TAIMED ON TARGAD

Nii olen ma mõelnud ja väitnud. Selle mõistmiseks oli mul endal vaja teha miljon viga ja hukutada üksjagu palju neid, keda soovisin kasvatada.
Kui aga taipasin, et selles, mismoodi taimed meie aias käituvad, polegi vaja rohkem, kui neile otsa vaadata ja aru saada, millised on nende nõudmised ja soovid, et neil tõesti meie juures ka hea oleks, hakkasid asjad laabuma.
Nojah. Ega ma nüüd igapäev ka sedasi ei filosofeeri ega targuta. Aga mõnikord lihtsalt juhtub nii, et paljudele asjadele tulevad vastused siis, kui pead mõne probleemiga intensiivsemalt tegelema. Samal ajal hakkavad mingid selgitused tulema ka väljastpoolt. Alati õigel ajal.
Hiljaaegu pidin vastama küsimusele, mida ma teen, et taimed hästi talvituksid. Vastus olnuks väga lihtne. Ei midagi. Ma ei kata juba paarkümmend aastat kedagi. Kui ma aga hakkasin sügavamalt asja üle järgi mõtlema, sain aru, et ma teen selleks siiski üsna palju.
Peamine on selles, et taimele tuleb anda see, mida ta vajab. See tähendab eelkõige õiget kasvukohta, õiget mulda ja õigeid istutusvõtteid. Me keegi ei kasvata kaktusi soos ega vesiroose kõrbes. Küll mitte nii drastilisi, aga nende näidetega üsnagi võrdseid rumalusi teeme tihtipeale küll. Haput vajavaile taimedele pakume mulda, mis oleks kohane lubjalembidele ja vastupidi. Varjutaimed peavad sageli hakkama saama lõõskavas päikeses, päikesetaimed paneme aga nukrutsema täisvarju jne. Talvehellad peavad meie arust hakkama saama karmide, lõõtsuvate, külmade põhjatuulte käes, aia kõige soojemas kohas aga istuvad meil need, kes taluvad ka paljast -50 külma. Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata. Igas eelnevas näites oleme me taimedele loonud tingimused, milles nad igal juhul peavad heal juhul haigestuma, halvemal juhul surema, juhtugu see siis mistahes aastaajal. Kui aga oleme täitnud taimede kõik soovid, kasvavad ja arenevad nad suurepäraselt, on tugevad ja terved ning saavad hakkama ilma igasuguse täiendava katteta, neile piisab kõige loomulikumast ja parimast-lumest.
Ja kui mul pole mõne huvitava taime jaoks aias looduslikke tingimusi, ma teda sinna ei toogi. Mitte taimed ei pea minu pilli järgi tantsima, vaid hoopis mina pean seda tegema.
Teiseks minu aiapidamise põhimõtteks on saanud- sekkuda taime ellu nii vähe kui võimalik. See tähendab, et ma ei väeta ega mürgita neid nii nagu seda järjest agressiivsemalt soovitatakse. Nad võivad ju esialga kasvada lopsakamalt, aga ma olen täheldanud, et pikapeale nende elujõud kannatab päris korralikult ja seepärast on lämmastik minu jaoks täielik tabu.
Kui taimed on sobivas kohas ja sobivas pinnases, saavad nad suurepäraselt pikka aega ise hakkama. Aianduse ajaloos on muidugi näiteid, kus taimed kasvavad hästi ka täiesti ebasobivais kohtades. Aga ka kõige kummalisematesse tingimustesse, parklatesse vm, aedade rajamisel on teadlikult valitud kõige kohanemisvõimelisemad ja vintskemad liigid. Ja ka sellistes aedades lastakse taimedel olla just nii nagu nad sinna istutati, ei käida neid ei kastmas ega väetamas. Võibolla käiakse nendega vaid juttu ajamas.
Ma olen alati mõelnud, et taimedes on mingi sisemine tarkus või salajased abimehed, kes aitavad neid aastakümneid aias püsida.
Mul on hästi meeles, kui mulle peeti kuldkingade juures epistlit, et ma ei oska nendega üldse ümber käia, sest ei too neile mulda lisaks vajalikku mükoriisat ja et nad ei hakka mul minu meetodiga ilmaski kasvama. Kuna nad olid mul selleks hetkeks aias elanud ja õitsenud ligi 10 aastat (ega näita tänaseni hädalist nägu), hakkasin ma arvama, et see mükoriisa on taimes endas mingitmoodi olemas ja kui kõik muud tingimused kasvamiseks on täidetud, hakkavad need seened ise kuidagi taimes toimetama, nii, et tal hea oleks.
Aeda puid istutades võib üsna pea paljudel juhtudel märgata, et aeda tekivad erinevad seened, enamasti veel parimad toiduseened. Võime ju mõelda, et metsast tuues tõime kaasa ka seeneniidistiku. Aga kuidas on lood siis, kui tegemist on puukoolist ostetud potipuuga? Samas substraadis kasvatatakse ka püsikuid, nendega ei tule kaasa mingeid seeni.  Minu järeldus on olnud selline, et puu ise, ükskõik siis milline ta osa, enamasti ilmselt juured, peab endas kandma mingite seente, kellega ta sümbioosis kasvab, niidistikku. Mismoodi nad vastastikku toimivad, ma ei tea ega oska ka arvata.
Loomulikult olen ma oma teooriad endale pidanud. Igale targale ei sobi sugugi iga isehakanu küsimused ega võimalikud selgitused. Igaüks ei viitsigi sinuga kaasa mõelda ega neil teemadel vestelda, seda enam, et mul ei pruugigi tõepoolest üldse õigus olla. Ja üleüldse, kõigil on oma tarkus see kõige parem tarkus.
Aga tänase "Postimehe" lisas AK ilmus A. Oleski artikkel "Külvad seeni, lõikad riisi".  Lugu on väga huvitav ja mõtlemapanev. Tulebki nii välja, et igal taimel on oma "kaitseinglid". Need on taimedes elavad head seened, kes soodsates oludes taimedele appi ruttavad ja need teised halvad, kes ka taimedes pesitsevad, hakkavad tegutsema siis, kui just neile, mitte aga taimele endale luuakse paljunemiseks ja arenemiseks parimad tingimused.   http://www.postimees.ee/1012432/kulvad-seeni-loikad-riisi/
Ja ongi nii, et mida vähem väetad ja mürgitad, seda soodsam taimedele. Pole ka vaja neile midagi kuskilt kaasa tuua, kõik mis vaja, on neis endis olemas. Las nad vaid olla ja elada rahus.
Olgugi, et teadus on väga kaugele arenenud, teab meditsiin veel väga vähe vähe inimese funktsioneerimisest ja füsioloogiast. Veel vähem teame me taimede hingeelust.