MUUTUB, EI MUUTU, MUUTUB, EI MUUTU...

Hommik oli nagu ikka hommik viimasel ajal. Udulohe vonkles tavapäraselt ümber aia, õnneks hakkas ta täna üsna ruttu madalamale vajuma. Uduvihm, sekka paar sortsu korralikumat vihma sombusest taevast. Sooja varahommikul +7C. Tüüpiline sügisilm. Siiski mõjub ümbritsev värvikirevus, vaatamata hallile taevale, meeleolule positiivselt. End äkki ilmutav päike on neile vaid lisaboonuseks.
Puittaimede värvuse muutumine on seotud nende puhkusega kaasnevatele keerulistele keemilistele protsessidele. Karmi talve üleelamiseks peavad nad koguma endasse hädavajaliku hulga suhkru- ja tärkliseühendeid. Mismoodi ja kuidas nad seda teevad, oleneb nende rakumahlas sisalduvatest värvipigmentidest. Värvumine toimub igal aastal isemoodi, seetõttu ongi kõik sügised isemoodi  kaunid. Värvumist mõjutavad nii puu-põõsa kasvukoht, mulla koostis, päikesetundide arv ja eriti sademete hulk. Tänavusel vesisel sügisel ju vahtrad peaaegu ei värvunudki, kased seevastu muutuvad vaatamata sadude hulgale alati kuldseteks.
Mitte kõik puittaimed ei muuda sügisel oma lehtede või võrsete värvust. Kõige tüüpilisemate rohelistena meenuvad oma kodumaal igihaljad roosid. Ka sirelid lähevad talvele vastu tumerohelistena. Erandiks pole ka kirjulehine sirel (Syringa aucubaefolia). Mõnede allikate kohaselt pole ta siiski iseseisev liik, vaid hariliku sireli sort.

Harilik parukapuu (Cotinus coggrygia) `Royal Purple` on küll end hoolega kasvatanud, aga värvi muutnud pole, on teine kevadest peale ühtviisi purpurne. Muide, ka kollane sort `Golden Spirit on jätkuvalt kollane.

Kääbuskirsipuu roomav vorm (eestikeelne täpne vaste on siiski puudus) Prunus pumila var depressa pillutas kevadel heleroheliste lehtede vahelt oma õied nagu pärlid kividele laiali

 nüüd sügisel on õied loomulikult kadunud, aga hallikaspurpursed lehed on ta nagu küünlad püsti tõstnud.

Ühed parimatest sügisestest värvujatest on kukerpuud. Intensiivsemalt muudavad end suvel rohelised sordid, punased võivad muutuda vaid nüanssides, kui üldse. Kevadel Siguldast toodud thunbergi kukerpuust (Berberis thunbergii) `Pow-wow` on sügiseks saanud tõeliselt rõõmsa ja särava iseloomuga põõsake

  Paar aastat vanem `Golden Ring` on aga kevadest peale ühesuguse tuhmima olemisega. Isegi kevad-suvised kuldsed randid lehtede ümber hakkavad kaduma. Imeilus ikkagi.

Kaugelt vaadates sarnaneb suur lehekuhik kangesti sõnajalgadele, aga pole seda teps mitte. Hollandi jalaka (Ulmus x hollandica) `Jacqueline Hillier`i roheline on sama isuäratav kui kevadisel salatil. Kitsed pidasidki teda mitu aastat talviseks magustoiduks, kraapides ta välja ka kõige paksemast lumest  vaatamata sellele, et ta on istutatud nende jaoks väga ebamugavasse kivimüüri. Et ta saaks normaalselt kasvama hakata, katsime ta väiksena suure traatkorviga, hiljem painutasime peale traatvõrgu. Samamoodi oli vaja talitada kikkapuudega.

Jaapani juudapuulehiku (Cercidiphyllum japonicum) tüüpiline sügisvärvus on kollane, mitte kuldne, vaid pigem sinepivärvi. Ostsime neid kaks. Teades, et ta võib olla veidi talveõrn, istutasime ühe neist kaitstumasse kohta ja seal käitub ta liigiomaselt. Teine leidis endale koha lagedal lõõtsuvate talvetuulte käes. Aga see, tema jaoks ehk halvemas asukohas olev puuke, on tõeliselt imeliste värvidega. Ma pole kindel, aga mulle tundub, et sellises värvumises on süüdi kivimultš. Kas on ta veidi muutnud mullareaktsiooni (pole küll lugenud, et liik reageeriks sellele) või saab ta kividest mingeid sääraseid mikroelemente, mis soodustavad ta vikerkaare sarnaseks muutumist, vajab mõtisklemist.

 Sanglepp (Alnus glutinosa) `Laciniata` on siiani roheline lehtedega ja langetabki nad säärastena.

Ka harilik paakspuu (Rhamnus frangula) `Asplenifolia` toimib samamoodi. Tema lehed varisevad, nagu ka mõnel tammel, lõplikult alles kevadel.

Sile sumahh e. sile äädikapuu (Rhus glabra) ´Laciniata´ on seevastu edevuse etalon. Harilikust äädikapuust (Rhus typhina) on ta hoopis erksama sügisvärviga ja palju talveõrnem. Ta vajab kindlasti kõledate põhjatuulte eest varjatud kasvukohta.

Kui ma kevadel pildistasin värd-nõiapuu (Hamamelis intermedia) `Diane` õit, võis tunduda, et tegemist on suure põõsaga.

Tegelikult on ta veel päris lapsuke. Ükskõik, kust teda ka ei vaataks, tundub, et murusse on eksikombel istutatud sügisel õitsev püsilill.

Virgiinia nõiapuu on praegu igavalt kollane. Et värd-nõiapuul selline fantastiline sügisvärv on, oli mulle suureks üllatuseks. Omapäraks on tal veel see, et lehitud oksad pole vanad ega kuivanud. Need on noored veidi karvased kasvud, kus asuvad noored, järgmise aasta pungad. On need kõik lehe-, või on tegemist ka mõne õiepungaga, ma praegu aru ei saa.

Ühe perekonna lapsed, olgu nad inimeste või taimemaailmast, käituvad täiesti erinevalt. Enamus forsüütiaid (Forsythia) on kollased ja hakkavad vaikselt lehti langetama. `Northen Gold`, kes ka kevadel uhkeldab kõige intensiivsema kullaga, on praegu teistest sugulastest täiesti erinev

`Anton Dwarf`` aga on muutunud heleroheliseks

Sügisel muudavad end ka mõned okaspuud. Elupuud ja mikrobioota võtavad sügisel lillaka kaitsevärvuse, hariliku kadaka (Juniperus communis) sordil `Scneeferdingen Goldmachangel` hakkavad sügisel sama aasta võrsed värvuma kollaseks. Mida külmemaks, seda kuldsemaks puu muutub.

Musta kuuse (Picea mariana) vorm `Aureovariegata`. Tal on kuldsed vaid kevadise noored võrsed, suvel on ta ikka tumeroheline nagu üks must kuusk olema peab.

Sügisel aga... Milline võib see puu viie aasta pärast välja näha!

Euroopa, siberi ja eurojaani lehised on ammugi kuldse rüü selga saanud. Sinakate okastega jaapani lehis (Larix kaempferi) ´Blue Dwarf`` aga hakkab alles nüüd värvuma. Temast oleks ma kaks aastat tagasi äärepealt ilma jäänud, sest noore puuna ei osanud ta meie soojas sügises kuidagi käituda ja hakkas oktoobris noori kasve tekitama. Loomulikult võttis talv need tal ära. Puhastasin ja põetasin teda terve aasta ja alles tänavu on ta uuesti puuks kosunud.

Ühe paju jõudsin siiski ka ära pildistada:) `Sericea` on terve hooaja hõbedane.

Pildistasin rohelist ja punast. Aed ja kogu ümbritsev maastik on aga valdavalt lehtpuude kulda täis. Kui need paljaks jäävad, on meie aed põhiliselt roheline. Rohelise-valge kombinatsioon on talvel muidugi väga ilus ja karge, aga siiski oleks hädasti juurde vaja mõnd aastaringselt kuldset mändi. Tsiil siin meenutaski nende olemasolu ja muudkui õrritab nendega:D