Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.
(G.Suits "Sügise laul")
Ilmast pole erilist mõtet rääkida, sest see on vihmane kõikjal. Aga ajalugu vajab talletamist, seepärast siis veidi ikka.
Maa meil must pole, rohupinnad on rohelised ja istutusalad kaetud erinevat värvi multšidega.
Sadanud on vahetpidamata nii, et mõnel päeval ei saa ninagi õue pista. Veesilmad on ääretasa täis ja kui nii edasi läheb, ujuvad me kalad varsti lillede vahel. Õnneks aed ise veel vee all pole. Tänane hommik oleks juskui lubanud kuiva ilma, aga ei midagi sellist. Ikka saime oma paduka kätte.
Taevas on hall, aga aias on nii palju erinevaid - kirkaid ja eredaid, pastelseid ja mahedaid- värve, et see hallus kaob kulda ja purpurisse. Kätte on jõudnud aasta ja aia kõige ilusam ja värvikam aeg.
Siiani pole meid öökülm veel puudutanud. Õues on suhteliselt soe, konnad karglevad ringi ja vihmaussid on pinnas. Käes on oktoobri keskpaik, aga kabatšokid jätkavad massiliselt valmimist.
Kõik fotod on tehtud eile ja üleeile sombuse ilmaga kahe sajuhoo vahel, pilt pole sugugi masendav ega trööstitu. Vaatamata vihmale on aed rõõmus ja väga-väga ilus.
Laenatud vaade muutub üha kuldsemaks ja lehtpuude vahel kasvavad kuused tumerohelisemateks.
Kuld on võimust võtnud ka meie õues olles heaks taustaks erinevatele rohelise toonidele. Kui me neid vitsakestena istutasime, ei osanud ma ette kujutada, kui ilusad võivad puud sügisel olla. Kuigi meil õitseb veel ühtteist, oleks puude-põõsasteta vaatepilt ikka väga mannetu.
Harilik tamm `Timuki`
Harilik tamm `Irtha`
Hariliku tamme lõhislehine vorm `Fennessii`
Pajulehine tamm. Ta ei ela ega sure. Isegi neil soojadel talvedel kaotab ta kogu maapealse osa ja kevadel ilmutab end uuesti kui mõni lilleke. Aga katmise kavatsus mul puudub. Mis ma siis peale hakkan kui ta mitme meetri kõrgune on. Ja nii naiivne ma ka pole, et usuksin, et kõik hellikud meil aklimatiseeruvad. Vaatame, mis tast saab,
Laialehine pärn `Laciniata` on tänavu rüütanud end sinakatesse toonidesse
Vasemal kuldkask ja paremal arukask `Aurea`
Pihlakad on sama vaatamisväärsed kui pärnad, tammed ja kased. Koehne pihlakas
`Ullung`
`Chinese Lace`
Toompihlakad on olenevalt sordist kõik eritoonilised punased
Punastama on hakanud ka kevadised nõiapuud. Virgiinia nõiapuu on alustanud õitsemist, aga vihm on tillukesi õisi korralikult lörtsinud ja head fotot neist veel ei saa. `Diane`
Nooruke harilik valgepöök `Foliis Argenteovariegata Pendula`
Ojadiervilla `Black Trojan` õitseb lumeni
Kummaline, kui erinevalt võib üks ja sama liik värvuda erineval kasvukohal. Mõlemad on jaapani juudapuulehikud. Päikeses
ja poolvarjus
Ka musani abeelial värvub vaid täispäikeses olev ladvaosa.
Ebatavaline, et tänavu pole isegi üht lehte ära värvinud kännasmustikas.
Südajas araalia praegusel ajal.
On ju neil ka ilus värv :)
Suuretiivalise kikkapuu erksavärvilised tiibviljad tõmbavad rohkem tähelepanu kui kevadised õied
Vahelduseks hulk sõnadeta ilupilte
Korea vaher
Raagremmelgas on lehitu, printsessipuu lehes
Õisi on meil ka veel piisavalt. Eelmistes postitustes on olemas elulõngade portreed, Kuigi nad õitsevad nüüd ohtramalt, ei hakka neid topelt näitama.
`Phantom` ei muuda veel eriti värve
`Grandiflora` on palju roosam
`Great Star`. Nii puhasvalge, nii veatu vaatamata vihmadele. Tal oleks keegi justkui vihmavarju peal hoidnud.
Kõigi teiste aedhortensiate lehed on rohelised. `Wim´s Red` näitab sel sügisel esmakordselt oma lehestiku täit ilu.
On ikka uhked lilled need lurslilled
See kukeharjapuhmik on muutunud mitmevärviliseks. Tuleb teda järgmistel aastatel hoolega jälgida
Ka hall on värvus. Niisugune näeb praegu välja norulill
Kõrrelised muutuvad järjest ilusamateks
See õnnetuke ajas lausa naeru peale. Kui tahta sügisel aeda palju õisi, siis sellisel raskel aastal oleksid nende õied kõik ilmselt peaaegu sellised. Aga tubli ta ju on ikkagi
Üleeile käisid üle hulga aja meil külas sõbrad SS, MR ja M-L.A. No ja ei tule ju ükski aiahoolik nii, et tal midagi näpus poleks. Vihmad kahuks veel neid pisisibulikke istutada ei lasknud, eks tuleb hetke passida. Kõige suurema üllatuse valmistas aga ammune sõber Guntis, kes oli meile Võhmasse kaasa võtnud ühe oma seemiku. Et meid seal polnud, usaldas ta srlle edasiandmiseks Matile. Aitäh neile kõigile Juttu jätkus kauemaks ja nagu alati sai päev väga ruttu otsa.
Vihmast hakkab küll saama, aga kuivemat ei paista küll kuskilt. Kahjuks, Oma kogemustest võin öelda, et need paduvihmad niisugust kurja ei tee kui põuased suved ja sügised, mil mul hukkusid suured väärtuslikud kollektsioonid. Nüüd on tegemist vaid üksikute kadudega.
Kaasa tuleb tunda põllumehele, kelle tänavuse aasta töö on suuresti luhta läinud ja pooled saagid hukkunud.
Mõnel päeval on hommikul üritanud ka päike end läbi uduloori ilmutada,aga katseks see ongi jäänud. Mägede tagant on juba vihm teel.