Sunday, October 28, 2012

LUMERINDEL MUUTUSTETA

Eilne päikesetõus üritas lõunapoolsetelt katustelt lund küll veidi sulatada, kuid õhukülm ei lubanud veel lumevaibal alla tilkuma hakata. Täna on temperatuurid päev otsa miinuspoolel, hommikul -3,8C, päeval -2C ringis. Tihe hõbesinkjas udumüür püsis kogu päeva liikumatuna paigal

 Võibolla on lumi õige pisut kokku vajunud, silmaga seda küll eriti märgata pole. Lahti sulanud pole veel ükski koht ega puu. Mõnele eriti raskele oksale said vaid toed abiks pandud. Vett täis lund alla raputada pole võimalik, ta on märgadele lehtedele justkui kinni kleebitud.
 Sääraseid pilte saab teha ilmselt vaid kord kümne aasta jooksul

 Tavaliselt käivad asjad vastupidi, lehed all ja lumi peal. Nüüd on puude alla tekkimas värviline lumevaip. Meenutab pisut tapeeti:)
Harjumatult vara läks täna pimedaks. Vööndiaeg on vööndiaeg. Aga ma pole siiani aru saanud, mis mõte sel kella kruttimisel ikkagi meie oludes on, jäägugi nii nagu olema peab. Oleks siis veel, et kogu Euroopas kehtiks mingi ühtne kellaaeg, aga ajavööndeid ei tule ju kellelgi pähe ümber tegema hakata. Sidrun hakkab jumekamaks muutuma:)

Saturday, October 27, 2012

LUMEILMAJUTT

Paar päeva tagasi mõtlesin, et aitab küll sest lobisemisest. Talve saabudes tuleks postituste arvu kindlalt vähendada. Aga kus sa siis saad.  Ikka väga oluline on faktimaterjal kuskile üles tähendada.
Täna hommikul -6,2C, paar tundi paistis päike, hetkel (k.14.15) sombune ja jälle sajab, ikka lund. Keskpäeval -3,1C. Öine tugev tuul on veidi nõrgemaks muutunud.
Ametlikud andmed lumikatte paksuse kohta näitavad, et meie mail ongi teda kõige rohkem 13 cm, tegelikkuses on teda pisut enam. Sellest, et maanteemehed eilsest kaosest jagu ei saanud, on mõneti mõistetav. Igale kilomeetrile lihtsalt ei jätku suvekummidega sõitjate tarvis höövleid ja puistureid. Aga näib, et ka raadiodiktoritel võtab talvega harjumine aega. Hommikul teatati uhkelt, et Rakveres olla 7 soojakraadi :D

Mõnelt puult on öine tuul kõige paksema lume ära puhunud, mõned kohad aga saanud palju paksema katte, kui seda eile oli.


Kasvuhoone katuselt tõmbas Muhedikupapa samasuguse katte maha
 Väravat siiski labidata avada ei õnnestunud.
 See kuhil, kellele nüüd ülalt alla vaatan, oli umbes 2,5 m kõrgune korralikuks puuks kujundatud siberi kontpuu. Tema vajab välja sulades ilmselt kääriabi.
 Lehtpuud on kõige rängemast koormast vabanenud. Lehed on vettinud, värvid kadunud, puud on justkui räbalaseelikuis
 Eile tegin selle männi puhtaks ja sidusin kokku, ööga on talle uus müts pähe tekkinud.
Kõik, mis vajas veel koristamist ja talvekorterisse paigutamist on lume all- aiavaasid, amplipotid, mööbel, sügistöödel vajalikud  mõned tööriistad ja anumad.
 Mõtiskluse, kas kevadel muretsetud uus karuspalm viia siiski sisse või jätta õue talvituma, lahendas lumi. Jääbki hange. Omamoodi on see õige, sest need taimed, keda tassitakse edasi-tagasi, ei aklimatiseeru meil kunagi. Aga ma pole jätnud suurt soovi endale talvepalm saada :)
Õnneks jõudsin istutamata potitaimed enne lund külili keerata ja tihedalt üksteise kõrvale lükkida, et neil lumes soe oleks.
Multšimata aiaosades on lume all vesi. Võta või soojapuhur, et aediirised kuivada saaksid. Kergkruus ja erinevad kivimultšid on kuivad.
Väikestel veesilmadel oli jääkirmetis juba eile, tänaseks on ka suur jääkaane all.
Oktoobrikuine lumi ja külm pole ju midagi erilist. On teda ennegi olnud ja tuleb ka tulevikus. Aga nii rasket ja suurt hulka korraga mitme päeva jooksul ma siiski ei mäleta.

Eile õhtul meenus mulle üks septembrikuine lumesadu. Täpset aastat kahjuks ei mäleta, ilmselt oli see 1979. Aga võis olla ka 80. Meid kutsuti Põlvamaale seenele, neid olevat seal olnud meeletult. Täpset kuupäeva ei mäleta samuti, aga septembri keskpaiga ilm oli ilus, linnas paistis päike ja kindlalt oli väga soe, sest riideid oli seljas napilt. Linnast välja saades aga hakkasid  meile vastu tulema lumiste katustega autod. Need oleksid olnud justkui mingilt teiselt planeedilt pärit. Paarikümne km pärast nägime põldudel paksu lund ja metsaservades murdunud puid. Kui Rosmale jõudsime, oli pilt äärmiselt nukker. Sellist lumeheidet, kus täies elujõus lehtpuud on juurtega taeva poole risti-rästi pikali maas, pole ma rohkem näinud. Enim olid kannatanud viljapuud. Paksust lumest me seeni loomulikult ei saanud, tagasi sõites oli kogu auto õunu täis.

Friday, October 26, 2012

EILSEST TÄNASESSE ehk ESIMENE LUMI

Eile tundsin rõõmu kaunist sügisest ja ümbruskonnas sügiskünni lõpetamisest. Vaatasin musti põlde, osa mullast oli sore ja kobe, savisemad kohad veidi plingimad, aga need teeb talv korda. Metsatukad on rohelised.

Meie aed oli rohelisekuldne

Leidsin uusi värve. Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) `Pink Cloud` värvub hilissügisel violetjasroosaks.

ja õide puhkenud virgiinia nõiapähkli (Hamamelis virginiana). Õied on tal pisikesed ega paista kaugele, aga ikkagi on ta armas ja huvitav. Vapper puuke, kes tavaliselt hakkab õitsema veelgi hiljem, on tänavu üsna varajane.

Õhtupimedus tõi aga kaasa lumesaju. Seda rasket veemärga ollust tuli aina juurde.

Olin kindel, et hommik sulatab sadanu, aga võta näpust:(
Hommikul - 3,1C,  miinused püsivad siiani. Ma olen alati esimestest kergetest helvestest, mis katavad talvitujad sooja koheva tekiga, tundnud rõõmu. Täna mitte. Lund tuleb aina juurde ja aed sarnaneb täieliku katastroofiga. Tugevnev tuul muudab saju tuisuks ja puud vajuvad lumekoorma all järjest madalamaks. Päästsime ettevaatlikult mõned noored harakil okstega madalamad sammasjad männivormid raskest koormast ja sidusime need kokku, aga suurtega pole midagi teha. Ei saa ju tellinguid ehitama hakata.
Me põõsad ja mägimännid on maas laiali kui konnad. Okaspuud on kõik rippoksalised. Lehtpuud on muutunud leinavormideks.


Ma pole kuulanud ilmateadet. Kui seal räägitakse kuskil sadanud millimeetritest, siis on see kuskil mujal. Meil on lumi poolde säärde



Kiiresti oleks vaja päikest ja mõnd soojakraadi, mis päästaks oksad murdumisest.

Thursday, October 25, 2012

KOGU FILOSOOFIA

Niikaugele kui end mäletan, olen igal õhtul leidnud aega lugemiseks. Mitte unejutuks. Hea raamatuga võin ärkvel olla hommikuni. Varem, kui ees ootas keeruline, raske tööpäev, pidin end sageli korrale kutsuma. Nüüd ei ahista mind miski ja ma võin raamatuga veeta järjest enam kui ööpäeva. Eks nende hulgas ole hulganisti igavaid, banaalseid ja äravahetamiseni sarnaseid, millest ei mäleta ei pealkirja, autorit ega sisugi. Aga, et ma loen kiiresti, pole mul neile raisatud paarist tunnist kahju, eks needki aita mõista, miks me nii pealiskaudseks oleme muutunud, isegi ülihalb tõlge võib mõnikord olla ju äärmiselt naljakas.
 Aga aeg-ajalt satub kätte siiski ka tõelisi pärle.
Prue Leith "Aednik" (tõlkinud Tiina Viil). Kõiki peatükke sisse juhatamas asjakohased luuleread armastusest ja keerulistest inimsuhetest, millest suur osa raamatust ju räägibki.
Eriliseks muutis teose minu jaoks aga üks peategelastest. Aed. Maddon (Maydon) Park. Tema rajamisest, tõusudest ja mõõnadest aja jooksul on kirjutatud nii usutavalt, et ma tõusin öösel kella 3 paiku guugeldama.  Leidmata otsitut polnud ma pettunud. Kirjeldatu oli koondportree mitmetest kuulsatest 18.saj. alguses rajatud inglise aedadest, millest tänaseks on osa konserveeritud, aga neid hoitakse siiski korras kultuuripärandina ja kõik nad on avatud külastajaile. Olgu kiidetud internet! Nad on tänaseks leitavad kohal käimatagi- 1703-1705 rajatud Mertoun Gardens, imelise köögiviljaaiaga Audley End, Heligan, Trewithen jpt.

Alexander Pope (1688-1784)   "Aednikus" on vaid üks näide tema loodusluulest

foto Wikipediast

Kui Thela kevadel viitas raamatukesele, kus olid tuntud kirjameeste tsitaadid aedadest, meenus mulle kuskilt loetust, et see mees vist tõlkis inglise keelde "Homerose". Kuigi tema "Kogu aiandus on maalimine maastikule" oleks juba siis võinud äratada mu uudishimu, ei hakanud ma otsima ta elulugu. "Aednikus" aga kohtasin ma teda uuesti ja nüüd otsides leidsin ta kohta piisavalt infot  Tuntuks saanud peamiselt ühikonnakriitilise terava satiiriga, olles Shakespeare`i järel üks enamtsiteeritumaid inglise poeete, on temas olemas ka väga sügav loodusetunnetus. Mõne reaga võtab ta kokku selle, mida aiandusraamatuis nii paljusõnaliselt korrutatakse ja mis mitte kuidagi ei taha jõuda  uute aedade rajajateni.
Et kõike, mis vaid meeles mõlgub, istutada, rajada,
et võlvjaid kaari painutada, sambaid püsti ajada,
terrassi teha laiemaks või koobast õgvendada,
eal ära unusta, mis võib meil Loodus õpetada.
Sa igas asjas paiga vaimult ikka küsi nõu.
Ta annab vetel tõusuks või siis langemiseks jõu,
aitab auahneid künkaid üles taevani tuua,
amfiteatrini astmeid oma nõlvadel luua,
ta hõikab meie Maad ja laiu välusidki puutub,
käib abivalmilt metsades ja vormist vormi muutub,
nüüd vallandab, nüüd juhendab neid jooni, mis Sul kavas;
ta maalib, kui sa istutad ja Kujundusi avab.

Lihtne, täpne, täiuslik ja nii ilus

Eal ära unusta, mis võib meil Loodus õpetada.
Sa igas asjas paiga vaimult ikka küsi nõu.

Tuesday, October 23, 2012

ÖÖKÜLM.

Esimene külmapäev meie mail sel aastal. Hetk enne päikesetõusu, meil -1,9C. Orust uhkab külma õhku, seal olevat päiksetõusul olnud -6C.

Esimesed päikesekiired, temperatuur langes -2.4 kraadini. Kaks päeva möllanud tugev tuul on saanud vasakul paistvad haavad paljaks. Jõudsin korraks tuppa tulla. Foto tehtud päikesetõusu tabamiseks läbi akna, sellelt peegeldus.

Pihlakad ja vana pärn jõudsid enne külmi lehed langetada. Küllusliku rohelise varjus ei paista raagus puud eriti väljagi. Maa ja katus on valged peaaegu kuni 11.30
Hekimüüride kaisus, aia kõige soojemas osas, oli hallakirmetis vaid aimatav. Kuigi ma olen kõigi oma aiasoppide iseloomuga harjunud, sundis päikesetõusul avanev värviline vaatepilt mind vaid ahhetama.
Kõige kummalisem on see, et meiega kõrvuti asuv naabri aed on juba paar nädalat täiesti raagus. Meie puud on täna veel valdavalt lehes.
Terve päeva jooksul ei tõusnud kraadiklaas üle +4C, nüüd kella 19 paiku +2,1C.

Saturday, October 20, 2012

TAIMED ON TARGAD

Nii olen ma mõelnud ja väitnud. Selle mõistmiseks oli mul endal vaja teha miljon viga ja hukutada üksjagu palju neid, keda soovisin kasvatada.
Kui aga taipasin, et selles, mismoodi taimed meie aias käituvad, polegi vaja rohkem, kui neile otsa vaadata ja aru saada, millised on nende nõudmised ja soovid, et neil tõesti meie juures ka hea oleks, hakkasid asjad laabuma.
Nojah. Ega ma nüüd igapäev ka sedasi ei filosofeeri ega targuta. Aga mõnikord lihtsalt juhtub nii, et paljudele asjadele tulevad vastused siis, kui pead mõne probleemiga intensiivsemalt tegelema. Samal ajal hakkavad mingid selgitused tulema ka väljastpoolt. Alati õigel ajal.
Hiljaaegu pidin vastama küsimusele, mida ma teen, et taimed hästi talvituksid. Vastus olnuks väga lihtne. Ei midagi. Ma ei kata juba paarkümmend aastat kedagi. Kui ma aga hakkasin sügavamalt asja üle järgi mõtlema, sain aru, et ma teen selleks siiski üsna palju.
Peamine on selles, et taimele tuleb anda see, mida ta vajab. See tähendab eelkõige õiget kasvukohta, õiget mulda ja õigeid istutusvõtteid. Me keegi ei kasvata kaktusi soos ega vesiroose kõrbes. Küll mitte nii drastilisi, aga nende näidetega üsnagi võrdseid rumalusi teeme tihtipeale küll. Haput vajavaile taimedele pakume mulda, mis oleks kohane lubjalembidele ja vastupidi. Varjutaimed peavad sageli hakkama saama lõõskavas päikeses, päikesetaimed paneme aga nukrutsema täisvarju jne. Talvehellad peavad meie arust hakkama saama karmide, lõõtsuvate, külmade põhjatuulte käes, aia kõige soojemas kohas aga istuvad meil need, kes taluvad ka paljast -50 külma. Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata. Igas eelnevas näites oleme me taimedele loonud tingimused, milles nad igal juhul peavad heal juhul haigestuma, halvemal juhul surema, juhtugu see siis mistahes aastaajal. Kui aga oleme täitnud taimede kõik soovid, kasvavad ja arenevad nad suurepäraselt, on tugevad ja terved ning saavad hakkama ilma igasuguse täiendava katteta, neile piisab kõige loomulikumast ja parimast-lumest.
Ja kui mul pole mõne huvitava taime jaoks aias looduslikke tingimusi, ma teda sinna ei toogi. Mitte taimed ei pea minu pilli järgi tantsima, vaid hoopis mina pean seda tegema.
Teiseks minu aiapidamise põhimõtteks on saanud- sekkuda taime ellu nii vähe kui võimalik. See tähendab, et ma ei väeta ega mürgita neid nii nagu seda järjest agressiivsemalt soovitatakse. Nad võivad ju esialga kasvada lopsakamalt, aga ma olen täheldanud, et pikapeale nende elujõud kannatab päris korralikult ja seepärast on lämmastik minu jaoks täielik tabu.
Kui taimed on sobivas kohas ja sobivas pinnases, saavad nad suurepäraselt pikka aega ise hakkama. Aianduse ajaloos on muidugi näiteid, kus taimed kasvavad hästi ka täiesti ebasobivais kohtades. Aga ka kõige kummalisematesse tingimustesse, parklatesse vm, aedade rajamisel on teadlikult valitud kõige kohanemisvõimelisemad ja vintskemad liigid. Ja ka sellistes aedades lastakse taimedel olla just nii nagu nad sinna istutati, ei käida neid ei kastmas ega väetamas. Võibolla käiakse nendega vaid juttu ajamas.
Ma olen alati mõelnud, et taimedes on mingi sisemine tarkus või salajased abimehed, kes aitavad neid aastakümneid aias püsida.
Mul on hästi meeles, kui mulle peeti kuldkingade juures epistlit, et ma ei oska nendega üldse ümber käia, sest ei too neile mulda lisaks vajalikku mükoriisat ja et nad ei hakka mul minu meetodiga ilmaski kasvama. Kuna nad olid mul selleks hetkeks aias elanud ja õitsenud ligi 10 aastat (ega näita tänaseni hädalist nägu), hakkasin ma arvama, et see mükoriisa on taimes endas mingitmoodi olemas ja kui kõik muud tingimused kasvamiseks on täidetud, hakkavad need seened ise kuidagi taimes toimetama, nii, et tal hea oleks.
Aeda puid istutades võib üsna pea paljudel juhtudel märgata, et aeda tekivad erinevad seened, enamasti veel parimad toiduseened. Võime ju mõelda, et metsast tuues tõime kaasa ka seeneniidistiku. Aga kuidas on lood siis, kui tegemist on puukoolist ostetud potipuuga? Samas substraadis kasvatatakse ka püsikuid, nendega ei tule kaasa mingeid seeni.  Minu järeldus on olnud selline, et puu ise, ükskõik siis milline ta osa, enamasti ilmselt juured, peab endas kandma mingite seente, kellega ta sümbioosis kasvab, niidistikku. Mismoodi nad vastastikku toimivad, ma ei tea ega oska ka arvata.
Loomulikult olen ma oma teooriad endale pidanud. Igale targale ei sobi sugugi iga isehakanu küsimused ega võimalikud selgitused. Igaüks ei viitsigi sinuga kaasa mõelda ega neil teemadel vestelda, seda enam, et mul ei pruugigi tõepoolest üldse õigus olla. Ja üleüldse, kõigil on oma tarkus see kõige parem tarkus.
Aga tänase "Postimehe" lisas AK ilmus A. Oleski artikkel "Külvad seeni, lõikad riisi".  Lugu on väga huvitav ja mõtlemapanev. Tulebki nii välja, et igal taimel on oma "kaitseinglid". Need on taimedes elavad head seened, kes soodsates oludes taimedele appi ruttavad ja need teised halvad, kes ka taimedes pesitsevad, hakkavad tegutsema siis, kui just neile, mitte aga taimele endale luuakse paljunemiseks ja arenemiseks parimad tingimused.   http://www.postimees.ee/1012432/kulvad-seeni-loikad-riisi/
Ja ongi nii, et mida vähem väetad ja mürgitad, seda soodsam taimedele. Pole ka vaja neile midagi kuskilt kaasa tuua, kõik mis vaja, on neis endis olemas. Las nad vaid olla ja elada rahus.
Olgugi, et teadus on väga kaugele arenenud, teab meditsiin veel väga vähe vähe inimese funktsioneerimisest ja füsioloogiast. Veel vähem teame me taimede hingeelust.

Thursday, October 18, 2012

PAKSU POSTI PÄEV

Tänasel imeilusal sügispäeval otsustasime, et meil on töövaba päev. Käisime ringi oma pargis, vaatasime ja silitasime üle kõik puud. Kellele vaja, panime uuesti ümber niitmise ajaks kõrvale tõstetud võrgupuurid. Loomulikult ma ka pildistasin neid.
Meie õuel kasvab palju puid. Armastan neid kõiki, muidu ma neid ju siia ei tooks. Ometigi on nende hulgas mõned, kellel peatub pilk veidi pikemalt kui teistel. Ma arvan, et mu kõige lemmikum on juba palju aastaid olnud serbia kuuse (Picea omorica) rippoksaline vorm `Pendula`. Ta on see keskmine mitmekorruselise seelikuga pliiatsikujuline puu fotol.

Liik, ehk serbia kuusk ise (Picea omorica) on aga selline. Sale, sihvakas, kiirekasvuline, üksikute hõbedaste okastega puu. Mahub kõikjale hästi ja võiks olla igas keskmise suurusega aias. Istutasime nad 13 aastat tagasi umbes 30 cm kõrgustena, aga juba umbes 5 aasta pärast olid nutsakutest saanud korralikud puud. Täna tuleb pea ladva nägemiseks korralikult kuklasse ajada.

Serbia kuusel on palju sorte, ju armastavad peale minu teda ka sordiaretajad. Kääbuskasvuline `Karel` elab meil kuuendat aastat, juurdekasv on tal aastas 1-2 cm.

Aga.......serblasi on ka värvilisi. `Aurea` on meil uustulnuk eelmisest aastast. Ta on oma kevadiste noorte võrsete kuldse värvuse säilitanud veel oktoobri keskpaigas. Kas ta ka talvel sääraseks jääb, ei tea, sest eelmisel talvel oli ta ülepea lumme mattunud. Temast kasvab korraliku kõrgusega puu, ja kui see ka talvel peaks kuldne olema!:)

Puid valides oleme me eelistanud sambaid ja püramiide ja võimaluse korral vältinud väga laia võraga puid. Maad ju on, aga huvitavaid puid on veel rohkem ja neid peaks siia ikka veel väga palju mahutama. Aga on aias loomulikult ka laiutajaid. Meil on 2 punast ehk põhjatamme (Quercus rubra syn. Q.borealis). Üks neist värvub igal aastal punaseks. Temast paremal paistab hariliku tamme pronksivärvi püramiidvorm (Quercus robur) `Fastigiata`

Teine punase tamme eksemplar jääb aga igal sügisel peamiselt roheliseks, tema värvumine on vaid aimatav. 

Hariliku tamme lõhislehist vormi `Fennessii` pole meie külalised kunagi tammeks pidanud.
Kolmandat suve on meil olemas tammede hulgas veel üks mõistatus. Tegu on pajulehise tammega. (Q.phellos). Olevat külmaõrn. Selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest ta on talvitunud alati paksus lumes ega pole kordagi saanud talvekahjustusi, aastakasvud on esialgu olnud 10cm pikkused. Sellised puud, keda meil veel väga ei tunta, ongi arukas muretseda endale päris pisikestena, et neil oleks aega kohaneda ja karastuda siinses kliimas.

Sootamm (Q.palustris) on samuti enamusele aiapidajatest tundmatu puu. Asjata. Tasub vaid endale ette kujutada 20m kõrgust, imelises lõkendavas sügisvärvis soolopuud. Teda ei tohiks peita teiste puude taha nagu me oleme teinud suureviljalise tammega, nüüd on teda raske pildile saada. Ja seepärast seda fotot polegi. Sügisel pole tal midagi erilist pakkuda, oma laia võra ja suurte latakate lehtedega on ta teistest selgelt eristuv ja huvitav küll. Pisike sootamm.

Kui Muhedikupapa minuga ringilonkimisest ära tüdines, otsustas ta veidi meie esindusplatse niita. Mina tegin mõned veel mõned puuportreed, kes jäävad oma aega ootama. Paar sügisest ilupilti mahub tänasesse päeva (+17C), aga kenasti ära.



 Sa oled oma lamamistoolis keset augustikuud,
kopsud täis värvilist, rohelist rahu.
Lihtsalt sina, su elu ja kuur. Paradiis!

Ma vahetaksin Steve Ellise luuleridades augusti oktoobriks. Muidu on kõik õige.
Tänased päeva-ja paksud nädalalehed unusid postkasti. Lähen neile taskulambiga järele.
Austraalia tervitab kevadet.

Tuesday, October 16, 2012

MUUTUB, EI MUUTU, MUUTUB, EI MUUTU...

Hommik oli nagu ikka hommik viimasel ajal. Udulohe vonkles tavapäraselt ümber aia, õnneks hakkas ta täna üsna ruttu madalamale vajuma. Uduvihm, sekka paar sortsu korralikumat vihma sombusest taevast. Sooja varahommikul +7C. Tüüpiline sügisilm. Siiski mõjub ümbritsev värvikirevus, vaatamata hallile taevale, meeleolule positiivselt. End äkki ilmutav päike on neile vaid lisaboonuseks.
Puittaimede värvuse muutumine on seotud nende puhkusega kaasnevatele keerulistele keemilistele protsessidele. Karmi talve üleelamiseks peavad nad koguma endasse hädavajaliku hulga suhkru- ja tärkliseühendeid. Mismoodi ja kuidas nad seda teevad, oleneb nende rakumahlas sisalduvatest värvipigmentidest. Värvumine toimub igal aastal isemoodi, seetõttu ongi kõik sügised isemoodi  kaunid. Värvumist mõjutavad nii puu-põõsa kasvukoht, mulla koostis, päikesetundide arv ja eriti sademete hulk. Tänavusel vesisel sügisel ju vahtrad peaaegu ei värvunudki, kased seevastu muutuvad vaatamata sadude hulgale alati kuldseteks.
Mitte kõik puittaimed ei muuda sügisel oma lehtede või võrsete värvust. Kõige tüüpilisemate rohelistena meenuvad oma kodumaal igihaljad roosid. Ka sirelid lähevad talvele vastu tumerohelistena. Erandiks pole ka kirjulehine sirel (Syringa aucubaefolia). Mõnede allikate kohaselt pole ta siiski iseseisev liik, vaid hariliku sireli sort.


Harilik parukapuu (Cotinus coggrygia) `Royal Purple` on küll end hoolega kasvatanud, aga värvi muutnud pole, on teine kevadest peale ühtviisi purpurne. Muide, ka kollane sort `Golden Spirit on jätkuvalt kollane.

Kääbuskirsipuu roomav vorm (eestikeelne täpne vaste on siiski puudus) Prunus pumila var depressa pillutas kevadel heleroheliste lehtede vahelt oma õied nagu pärlid kividele laiali
 nüüd sügisel on õied loomulikult kadunud, aga hallikaspurpursed lehed on ta nagu küünlad püsti tõstnud.
Ühed parimatest sügisestest värvujatest on kukerpuud. Intensiivsemalt muudavad end suvel rohelised sordid, punased võivad muutuda vaid nüanssides, kui üldse. Kevadel Siguldast toodud thunbergi kukerpuust (Berberis thunbergii) `Pow-wow` on sügiseks saanud tõeliselt rõõmsa ja särava iseloomuga põõsake
  Paar aastat vanem `Golden Ring` on aga kevadest peale ühesuguse tuhmima olemisega. Isegi kevad-suvised kuldsed randid lehtede ümber hakkavad kaduma. Imeilus ikkagi.
Kaugelt vaadates sarnaneb suur lehekuhik kangesti sõnajalgadele, aga pole seda teps mitte. Hollandi jalaka (Ulmus x hollandica) `Jacqueline Hillier`i roheline on sama isuäratav kui kevadisel salatil. Kitsed pidasidki teda mitu aastat talviseks magustoiduks, kraapides ta välja ka kõige paksemast lumest  vaatamata sellele, et ta on istutatud nende jaoks väga ebamugavasse kivimüüri. Et ta saaks normaalselt kasvama hakata, katsime ta väiksena suure traatkorviga, hiljem painutasime peale traatvõrgu. Samamoodi oli vaja talitada kikkapuudega.
Jaapani juudapuulehiku (Cercidiphyllum japonicum) tüüpiline sügisvärvus on kollane, mitte kuldne, vaid pigem sinepivärvi. Ostsime neid kaks. Teades, et ta võib olla veidi talveõrn, istutasime ühe neist kaitstumasse kohta ja seal käitub ta liigiomaselt. Teine leidis endale koha lagedal lõõtsuvate talvetuulte käes. Aga see, tema jaoks ehk halvemas asukohas olev puuke, on tõeliselt imeliste värvidega. Ma pole kindel, aga mulle tundub, et sellises värvumises on süüdi kivimultš. Kas on ta veidi muutnud mullareaktsiooni (pole küll lugenud, et liik reageeriks sellele) või saab ta kividest mingeid sääraseid mikroelemente, mis soodustavad ta vikerkaare sarnaseks muutumist, vajab mõtisklemist.
 Sanglepp (Alnus glutinosa) `Laciniata` on siiani roheline lehtedega ja langetabki nad säärastena.

Ka harilik paakspuu (Rhamnus frangula) `Asplenifolia` toimib samamoodi. Tema lehed varisevad, nagu ka mõnel tammel, lõplikult alles kevadel.
Sile sumahh e. sile äädikapuu (Rhus glabra) ´Laciniata´ on seevastu edevuse etalon. Harilikust äädikapuust (Rhus typhina) on ta hoopis erksama sügisvärviga ja palju talveõrnem. Ta vajab kindlasti kõledate põhjatuulte eest varjatud kasvukohta.

Kui ma kevadel pildistasin värd-nõiapuu (Hamamelis intermedia) `Diane` õit, võis tunduda, et tegemist on suure põõsaga.


Tegelikult on ta veel päris lapsuke. Ükskõik, kust teda ka ei vaataks, tundub, et murusse on eksikombel istutatud sügisel õitsev püsilill.
Virgiinia nõiapuu on praegu igavalt kollane. Et värd-nõiapuul selline fantastiline sügisvärv on, oli mulle suureks üllatuseks. Omapäraks on tal veel see, et lehitud oksad pole vanad ega kuivanud. Need on noored veidi karvased kasvud, kus asuvad noored, järgmise aasta pungad. On need kõik lehe-, või on tegemist ka mõne õiepungaga, ma praegu aru ei saa.

Ühe perekonna lapsed, olgu nad inimeste või taimemaailmast, käituvad täiesti erinevalt. Enamus forsüütiaid (Forsythia) on kollased ja hakkavad vaikselt lehti langetama. `Northen Gold`, kes ka kevadel uhkeldab kõige intensiivsema kullaga, on praegu teistest sugulastest täiesti erinev

`Anton Dwarf`` aga on muutunud heleroheliseks

Sügisel muudavad end ka mõned okaspuud. Elupuud ja mikrobioota võtavad sügisel lillaka kaitsevärvuse, hariliku kadaka (Juniperus communis) sordil `Scneeferdingen Goldmachangel` hakkavad sügisel sama aasta võrsed värvuma kollaseks. Mida külmemaks, seda kuldsemaks puu muutub.


Musta kuuse (Picea mariana) vorm `Aureovariegata`. Tal on kuldsed vaid kevadise noored võrsed, suvel on ta ikka tumeroheline nagu üks must kuusk olema peab.

Sügisel aga... Milline võib see puu viie aasta pärast välja näha!
Euroopa, siberi ja eurojaani lehised on ammugi kuldse rüü selga saanud. Sinakate okastega jaapani lehis (Larix kaempferi) ´Blue Dwarf`` aga hakkab alles nüüd värvuma. Temast oleks ma kaks aastat tagasi äärepealt ilma jäänud, sest noore puuna ei osanud ta meie soojas sügises kuidagi käituda ja hakkas oktoobris noori kasve tekitama. Loomulikult võttis talv need tal ära. Puhastasin ja põetasin teda terve aasta ja alles tänavu on ta uuesti puuks kosunud.


Ühe paju jõudsin siiski ka ära pildistada:) `Sericea` on terve hooaja hõbedane.

Pildistasin rohelist ja punast. Aed ja kogu ümbritsev maastik on aga valdavalt lehtpuude kulda täis. Kui need paljaks jäävad, on meie aed põhiliselt roheline. Rohelise-valge kombinatsioon on talvel muidugi väga ilus ja karge, aga siiski oleks hädasti juurde vaja mõnd aastaringselt kuldset mändi. Tsiil siin meenutaski nende olemasolu ja muudkui õrritab nendega:D