PAKSU POSTI PÄEV

Tänasel imeilusal sügispäeval otsustasime, et meil on töövaba päev. Käisime ringi oma pargis, vaatasime ja silitasime üle kõik puud. Kellele vaja, panime uuesti ümber niitmise ajaks kõrvale tõstetud võrgupuurid. Loomulikult ma ka pildistasin neid.
Meie õuel kasvab palju puid. Armastan neid kõiki, muidu ma neid ju siia ei tooks. Ometigi on nende hulgas mõned, kellel peatub pilk veidi pikemalt kui teistel. Ma arvan, et mu kõige lemmikum on juba palju aastaid olnud serbia kuuse (Picea omorica) rippoksaline vorm `Pendula`. Ta on see keskmine mitmekorruselise seelikuga pliiatsikujuline puu fotol.

Liik, ehk serbia kuusk ise (Picea omorica) on aga selline. Sale, sihvakas, kiirekasvuline, üksikute hõbedaste okastega puu. Mahub kõikjale hästi ja võiks olla igas keskmise suurusega aias. Istutasime nad 13 aastat tagasi umbes 30 cm kõrgustena, aga juba umbes 5 aasta pärast olid nutsakutest saanud korralikud puud. Täna tuleb pea ladva nägemiseks korralikult kuklasse ajada.

Serbia kuusel on palju sorte, ju armastavad peale minu teda ka sordiaretajad. Kääbuskasvuline `Karel` elab meil kuuendat aastat, juurdekasv on tal aastas 1-2 cm.

Aga.......serblasi on ka värvilisi. `Aurea` on meil uustulnuk eelmisest aastast. Ta on oma kevadiste noorte võrsete kuldse värvuse säilitanud veel oktoobri keskpaigas. Kas ta ka talvel sääraseks jääb, ei tea, sest eelmisel talvel oli ta ülepea lumme mattunud. Temast kasvab korraliku kõrgusega puu, ja kui see ka talvel peaks kuldne olema!:)

Puid valides oleme me eelistanud sambaid ja püramiide ja võimaluse korral vältinud väga laia võraga puid. Maad ju on, aga huvitavaid puid on veel rohkem ja neid peaks siia ikka veel väga palju mahutama. Aga on aias loomulikult ka laiutajaid. Meil on 2 punast ehk põhjatamme (Quercus rubra syn. Q.borealis). Üks neist värvub igal aastal punaseks. Temast paremal paistab hariliku tamme pronksivärvi püramiidvorm (Quercus robur) `Fastigiata`

Teine punase tamme eksemplar jääb aga igal sügisel peamiselt roheliseks, tema värvumine on vaid aimatav. 

Hariliku tamme lõhislehist vormi `Fennessii` pole meie külalised kunagi tammeks pidanud.

Kolmandat suve on meil olemas tammede hulgas veel üks mõistatus. Tegu on pajulehise tammega. (Q.phellos). Olevat külmaõrn. Selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest ta on talvitunud alati paksus lumes ega pole kordagi saanud talvekahjustusi, aastakasvud on esialgu olnud 10cm pikkused. Sellised puud, keda meil veel väga ei tunta, ongi arukas muretseda endale päris pisikestena, et neil oleks aega kohaneda ja karastuda siinses kliimas.

Sootamm (Q.palustris) on samuti enamusele aiapidajatest tundmatu puu. Asjata. Tasub vaid endale ette kujutada 20m kõrgust, imelises lõkendavas sügisvärvis soolopuud. Teda ei tohiks peita teiste puude taha nagu me oleme teinud suureviljalise tammega, nüüd on teda raske pildile saada. Ja seepärast seda fotot polegi. Sügisel pole tal midagi erilist pakkuda, oma laia võra ja suurte latakate lehtedega on ta teistest selgelt eristuv ja huvitav küll. Pisike sootamm.

Kui Muhedikupapa minuga ringilonkimisest ära tüdines, otsustas ta veidi meie esindusplatse niita. Mina tegin mõned veel mõned puuportreed, kes jäävad oma aega ootama. Paar sügisest ilupilti mahub tänasesse päeva (+17C), aga kenasti ära.

 Sa oled oma lamamistoolis keset augustikuud,

kopsud täis värvilist, rohelist rahu.

Lihtsalt sina, su elu ja kuur. Paradiis!

Ma vahetaksin Steve Ellise luuleridades augusti oktoobriks. Muidu on kõik õige.

Tänased päeva-ja paksud nädalalehed unusid postkasti. Lähen neile taskulambiga järele.

Austraalia tervitab kevadet.