UUS TULEB VÄRVILINE

Olgu sel vanal, väetil, raskel ja veidral kerge minna.
Uus tuleb rõõmsam, parem ja värvilisem, sest toad hakkasid end ise ehtima.

Kahju, kaks erinevat sinist on fotodel ühesugused

Siin on küll ka inimese käed abiks olnud

Ilusaid aiapilte on parasjagu, aga jäägu nad uude.
Astu palun sisse, ilusam ja parem

ESIMENE SÜGISNÄDAL

Sügishommikutel meeldib mulle ärgata enne päikesetõusu kui kottpimedusest ilmuvad justkui olematusest üksteise järel mingid müstilised kujutised, mis mõne aja pärast hakkavad moonduma puude siluettideks ja taevasse tekivad õrnad pilvede kontuurid.

Veel veidi ja koos päikesega ärkavad nii päev kui aed täis kirkaid värve.
Kui me hakkasime parki rajama, istutasime esmalt eraldi gruppidena samaliigilised leht-ja okaspuud. Ikka selleks, et lihtsam oleks liike ja sorte võrrelda. Kuna looduses puhtaliigilisi puistuid peaaegu ei esine, hakkasime hiljem neid pisikesi kaasikuid, kuusikuid, männikuid veidi segama. Nii said lehtpuude juurde mõned okaspuud ja vastupidi. Nüüd, kui puud juba suuremad, on näha, et see võte õigustas end.
Praegu on aed veel valdavalt roheline, isegi metsviinapuu pole veel värvi muutnud, küll on seda tegemas võsund-kontpuu `White and Gold`

Täiesti rohelised on veel kõik meie pärnad. Laialehine pärn `Laciniata` vajab veidi saagi tüve allosa puhastamiseks.

Küll võib üks puu olla suursugune. Selliseks on kasvanud me pisike leinaremmelgas.

Rohelised lepad vastavad oma nimele

Öökülma pole meil veel olnud, aga tasapisi hakkab iga päevaga järjest rohkem tekkima värve. Vahtrad lihtsalt peavad aias olema.

Meil kasvavad kõrvuti kaks lepalehist mikromeelest, aga värvuvad nad täiesti erinevalt. See puu on veidi rohkem päikeses

kui see

veidi lähemalt on näha, mismoodi ta lõõskab

Noored puud ei suuda veel aiale lisada suuri värvilaike, aga näitavad end juba parimast küljest. Eelmisel sügisel ootamatult saabunud imeilus sammasja kasvukujuga ginko `Fastigiata`

ja must kask ` Shiloh Splash`. Mõlemad loovad järgnevatel aastatel ilmselt vägagi mõjusa värvilaigu

Nokjalehise saare sügavpunane

ja loomulikult jälle vahtrad. Siin on samast kohast samal ajal saadud harilikud vahtrad. Kasvukohtade vahe on neil õdedel mõned meetrid, aga milline mõju on neil puude käitumisele

Nii tore, kui sügavast rohelusest piilub mõni vallatum värvilaik

Ega siis ainult puud aeda värvi, ka põõsastel on oma suur osa. Järjest enam hakkan ma hindama lodjap-põisenelaid. Selgus, et sellistel ekstreemsetel talvedel nagu eelmine, on nad palju vastupidavamad kui nii mõnedki meil ammu kanda kinnitanud enelad, maranad ja kukerpuud. Ka annavad nad end vajadusel hästi vormi pügada. Vanemaid sorte teavad paljud, uued on neist hoopis efektsemad. Suvel tagasihoidlik roheline `Schuch` teebki sügise saabudes tõeliselt tsuhhi :)

ja `Chameleon` muudab oma lehtede värvust iga paari päeva tagant

Selleks, et aeda sügisel värve saada pole alati vajagi lehti. Piisab ka viljadest. Punased kibuvitsad, pihlakate erivärvilised viljad kaunistavad aeda samamoodi kui õied.

Mõnikord aitab värvilaigu saamiseks okstestki

Uduhommikud ja -päevad muudavad aia hoopiski isesuguseks. Eilne terve päeva püsinud udu liikus kord lähemale, kord kaugemale ja tundus, et temaga koos liiguvad ka puud, lähenevad ja kaugenevad või kaovad hoopis. Tõeliselt lummav ja nõiduslik varjuteater.
Uduimpressionism

Kuldkask

Püsikud hakkavad väsima, pealsed kolletuma, aga nende mahavõtmiseks on veel vara. Aga lillede seas on veel hulk vapraid.
Väsimatu suurepärane männas-neiusilm `Nana` alustas juba juuli alguses

Sama tore päikseline ja pikaaegne õitseja on mõõklehine vaak

Kõige ilusamaks püsikuks pean praegu karedat päikesesilma `Summer Nights`. Paljunegu ta kiiresti.

Meie oleme temast lahti saanud. Aga naabri aias võime neid Sahhalini konnatatra valgevahulisi õisi ikka imetlemas käia.

See õnnetuke tuleb talle selga kasvanud okkaliste alt ära päästa. Tema nimest ei tea ka enne midagi, kui see kuskilt puude juurte vahelt välja ilmub.

Nii mitmedki roosid ei tunnista veel mingit sügist. Õitsevad `Deiaroos`, `Frühlingsduft` ja kohe-kohe lööb oma õie päriselt lahti sinine `Novalis`, kes tegelikult on kõige ilusam just puhkemise hetkel

Suvikutest, keda meil on vähe, jätkavad tiiviklilled ja need päikeserattad

Ka umbrohud on kõige kaunimad just sügisel. Terrassilaudade vahelt pressis end üles järjekordne isetulnuk

Käbiheinte sinine on alati kaunis

Tänaseks oleme me peaaegu kõik aiatööd lõpetanud. Kõik puittaimed ja püsikud on istutatud. Mulda said täna ka eile kohale potsatanud Armandi sibulikud. Need, keda on veel veidi poputada ja järelkasvatada vaja, on kenasti talvekorteris. Taimeplats on puhas. Loodetavasti ei lisandu sinna tänavu enam midagi.
Haldjaväljakule on ehitamise käigus rikutu asemele uus muru külvatud. Eile hilisõhtul meilt läbi tuisanud Anni tuunis veidi Haldja soengut, et ta hele nägu ja kael paremini üldisest foonist eralduksid.

Muhedikupapa hakkas tegelema jäätmekunstiga. Prahti koristades leidis ta laastude hulgast kena koolibri, keda on nüüd ilmselt veidi töödelda ja õlitada vaja.

Aiavili on koristatud. Ka hulguse kolm ilusat kobarat on tuppa punastama toodud.

Mis selliste puudega peale hakata mõistus enam ei võta. Mahla on juba rohkem kui piisavalt,vürtsitatud hapusid püreesid sügavkülmikusse rohkem ei mahu. Kuivatatud on neid ka üksjagu, aga õunad puude otsas ei vähene.

Peaaegu kogu aed on üle niidetud ja rohkem sellega tänavu ei tegelda.
Umbrohi on iseasi, mis temast saab, ei teagi. vaja oleks mitmenädalast kõplamismaratoni.  Eks vaatame, mida jõuame.
 Jäänud on veel püsikupealsete mahaniitmine ja väga hiljaks jäänud heki pügamine. Üks kompostihunnik tahaks ka teisaldamist ja siis võib isegi talv juba tulla.
Aga toad on meil lausa kevadised. Neid õitseb veel mitmeid, aga jäägu nad selleks korraks.

Tänasest lubatakse vihma ja esimest sügistormi. Tuult küll väga ei tahaks, aga ta on hommikust peale muutunud järjest tugevamaks. Vett oleks küll veidike vaja, istutatu ja külvatu vajaks veidi kastmist.

HETKEL ON SEDASI...

Praegu peaks olema veel korralik talv, aga ta pole seda mitte. Kevadeks on kalendri järgi veel vara, aga päikesekaar muutub üha suuremaks ja eredamaks.  Õues säutsuvad linnud juba üsnagi lustakalt ja räästadki tilguvad aeg-ajalt.
 Hetkel meil lund  veel, vaatamata +5C kraadile, jagub. Päriskevadel seda nagu olla enam ei tohiks. Vastlaliu oleks päris pika saanud, kui oleks olnud aega õue minna. 
Veebruar on minu meelest alati selline ebamäärane ja imelik kuu. Teeks midagi, aga talvised tegemised enam väga ei meelita ja kevadisteks on veel vara. Suvikuid ma ei kasvata, aedviljade külvid jäävad märtsi. Ja kuigi aed on väga-väga oluline, ei koosne elu ainult temast.
Tänavu sundis elu meile peale suurkoristuse. Selleks, et sahvrist kätte saada vana, oma töö teinud külmakirst, oli see ruum vaja peaaegu täielikult tühjaks tõsta. 
Kuipalju mahutab üks sahver? Oi palju :D Vääääääääääääga palju :D. Igasuguseid totsikuid ja potsikuid ja nutsakuid. Potte ja panne. Kaste, karpe ja karbikesi, säändseid ja määndseid korvikesi, purke ja purgikesi. Kui nad kenasti omal kohtadel asusid, oli neid päris parasjagu, aga kui see kraam kogu tuba ja köökipidi laiali oli, tundus, et meie juures on mitme majapidamise varandus.
Seda kaost ma pildistasin ka, aga neid pilte ma siin näitama ei hakka. Eilseks sai sahver uue kodumasina ja muu kraamiga uuesti seadistatud. Korras ruum on ikka ilus ruum. Ja korras ruum tekitaks justkui ruumi juurde. 
Vedas meil kodumasina vahetusega hullupööra. See ööpäev, mil kogu veel külmas olnud kraam õues pidi olema, tehti meie tarvis -15C.

Et mul oli vunk sees, võtsin täna ette köögisahtlid, mis mitme inimese kasutuses ikka kipuvad vahetevahel kas segi minema või ülearust endasse korjama. Ma arvan, et olen nende pisividinate süstematiseerimisel ja korrastamisel saavutanud superprofi taseme. Ja loomulikult peab sellist tööd tegema mõttega, et hiljem oleks käepärane ja mugav.
Mul on selline kiiks, et mõnikord võin ma ju paar päeva üle vaadata paarist tolmurullist, aga mu kapid, sahtlid peavad olema alati korras ja kõik asjad omal kohal. Kõige rohkem vihkan ma vajalike esemete otsimist, kuigi mind on tahetud kogu elu sellega harjutada. Aga õnneks pole see õnneks läinud :D
Hingetõmbepausi ajal mõtlesin, et tegelikult peakski igal aastal veebruaris ette võtma sellise kogu elamist hõlmava suurpuhastuse. Kapid tühjaks ja tagasi, kõik nurgad ja nurgatagused korda. Kui kogu maja läikima lüüa, võib ikka päris suure südamerahuga tervitada meie jaoks eriti olulist kevadist pööripäeva ja astuda õue, ilma, et kuskil kripeldaks mingid muud tegemata tööd.

Kevade peatsest tulekust annavad lisaks õitsvatele toalilledel märku ka puud. Meie pisike kalamondiinipuu on õites juba üle nädala.

Üle hulga aja näeme aias põdra jälgi. Oli aeg, kus nad peaaegu vaatasid meil aknast sisse. Mitu aastat polnud neist mitte mingeid elumärke, aga nüüd mõned päevad tagasi, oli üks loom tulnud orust üle meie pargi ja suundunud suure maantee poole.

Loen. Loen palju. Kõige muu huvitava kõrval toodi mulle E.Muldaševi neli raamatut tema ekspeditsioonidelt avastatu kohta. Algul suhtusin neisse kui ehtsatesse ulmekatesse, aga mida rida edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et ma loen ikka tõsimeelset teaduslikku kirjandust. Kõiki hüpoteese pole inimene veel praegu võimeline tõestama, aga nii oli mõni aeg tagasi üsnagi paljude nähtustega, milleta kaasaegne teadus nüüd enam kuidagi hakkama ei saa. Mu maailmapilt pole segi löödud, pigem vastupidi. Nii mõnedki evolutsiooniprotsessis toimunud arengud on saanud veenvama selgituse.  Aga ma olen praeguseks jõudnud vaid poole peale. Mis ees ootab....?  Maailm on üks põnev paik. 

Tänane päev sulatab. Nii mitmedki vastu päikest olevad kohad hakkavad rohelisteks ja rohelise-valge- pruunitriibulisteks muutuma. Liiga vara, liiga vara.