Thursday, December 29, 2011

MEHINE KOLMIK

Neist poisslastest on tänaseks küll palju kõiksugusemat infot olnud, aga mul on tunne, et kahe aasta pärast peab ikka päris hoolega pingutama meenutamaks, et mis aasta see ikkagi oli kui detsembris purustati kõik soojarekordid ja üksteisele järgnesid palju pahandust tekitanud tsüklonid ja seepärast tuleb nad ka endale kirja panna.

Jõululaupäeva 24.12 hommik üllatas tugeva jäitesajuga, mis kleepus akendele nii, et paar tundi polnud võimalik näha, mis õues toimus. Keskpäeval aga hakkas paistma päike, t +2,9C, tuulevaikus, lõunapoolsed katused tilkusid, harakapaar askeldas ja kädistas hoolega justkui pesapunumise ajal. Tunne oli täpselt kui märtsi lõpus. Aga trepist kaugemale me minna ei saanud, sest kogu aed, teed ja trepid olid nagu klaasiga kaetud. Õhtul hakkas sadama kerget lund.

25.12 oli samuti päikseline, õue minek veel eluohtlikum kui eelmisel päeval, sest nüüd oli aia vallutanud kiilasjää kaetud kerge lumekihiga. Hommikune tuuletus asendus juba lõunast üksikute tugevamate tuulepuhangutega. Hilisõhtuks jõudis ta siis pärale, see Patrick. Möllas terve öö ja veel järgmisegi päeva 26.12. Mehel jagus jõudu katuste pillutamiseks, puude murdmiseks, autode külili paiskamiseks. Pool maad mattus pimedusse ja mõned kohad on seda veel tänagi. 26.12 sooja meil +8,2C, mis õnneks sulatas jää ja kogu lumekirme. Millal Patrick lahkus ja Quirin saabus, täpselt ei teagi, sest need kaks minnes ja tulles vahet ei pidanud ega tegudelt üksteisest oma jõu ja tempude poolest eriti ei erinenudki. Ma mõtlen, et kui meil lääneküljel poleks neid tihedaid hekke ja puuderindeid, oleksid viimase aja rajud meid juba tükk aega tagasi kogu elamisega Peipsisse lennutanud.

Aga eilne päev 28.12 oli harjumatult vaikne, rajudest räsitud puittaimed said tuulevaikuses hinge tõmmata, sooja +3,6C, päike kuivatas veidi maapinda.

Täna öösel jõudis siia trio viimane- Robert. Tema on käitumiselt küll tunduvalt leebem kui neil eelmistel, aga ta on ka hoopis nutusem. Hommikust peale sajab paduvihma, tuul selline harjumuspäraselt tavaline 7,2 m/s, haruharvad tuuleiilid 15,3m/s, t+3,1C, aga selles niiskuses ja tuules tundub ta hoopis madalam olema.
Meil õnneks püsis kogu selle aja elekter.

Tänavune esimene talvekuu jääb siis meelde sellise pimeda, vihmase, sooja ja tormisena
Maarjamaa detsember on lumega kitsi,
härmaeit kusagil kaugel heegeldab pitsi,
külmapoiss, kes muidu ju ammugi mürgeldab
laante ja niitude linasid tärgeldab
hoopiski tormi eest peitunud:)

HEAD VANA-AASTA LÕPPU!

Friday, December 23, 2011

HÄID PÜHI!

ILUSAT, HELGET JA HELDET PÜHADEAEGA

KÕIGILE LÄHEDASTELE, SÕPRADELE, KODUDELE JA AEDADELE!

Thursday, December 22, 2011

TERE,TALV!

Olen juba kunagi varem öelnud, et mu meelest on aastaajad kalendri selgeks saanud:) Tänane vaatepilt ei luba mingitmoodi kahelda, et päral on talv. Esialgu küll arglikult piiludes, aga temperatuurid püsisid kogu päeva -2C ringis ja ka vinge sügistuul oli kuskile peitu pugenud.

Kahjuks küll ei püsi selline valge päris aasta lõpuni, vahepeal püüab sügis endast jälle märku anda, kuid ega tal pikalt enam asu pole. Kui ka aasta algus veel soojapoolne on, siis jaanuari viimane kolmandik peaks päris krõbedat ilma pakkuma. /nii arvan ainult mina:D/, aga üks mis kindel, et kohe-kohe hakkab päev pikenema, sest ka päike on oma pesast välja pugemas


Tuesday, December 20, 2011

ENNE PÖÖRIPÄEVA

Esimesed kaks sügiskuud olid sel aastal imekaunid. Lubasid nautida mõnusat soojust, valgust ja päikest, ilusat värvilist aeda ning aitasid kaasa kõigi istutatud ja ümberistutatud taimede juurdumisele. Vaid vihmakest oleks võinud rohkem olla, sest vähemalt Lõuna-Eestis langes veekogude veetase pidurdamatult ja ka kaevude seisud oli üsnagi nukrad.

Aga see viimane keeras kõik pea peale. Novembri viimasest dekaadist alates valitsev masendav pimedus on äärmiselt kurnav ja väsitav. Pole ju normaalne, et lõuna paiku soovid inimestele valitsevas hämaruses head õhtut. Temperatuurid on hilissügise tarvis olnud kuni tänaseni korralikes plussides, isegi korralikku öökülma on olnud vaid loetud korrad, kõik veekogud on jäävabad. See võiks isegi nii olla kui taevast ei tuleks pidevalt alla mingit sodi küll padu-, küll uduvihma, sekka lörtsi ja jäitena. Ja sellest justkui veel ei piisaks. Sügistormiga oleme me siinses kliimas ilmselt harjunud, aga et see kestab permanentselt kuu aega, kus üks hull tsüklon ajab vahetpidamata teist taga ning marutuulte kiirus on lakkamatult vaiksema ööpäeva 9 m/s kuni tõelise marupäevani 26 m/s ja keskmiselt on rajuiilide tugevus olnud 15-19 m/s, on küll liiast.
Ilmselt kannatasime meie suvise, eriti aga sügisese kuivuse käes suhteliselt rohkem kui teised piirkonnad. Meil lompe ja päris lirtsuvaid kohti aias pole, ainult katmata istutusala on väga porine.

Me võime ju õhata, et ah kui tore, et on soe ja kui palju värve veel aias on ja et ei pea rookima meetrisügavust lund, aga tõsistel aednikel on hetkel küll peas vaid muremõtted ja õues toimuv kui üks tõsine õudusunenägu.
Ma ei taha endale ette kujutada, mismoodi praegu tunnevad end taimed. See peaks olema midagi niisugust, et sügavalt heas unes sooja teki all magajale kallatakse äkki kaela suur sahmakas jäist vett ja enne kui madrats kuivada jõuab, tuleb järgmine vannitäis veel külmemat ja siis tuleks teda veel igatkanti tuuseldada ja niimoodi väntsutada kuni ei jäägi muud üle kui lõdisedes ärgata.
Ja nii ongi juba päris heas tärkamishoos enamus kevadisi sibullilli ja nende kasvatajaile tunnen ma küll kaasa. Nii mõnegi kikkapuu ja kuslapuu liigid püüavad hakata lehtima, osade puittaimede pungad on paisunud ohtlikult suureks. Paljudel püsikutel, aediiristel näiteks, moodustuvad õiepungade algmed ju juba augustis ja ilmade jahenedes peaks nende areng peatuma. Praeguse soojaga aga arenevad nad ilmselt edasi ja külmade saabudes nad tõenäoliselt hukkuvad, mis tähendab, et järgmisel suvel erilist õitsemist loota pole, hea kui sordid ise suudaksid selles märjas ja külmas mullas alles jääda.

Meist ei olene praegu midagi. Appi Aiale ei saa kuidagi minna, sellele katust peale ei ehita ja mingeid ilma jahutusmasinaid pole ka leiutatud, tuultekeelajaid samuti mitte. Ka muretsemine ei aita, see hakkaks lihtsalt tervisele. On nagu on. Jääb vaid loota, et ehk homme saabuv talv suudab veel midagi päästa ja parandada kui ilmad aegamööda jahenevad, aga kui pakane saabub suure mürtsuga....:( Praegu tundub, et ilmad peaksid veel mõned nädalad kahjuks soojapoolsed püsima. Eks me kevadel näe kui palju on vaja aia ennistamiseks rahakotti tuulutada. Seniks tuleb aga unistada sellest, et järgmise sügise viimane kolmandik on parem kui tänavune ja mõelda sellele, et varsti hakkab päike pesast välja tulema, päevad on peatselt pikemad ja kevad suure sammu meile lähemale astunud.

Sunday, December 18, 2011

PALUN ORHIDEEABI

Kuukingad on mul juba vanad sõbrad ja ma oskan nendega toimetada nii, et nad õitsevad mul mitmeid aastaid. Tavaliselt korjan ma neil ära need jubedad tokid, mulle meeldib rohkem kui nende õievarred lähevad sinna, kuhu nad ise tahavad, aga seda taime ei tahtnud ma praegu õitsemise ajal segada, sest need orgid olid tal surutud potist läbi ja tõenäoliselt teeksin ma talle praegu lihtsalt haiget.
Tean ma ka dendroobiumi ja vandat, aga ilmselt minu oskamatuse tõttu pole nad järgmistel aastatel õitsenud, lihtsalt vegeteerivad mul:(
Veel tunnen ära tsümbiidiumi ja veenuskinga, õnneks nendega mul küll mingeid kogemusi pole:D Aga eile astus meile rõõmsalt naeratades sisse selline tegelane. Olen nüüd pool päeva surfanud, külastanud orhideelehti, blogisid ja foorumeid, aga mida ma ei leia, on ta õige nimi. Pakendil oli väga targasti kirjutatud orhideemix:D, viidatud netiaadress on aga mõeldud hulgiostjaile ja sisenemiseks on vaja sisse logida, mis mul küll mitte mingit moodi ei õnnestunud.
Netist leiab küll väga häid kasvatamise õpetusi, aga kõikjal räägitakse, et need ja need ja veel need vajavad... ja siis, et need ja need ja need vajavad aga hoopis...., Aga nende tarkade tekstide juures fotosid pole:D Tean kindlasti, et nägin sarnaseid TBA orhideenäitusel, aga seal ma lihtsalt imetlesin neid kõiki ega pidanud oluliseks nende nimesid meeles pidada, ei pidanud ma orhideesid ju kunagi kasvatama hakkama:D
Kas võiks ta olla ontsiidium? Ma tõesti ei tea. Õisi on tal palju, need on üsna pisikesed, no mitte rohkem kui 5 cm dm, pikliksüstjad lehed hoopiski mitte säärased vahajad ja läikivad kui kuukingadel, vaid päris õhukesed ja matid. Kas see vahakorra puudumine tähendab, et ta ei vaja niipalju õhuniiskust kui kuuking?

Ja jalamil on tal säärane imelik ümar moodustis, õievars lähtub kuskilt kõrvalt hoopis teisest kohast. Mis otstarve sellel asjandusel on? Kas ta korjab sinna vett ja toitaineid nagu kaktus? Kas see, et ta on krimpsus, viitab kastmisvajadusele? Kas ma pean tal peale õitsemist õievarre maha lõikama või mitte? No kohe mitte midagi ei tea, seega ei oska niikaua kuni ma ei tea, kes ta on, temaga ka ümber käia:( Äkki keegi oskab aidata. Kaarnalill ehk kindlasti ja Sinu tarkusele ma loodangi.

Ma oleksin pealkirjaks äärepealt kirjutanud " Palun orhideenõu". Ju oleks see viidanud sellele kui suures segaduses ma praegu olen ja mõelnud, et vajan mitte nõuannet, vaid anumat:D

Tuesday, December 13, 2011

AITÄH!

Suur aitäh kõigile, kes avalikumalt, kes privaatsemalt, kes mõlematpidi, mulle täna nii palju õnnesoove ja häid sõnu läkitasid. Kuumast kohvist, shokolaadist, lillesülemitest (virtuaalsed on elusatega ju samaväärsed:)), erinevast südamlikust muusikast, karvastest loomakestest, nutikatest ideedest ja muust heast tulvas mu tuppa nii palju soojust, et ma ei pidanud isegi kütma:), aga see-eest telefoni laadisin ma täna kolm korda. Õnneks on muud kanalid paremini vastu pidanud.
Kuigi ma ei taha eelistada üht õnnitlust teisele, pean ma siiski eraldi tänama Hilist, kes kogu oma paketiga oskas minus mingi väga erilise tunde tekitada. Kahju ainult, et ma seda niiviisi endale hamsterdada ei saa nagu see Sul õnnestus:). Thela sinist orhideed vaadates ja kohe teksti mitte lugedes mõtlesin aga, et ossaaa, on ta alles öö otsa vaeva näinud, et võõbata üks lill mulle meelepäraseks:D Aga pole viga, jagatud rõõm on kahekordne rõõm. Ja ausõna, kõik muud värvi lilled, oksad, käbid ja lehed meeldivad mulle ka.
Eks ma püüan ikka nende öeldud sõnade, millest nii mõnedki panid mu kõrvad õhetama, vääriline olla ja ma väga loodan, et suudan ka mõned egoistlikud soovid täita:D
Meil sadas täna lund, ilusat ja valget. Niikaugele kui ma tagasi mäletan, pole mul olnud ühtki pärist musta sünnipäeva. Kui mitte rohkem, siis mingi kirme on seda lumekest ikka olnud.
Et ma nüüd teie kõigi ees väga suureks võlglaseks ei jää, siis igale üks pisike õieke ja ilusat advendiaja jätku!


Sunday, December 11, 2011

AKEN

Kuigi ka täna on tuul veel üsna tugev, on tormipäevad selleks korraks ikkagi läbi. Kuni järgmise korrani, sest kuskilt olevat juba uus tsüklon lähemale hiilimas.:( Lund meil märkimisväärselt ei sadanud, see ollus, mis alla tuli, oli pigem lörts ja jäide. Temperatuurid täna vahemikus +2C kuni +5C sulatasid maapinna koledalt lapiliseks. Tunne on aprilline, selline, kui sulavad viimsed lumeriismed ja kogu aed tundub räpasevõitu. Ma eelistaksin neile tormidele sügavaid lumehangesid, miskipärast teevad need ägedad tuuleiilid mind tigedaks.
Ainukesed kohad, mis ses hallis päevas ilusat on, on akendest avanevad vaated, need on igas suunas isesugused.

Ma olen küll mõelnud, et ülemäära ma endale toalilli ei muretse, piisab paarist suurest ja väga rohelisest ning õitsvad mind eriti ei huvitagi. Ühe tumesinise vanda ma siiski tõin ise ühelt näituselt koju, aga miskipärast vat just tema ei suvatsegi vähemalt sel aastal õitsema minna.
Tänane seis on aga säärane, et mu väga-väga rohelised, on veel suht pisikesed, see-eest õitsevad 2 flamingolille, 11 kuukinga, 1 dendroobium (millega ma ilmselt ei oska midagi peale hakata, sest ühel eelneval aastal oskasin ma ühe imeilusa eksemplari ära tappa), 5 erinevat värvi jõulukaktust ja kõige tipuks ka ratsuritäht:D. Temast kui võimalikust lillest oma kodus ma isegi ei mõelnud, sest ta käitub ta ju pärast õitsemist oma kolletuvate lehtedega täpselt kui tulbid. Aga et ta nüüd oma ilusate õitega olemas on ja et tal vähegi valgem oleks, panin ta ise kõigi oma tõekspidamiste vastaselt aknalauale. Ma ei pea vist ütlema, et kogu selle valiku eest on mõne aasta jooksul hoolitsenud teised inimesed ehk head sõbrad:) Vastu valgust on muidugi kehv pildistada, aga mulle meeldib see, mida ma ta selja taga näen:)

Igas koledas tormis on ka midagi helget. Reedel sain ühelt armsalt päkapikult postikana kaudu suure ja ilusa üllatuse osaliseks. Aitäh!




Wednesday, December 7, 2011

ARMSALE THELALE

ehk
VAPRALE AMBURINEIULE
ehk
ROOSIAIA KUNINGANNALE
üks soe pisike laulujorin kõrgmägedest

Wednesday, November 30, 2011

Monday, November 28, 2011

TORMIST JA VÄRVIST

See. et aiatööd ja - külastused. ühesõnaga hooaeg lõppenud on, ei tähenda muidugi, et üks aiainimene ei käiks oma aias ja taimede juures ja ei teaks, mis seal sünnib.
Ma pole näinud ehtsat polaarööd, aga kogu eelmise nädala oli tunne, et nüüd on ta siis ka meile saabunud nii nagu seda teevad vihmad või tuuled:)
Puittaimed on raagus, külmades tuultes lõdisevad mõned üksikud õied, aga õnneks aed nii hall ja pime kui päevad, siiski pole. Lisaks erivärvilistele okaspuudele annavad aiale jumet juurde ka erinevad oksad ja varred ja neid on meil piisavalt.
Me ei lõika sügisel kunagi maha sahhalini konnatatart, sest kuni lumeni meenutab ta üht suurt hõõguvat lõket, olgu valgus milline tahes. Laupäeva hommikul paistis paar tundi päikest, see oli niiske ja halli nädala kõige suurem üllatus. Loomulikult ei lasknud madalad pilved tal kuigi kaua ilutseda ja üsna pea oli kohal nüüd juba tavaline päevade hämarolek.
Paar aastat on piisavalt pikk aeg, et jõuaks ära unustada, milline on tõeline paduvihm. Pühapäev aitas seda meenutada, mida edasi, seda tihedamaks ja ägedamaks. Selliseid valinguid, kus mõnesse kohta tekivad isegi lombid, oleks vaja olnud augustis või septembris, aga kahjuks sääraseid asju pole võimalik tellida. Praegused külmad vihmad võivad nii mõnelegi taimeperekonnale päris pahasti mõjuda. Ma usun küll, et nii mitmedki sibullillled tunnevad end üpris halvasti, õnneks on aediirised end siianu päris korralikult ülal pidanud.

Üsnagi metsikud tuuleiilid ja korralikud tormid on meil aga hoopiski tavalisemad nähtused kui vihm. Kätte harjunud tegevused- varuks paar kannu vett, taskulambid, küünlad, laetud telefonid. Aga peale selle kui ma mõni aeg tagasi enam vastu ei pidanud ja hääle ikka väga kõvaks ja kurjaks tegin ning seejärel paar kuud igasugu ametnikega kirju vahetasime, mille tulemusena meie külas viimased traadid vahetati kaablite vastu, on meil õnneks elekter päris püsiv nähtus. Peale eilse rajuse tormiõhtu ja eriti -öö, võib ju tänase päevaga, mis sest, et tuul veel üsna tugev on, päris rahul olla. Isegi päike on praeguseks jälle välja tulnud.

Piisapüüdja.

Nüüdsed pikad õhtud ja viimased masendavalt pimedad päevad lubavad aga teha kõike seda, milleks tavaliselt aega ei jätku. Olen arvuti taga veetnud päris palju aega ja leidnud ühtteist, mis võiks ka teistele aiasõpradele huvi pakkuda. Peamine põhjus nende linkide ülesriputamiseks on aga see, et ma pean üsna kiiresti välja otsima mõne usaldusväärse arvutihaigla. Ilmselt tolmupuhastus, aga tõenäoliselt on mu sõbrake osanud endasse korjata ka muud sodi, millele ma nimegi anda ei oska ja ma ei taha kaotada neid lehekülgi, millele ma olen vaid pilgu jõudnud peale visata.

Üks päris hea artiklite, aga ka erinevate galeriide kogu, millest parimad on suur hulk erinevate kujundusideede fotosid. Lauad, prussid, tellised, üsnagi ootamatud taimekooslused jms.

Sellega pole meil tegelikult eriti palju peale hakata, aga nii suurejoonelist parki ja aeda on ikka päris huvitav vaadata. Ja võibolla saab nii mõnigi aed esitatust kasvõi pisikest nõksu kasutada.

Ideid vanade materjalide nutikaks taaskasutamiseks siin .

Jällegi üks kujundusideede varaait, artiklid, fotod, videod.

Tegevust ja põnevaid leidusid igale maitsele pikaks ajaks.

Avastasin ka ühe päris Tartu külje all asuva aiandustalu, kelle olemasolust mul aimugi polnud ja kust ma kevadel kindlasti tahaksin läbi sõita.

Monday, November 14, 2011

PANEME LUKKU

Aeg on selleks korraks pikk aiahooaeg lõpetada. Käes on hilissügis. Eile varahommikul sadas meil -0,9 kraadiga veidi lund, mis jäi lõunani viirgudena maapinnale koos härmatisega. Aed vajub tasapisi talveunne olles enne seadnud kõik valmis uueks ärkamiseks. Nagu kõik muu elav, vajab ka tema puhkust. Teeb ta seda ju vaid kord aastas, küll veidi pikemalt kui meie seda vajame.

Kevad oli nagu alati ilus ja oodatud, kuid sel aastal oli enamikel aiandajail peale ränka talve kahjusid hinnates ja kadusid kokku lugedes põhjust ka ahastamiseks. Aga ega üks õige aednik sellest ei õpi:) Üsna pea tarib ta tühikute täitmiseks asemele uued pirtsaktaimed olles ise õnnelik kui väike laps, kes on ülemiselt riiulilt kätte saanud talle keelatud vidina.

Suvi -pillav ja helde, palju soojust, päikest ja värve, mis endasse talletatutena aitavad üle elada praeguse lühikese päeva. Hulk esmakordselt nähtud uusi sorte, suur kogus uusi taimi, palju armsaid üritusi ja aiasõpru, viimased neist külastasid meid tavatult hilja 22.oktoobril, mõned reisid, uued kogemused ja tähelepanekud.

Päikeseline, pikk, parajalt niiske ja soe sügis aitas ellu äratada ja kosutas kevadel kännuni lõigatud põõsaid, andis elujõudu teistele puittaimedele ja püsikutele, kes suvekuumuses edeneda ei suutnud. Praegused viimased üksikud õied ja küpsed värvilaigud on kui leebe meenutus olnust ja sellest, mis ootamas. Pikk hooaeg laskis teoks teha kavandatu ja isegi veidi rohkem.

Kätte on jõudnud aeg iseendale - kokkuvõteteks, selginemiseks ja settimiseks, õppimiseks olgu siis koolis, raamatu või fotode taga, mõtlemiseks ja unistamiseks. Pirukateks ja pannkookideks, laiskadeks hommikuteks vähemalt puhkepäevadel, homsesse vaatamiseks.

Poolteise kuu pärast hakkab päev jälle pikemaks minema ja päike kõrgemalt käima. Paari kuu pärast tekib aedniku hinge ebamäärane igatsus. Sügelevate sõrmede rahustuseks näpib ta värvilisi seemnepakke ja kaevub uutesse kataloogidesse, uurib ja puurib tundmatute hingeelu ega saa enne rahu kui järjekordsed tellimused teel. Uued külvid ja uued projektid, mõni alustab, mõni jätkab. Uued aia-ja taimereisid, ootused ja ideed.

Uue põneva kevadeni polegi nii väga palju:).

Täna paistab päike, hommikusest +3C on saanud +8C, osa puid-põõsaid on ikka veel lehes.

Friday, November 11, 2011

TEINE LAINE

Et kõik sügisesed ilmavõnked oleksid enam-vähem koos, siis meenutuseks - esimene külmanäpistus käis meie aiast üle 15.10.
Teine märguanne ees ootavast saabus üleeile, kolmapäeva hommikuks. Varahommikul kella 7 paiku oli maa kohati valge, t -0,8C, kuid ere päike taastas endise rohelise olukorra juba keskhommikuks ning kell 10 oli õues +4,6C. Kui päikese loojudes hakkas temperatuur kiiresti langema ja kella 22 paiku olid päral juba miinuskraadid -2,1C.
Eilne, neljapäeva 10.11 hommik oli aga juba kerge eelmäng talvistele vaatepiltidele. Õhutemperatuur -3.8C, absoluutne tuulevaikus ja ere päike panid kogu ümbruse sätendama. Külm oli aeda külastanud erinevalt. Lõuna, põhja-ja idakaar oleksid olnud kui paksus lumes, kuid osaliselt veel lehes puudel härmatis puudus. seevastu hekkidega piiratud läänekülg, kus mul kasvavad mõned suured hellikud, oli vaid kerge ehmatuse üle elanud.

Päike sulatas küll enamuse maapinna härmatisest, kuid õhtuni jäid idaküljele sellist põnevat vaatepilti pakkuvad valged varjud. T keskpäeval +3,4C


Hommikul aknast välja vaadates polnud ümbruskonnas, niikaugele kui silmapiir ulatus, näha ühtki korstent, kust poleks tulnud suitsu, vaatepilt oli üsna hämmastav ja kuidagi eriliselt soe:)Kuid selle asemel, et kenasti sirgelt üles pilvedeni tõusta, püüdsid kõik suitsud puudutada maad või puudelatvu ja nii nad roomasid mööda orgu kui pidevalt oma kuju muutvad lohemaod.


Ka eile õhtul hakkas temperatuur kiiresti langema ja kella 23 paiku oli ta juba - 4,3C. Täiskuu öö oli lummav ja täidetud täiesti ebamaise valguse ja vaikusega, mis peegeldus tagasi härmas maapinnalt, õhk oli täidetud sädelevate üles-alla liikuvate jääkristallidega.

Kella poole kolmeks /jajaa, mul on huvitavad raamatud lugeda/ oli lisandunud veel paar pügalat -4,9C ja ma lootsin, et hommikul öine muinasjutt kordub.

Aga tegu on mingi eriliselt müstilise nähtusega. Tänane päev tervitas meid täiesti rohelise ümbrusega. Külma, halla ja ka päikest eikuskil, sooja kella 8 ajal juba +4,4C. Olnut meenutab veel õhuke jääkirme veekogudel.

Sunday, November 6, 2011

....NÄE, LANGETAVAD LEHTI....

November tõi endaga kaasa lehesaju. Raagus on erinevad vahtrad, pärnad, haavad, pihlakad, tammed. Otse loomulikult ei mõtle ma viimastest neid, kelle omapäraks on kevadine lehtest loobumine. Mõned päevaga on kullasära pakkunud kased muutud peenemustrilisteks idamaisteks sulejoonistusteks. vaid arukase vorm `Fastigiata` keeldub jonnakalt lahtiriietumisest. Ilmselt teab ta, et ta kaunis sihvakas vorm ei paista suvel üldise roheluse taustal üldse välja.



Pajudega on nii ja naa. Osa raagus, osa lehes. Veel sätendab hõbedaselt hõbepaju (Salix alba) `Sericea`, kulda jätkub piisavalt hõbepajul `Gold` ja leinaremmelgal (Salix x sepulclaris). Lehes on ka pöögid, robiiniad, pisike äädikapuu. Sügislilled jätkavad õitsemist, kuid nemad siiski aias tooni ei anna



pilk liigub ikka kõrgemale. Korea kukerpuu (Berberis koreana) on ilusate nõtkete rippuvate okste, kuid ülipikkade asteldega suhteliselt tige põõsas. Ka hulk teisi kukerpuu liike ja vorme on endiselt värvis. Ülejäänud muud põõsaste liigid/sordid on lehtedest lagedad.


Kui suur hooaeg läbi hakkas saama, mõtlesin, et ah! pikk sügis ja nüüd võtame käest kinni ja jalutame ja vaatame, mis ümberringi sünnib ja õhkame ja imetleme....:) Aga võta näpust, mõnega on nii, et kui kevadel saab selle vedru üles keeratud, siis ei raatsi teda sügisel kuidagi maha käiata. Ja nii sai üks koht endale paari päevaga põranda. Ikka nii, et paks liivapadi alla ja nõndamoodi edasi. Eile sai sel aastal viimane muruseeme mulda. Mööbel pole pildistamise ajal paigas, ta ootab varju alla viimist.

No minu pärast polekski see nii vajalik olnud, mulle meeldis ta niisamagi. See on üks mu lemmikkohtadest kuhu saab peitu pugeda. Vahel päikese, vahel tuulte, mõnikord iseenda eest:) Ja kõiki taimetöid armastan ma just seal teha. Aga tuli välja, et just minu pärast see tehtigi. Varakevadel kui kogu lumigi polnud sulanud, läksin sinna istuma ja pingi tagumised jalad vajusid üleni pehmesse pinnasesse. Ega ma seal ise püsti saanud enam küll:D No ja ehitusmaterjalide jäägid oli ka vaja ära kasutada.

Kuidagi märkamatult sai alguse ka järgmise aasta projekt, väravatagune liivahunnik vähenes märgatavalt.

Tänane ilm on tõeliselt sügisene, t on küll 9, 7, kuid kõle tuul, mis tahab vägisi tormiks kiskuda, ei luba seda hästi uskuda.

Nägime lendamas kolme luikedeparve, peaks justkui hakkama jahedamaks minema. Novembri algus laseb küll oletada, et ka järgmise kuu algus peaks veel suhteliselt soe olema ja tõelist lund ei peaks veel umbes kuu tulema, väikesed ehmatused on muidugi lubatud. Ju lumi viibib ka seepärast, et mõni on end varustanud eelolevateks lahinguteks rasketehnikaga, meie valmisolek nr..., kohe ei teagi, milline see õige peaks olema, piirdub õhuluuaga:) Lehti oli temaga küll õuest väga kerge kokku tuulutada. Parki ja aiast kaugemal jätame lehed nii nagu nad on. Maa peab selle tagasi saama, mis ta taimehüvanguks jaganud on.



Ma pean oma lobisemist oluliselt piirama, avastasin, et käesolev on mul 500. postitus:( ):

Wednesday, November 2, 2011

ÕNNETU ARMASTUS:)

Ma armastan leedreid, kohe väga. Aga kahjuks pole see tunne vastastikune. See on üks kummaline värk, tavaliselt on nii, et kõik mu ihaldusobjektid on leppinud isegi sellega kui nad polegi saanud endale seda kõige õigemat elupaika. Aga leedrid kirtsutavad iga asja peale vaid nina. Teoorias ma ju tean, kus ja kuidas neil kõige parem oleks, aga ei, panevad kuskile putku ja järgmiseks aastaks on nad kadunud. Küll olen ma neile pakkunud poolvarju, varju ja päikest, ei mitte miski ei sobi. Valinud erinevaid muldasid- liivsavi, saviliiva, viljakat musta- nad ainult vilistavad sellele. Otsinud neile nii veesooni kui nn paremaid kohti, ka ei kõlba.
Ja nii ma polegi endale suutnud kasvatada säärast ilusate lehtedega valgeõielist iludust nagu ta mõnes aias kasvab. Miks küll? Tänavu on siiski tekkinud mingi väike lootus, et lõpuks ometi sirutavad nad mulle käe. Üle talve jäi pidama musta leedri sort `Pulverulenta` ja üks hea sõbra kingitud praegusel hetkel veel nimetu liik/sort, sest ma ei suuda leida oma märkmetest tema kohta mingit teavet, aga ma saan ta siiski tuvastada.
Kõige kauem on mu aias olnud üks hoopis isemoodi põõsas, must leeder (Sambucus nigra) `Pyramidalis`. Kui ta mulle ulatati, oli ta paari cm pikkune just juurdunud taimehakatis, kes sügiseks kasvas vast 10cm pikkuseks. Kuigi teda soovitati talveks katta, ei teinud ma seda mitte, sest ta oli nii madal, et meie aias oleks tal ka kõige lumevaesemal talvel ikka valge tekk peal olnud ja kasvukoht meie aia kõige soojem ja kaitstum.
Kevadel polnud tast üpris kaua mingit märki ja ma jõudsin juba arvama hakata, et läheb nii nagu alati. Õnneks jätkub mul kannatust mitte sorkima hakata ja juuni algul tekkis talle üks lehepundar:) Ega ta sügiseks eriti palju kasvanud, lisas ehk 5 cm ja kogu lugu.
Ka eelmisel sügisel ma ei katnud teda ja õigesti tegin, ta oleks mõlemal aastal katte alla lihtsalt ära haudunud ja üleüldse on ta lihtsalt kohustatud endale tekitama külmageeni, et kunagi tulevikus juba kõrge põõsana vastu pidada. Nii on meil aastakümneteid aias nii mõnedki puud-põõsad, kes meil sugugi kasvama ei peaks. Oluline nende hellikute puhul on vaid see, et neid ei istutataks külmade, piitsutavate tuulte kätte.
Ka sel kevadel mõtles ta mõnd aega, kas jääda või minna, siis aga hakkas end aeglaselt välja sirutama ja kasvas 65cm kõrguseks. Praegu on tal veel lehed küljes ja esialgu ma ei tee temaga midagi. Arvan, et taimed on nii targad ise küll, et teada, mis neile kõige kasulikum on. Aga vaatamas ja vestlemas käin ma selle isevärki pulkpõõsaga küll iga päev. Ehk õnnestub ta siiski mul puittaimeks, mitte püsikuks kasvatada ja äkki leian ma lõpuks siiski ka kauaigatsetud vastuarmastuse:)



Wednesday, October 26, 2011

IMELINE OKTOOBER

Mitte ma aru ei saa, miks pole imelisest oktoobrist loodud ühtki laulu kui kogu aed ja ümbrus on üks suur soe kuldne kallistus. Kui sellesse lisada veel veidi soliidsemat tüsedamat-toekamat rohelist ja tasakaalukat halli, võiks ju ometi midagi ilusat ümisemiseks luua. Ja kuigi on teada, et need täis-ja pooltoonid on vaid puittaimede sügisese elutegevuse keemilised protsessid, on kõik nii ilus, et lennata tahes säärased argised tarkused ei meenugi. Ma mõtlen, et igas aias, mis vähegi mahutab, võiks endale koha leida mõned lehised. Pole neile eriti vastast ei varakevadel ega sügisel.





Hoopis kirglisemaid sügisvärve pakuvad lisaks paljudele puittaimedele suvel nii tumerohelised kukerpuud

Palju nähtud ja näidatud silmipimestavalt ere `Green Carpet`



Hõõguv `Smaragd`



ja oivalise lehemustriga `Golden Ring`



Suvikutele ei teinud see üks külmaöö või- hommik midagi. Õitsevad säravad saialilled ja käokuld muutub aina lopsakamaks ja ilusamaks.


See veigela oleks justkui eile lehtinud


Kiviktaimlas valitseb veel täielik suvi. Hunnitu punanupp (Sanguisorba magnifica) lõpetab tavaliselt ikka augusti keskpaigas.



See, et õitsevad paljud erinevad astrid ja kukeharjad on aastaajale kohane. Aga.... ka kevad murrab täie rinnaga sisse:) Oktoobri lõpus on puhkenud metsülane (Anemone sylvestris)



ja aprillikuine lõokannus.


Ööd ja hommikud on olnud soojad, alla +5C pole ei õhu, ei maapinna temperatuurid langenud. Eile ja täna ulatusid päevased näidud vilus veidi üle +15C. Jajaa, meil on nüüd jälle korralik termomeeter:). No mis ime, et oktoobris kevad kordub, eile nägin kalpsamas paari konna ja suured sääseparved naudivad päikest, vihmaussid on ka veel päris pinna lähedal. Ma pole päris kindel, mida teeb järgmise kuu keskpaik, eks ikka veidike külma, aga tänane poolde päeva ulatuv udu ja kaste tõotavad küll, et novembri lõpp peaks veel pehme, kui mitte päris soe olema.

Oktoober on laisk kuu ega lase tormata. See on aasta üks nauditavamaid aegu, mida ei tohiks lihtsalt ringi joostes tähelepanuta jätta. Kõik need valguse- ja värvi- ja varjumängud lihtsalt sunnivad end pikalt vaatama.

Paari päeva eest postkastist võetud "Kodukirja" kaanel suurelt ilutsenud "november" aga teatas hämmastava selguse ja üllatusega, et vaatamata suve-ja kevadlilledele on aasta lõpp varsti-varsti kohal. Uskumatu lugu!


Tuesday, October 18, 2011

ISEHAKANUD LILLEKASVATAJALE!

KÕIK KREEMID JA TORDID JA MAGUSAD MOOSID,
KÕIK ILUSAD SOOVID JA ROOSAD ROOSID,
TÄNA SULLE TAHAKSIN TUUA,
ET SINUGA KOOS KLAASIKEST SHAMPUST SAAKS JUUA!

ÕNNE!



Saturday, October 15, 2011

ESIMENE ÖÖKÜLM

Ja päris korralik. Maa oli valge üleni, mitte triibuti nagu see on olnud eelmistel aastatel ja valged olid ka kõik katused. Öine kuu valgustas tuba rohkem kui seda suutis sombuse päeva päike. Väikejärvede jääkate on umbes 5 cm paksune, suurel polnud kirmetki. Kas andsid sooja teda ümbritsevad suured kivid või säästis teda kerge lainetus, ei tea. Kõige madalamast temperatuurist aimu pole, sest pole me enam leidnud sellist termomeetrit, mis fikseeriks max ja min näidu, seega ei kõlba olemasolev mitte kuskile.
Praeguseks on hall päikeses sulanud, aga hetketemperatuur on veel ikkagi -1C, tuult peaaegu pole.
Eilsed arvukad haneparved lendasid väga madalalt. Üleeilne kõle tuul ja rahe üritasid ilmselgelt puud alasti saada, aga lehed on okste küljes veel kõvasti kinni ja maastiku üldpilt pole mitte üks raas muutunud, ümbrus on endiselt värvideküllane.

Tuesday, October 11, 2011

HETK ENNE VIHMA

Hommikud on meil rohkem kui nädala sombused. Näib nagu tahaks madal tinahall taevas katsuda maad, aga ta ei saa seda mitte, sest sinna on laskunud päike. Täpselt selline tunne tekib nähes kogu seda kuldset ümbrust. Umbes keskhommikuks on see õige päike peletanud pilved ja paneb ümbruse särama kuni loojumiseni. Mina ei tea, kelle kohta need ilmateated, mis lubavad vihma ja tormi ja üleüldse mingit koledust, käivad, meie elaksime siiani nagu hoopis teises maailmas.


Täna hommikul võtsin nõuks pildistada viimaseid õisi, kaua ma ikka neidsamu ühesuguseid vaateid jäädvustan. Äkki sain selgest päikselisest taevast kaela sahmaka külma vett. Nii siis sajab:) 10 minutit vihma, 15 minutit vahet. Nüüd sätendavad kerges tuules liikuvad veepiiskades lehed eriti silmipimestalt. Must taevas vaheldub ereda päikesega. Seda valguse vaheldust ja liikumist võiksin ma lõpmatuseni vaadata, teha niikuinii midagi ei viitsi. Pole see väsimus, vaid sulaselge laiskus. Aga ümbrus on nii ilus, et seda lihtsalt peab nautima.
Meil jagub puittaimedele kõiksugusemaid värve, kukerpuud on punased, purpursed ja violetsed, kaselehise enela `Thor` ja jaapani enela `Macrophylla`põõsad on eriti õhtuvalguses nagu väikesed hõõguvoranzhid lõkked, üksikud vahtrad (meie maa lihtsalt pole nende kasvatamiseks eriti sobilik) näitavad samuti erinevaid punaseid toone. Punastes sügisehetes puid, rääkimata neist, kes sünnivadki värvilistena, on teisigi, päriselt edvistamiseks peavad nad vaid veidi kasvama. Kõige eredamalt piilub praegu rohelise vahelt kännasmustika põõsas (Vaccinium corymbosum)



Kahjuks ei jõudnud ma kõigi õiteni. Raitaster (Boltonia decurrens) on mu meelest üks võluvamaid hiliseid õitsejaid. Ta suvine puhmik on väga konkreetse ümara kujuga, eemalt vaadatuna meenutab ta hoopis mingi okaspuu vormipuud, õitsema hakates aga vajub veidi laiali. Päris täpset eestikeelset vastet tal pole, ju see liik pole meil eriti levinud.



Veel õitsevad üksikud floksid. Alustasid nad enneolematult vara, aga lõpetada ka ei raatsi. `Picasso`


Ka sinisest pole praegu aias puudus, aga selle nägemiseks tuleb veidi kummardada, sest emajuured on madalad taimed. Hoopis kummastav on aga praegu vaadata üle aia kõrguvat helesinist kukekannust. Paljud taimed, kes olid juba tükk aega tagasi maha lõigatud, on kasvatanud uued pealsed ja tikuvad õiepungi tegema. Ka paljudel puittaimedel pole kavatsust kasvu lõpetada.



Öökülma oleks kohe hädasti vaja. Taimed peavad mõistma, et aeg on end uinakule seada. Praeguste ilmadega, kus isegi öised temperatuurid pole langenud alla +10C, on nad ilmses segaduses.


Täna meenus mulle 2000 aasta sügis. Ka siis saabus esimene öökülm alles oktoobri lõpus, seejärel läks uuesti soojaks. Elamise korrastamisel leidsin ma ühe kotikese tulbisibulaid, need panin ma maha 5. detsembril ja samal päeval rohisin kogu aia. Lumi tuli sulale maale kuu keskel ja kogu talv oli pehme, lund oli umbes pool meetrit. Vaatama soojadele ilmadele oli taimede talvitumine kehvapoolne. Paljud padjandid ja sukulendid kannatasid üsna korralikult, mõnes aias olid ka kaod väga suured.
Eks paistab, mida tänavusel sügisel veel pakkuda on.


Thursday, October 6, 2011

KÖÖGIKATALE!

Et aasta Sul päikest
ja õnne tooks,
hulgaliselt sõpru, kes raskustes
tuge looks!Kõige ilusamad lilled,
kõige siiramad soovid,
kõige soojemad kallid
mägede maalt!

Tuesday, October 4, 2011

MAGUS ESMASPÄEV

Kuiv, soe ja päikeseline nädal laskis aia enamvähem korda teha. Viimnegi umbrohulible on kõikjalt kadunud, õitsenud õievarred ja enamus vananevad puhmikud lõigutud ja põletatud. Aed on muutunud üsna hõredaks, aga mitte igavaks ega nukraks.
Üpris kõrgeks kasvanud rohi järjekordselt niidetud ja heki see külg, kuhu vahepeal hostade säästmiseks ei pääsenud, pöetud. Õhtuhämarus sundis tuppa.
Tulbid, nii palju või nii vähe kui meil neid ka pole, leidsid samuti oma koha. Kuigi me andsime neist suure osa ära, tuli neid ka juurde. Sibullilledega on minul alati probleeme, kevadel on nad muidugi hädavajalikud, aga, et nende lehed mitu kuud aeda risustavad, pole päris minu jaoks. Võib neid ju peita kõrgekasvuliste püsikute vahele, aga siis tuleb jälle hoolega valida, kes kellega sobib. Suvikuid ma püsikute vahel ei armasta. Nii, et häda nende tulpidega mul.
Aga jah, kuigi igal sügisel saab aed nii puhtaks ja korda, et pane või mitmekümnele näitusele korraga, ei mahu minu pähe, kes pagan tekitab lume alla sealt kevadel väljasulavaid lugematuid rämpsuhunnikuid. Ega siis see mahalõikumine pole ju selleks aastaks veel lõpetatud, enne talvitumisele jäämist tuleb aed veel mitu korda üle käia. Eile jõudsin esmaste hooaja kokkuvõteteni.
Aastast üldiselt: ilm ja temperatuurid olid üsna heitlikud. Kevadised kuumalained vaheldusid väga jahedate, isegi külmade perioodidega. Suvised põuad ei kestnud siiski nii pikalt kui eelmisel aastal, vaid vaheldusid mõne jahedama päevaga. Vett tuli parasjagu niipalju, et taimed, eriti uustulnukad hinges hoida, nende areng ja paljunemine aga algas alles augustis. Talvekahjud viisid nii mõnedki kadakad, lehtpõõsad ja teised okkalised taastusid siiski kenasti. Õitsemine oli pillav, aga jäi suhteliselt lühikeseks. Kevadised ilmatrikid sundisid korraga puhkema nii varased kui hilised perekonnad, viimaste liigid ja sordid. Taimedele oli see siiski keskmiselt kevapoolne aasta, suhteliselt palju esines igasugu haigusi ja ka kahjureid olid tavapärasest rohkem.
Aasta tegu: poolhävinud aia taastamise lõpetamine.
Aasta üritus: mõlemad Võhmad ja aalujate kokkutulek.
Aasta taim: pole võimalik määratleda, nii, et teised ei solvuks
Aasta leid: Taga talu. Perenaine, taimekollektsioonid, blogi.
Aasta uustulnuk: eilne vihmane päev laskis lõplikult korrastada taimenimekirjad. Uute number on suur, nii pikalt aiaga tegelenu jaoks pole 287 nimetust peaaegu mitte au-, vaid pigem häbiasi. Minu jaoks on numbrist hoopis olulisem selle taga peituv sisu ja mul on muidugi hea meel, et need perekonnad, mida kollektsioneerin, on täienenud uute liikide ja iga uue sordirühma esindajatega. Taimi endid on muidugi rohkem, sest neid, keda kasutan aiale välimuse andmiseks, muretsen grupikaupa. Lisandunu on leidnud endale ka koha, pottides on vaid 5 pisikest kosumist vajavat puud.
Aasta ämber: ilmselt sellesama `Golden Tuffeti` lugu, kellest ma äärepealt ilma oleksin jäänud.
Kokkuvõtteks: oli hooaeg kõigele vaatamata ilus, töine, sisukas, huvitav, taime-ja rahvarohke. Kahjuks ei realiseerunud plaan külastada Viljandi- ja Läänemaad ning põhjas asuvaid aedu. Öeldakse, et kes tahab, leiab võimaluse, kes mitte, vabanduse. No ma ei tea, tahtmine oli, võimalused oleksid ka olnud, vabandusi ei otsi, kuigi neid on ka piisavalt:)
Vihma oleks hädasti ja palju juurde vaja. Üleeile kuulsin, et umbes 30 km raadiuses on enamus kaevusid tühjad.

Eilse lõpetuseks keetsin suure potitäie maasikamoosi. Ole sa nii edumeelne ja kaasaegne vanaema kui tahes, võid sa ju netis surfata, kasutada MSN-i, Skype´i ja FB-i, blogistada, võtta osa igasugusematest üritustest, ringi rännata, tegeleda külaliste ja mõttekaaslastega, lugeda arutult ja aega raisates seda, mida varem pole jõudnud, kirja panna igasugu rumalaid ja tarku lauseid siia ja mujale, lastelastele pead sa pannkoogile ikka moosi panema:). Olgu see nii mittetervislik kui tahes, on see soov neile ilmselt geenidega kaasa antud.

Sunday, October 2, 2011

VARASÜGIS

Käes on oktoober, aga aed pakatab veel elurõõmust. Rohkesse värskesse rohelusse, iseendasse ja üksteisesse sulandunud küpsed erinevad värvitoonid paitavad silma ja hinge. Ma võin ju tüütuks muutuda, aga ma tõesti armastan, imetlen ja naudin praegust aega. Värv enam ei ründa, ta on pigem pisut äraolevalt endassevaatav, sügisene päikese embus on hellitav ja lohutav, kurdistav häältemelu on asendunud õrnade sosinatega. Pilved ja lõhnad, veel soojad ja vaiksed hommikud.... Ka pisike vihmasagar vaheldumisi särava päikesepaistega on asjakohane ja kosutav.
Oh, kui ma vaid oskaksin kirjeldada tänase aia meeleolu, olemist ja olemust, peaksin ma olema lüürik või vähemalt kirjanik. Aga ma pole seda ja kui oleksin, siis poleks see enam mina.
Et aga kogu seda ilu ja hingestatust jäädvustada, peaksin ma hakkama harjutama katustel kõndimist, korraga ei mahu miski pildile.
Rajatud aiaosad on täidlasemaks muutunud. Siin algselt koha leidnud kõrteudemed on kaaslasteks saanud mändide kääbuskasvulised sordid, kes ehk juba järgmisel aastal võivad nõjatuda erksavärvilistele kukeharjapatjadele kuni neist moodustub toon-toonis vaip. Kahju ainult, et aretamata on veel sügavsiniste õitega kukeharjasordid. Väike roheline on võimeline elustama üpris massiivseid kivimürakaid. Keel-raunjalg ehk põdrakeel (Asplenium scolopendrium syn. Phyllitis scolopendrium)

Eelmisel aastal renoveeritud ja suure perspektiivitundega rajatud hajaistutuspeenar on muutunud hämmastava kiirusega tiheasustusalaks. Erinevaid õisi on siin veel piisavalt, kuid põhielamuse annavad hoopis lillepuhmikute ja -padjandite värvunud lehed.



Kämmalrohu tänavust maist eksistentsi lõpetamas lehed lähemalt (Syneilesis x hybrida)



Helmikpööris `Prince` näitab alles päikese eest peitupugenuna end õigete värvitoonidega.

Erinevaid õisi nii põõsastel kui püsikuil jagub veel küllaga, ega neid jõuagi loetleda. Aga kätte on jõudnud ka kõrgemakasvuliste kukeharjade aeg. Nende sordid ja liigid erinevad nii lehtede kui õite värvustelt.
Valgel on erineval ajal täita erinev roll. Sügiseses aias on tal eriliselt puhas ja puhastav toime.
Roosakas kukehari (Sedum alboroseum syn. Hylotelephium erythrostictum syn. Sedum erytrhrostictum) võlub nii kirjude lehtede kui õrnroosade õitega, mis vananedes muutuvad valgeks



tema naabriks saanud sordi peaaegu puhasvalgeid lehti muudavad atraktiivsemaks vaid üksikud sinakasrohelised triibud ja erinevalt kaaslasest on ta õied sündimisest peale lumivalged. Kontrollimisel selgus kahjuks, et olin saanud selle sordi vale nimega ja praegu ma ei teagi, kellega täpselt tegu on:(


Esimestena langetavad meie aias lehti pihlakad ja ungari sirelid. Koehne pihlakas (Sorbus koehneana) on muutunud pärlipuuks.


Kõik teised lursslilled (on vast lillele alles nimi antud!) on ammugi õitsenud, vaid lihtlursslille (Cimicifuga simplex syn. Acteae simplex)`Brunette` pilvede poole siuglevad õievarred on osanud enda imetlemise hilisemaks seada.


Puhasvalge hiigelpüsiku sahhalini konnatatra (Fallopia sachalinensis) õiekaskaad paneb ise särades särama ka kogu ümbruse



Sügis lihtsalt on ilus, väga!