PAJUSOSINAD II

Ma tahaksin aeda palju rohkem pajusid kui neid on. Aga kuna kõik viljaka mullaga kohad on enamvähem asustatud ja tühjad alad on kruusased, siis seal pajud ei kasvaks. Paarile ilusale suurekasvulisele liigile tuleb meil siiski kohad leida. Kääbuspajusid mahub meile rohkesti, nende kättesaamiseks tuleb küll veidi vaeva näha, aga kuskil nad ikka olemas on.

Esimesed pajud meie aias olid kääbuspõõsad.

Hanepaju e. liivpaju (S.repens) `Grey Carpet` moodustab roomavatest vartest tiheda vaiba, mille kõrguseks on 0,2 kuni 0,4m. Tema väikesed kitsad hõbehallid lehed on siidise läikega. Enne lehtimist katavad põõsast väikesed kollased urvad.

Liik ise on kodumaine. Kuna ta on meie looduses hävimas, arvati ta 2012 aastal II kaitsekategooriasse.

Meie puu on kasvanud vana veesilma ääres aastakümneid ja hakkab oma dekoratiivsust kaotama. Teda on kindlasti vaja kevadel noorendada.

Koos temaga saime endale ka väga madala kääbuspõõsa bosnia paju (S.serphyllifolia), mis liibus tihedalt vastu maapinda. Algul kasvas ja laienes ta väga kenasti, aga siis nakatus ta mingi roosteseenega, millele mingit abi me leida ei osanud. Arvan, et haigestumist soodustas asjaolu, et ta oli meil istutatud vahetult mullapinnale. Hiljem mõistsin, et mäestikutaimed kasvavad kiviklibul või samblas ja neil puudub vahetu kokkupuude mullaga, kus need haigustekitajad-seened ju peamiselt elavadki. Ma tahaksin teda kindlasti uuesti kasvatada, aga seekord siis juba multšil nagu teisigi pajudest pinnakatjaid.

Tema kõrval kasvas üks mu suur lemmik, umbes 50cm kõrgune villane paju (S.lanata), Ta haigestus ootamatult nii hullusti bakterpõletikku, et ta ilusad hallid lehed ja suured urvad olid süsimustad. Ei aidanud ka haigestunud osade väljalõikamine. Et aidata võiksid väävlipreparaadid, me siis ei teadnud. Nakkuse leviku peatamiseks pidime viisime ta lõkkesse. Kuna ta on minu jaks üks ilusamaid pajuliike, on mul kavas ta kindlasti endale uuesti muretseda.

Järgmisena leidis me aias endale koha punapaju (S.purpurea) `Nana Gracilis`. Ta on kiirekasvuline, peente, tuules hõljuvate graatsiliste okstega kerakujuline põõsas. Võrsed on tal peened ja pikad ja väga sitked. Kasvukohana eelistab poolvarju. Teda soovitatakse igal aastal maha lõigata umbes 1/3 ulatuses. Me oleme seda proovinud, kuid siis kasvatab ta okstele luuad, muutub liiga tihedaks ja kaotab oma hea välimuse. Ka tema on meil ajaga vanaks muutunud. Ta oksad on jämedaks ja jäigaks muutunud ning ta on seega kaotanud oma imepärase tuules õõtsumise võime. Kevadel hakkame teda noorendama. Rikkusime veidi tema ilusat ümarat kuju, mille ta tänaseks on taastanud

 2000.aastal saime endale keerdremmelga (S.x erythroflexuosa). Tema nimega on olnud üksjagu segadust, kord on teda esitletud iseseisva liigina, kord sordina. Tegelikult on tegemist hübriidse pajuliigiga. Tema noored võrsed on punased, vanemad tüved kollased. Noored oksad on nii rippuvad kui püstised ja väga keerduvad. Ta on väga atraktiivne põõsas nii suvel kui talvel. Sageli iseloomustatakse teda külmahellana, kuid meil pole ta kordagi külmunud, ju on sattunud talle väga hea kasvukoht. Aga ka tema haigestus meil üsna noorelt bakterpõletikku. Juba päris jämedatel tüvedel olid suured mustad laigud ja oksad hakkasid kuivama. Lõikasime ta kännule maha, taastus ta hästis ning hakkas eriti jõuliselt kasvama. Praegu on ta üle 3m kõrge, laiust on tal vast meeter rohkem.

 Keerdremmelgas on tumerohelisena pilkupüüdev suvel

siin on näha ka ta noored punased võrsed

sügisel muutub ta lehtede värvus heledamaks

talvel härmatisega

Kui me krunt muutus erastamise järel suureks, ei jätkunud meil kogu krundi piirde tarbeks tol aastal kuuseistikuid ja seepärast istutasime idapiirile 131m pikkuse vitspaju e. korvipaju (S.viminalis) tiheda heki. Algselt oli meil plaanis teha temast punutud elustara, aga meil ei jätkunud niipalju aega, et teda iga natukese aja tagant edasi põimida ja ta kasvab nüüd lihtsalt vabakujulisena. Eestis on ta väga levinud ja tavaline liik, kes olenevalt kohast võib kasvada kõrge põõsa või madala puuna max kõrgusega 6m. Tema pikad, peened, painduvad, saledad, kollased oksad hargnevad lühikeselt tüvelt, aastakasvude pikkuseks võib olla isegi rohkem kui 2m. Noored võrsed on liigil kaetud hõbedaste udemetega. Tuules hõljudes tekitab me hekk kena lainetuse. Vitspaju on kiire lehtede langetaja. Puude tagant paistavad nende raagus tüved.

Pargis olid meil esimesteks pajudeks matsuda pajud (S x matsudana syn S.babylonica var. pekinensis) `Ural 1` ja `Ural 2`. Babüloni remmelgas on meil külmaõrn, kuid need temast aretatud Ural- hübriidid on osutunud täiesti külmakindlateks.

Need on väga omapärased kõrged puud, kelle oksad on igatpidi vonklevad ja keerduvad. Pildistada neid nii, et kogu puu peal oleks, ei saa, sest nüüdseks juba kõrged puud jäävad teiste lehtpuude varju. Suvel ei kujuta nad endast midagi väga erilist, sest lehemass varjab põneva oksastiku. Aga raagus olekus on nad aias tõelised pärlid. Vahet neil kahel sordil ma teha ei oska, üks peab olema rohkem keerdus okstega kui teine, aga minu meelest on nad enamvähem ühesugused. Noorena ehk olidki nad võibolla veidi erinevad, nüüd küll enam mitte. Haabituselt sarnanevad nad hariliku haavaga, aga eks nad ka lähisugulased ju olegi.

Lehtimise ajal

 talvisel fotol jääb `Ural`i pool puud paremale, aga ettekujutuse tema olemusest saab sellestki

Leinaremmelgas (S x sepulclaris) on üks ilusamaid pajusid, keda ma näinud olen. Ka tema on hübriidne liik, saadud babüloni ja hõberemmelga ristamisel. Pikkade kuldkollaste rippuvate väga painduvate võrsete ja heleroheliste lehtedega kaunitar võib kasvada enam kui 10m kõrguseks.

Puu on kaunis igal aastaajal. Suvel meenutab ta rohelist koske, talvine härmatis muudab ta aga muinasjutuliseks võlupuuks. Mõne aasta tagune talvine variant on eelmisel fotol vasakul

Hõberemmelgas sün.hõbepaju (S.alba) looduslik levila on Kesk-ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Aasia lääne-ja edelaosas. Ta kasvab kuni 30m kõrguseks ja ta tüve läbimõõt võib ulatuda 3 meetrini. Sest majesteetlikust, ilusast, külmakindlast ja kasvukoha suhtes leplikust liigist on aretatud hulk sorte ning tal on ka palju teisendeid. Hõberemmelgas ongi Eesti jämedaim paju , kasvab ta Harjumaal Raasiku raudteejaama lähedal ja tema tüve ümbermõõt on 1,3 m kõrguselt 7.83m, jäädes sellega kuulsale Tamme-Lauri tammele alla vaid paarikümne cm-ga.

Rahvasuus kutsutakse teda oma kaunilt allapoole painduvate okste pärast ka leinapajuks. Põhja-Eestis on ta nimeks olnud ka Saksamaa paju, kasvas ta algselt ju vaid mõisaparkides. Kindlasti on hõbepaju üks ilusamaid puid suures aias suurema veekogu ääres.

Praegu on meil kolm tema loodusest leitud madalakasvulist hübriidi, keda aianduses kirjeldatakse kui sorte, sellest ka kahesugune kirjakuju.

Hõbepaju (S.alba var. chermesina) `Chermesina` on suur põõsas või väike, kuni 7m kõrgune munaja võraga puu. Atraktiivne kloon on pärit Saksamaalt. Huvitavaks kontrastiks suvistele violetjas- punastele võrsetele on pikad, kitsad hallikas- sinakasrohelised lehed. Sügisel hakkavad ta võrsed muutuma kollakasoranžideks, mis talvel saavutavad erilise erksuse. Parimaks värvumiseks vajab päikeselist kasvukohta. Mullastiku suhtes nõudlik pole, kuid eelistab niiskemapoolset. Et tagada puu omapärane efektne välimus, tuleks igal aastal võrast välja lõigata vananevad oksad ja hoolitseda selle eest, et noori oleks piisavalt. Ilmselt kasvatame me ka tema kahetüvelisena, aga katsume nad hoida okstest puhtad nii kõrgele kui vähegi ulatume, sest punaste jalgadega puid pole just palju.

Varakevadel

suvel

Hõbepaju (S.alba) `Gold` sün. `Vitellina` (S.alba var vitellina) on madalakasvuline ümarkoonilise hõreda võraga värvuja. Uued püstised kasvud on puul oranzikad, talveks muutuvad nad munakollasteks. Vajab samuti vanemate okste väljalõikamist. Ta on suvel nii teiste puude varjus, et portreed temast enam teha ei saa. Lumerohkel talvel temani juba ei sumpa, kuigi kuldsed võraoksad paistavad tal nulgude vahel kaugele. Nii peabki praegu leppima grupipildiga, nulgude taga paistvad helerohelised poolkerad ongi `Gold`id. 

Hõbepaju (S.alba syn S.alba var sericea) `Sericea` on kiirekasvuline madalakasvuline kuni 15m kõrgune laiavõraline puu. Ta on aia kõige hõbedasem, peaaegu valgete lehtedega puu ja eristub teistest puudest kevadest sügiseni. `Sericeat` liigub kaubanduses erinevaid kloone, meie oma loetakse parimaks, ta on hõbevalge. Aga on ka sinakama ja veidi hallikama jumega hõbedasi puid. Noored võrsed on puul peened, rippuvad, tüvi tumehall. Pinnase suhtes on ta vähenõudlik, kuigi päris kuiva mulda ta ei armasta.

Rabe remmelgas sün.lember (S.fragilis) `Bullata` saabus meie aeda hulgakesi. Meil oli aias niiskem koht, kus teised puud kuidagi kasvada ei tahtnud ja seepärast otsustasime katsetada pajudega. Sort on väga tiheda kerakujulise võraga äärmiselt kiirekasvuline puu. Võra kuju tõttu kutsutakse teda vahel ka kerapajuks. Alla 10 aastaga saavutab ta peaaegu oma maksimaalse kõrguse ca 6 m ja mis eriti oluline, kõrgusse kasvamise ajal muutub ka tema tüvi järjest tüsedamaks. Tavaliselt viskavad puud kõigepealt kõrgust, peavad veidi vahet, et tüve kandvamaks, jämedamaks kasvatada ja jätkavad siis kõrgusse pürgimist. `Bullata` käitub teisiti. Kui meile tundus, et nad kasvavad liiga tihedaks, võtsime ühe maha, aga kännust kasvatas ta kiiresti mitmetüvelise puu, mille kõrgus ei jää enam palju alla teistele puudele. Tänu `Bullatadele` tekkiski meil võimalus varjuaia rajamiseks.

Kõige suuremad kerapajud kasvavad Valgamaal Hellenurme mõisapargis, nende istutamise ajaks arvatakse 19.saj. II poolt.

Ta oksad, eriti peenemad, on väga rabedad, ju sellest nimigi. Neid puistab puu ohtralt alla aastaringselt. Meid see ei sega, varjutaimed vajavadki kõdumulda.

`Bullata` on kevadel üks esimesi lehtijad ja sügisel väga virk lehelangetaja. Kevadised odajad läikivad helerohelised lehed muutuvad suveks tumerohelisteks, nende alumine pind on sinakas.

Varakevadine rohelus kõrgub üle teiste puude raagus aias

10-aastase puu tüvi

`Bullata` kerajad võrad pildil paremal

Kännust kasvas kiiresti mitmetüveline puu. Me oleme neid tüvesid vähemaks võtnud ja teeme seda veel paar aastat, muidu ei mahu nad üksteise kõrvale ära

Padjandpaju (S.hylematica syn. S. fructiculosa) on levinud Himaalajas, kasvades seal 3000-4000m kõrgusel niisketes kaljulõhedes. 3 aastat tagasi saadud oksakese istutasime poolvarju kergkruusa multšile ja ta hakkas seal üsna kiiresti laienema. Padjandpaju on väga dekoratiivne madal pinnakatjast kääbuspõõsas. Tema ererohelised, meelõhnalised lehed muutuvad sügisel kollaseks. Kevadel katavad padjandit tihedad pisikesed punased urvad.

Tänavu lisandus olemasolevatele 2 liiki pajusid

Pikaemakaline paju (S.gracilistyla var. melanostahcys) `Kurome`.

Looduslikult on liik pärit Jaapanist, aga teda võib kohata ka Mandžuurias ja Koreas. Jaapanist leitud mustade urbadega klooni nimetatakse seepärast `Kuromeks`, et Jaapani keelest tähendab „kuro“ pimedust e.musta. Vormi on autasustatud Inglise Kuningliku Aiandusseltsi poolt AGM-ga. `Kurome` on kiirekasvuline mitmetüveline põõsas. Tema noored kasvud on tavaliselt punased, aga leidub ka mustakasvulisi isendeid. Munakujuliste, kergelt hambuliste tumeroheliste lehtede pikkuseks on 10cm. Noored lehed on mõlemalt poolt kaetud valgete udekarvakestega, hiljem need kaovad ja lehed muutuvad väga läikivateks. Mustad urvad ilmuvad talle aprillis ja peaksid püsima seal umbes kuu. `Kurome`armastab päikest, aga lepib ka kerge poolvarjuga. Kuna ta oksad on veidi rabedad, ei soovitata teda istutada tugevate tuulte teele. Pinnase suhtes on liik leplik, ta ei talu vaid seisvat vett. Looduses võib liik kasvada kuni 9 m kõrguseks. Kuid kuna ta võib meil osutuda külmahellaks, lepiks mina ka 1,5m põõsaga. Liiki armastavad mitmed kahjurid, seepärast tuleks teda üsna tihti võimalike kahjustuste ärahoidmiseks üle vaadata.

Siin on see pajuke alles saabujate kasti taganurgas. Hästi on näha tema noored punased kasvud. Puul oli ka üks must urvake, mida ma enda meelest kindlasti pildistasin, aga kuhugi on see foto kadunud.

Kääbuspõõsast pinnakatja vaevapaju (Salix herbacea) kasvab nii tundra kui alpiinses vööndis. Peale Euraasia on ta levinud ka Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas. See pisipaju armastab niisket õhku, aga hea drenaažiga mulda. Tema ümarad mündikujulised lehed sarnanevat pigem vaevakase omadele kui pajule, sellest nimigi. Jõudis ta meile 18.septembril, taimekesel enam lehti polnud, aga pungad ja juured olid tal ilusad. Ma seda ühe mulda katva oksakesega peaaegu tühja potti ei pildistanud. Istutatud on ta samuti kergkruusa multšile. Eks kevadel uurin teda lähemalt.

Millegipärast ei armasta meid terveservaline paju (S.integra) `Hakuro-Nishiki` Teda on meile kingitud 2 korda, aga mõlemal korral on tal olnud juurekava vigastatud, sest nad olid lihtsalt emapuu küljest löödud. Ja pisike udaa paju (S.udensis) `Sekka` ei läinud peale istutamise isegi lehte. Tuleb lihtsalt uuesti proovida

Pajusid armastavad paljud kahjurid, osa neist hävitab lehti, osa puitu. Kui puul peaks avastatama midagi kahtlast, tuleks kiiresti hakata otsima ja pahategijat määrama ning vastavalt sellele siis leidma ka tõrjevahendid.

Eilne tuul on kased peaaegu alasti saanud, aga pajud, v.a. rabe remmelgas ja vitspaju, pole veel ühtki lehekest puistanud.