MAGUS ESMASPÄEV

Kuiv, soe ja päikeseline nädal laskis aia enamvähem korda teha. Viimnegi umbrohulible on kõikjalt kadunud, õitsenud õievarred ja enamus vananevad puhmikud lõigutud ja põletatud. Aed on muutunud üsna hõredaks, aga mitte igavaks ega nukraks.
Üpris kõrgeks kasvanud rohi järjekordselt niidetud ja heki see külg, kuhu vahepeal hostade säästmiseks ei pääsenud, pöetud. Õhtuhämarus sundis tuppa.
Tulbid, nii palju või nii vähe kui meil neid ka pole, leidsid samuti oma koha. Kuigi me andsime neist suure osa ära, tuli neid ka juurde. Sibullilledega on minul alati probleeme, kevadel on nad muidugi hädavajalikud, aga, et nende lehed mitu kuud aeda risustavad, pole päris minu jaoks. Võib neid ju peita kõrgekasvuliste püsikute vahele, aga siis tuleb jälle hoolega valida, kes kellega sobib. Suvikuid ma püsikute vahel ei armasta. Nii, et häda nende tulpidega mul.
Aga jah, kuigi igal sügisel saab aed nii puhtaks ja korda, et pane või mitmekümnele näitusele korraga, ei mahu minu pähe, kes pagan tekitab lume alla sealt kevadel väljasulavaid lugematuid rämpsuhunnikuid. Ega siis see mahalõikumine pole ju selleks aastaks veel lõpetatud, enne talvitumisele jäämist tuleb aed veel mitu korda üle käia. Eile jõudsin esmaste hooaja kokkuvõteteni.
Aastast üldiselt: ilm ja temperatuurid olid üsna heitlikud. Kevadised kuumalained vaheldusid väga jahedate, isegi külmade perioodidega. Suvised põuad ei kestnud siiski nii pikalt kui eelmisel aastal, vaid vaheldusid mõne jahedama päevaga. Vett tuli parasjagu niipalju, et taimed, eriti uustulnukad hinges hoida, nende areng ja paljunemine aga algas alles augustis. Talvekahjud viisid nii mõnedki kadakad, lehtpõõsad ja teised okkalised taastusid siiski kenasti. Õitsemine oli pillav, aga jäi suhteliselt lühikeseks. Kevadised ilmatrikid sundisid korraga puhkema nii varased kui hilised perekonnad, viimaste liigid ja sordid. Taimedele oli see siiski keskmiselt kevapoolne aasta, suhteliselt palju esines igasugu haigusi ja ka kahjureid olid tavapärasest rohkem.
Aasta tegu: poolhävinud aia taastamise lõpetamine.
Aasta üritus: mõlemad Võhmad ja aalujate kokkutulek.
Aasta taim: pole võimalik määratleda, nii, et teised ei solvuks
Aasta leid: Taga talu. Perenaine, taimekollektsioonid, blogi.
Aasta uustulnuk: eilne vihmane päev laskis lõplikult korrastada taimenimekirjad. Uute number on suur, nii pikalt aiaga tegelenu jaoks pole 287 nimetust peaaegu mitte au-, vaid pigem häbiasi. Minu jaoks on numbrist hoopis olulisem selle taga peituv sisu ja mul on muidugi hea meel, et need perekonnad, mida kollektsioneerin, on täienenud uute liikide ja iga uue sordirühma esindajatega. Taimi endid on muidugi rohkem, sest neid, keda kasutan aiale välimuse andmiseks, muretsen grupikaupa. Lisandunu on leidnud endale ka koha, pottides on vaid 5 pisikest kosumist vajavat puud.
Aasta ämber: ilmselt sellesama `Golden Tuffeti` lugu, kellest ma äärepealt ilma oleksin jäänud.
Kokkuvõtteks: oli hooaeg kõigele vaatamata ilus, töine, sisukas, huvitav, taime-ja rahvarohke. Kahjuks ei realiseerunud plaan külastada Viljandi- ja Läänemaad ning põhjas asuvaid aedu. Öeldakse, et kes tahab, leiab võimaluse, kes mitte, vabanduse. No ma ei tea, tahtmine oli, võimalused oleksid ka olnud, vabandusi ei otsi, kuigi neid on ka piisavalt:)
Vihma oleks hädasti ja palju juurde vaja. Üleeile kuulsin, et umbes 30 km raadiuses on enamus kaevusid tühjad.

Eilse lõpetuseks keetsin suure potitäie maasikamoosi. Ole sa nii edumeelne ja kaasaegne vanaema kui tahes, võid sa ju netis surfata, kasutada MSN-i, Skype´i ja FB-i, blogistada, võtta osa igasugusematest üritustest, ringi rännata, tegeleda külaliste ja mõttekaaslastega, lugeda arutult ja aega raisates seda, mida varem pole jõudnud, kirja panna igasugu rumalaid ja tarku lauseid siia ja mujale, lastelastele pead sa pannkoogile ikka moosi panema:). Olgu see nii mittetervislik kui tahes, on see soov neile ilmselt geenidega kaasa antud.