikesed kollased urvad.
Liik ise on kodumaine. Kuna ta on meie looduses hävimas, arvati ta 2012 aastal II kaitsekategooriasse.

Meie puu on kasvanud vana veesilma ääres aastakümneid ja hakkab oma dekoratiivsust kaotama. Teda on kindlasti vaja kevadel noorendada.

Koos temaga saime endale ka väga madala kääbuspõõsa bosnia paju (S.serphyllifolia), mis liibus tihedalt vastu maapinda. Algul kasvas ja laienes ta väga kenasti, aga siis nakatus ta mingi roosteseenega, millele mingit abi me leida ei osanud. Arvan, et haigestumist soodustas asjaolu, et ta oli meil istutatud vahetult mullapinnale. Hiljem mõistsin, et mäestikutaimed kasvavad kiviklibul või samblas ja neil puudub vahetu kokkupuude mullaga, kus need haigustekitajad-seened ju peamiselt elavadki. Ma tahaksin teda kindlasti uuesti kasvatada, aga seekord siis juba multšil nagu teisigi pajudest pinnakatjaid.
Tema kõrval kasvas üks mu suur lemmik, umbes 50cm kõrgune villane paju (S.lanata), Ta haigestus ootamatult nii hullusti bakterpõletikku, et ta ilusad hallid lehed ja suured urvad olid süsimustad. Ei aidanud ka haigestunud osade väljalõikamine. Et aidata võiksid väävlipreparaadid, me siis ei teadnud. Nakkuse leviku peatamiseks pidime viisime ta lõkkesse. Kuna ta on minu jaks üks ilusamaid pajuliike, on mul kavas ta kindlasti endale uuesti muretseda.
Järgmisena leidis me aias endale koha punapaju (S.purpurea) `Nana Gracilis`. Ta on kiirekasvuline, peente, tuules hõljuvate graatsiliste okstega kerakujuline põõsas. Võrsed on tal peened ja pikad ja väga sitked. Kasvukohana eelistab poolvarju. Teda soovitatakse igal aastal maha lõigata umbes 1/3 ulatuses. Me oleme seda proovinud, kuid siis kasvatab ta okstele luuad, muutub liiga tihedaks ja kaotab oma hea välimuse. Ka tema on meil ajaga vanaks muutunud. Ta oksad on jämedaks ja jäigaks muutunud ning ta on seega kaotanud oma imepärase tuules õõtsumise võime. Kevadel hakkame teda noorendama. Rikkusime veidi tema ilusat ümarat kuju, mille ta tänaseks on taastanud


 2000.aastal saime endale keerdremmelga (S.x erythroflexuosa). Tema nimega on olnud üksjagu segadust, kord on teda esitletud iseseisva liigina, kord sordina. Tegelikult on tegemist hübriidse pajuliigiga. Tema noored võrsed on punased, vanemad tüved kollased. Noored oksad on nii rippuvad kui püstised ja väga keerduvad. Ta on väga atraktiivne põõsas nii suvel kui talvel. Sageli iseloomustatakse teda külmahellana, kuid meil pole ta kordagi külmunud, ju on sattunud talle väga hea kasvukoht. Aga ka tema haigestus meil üsna noorelt bakterpõletikku. Juba päris jämedatel tüvedel olid suured mustad laigud ja oksad hakkasid kuivama. Lõikasime ta kännule maha, taastus ta hästis ning hakkas eriti jõuliselt kasvama. Praegu on ta üle 3m kõrge, laiust on tal vast meeter rohkem.
 Keerdremmelgas on tumerohelisena pilkupüüdev suvel

siin on näha ka ta noored punased võrsed
sügisel muutub ta lehtede värvus heledamaks

talvel härmatisega


Kui me krunt muutus erastamise järel suureks, ei jätkunud meil kogu krundi piirde tarbeks tol aastal kuuseistikuid ja seepärast istutasime idapiirile 131m pikkuse vitspaju e. korvipaju (S.viminalis) tiheda heki. Algselt oli meil plaanis teha temast punutud elustara, aga meil ei jätkunud niipalju aega, et teda iga natukese aja tagant edasi põimida ja ta kasvab nüüd lihtsalt vabakujulisena. Eestis on ta väga levinud ja tavaline liik, kes olenevalt kohast võib kasvada kõrge põõsa või madala puuna max kõrgusega 6m. Tema pikad, peened, painduvad, saledad, kollased oksad hargnevad lühikeselt tüvelt, aastakasvude pikkuseks võib olla isegi rohkem kui 2m. Noored võrsed on liigil kaetud hõbedaste udemetega. Tuules hõljudes tekitab me hekk kena lainetuse. Vitspaju on kiire lehtede langetaja. Puude tagant paistavad nende raagus tüved.


Pargis olid meil esimesteks pajudeks matsuda pajud (S x matsudana syn S.babylonica var. pekinensis) `Ural 1` ja `Ural 2`. Babüloni remmelgas on meil külmaõrn, kuid need temast aretatud Ural- hübriidid on osutunud täiesti külmakindlateks.
Need on väga omapärased kõrged puud, kelle oksad on igatpidi vonklevad ja keerduvad. Pildistada neid nii, et kogu puu peal oleks, ei saa, sest nüüdseks juba kõrged puud jäävad teiste lehtpuude varju. Suvel ei kujuta nad endast midagi väga erilist, sest lehemass varjab põneva oksastiku. Aga raagus olekus on nad aias tõelised pärlid. Vahet neil kahel sordil ma teha ei oska, üks peab olema rohkem keerdus okstega kui teine, aga minu meelest on nad enamvähem ühesugused. Noorena ehk olidki nad võibolla veidi erinevad, nüüd küll enam mitte. Haabituselt sarnanevad nad hariliku haavaga, aga eks nad ka lähisugulased ju olegi.
Lehtimise ajal
 talvisel fotol jääb `Ural`i pool puud paremale, aga ettekujutuse tema olemusest saab sellestki


Leinaremmelgas (S x sepulclaris) on üks ilusamaid pajusid, keda ma näinud olen. Ka tema on hübriidne liik, saadud babüloni ja hõberemmelga ristamisel. Pikkade kuldkollaste rippuvate väga painduvate võrsete ja heleroheliste lehtedega kaunitar võib kasvada enam kui 10m kõrguseks.
Puu on kaunis igal aastaajal. Suvel meenutab ta rohelist koske, talvine härmatis muudab ta aga muinasjutuliseks võlupuuks. Mõne aasta tagune talvine variant on eelmisel fotol vasakul



Hõberemmelgas sün.hõbepaju (S.alba) looduslik levila on Kesk-ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Aasia lääne-ja edelaosas. Ta kasvab kuni 30m kõrguseks ja ta tüve läbimõõt võib ulatuda 3 meetrini. Sest majesteetlikust, ilusast, külmakindlast ja kasvukoha suhtes leplikust liigist on aretatud hulk sorte ning tal on ka palju teisendeid. Hõberemmelgas ongi Eesti jämedaim paju , kasvab ta Harjumaal Raasiku raudteejaama lähedal ja tema tüve ümbermõõt on 1,3 m kõrguselt 7.83m, jäädes sellega kuulsale Tamme-Lauri tammele alla vaid paarikümne cm-ga.
Rahvasuus kutsutakse teda oma kaunilt allapoole painduvate okste pärast ka leinapajuks. Põhja-Eestis on ta nimeks olnud ka Saksamaa paju, kasvas ta algselt ju vaid mõisaparkides. Kindlasti on hõbepaju üks ilusamaid puid suures aias suurema veekogu ääres.
Praegu on meil kolm tema loodusest leitud madalakasvulist hübriidi, keda aianduses kirjeldatakse kui sorte, sellest ka kahesugune kirjakuju.
Hõbepaju (S.alba var. chermesina) `Chermesina` on suur põõsas või väike, kuni 7m kõrgune munaja võraga puu. Atraktiivne kloon on pärit Saksamaalt. Huvitavaks kontrastiks suvistele violetjas- punastele võrsetele on pikad, kitsad hallikas- sinakasrohelised lehed. Sügisel hakkavad ta võrsed muutuma kollakasoranžideks, mis talvel saavutavad erilise erksuse. Parimaks värvumiseks vajab päikeselist kasvukohta. Mullastiku suhtes nõudlik pole, kuid eelistab niiskemapoolset. Et tagada puu omapärane efektne välimus, tuleks igal aastal võrast välja lõigata vananevad oksad ja hoolitseda selle eest, et noori oleks piisavalt. Ilmselt kasvatame me ka tema kahetüvelisena, aga katsume nad hoida okstest puhtad nii kõrgele kui vähegi ulatume, sest punaste jalgadega puid pole just palju.
Varakevadel

suvel


Hõbepaju (S.alba) `Gold` sün. `Vitellina` (S.alba var vitellina) on madalakasvuline ümarkoonilise hõreda võraga värvuja. Uued püstised kasvud on puul oranzikad, talveks muutuvad nad munakollasteks. Vajab samuti vanemate okste väljalõikamist. Ta on suvel nii teiste puude varjus, et portreed temast enam teha ei saa. Lumerohkel talvel temani juba ei sumpa, kuigi kuldsed võraoksad paistavad tal nulgude vahel kaugele. Nii peabki praegu leppima grupipildiga, nulgude taga paistvad helerohelised poolkerad ongi `Gold`id. 


Hõbepaju (S.alba syn S.alba var sericea) `Sericea` on kiirekasvuline madalakasvuline kuni 15m kõrgune laiavõraline puu. Ta on aia kõige hõbedasem, peaaegu valgete lehtedega puu ja eristub teistest puudest kevadest sügiseni. `Sericeat` liigub kaubanduses erinevaid kloone, meie oma loetakse parimaks, ta on hõbevalge. Aga on ka sinakama ja veidi hallikama jumega hõbedasi puid. Noored võrsed on puul peened, rippuvad, tüvi tumehall. Pinnase suhtes on ta vähenõudlik, kuigi päris kuiva mulda ta ei armasta.
Rabe remmelgas sün.lember (S.fragilis) `Bullata` saabus meie aeda hulgakesi. Meil oli aias niiskem koht, kus teised puud kuidagi kasvada ei tahtnud ja seepärast otsustasime katsetada pajudega. Sort on väga tiheda kerakujulise võraga äärmiselt kiirekasvuline puu. Võra kuju tõttu kutsutakse teda vahel ka kerapajuks. Alla 10 aastaga saavutab ta peaaegu oma maksimaalse kõrguse ca 6 m ja mis eriti oluline, kõrgusse kasvamise ajal muutub ka tema tüvi järjest tüsedamaks. Tavaliselt viskavad puud kõigepealt kõrgust, peavad veidi vahet, et tüve kandvamaks, jämedamaks kasvatada ja jätkavad siis kõrgusse pürgimist. `Bullata` käitub teisiti. Kui meile tundus, et nad kasvavad liiga tihedaks, võtsime ühe maha, aga kännust kasvatas ta kiiresti mitmetüvelise puu, mille kõrgus ei jää enam palju alla teistele puudele. Tänu `Bullatadele` tekkiski meil võimalus varjuaia rajamiseks.
Kõige suuremad kerapajud kasvavad Valgamaal Hellenurme mõisapargis, nende istutamise ajaks arvatakse 19.saj. II poolt.
Ta oksad, eriti peenemad, on väga rabedad, ju sellest nimigi. Neid puistab puu ohtralt alla aastaringselt. Meid see ei sega, varjutaimed vajavadki kõdumulda.
`Bullata` on kevadel üks esimesi lehtijad ja sügisel väga virk lehelangetaja. Kevadised odajad läikivad helerohelised lehed muutuvad suveks tumerohelisteks, nende alumine pind on sinakas.
Varakevadine rohelus kõrgub üle teiste puude raagus aias

10-aastase puu tüvi
`Bullata` kerajad võrad pildil paremal
Kännust kasvas kiiresti mitmetüveline puu. Me oleme neid tüvesid vähemaks võtnud ja teeme seda veel paar aastat, muidu ei mahu nad üksteise kõrvale ära


Padjandpaju (S.hylematica syn. S. fructiculosa) on levinud Himaalajas, kasvades seal 3000-4000m kõrgusel niisketes kaljulõhedes. 3 aastat tagasi saadud oksakese istutasime poolvarju kergkruusa multšile ja ta hakkas seal üsna kiiresti laienema. Padjandpaju on väga dekoratiivne madal pinnakatjast kääbuspõõsas. Tema ererohelised, meelõhnalised lehed muutuvad sügisel kollaseks. Kevadel katavad padjandit tihedad pisikesed punased urvad.


Tänavu lisandus olemasolevatele 2 liiki pajusid
Pikaemakaline paju (S.gracilistyla var. melanostahcys) `Kurome`.
Looduslikult on liik pärit Jaapanist, aga teda võib kohata ka Mandžuurias ja Koreas. Jaapanist leitud mustade urbadega klooni nimetatakse seepärast `Kuromeks`, et Jaapani keelest tähendab „kuro“ pimedust e.musta. Vormi on autasustatud Inglise Kuningliku Aiandusseltsi poolt AGM-ga. `Kurome` on kiirekasvuline mitmetüveline põõsas. Tema noored kasvud on tavaliselt punased, aga leidub ka mustakasvulisi isendeid. Munakujuliste, kergelt hambuliste tumeroheliste lehtede pikkuseks on 10cm. Noored lehed on mõlemalt poolt kaetud valgete udekarvakestega, hiljem need kaovad ja lehed muutuvad väga läikivateks. Mustad urvad ilmuvad talle aprillis ja peaksid püsima seal umbes kuu. `Kurome`armastab päikest, aga lepib ka kerge poolvarjuga. Kuna ta oksad on veidi rabedad, ei soovitata teda istutada tugevate tuulte teele. Pinnase suhtes on liik leplik, ta ei talu vaid seisvat vett. Looduses võib liik kasvada kuni 9 m kõrguseks. Kuid kuna ta võib meil osutuda külmahellaks, lepiks mina ka 1,5m põõsaga. Liiki armastavad mitmed kahjurid, seepärast tuleks teda üsna tihti võimalike kahjustuste ärahoidmiseks üle vaadata.
Siin on see pajuke alles saabujate kasti taganurgas. Hästi on näha tema noored punased kasvud. Puul oli ka üks must urvake, mida ma enda meelest kindlasti pildistasin, aga kuhugi on see foto kadunud.


Kääbuspõõsast pinnakatja vaevapaju (Salix herbacea) kasvab nii tundra kui alpiinses vööndis. Peale Euraasia on ta levinud ka Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas. See pisipaju armastab niisket õhku, aga hea drenaažiga mulda. Tema ümarad mündikujulised lehed sarnanevat pigem vaevakase omadele kui pajule, sellest nimigi. Jõudis ta meile 18.septembril, taimekesel enam lehti polnud, aga pungad ja juured olid tal ilusad. Ma seda ühe mulda katva oksakesega peaaegu tühja potti ei pildistanud. Istutatud on ta samuti kergkruusa multšile. Eks kevadel uurin teda lähemalt.
Millegipärast ei armasta meid terveservaline paju (S.integra) `Hakuro-Nishiki` Teda on meile kingitud 2 korda, aga mõlemal korral on tal olnud juurekava vigastatud, sest nad olid lihtsalt emapuu küljest löödud. Ja pisike udaa paju (S.udensis) `Sekka` ei läinud peale istutamise isegi lehte. Tuleb lihtsalt uuesti proovida
Pajusid armastavad paljud kahjurid, osa neist hävitab lehti, osa puitu. Kui puul peaks avastatama midagi kahtlast, tuleks kiiresti hakata otsima ja pahategijat määrama ning vastavalt sellele siis leidma ka tõrjevahendid.
Eilne tuul on kased peaaegu alasti saanud, aga pajud, v.a. rabe remmelgas ja vitspaju, pole veel ühtki lehekest puistanud.

Sunday, October 25, 2015

PAJUSOSINAD I ja väike kodujutt ka

Reedene üsnagi tugev tuul pillutas paplid ja haavad peaaegu paljaks, katkus veidi hõredamaks kaskede kulda, aga ei midagi enamat. Teised puud on kas värvilised või veel päris rohelised. Oktoober on olnud väga kuiv, vihma saime me napi pooltunnikese siis, kui mujal sadas mingit lumelaadset ollust.
Aga kui kolmapäeval istutas Muhedikupapa Schwerini paju (Salix Schwerinii) oli maa niiske. Ju on meie pinnasel olnud abi nii sagedastest ududest kui hommikusest kastest.
Sellest pajust teadsin ma niipalju, et ta on meil haruldane või vähemalt vähelevinud. Tavaliselt ma nii ei tee, et hakkan puu kohta infot otsima alles siis kui ta mul käes on, aga seekord toimisin ma just sedamoodi ja mul on tõesti hea meel, et me ta endale oleme saanud.
Liik on levinud Kirde-Aasiast Hiinani ja on meie oludes täiesti külmakindel. Kui teda kasvatada ühetüvelise puuna, saavutab ta kõrguseks max 15m, lastes tal kasvada mitmetüvelisena, jääb ta kõrguseks 6-7m. Olenevalt tüvede arvust võib ta kasvatada kas püramiidikujulise või laiuva võra. Paju muudavad eriliseks tema ülipikad (kuni 30cm) ja väga kitsad (kuni 0,7- 1 cm) lehed. Need on pealt rohelised, alumiselt küljelt sinakashõbedased ja püsivad puul väga kaua. Võib juba ette kujutada, millise efekti säärased pikad piigitaolised kahevärvilised lehed kerges tuules lehvides tekitavad. Sügisvärviks on Schwerini pajul ere-sidrunkollane. Puu on kiirekasvuline, pinnase suhtes vähenõudlik, eelistab päikeselist kasvukohta.
Meie puuke on esialgu mitmevitsaline ja ma arvan, et me ta kahe- või kolmetüvelisena üles kasvatamegi.


Pajusid ma armastan. See on üks väga huvitav ja omapärane taimeperekond. Kõik ilupuudena kasutatavad liigid on väärikad ja elegantsed, osa neist nõtked ja äärmiselt graatsilised, kelle oksad tuules hällides sosistavad omi lugusid. Mul on vahel kahju inimestest, kes oskavad neid seostada vaid võsastunud kraavikallastega, teadmata, kui erilised nad on.
Kui ma otsisin teavet äsjaistutatu kohta, sattusin ma kõiksugu põnevatele andmetele ja otsustasin üle vaadata ka meie teised 14 pajuliiki.
Pajude kõik 400 liiki kasvavad parasvöötmes kõigil mandritel, välja arvatud Austraalia. Eestis kasvab looduslikult vaid 20 liiki. Lisaks liikidele võib loodusest leida ka erinevate liikide ristandeid-hübriidide. Eriti huvitavatele leidudele on pandud ka nimed.
Eesti keeles jaotatakse pajud kaheks, põõsana kasvavaid liike nimetatakse pajudeks, puid aga remmelgateks, kuigi pole vale viimaseid samuti pajudeks nimetada, sest seda nad ju ongi, seda enam, et osa pajusid võib kasvada nii puuna kui põõsana.
Pajudel on palju rahvapäraseid nimesid, mis ei kattu piirkonniti. Seepärast võivad eri paikkondade inimesed sama nimetuse all mõelda hoopis erinevaid puid, aga võib ka nii olla, et ühel liigil on mitu erinevat nime isegi samas külas.
Nii suurt oluliste tunnuste varieeruvust kui pajudel, pole ühelgi teisel lehtpuul. Pajude hulgas on nii põõsaid, kääbuspõõsaid (pinnakatjaid) kui tõelisi puuhiiglasi. On neid, kes eelistavad kasvada niiskes pinnases või isegi soodes, on aga liike, kes seda lausa põlgavad ja kasvavad hoopis liivikutel ja luidetel. Lehed on neil enamasti kitsad, aga esineb ka laialehiseid ja ümarate lehtedega liike. Enamike pajuliikide oksad on painduvad ja sitked, aga mõnel liigil on nad jäigad ja kergesti murduvad.
Pajusid on kerge paljundada kas pistokstest või pistvaiadest. Ja ometi nurjusid mu katsed kasvatada endale leesikpaju ja lapi paju. Kas oli viga ajastuses, pistokstes või minus endas, ei teagi.
Kristlik maailm suhtub pajusse vastuoluliselt. Puu olevat määratud kiduma, sest teda olevat mitut moodi kasutatud Kristuse hukkamise juures. Minu arvates pole puu küll milleski süüdi, kui inimesed teda vääritul moel kasutavad. Samas on paju kui elu sümbol riitustaim ülestõusmispühade pidustustel. Ei kujuta ju keegi kevadpühi pajuurbadeta ette. Seevastu vanausulised ja druiidid hindavad paju kui naiselikkuse, sarmikuse, müstilisuse, tundlikkuse ja ettevõtlikkuse võrdkuju.
Eestlased on pajust alati palju pidanud, ta on inimest nii riietanud kui jalgu kängitsenud. Pajuga pargitakse nahku, temast on saadud värvainet, tehtud mänguasju, suuremaid ja väiksemaid tarbeesemeid ning ravitud külmetus-ja palavikuhaigusi. Paju on väärt meetaim, arvestatav tooraine tselluloosi ja paberitööstuses ning hästi kasutatav energiaallikana.
Leidsin ühest uurimusest väite, et vanade hiite koosseisus oli pajupuid 3%. Maarahva vanad hiied ei koosnenud ühest puuliigist, vaid kujutasid endast pühas paigas kasvavaid erinevate puuliikide kooslust. Arusaamad hiitest kui tammikustest või mõnest teisest liigist saabusid meile 19,saj teisel poolel koos kirjakeele tekke ja saksa tõlkelaenudega, sest sealsed pühakohad on monokultuursed.
Pajul on väga auväärne koht meditsiinis. Pajukoore palavikku alandavat toimet teadsid juba vanad egiptlased ja paljude teised muinasrahvad. 1828 eraldas saksa teadlane J.A Buchener pajukooreekstraktist aine, mille ta nimetas paju ladinakeelse nimetuse järgi salitsiiniks, see omakorda laguneb salitsüülhappeks, mida meie tunneme aspiriinina.
Paju kohta on nii palju huvitavat infot, et sellest võiks kirjutada terve raamatu.
Paju oli Eestis aasta puuks 2006.aastal.
Millised on meie aia pajud ja kuidas nad end ülal peavad, sellest järgmisel korral.
Tänane varahommik paigutas meid jälle üksikule saarele, kus peale meie polnud ahtal silmapiiril hingelistki. Keskhommikul hakkasid valgest linikust välja joonistuma üksikud puud ja keskpäevaks säras üle kogu maa ilus sügispäike.
Kuni mina tegelesin taimenimekirjade ja pajudega, tegi Muhedikupapa endale istumisaluseks ühest kõverikust õunapuunotist hirvkits-ükssarve.



Tuesday, October 20, 2015

KOLMAS, KORRALIK

Näib, et Muhedikepaar on minetanud kõik head kombed ja unustanud õpitud viisakusreeglid. Ei käi ju ükski normaalne inimene külas hommikust kuni poole ööni. Veidi vabandab meid ehk  omakäigu võimaluse puudumine. Kaasa  võttis meid hea sõber, viis kohale ja tõi tagasi ka.
Ja mis siis, et kombekusest kõvasti puudus on. Meil oli soe, ilus, tore ja ääretult huvitav.
Lembelindude pesake :)


Kella 22 paiku tagasiteele asudes olid autoaknad jääs, kodule lähemal madalamates kohtades risti üle tee mitmed uduviirud ja koduterrass libe.
Täna oli meil kolmas härmapäev, mis haaras terve aia. Kell 7.50 oli õhusooja -2,8C. Aeg on lasta ühe termomeetri andur maapinnale.
 Seekord ulatus härmatis madalamate puude ja püsikute latvadeni. Kui oleks päikesetõusul õue läinud, oleks saanud hulgaliselt suhkrustatud lehti ja õisi, aga kesse siis nii vara soojast toast kaugele õue tükib, piisab trepistki. Ei midagi uut ega huvitavat, kohad on samad, aeda ju uueks ei tee, muutuvaks küll.



Silmapiir on veidi upakil, aga võibolla on külmaga see maakera kumerus lihtsalt paremini nähtav :)



Kell 11 hakkas org mattuma järjekordsesse uduhämusse.

Täiendatud 21.okt.
 Kõige tähtsama oleksin peaaegu unustanud. Me kolm viimast potikest said ka küla pealt koju. Aitäh kulleritele ja pererahvale  hoidmise eest. Liiga vara hõiskasin, täna on pisike istutuspäev. Neil on mullas parem kui mulla peal.

Sunday, October 18, 2015

JÄNES UDUS, LILLEKE ROHUS

Eks ta, vaene loomake, pidi niitmise ajal mitmed korrad oma elu hoidmiseks põgenema. Ja nüüd maksab ta peremehele kätte. Kuskile on ta end vist alatiseks sisse seadnud ja nüüd kargab see jänesepoiss iga põõsa või kännu tagant Muhedikupapat ehmatama. Mida udusem, seda julgem ta on.
Tänane väärib kindlasti äramärkimist ja näitamist. Ei mäletagi, millal viimati oleks tihe udu püsinud paigal terve päeva. Absoluutne tuulevaikus, rohukõrreke ka ei liigu. Ninaotsast kaugemale ei paista. Mingit müra see paks sein läbi ei lase. Elu kui üksikul saarel.

oma tulekust andis ta märku juba eile õhtul kui metsade kohale hakkas tekkima hallikas vine


täna on silmapiir samast kohast selline

Lillekesed päris rohus ju ikkagi pole, aga selle lähedal küll.
 Igavesti visa ja vapper, mitmele külmale vastu pannud ja juba kaks kuud õitsenud ohhoota lõokannus väärib  tõelist tunnustust

Kõik kõrrelised on ilusad, aga harilikule alangile on meil olnud paar öökülma ainult ergutuseks olnud

Õisi pole mitte ainult maas, vaid ka puus. Meie pirnil `Pepi` on aastaajad päris sassis, pole ju ka ime, ilmad on jätkuvalt soojad. Viljapuudel tuleb aeg-ajalt ikka sügisest õitsemist ette.  Nii,et midagi üliharuldast see sügisene õitsemine pole.

õied lähemalt


Paar päeva tagasi lõpetas Muhedikupapa aasta kõige raskema töö. Õnneks oli kõik muu tehtud ja seda üle poole kilomeetri pikkust hekki ei pidanud päevaga korda saama. Ma tegin küll ettepaneku ta ükskord ometi ära mõõta, aga siiani pole see veel teoks saanud.
See osa on istutamisest peale paigal püsinud ja markeerib meie esimest krundi piiri. Pügada saab teda alles siis, kui hostade lehed läinud on.


 35-aastast kuusehekki annab madalana hoida küll, kuigi tüved on tal ikkagi tõelised tümikad.


Ka 15 aastat tagasi istutatud puudest hekiosa (lehtpuid raamiv osa tagaplaanil) on juba peaaegu 2 m kõrge. Kui teda oleks lastud kasvada nagu ta tahtnud oleks, oleks ta sama kõrge kui tema kaisus olevad okkalised.
Paari päevaga on seni rohelisena püsinud kased saanud endale kuldsed kleidid

Ma vaatan seda tühjaks saanud püsikuteosa igatseva pilguga, Küll saaks siia kena hulga okasnumpsikuid istutada.
See elupuu `Stolwijk`on juba pisikesest peale trikimeister. Ma ei tea, mis teda on sundinud pidevalt endale säärast mütsi kasvatama, aga mingi säärane moodustis on teda algusest peale ehtinud. Kõrgusse pole ta tahtnud eriti kasvada. Kuna ta alumine osa kippus väga lohmakalt mööda maad laiutama, on teda saega veidi taltsutatud.
Aga tema kõrval kasvav punastaja on mulle täielik mõistatus. Pole teda üheski nimekirjas ja ma ei mäleta ka, millal ta siia istutatud on. Üksik vili suunab prunuste poole, aga kellelt või kust ta pärit, pole aimugi :( Talvine kodutöö