LAISK AEG

September muutus sujuvalt ja märkamatult oktoobriks, aga aias erilisi muutusi pole. Ei saa vahetpidamata kirjutada samadest taimedest, et õitsevad ja õitsevad või, et on värvunud ja värvid aina intensiivistuvad või, et ikka on kogu ümbrus roheline. Aga nii ta on, puud on valdavalt rohelised ja lilled õitsevad.
Meil on kätte jõudnud imelikult vaikne ja aeglane aeg. Ühtki tööd ei pea joostes tegema ega ülepeakaela päästmisoperatsioone ette võtma. Ikka tasa ja targu, aega on nii teha, kui vaadata, imetleda ja mõeldagi. Täiesti harjumatu kulgemine peale tavapärast kiiret-kiiret.
Aia sügiskoristusega alustame ehk nädala lõpus või teise alguses. Meie hekilõikuri tehnikaga võtab see mõned tunnid. Seepärast olemegi oodanud, et taimed roheliste lehtede kaudu oma viimasegi toidupalakese kätte saaksid. Ja õite kallale me niikuinii ei lähegi, las nad jääda.
Kokkuvõteteks on veidi vara, aga ma siiski hakkasin end veidi liigutama. Nimekirju ma veel korrigeerima ei hakanud, aga võtsin kätte ja tegin uusasukate inventuuri. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas mõni asi võib nii käest ära minna nagu ta sel aastal läinud on.
 Sügisel mõtlesin, et järgmisel s.t. sel aastal 10 puud ja mitte üks tonks rohkem. Kevadel veidi leebusin. Kui ikka mõni põnev sõnajalg on silmapiiril, keda olen otsinud, siis nemad pean ma ka saama ja mõnest põnevast varjutaimest ei ütle ka ära. Nii, et umbes 10 lisaks. Normaalne kogus, sest ruumi hakkab ka juba nappima.
Kokkuvõte valmis, vaatasin neid numbreid kui ilmutusi. 146 uut nimetust juba sisustatud aia tarvis on ikka üüratuma palju.
18 okaspuud on planeeritust rohkem, aga siiski mõistlik kogus. Kõike, mis äkki müügile tuleb, ei oska ju ette näha. Ostsin mitu sitka ja serbia kuuse sorti milleta lihtsalt ei saa, mõlemad liigid on aastakümneid mu lemmikud. Mändide, hariliku ja musta kuuse mõned sordid olid ka eluliselt vajalikud. Aga kõige planeeritu hulgas on tänavu kuusk, keda olin aastaid otsinud ja viimasegi lootuse teda saada juba mahagi matnud. Lõpuks on meil tänu Tsiilile (lehvitused) ometi aias kahevärviline kuusk (Picea bicolor). Ta on liiga kaua olnud potis, veidi ülekasvanud ja nälginud. Aga ta muutub juba järgmisel aastal kenamaks, las ta kosub pisut ja eks me näitame talle ka pisut kääre võra korrastamiseks.

Okkalised on kõik maas peale A.Vaasa kingituse, ta enda poogitud harilik kuusk `Roseaspica` on pargi jaoks veel liiga pisike.
Uusi lehtpuid ja-põõsaid on kokku 28, sh puid 13. Enamik ostudest viimasel heldushetkel raudselt planeeritud, aga just selles grupis sain kõige suuremate üllatuste osaliseks. Esmalt on meid ja kõiki meie külalisi ära võlunud imeline musta kase sort `Shiloh Spash`, teda ei osanud ma isegi tahta. Jääb ainult pöialt hoida, et ta meil vastu peaks. Tean, et paljudes kohtades on liik ise juba esimesel aastal hukkunud. Ta on nii ilus, et teda võib iga päev näidata

Üsna sügise hakul teatas Aavikuemand, et kohe on võimalus saada harilik pöök `Dawyck Purple`, keda olin oodanud vist juba üle 3 aasta. Rõõm-rõõm. Möödusid mõned päevad ja me olime ka hõlmikpuu `Fastigiata` üliõnnelikud omanikud. Mõlemad on ilusad umbes 70cm pikkused puukesed. Aga need vitsakesed on siiski liiga õblukesed, et saada aimu milliseks nad kasvavad ja seepärast nahistasin ma veidi netis ja kaaperdasin sealt pildid, et näidata, miks just nemad mu unistustes elasid. Kitsad sammasjad puud on ilusad, aga nad võtavad ka vähe ruumi.
Interneti pildid- pöök `Dawyck Purple`

ja samuti internetist hõlmikpuu suvel

ja sügisel

Ainult väga rumal inimene oleks neist loobunud :)
Kõik lehelised, kes koju jõudsid, on istutatud, vaid 2 Luua põõsast on veel küla peal, aga nende mahatorkamine pole töö, vaid ilus punkt aastale.
Päris hulluks muutus olukord püsikutega. Mul polnud üldse plaanis neid juurde muretseda, pigem mõlgub meelest hoopis nende arvu vähendamine, aga kokku kogunes neid 69. Neist 14 on küll alati oodatud ja lubatud sõnajalad, aga ülejäänuga on arusaamatud lood.
Uued sõnajalad on kõik väga ilusad ja head, aga kolme nende hulgast olin alates varjuaia tekitamisest asjatult otsinud, neid polnud üheski pakkumises või olid igas puukoolis juba jaanuarist alates otsas.
Karvik-astelsõnajalg `Herrenhausen` on tegelikkuses veel ilusam kui piltidel

Eestikeelse nimeta pehme ja õrn kiviürt (Woodsia subcordata)

ja soomus-raunjalg, vana nimetusega, lubatud sünonüümiga Ceterach officinarum, nüüdse õige uue nimega Asplenium ceterach. Hea, et ma seda iludust 2 ostsin, neid oleks võinud ka 3 olla.

Aga, et niigi täistopitud müüri lisandus 19 uut mägisibula sorti, oli ootamatu. No mis teha, kui korraga on heal sõbral kaasas kastitäis, millele hiljem veel lisa saadeti ja mitmed head sõbrad neid veel ühe-ja paarikaupa juurde tekitasid :) Olgu siin üks uutest
`Kobayashi Red`

Ma oskasin isegi 5 uut hostat, keda meile enam ühtki ei mahtunud, teiste vahele ära sokutada.
`Hands Up` on `Praying Hands´i õde

Aga need teised. Ohjah, no mis sa teed ära, kui igas ilmakaares on sõpru, kes lausa oskavad su ära võluda mingi tuustakaga, aga ilusad on nad kõik. Nii sõbrad kui tuustid :D
Üksjagu lisandus kõrrelisi. Pisut sibulikke, nende hulka mahuvad ka võsaülased ja võhad Sulevilt ja Rahmeldajalt.
Ronijaid on 2. Ma ei kujuta ette, mismoodi me elasime siiani ilma karuputkelehise elulõngata. Täname Mildat. Hortensiat üritame kasvatada pinnakatjana.
Kõik püsikud, sibulikud ja muu on aias oma koha leidnud ja nüüd jääb vaid kevadet oodata.
Ma ei teagi, mida ma nüüd järgmiseks aastaks lubama pean. Või on hoopis arukam päris  vait olla ega mitte midagi lubada.
Hetkel on aia kõige väljapaistvaim taim terve seinatäis harilikku metsviinapuud. Tema peaks küll igas vähegi suuremas aias kohustuslik ronija olema. Ilus sügavroheline suvel ja vastupandamatult kaunis sügisel. Sidrunväändik on juba kollane, ta langetab ka lehed varakult ja praeguseks on ta üsna hõre räädakas. Teised ronijad on rohelised nagu suvel, aga metsviinapuu on üks suur lõõskav ime.

Uurisin Põhja-Ameerikast pärit meetrikõrguse parima liblikamagneti, siidaskleepiase (Asclepias syriaca) siseelu. Mulle meeldivad nii tema õied kui suured pehmed lehed, aga ka ta hullutav lõhn.

Vähe sellest, et ta pikalt õitseb, tekivad talle sügiseks huvitavad seemneid täis pealt pehmekarvalised kukkurviljad.

Kui need keerata tagurpidi, meenutavad nad papagoisid

Ootasin veidi, et nad kuivaksid, sest nende piimmahl on mürgine. Seejärel tegin ühe linnu kõhule kuldlõike:) Seemned on  külgedel reas kui hai hambad ja sellest valgest vatjast osast peavad seemnete valmides moodustuma pikad siidised udemed, mille abil nad endast kaugele eemale kanduvad.

Veidi väliselt kestalt lahti prepareerides on ka need siidkarvad algmed nähtavad

Üldiselt ei tohiks seemnetel lasta valmida, taim võib muutuda umbrohuks. Ta paljuneb ka vegetatiivselt risoomide abil üsna kiiresti, seepärast tuleks ta istutada kuskile eraldi, kus ta võiks veidi laiutada.
Minu mehi on tabanud koletu tõbi, nad said seal terviskeskuses meeletu nakkuse. Ma ei teagi, on see nüüd puu- või sae- või mõlema kokku, haigus. Et seda kunstsaagimist proovida, langetati eile täiesti korras elujõuline jämeda tüvega ploomipuu, kes miskipärast ei tahtnud kanda. Kokkulepe oli meil küll olemas, aga põhjendus oli selline, et ta hakkab teistel puudel, keda oleme sinna lähedale istutanud, valgust varjama. Tuleb aga välja, et tegelik põhjus oli hoopis muus :D
Ilmselt taheti, nagu mehed ikka, kotkast saagida. Alguses olevad see olnud kure moodi, siis muutus ta pingviiniks või pelikaniks ja ma ei teagi, äkki koorub sealt lõpuks vähemalt kanamuna välja. Aga algus on tehtud.
Mul on tunne, et nüüd pean ma küll väga valvas olema, et me park juuripidi maa sees püsiks.
Laupäeval saime hulgaliselt säärased fotosid ja videosid. Väikese inimese jaoks muutub maailm aina imelisemaks, isegi karud laulavad! :)

Minu meelest on selleks praegu veel liiga vara. Aga kui järele mõelda, siis äkki tulekski vähemalt vardad vms kätte võtta. Aeg kaob ju kiiresti.