Saturday, April 30, 2016

KUI RAAM ON ILUS

tundub mõnikord selline ka sisu olevat.
 Aprilli esimene pool oli ju päris ilus ja normaalse näoga. Ilmad olid päikselised, kraadiklaas püsis kenasti plusspoolel, mõnel päeval isegi ehmatavalt kõrgel kuu alguse kohta, aga tõmbus kohe kiiresti normaalsesse asendisse tagasi.
 Eilne ning tänane kevadilm püüdsid ilmselt unustama panna, mis alates 14. kuupäevast tegelikult toimus. Selliseid vihmavalinguid, sagedast lumelörtsi, rahet ja lumesadu ei mäleta küll mitu aastat aprillis olnud olevat. Seda küll, et talv polegi veel taganenud, on ikka olnud, aga, et aprill nii pime, pilves ja sombune on, pole päris tavaline. Nüüd peab küll taevast tänama, et aprilli alguses vaid kaks väga sooja päeva oli. Kui puude pungad oleksid siis puhkenud, oleks see ilmselt nii mõnelegi halvasti lõppenud.
Vaatamata mitu nädalat kestnud kehvadele ilmadele elas aed ikka oma elu. Pisikesed sibullilled on suures osas ära õitsenud, mõned varakevadised püsikud meie aias samuti.
Puittaimede ärkamiseaeg on kätte jõudmas. Forsüütiad õitsevad, mage sõstar `Smidt` on lehes. puude pungad hakkavad tasapisi avanema. Metsal on kerge rohekas jume. Aga aeglaselt käib see lehtimine tänavu, palju põõsaid seisab aias rivis veel pruunide luudadena. Kui poleks rohelist heinamaad ja okaspuid, oleks pilt üsnagi troostitu.
Kõige uhkemini alustavad okkalistest alati lehised




  Musta kuuse kuldne vorm naudib vihma ja on oma mitmevärviliste okastega igal ajal imeilus puu. Üsna pea hakkab pronksist saama kuld. Aga kuuskede ja mändide aeg on alles ees.


Lehtpuud niiviisi veel ei uhkelda, aga ka nende pungad on vaatamist väärt. Hariliku hobukastani tüse, tüüakas matt pung


ja korea papli sihvakas ja läikiv pung erinevad üksteisest kui öö ja päev. Ilusad on ometi ju mõlemad.

Ungari sireli sädelev, rammus pung
Enamik siiski ootab veel, ju pole see õige aeg käes.
Ometi on üks puuke päris lehes. Aga kui igihaljas rattapuu oleks neist ilma, oleksime ilma ka kogu puust. Möödunu oli ta neljas talv ja nüüd on tekkinud kerge lootus, et ehk jääb ta pidama.
Liivpaju `Gray Carpet` armsad tibud


Õitsemisel on väike vahe sees, püsikud püsivad nupus ega kavatsegi end lähipäevil ilmselt näitama hakata. Sibullilledest õitsevad hetkel ainsana kobarhüatsindid


Jätkavad kevadmagunad


Võsaülastest veel enamik sorte ootab samuti, aga lõokannused hakkavad lõpetama.
Veel mõned seemikud
roosaka jumega valge trotsib vihma


tekkinuist kõige tumedam

Püsikuist jätkavad lumeroosid, karukellad ja sinililled. Osa sõnajalgu, hostad ja veel mõned pikalt magajad aga ei kavatsegi veel maa peale tulla.
Alustas minu kevadine lemmik, õrn ja puhas kaheldav džefersoonia. Ilus on ta õitsemise ajal ja ilus, kui kasvatab välja oma lehed.

Niisugused need kevadised postitused on. Jupike siit, teine sealt, aga mis teha, kui aeg on säärane. Kes siis jõuab ära oodata kuni perekonnas kõik puhkenud või õitsenud on ja nad siis ritta laduda. Selleks on talvekuudel piisavalt aega. Kui aastaaeg on kaootiline, kajastub see ka päevikus.
Ju jätkab homme algav mai aprilli jälgedes ja neid üksikuid puhkejaid tuleb iga päev otsimas käia. Või ehk toimub mingil päeval üks korralik plahvatus? :)

Tuesday, April 26, 2016

NII PIDIGI SEE MINEMA

Kella viie ajal ärgates ei saanud ma hästi aru, mis toimub. Unise peaga mõtlesin, et kas on täiskuu aeg ja miks ta nii madalal on, et akna taga nii valge on. Siis katsusin, kas mul ikka prillid on ees :D
Kui ma paar nädalat tagasi nõu küsinud sõbrale ütlesin, et vara on taimi kasvuhoonesse viia, sest tuleb veel külma ja lundki, ei osanud ma ju täpset päeva öelda, aga, et kuu lõpp igasugu imelikku jama pakub, selles olin ma täiesti kindel. Ega selles midagi ebatavalist pole, on ju olnud aastaid, kus aprilli lõpus pole veel kogu talvegi lumi sulanud. Aprill on ikka ja alati tembutanud, kord üht-, kord teistpidi.
Tänane hommik kuni keskpäevani. Pildid on tehtud läbi pesemata akende, ei hakanud ma paljajalu lumme tükkima. Osa väiksemaid puid oli raske lume all korralikult maha vajunud


Ja see tihe udu, mis aina lähenes ja lähenes tekitas tõelise varjuteatri mulje

Udurõngas on maja täiesti sisse piiranud, nähtavust segas alates kella ühest umbes tunni paralleelselt maaga tuiskav vihm.
Nii nagu see ilm hakkas sügisest peale veiderdama, nii jätkab ta ilmselt mai lõpuni. Küll mul on hea meel, et ma tomatite külvi lükkasin tavalisest kuu aega hilisemaks. Sel ajal on nad mul kippunud õitsema ja nad on ikka aprilli lõpus tulnud kasvukasse viia. Ja mis nad seal oleksid siis nüüd peale hakanud? Ma alles pikeerisin neid ja ehk ei pea nad tänavu külmi öid üle elama.
Eile oli samuti sombune ja väiksemate sajuhoogudega ilm, aga ometi puhkesid mõned uued õied.


Eelmisel aastal noorendasime dauuria rodo, võttes ta peaaegu maani maha ja ometi on ta eikuskilt jõudnud teha ühe õiekese.

Igal kevadel imetlen ma tema tulemist. Ma lihtsalt ei saa aru, miks talle eesti keeles nii kole nimi on pandud, seepärast kasutan vaid ladinakeelset :) Symplocarpus renifolius

Pildile said ka pisikesed pärnapuud.
`Lico`

`Komsta Minima`

Enne eilset sadu ei jõudnud enam etiketti vaadata, aga peaks olema `Pink Delight`.

Pärnvahtra pungad on paremad kui nii mõnedki õied.


Saturday, April 23, 2016

JÜRIPÄEV

Jüripäevast ja selle kommetest on portaalis "Berta" kirjutatud päris põhjalikult. Ümber ma seda kirjtama ei hakka, aga teadmiseks ja meelespidamiseks, et alles tänasest algavatki põllumehe kevad ning põllule võib minna ja alustada põllutöödega tohib alles homsest.
Üks on kindel, jüripäeval ei käida külas ega võeta külalisi vastu. Seepärast on mul hea meel, et eile hommikul otsustasime ette võtta järjekordse sõidu Järvselja taimeaeda. Tee pealt haarasime kaasa ka algul vastupunniva, aga hiljem meiega leppiva Rahmeldaja. Küll see oli ilus päev. Metsa all pidasid pidu valged ülased, Sinililled olid koondunud ringmängudesse. Kuigi ümberringi jalutasid heledamad ja tumedamad vihmapilved, oli meie päralt päike. Erilise auraga taimeaed loob kohe erilise tunde ja kui saad veel alati säravat ja sõbralikku Kaiet kallistada, polegi enam palju rohkem tahta. Aeg kaob seal kiiresti, paarist tunnist sai lõpuks kokku hea mitu. Ja kui sõber ka veel koju viia ning veidi muljetada, on päris normaalne koju jõuda hämarikus.
Ja ega me sealt siis tühja autoga tulnud. Ka selleks korraks jätkus kalliskive, mis eelmisse koormasse ei mahtunud.
Kaks Kaie poogitud  kääbuskasvulist harilikku pärna `Lico` ja `Komsta Minima`. Valisin kõrgema tüvega puud, need on mulle viimasel ajal päris meeldima hakanud. Et nad olid mõlemad lehes ja õues veel karastamata, ootavad nad istutamiseks soojemat aega külmkasvuhoones. Tüve kõrgus on neil umbes sama kui mõned aastad tagasi soetatud mustal männil `Brepo`, kelle loojuva päikese kiired panid särama vaatamata süsimustale lõunataevale.

Veel saime kätte oma ühe ammuse igatsuste puu, kollakaskreemide viljadega hariliku pihlaka `Apricot Queen`. Boonuseks on tema lõõskavpunane sügisvärvus. Puuke leidis täna endale väärika koha.
Okkalistest tõime ära ka Eestis poogitud hariliku kuuse `Aurea`. Meil on küll kuldvõrseline harilik kuusk `Lubeckensis` juba 35-aastane, aga tema jääb juba ammu teise aiaotsa muude puude varju ja seepärast oli hädasti uut juurde vaja.
Kulda pole aias kunagi palju. Hariliku kuuse vormi `Aurea Magnifica` imetlen ma iga päev küll aknast, küll terrassilt või muidug õues kõndides.

Ja teine uustulnuk on harilik kuusk `Pendula`. Neid pendulaid on erinevaid, aga sellest ülikitsa võraga Soome kloonist  võetud pistokstest on meilgi nüüd  poogitud mõned puud. Kahju, et tal pole omaette nime. Välimuselt sarnaneb ta `Frohburgiga`, aga on hoopis kitsama võraga, ta oksad hakkavad tihedalt vastu võra liibuma ja erinevalt `Frohburgist` kasvatab ta ladva ning kasvab korralikku mõõtu kuuseks
Aed meil väga korda pole veel saanud, Ainult see kõige hädavajalikum on tehtud, sest prioriteet nr 1 on praegu istutamine. Aga kuidas sellega ühele poole saada, kui ilm ei lase päevade kaupa ustki paotada. Ma loodan, et me tänase istutamisega pattu ei teinud, keeld oli vaid põldu harida ja metsaistutamine :) vist nende tööde hulka ei kvalifitseeru.
Kohustuslik on muidugi ka igapäevane aiatiir.
Ma armastan lõokannuseid, neid sorte oli meil kaugelt üle 1o, aga ontlikult pidasid nad end ülal vast paar esimest aastat. Seejärel algas korralik rändekriis, oskasid nad end külvata ja sisse seada kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades, kusjuures järglased polnud alati üldse emataimede nägu. Mulle nad meeldivad ja las nad siis lustivadki tühjas aias, kuidas jõuavad. Neid kiivrililli (lad.corydalis=kiiver) on meil  erinevat tooni roosasid, siniseid, lillasid ja valgeid. Puudu on punasest värvist ja see viga tuleb parandada.

 Kui nad püsikuaias olid ikka normaalmõõtmetes, siis varjuaias, jah, ka sinna on nad end osanud poetada :), on nende kasv päris hiiglaslik. Olekski päris nukker, kui varakevadel täiesti tühjana tunduv aiaosa oleks päris lage.

Siin on veel ühed kultuurumbrohud, kelle vastu pole mul samuti midagi. See valge krookus oli end hosta sisse poetanud ja nüüd muudkui laieneb ja laieneb ja kätte teda sealt enam ei saa. Ega ma püüagi, las tal olla. Ja silladest lahtisaamine sealt, kus nad olema ei peaks, on samuti lootusetu ettevõtmine. Kui hostad välja kasvavad, on nad ammugi kadunud.

Üldiselt pole meil krookustega õnne olnud. Ma ikka ostan neid, mis kevad see nendeta on, aga paari aastaga on nad kõik  hiirte pidusöögiks saanud. Ma ei saa aru, kuidas neid peletisi küll vähemaks ei jää. Meil on nirk, nugis ja rebane, soo-ja toonekurg ja hiireviu paar, aga abi neist pole.


Järjest puhkeb lumeroose. Kollastest täidisõelistest kaukaasia lumeroosidest on meil 2 erinevat klooni, üks Austriast, teine Taanist. Auterlane on veidi kahvatuma värvusega, hoopis täidetum, laiema ja rippuvama õiega kui eelmises postituse näidatud Taanist pärit sama sort.


`Pink Lady`
Amuuri adoonis on õitsemise lõpetanud

järg on kevadadoonise käes. Tema läheb tänavu kolimisele, sest ebaküpress on tast üle kasvanud ning praeguses kohas jääb ta järjest kiduramaks. Sama teekonna võtab ette tema lähedal kasvav siberi adoonis, kes on hoopis hilisema õitsemisajaga.

Pisiputk- mu aastakümnete lemmik. Kasvas ta meil ammu-ammu esimeses kiviktaimlas, ei edenenud hästi, aga välja ka ei läinud kuni ma lihtsalt halastasin ta peale ja andsin ära paremasse aeda. Eelmisel aastal Tiialt saadu (lehvitused Sulle, armas inimene) istutasime varjuaeda ja see imepisike kribal hakkas kohe jõudsalt kasvama ja temast on saanud aastaga juba korralik laiguke
Minu arvates on karukellad tänavu eriti varased.


Karni skopoolia on tänavu õienuppe pungil täis. Nii ta tuleb

ja küll võivad mõned pungad puhkedes ilusad olla. Peitõieline kuslapuu

Varakevadised valged-sinised toonid hakkavad tasapisi kaduma ja aed muutub üha kuldsemaks. Kohe-kohe on forsüütiad täies õies

Mida teeb üks ontlik naisterahvas kui õues sajab rahet, paduvihma ja lumelörtsi? Nikerdasin siis valmis sellised asjad. Lillekasvataja küll arvas, et sokikudujad on väga eriline tõug inimesi, aga minu meelest olen ma teistega ikka päris sarnane, 2 kätt ja jalga ja 1 nina :D Neid meestesokke on ilma mannekeenita imelik näidata, proportsioonid oleks kudumil kuidagi paigast ära, aga jalas on nad nagu päris normaalse väljanägemisega

Eile jõudis minuni talvekuude sinine töö :)

Tänase töö lõpetas järjekordne paduvihm, vett lausa tuiskas. Õnneks oleme lõpusirgel, ehk saab homme enne vihma 3 viimast puud ka ära istutada, siis peame vähemalt kuuajase pausi, enne kui kedagi himustama hakkame.
Aga veepiiskades pärlendavad puittaimed on ikka lõpmata ilusad. Paljudele keerdvõrselised puittaimed ei meeldi, aga minu arvates on nad rangete vormide juures väga ilusad ja pehmendavad kenasti rangelt geomeetrilisi jooni. Ja kastmise eest olen ma ka lõpmata tänulik.

Mulle tundub, et päevad on kuidagi lühemaks jäänud, mitte kuidagi ei jõua seda kõike õhtuks tehtud, mida hommikul kavandan. Aga tundub, et meiega ollakse üldiselt ikka rahul


Monday, April 18, 2016

AED LAULAB ILMALE HÜMNI

Eile, pimeduse hakul hakkas sadama tihedat seenevihma. Teda tuli öö läbi ja sadu on jätkunud terve tänase päeva. Niisugune hea, kastmise vihm, mis jõuab sügavale,  maa on ju veel eelmisestki sajust märg.
Meie istutatu ja tärkav ning kasvav  rõõmustab, neile praegu vihmast paremat pole. Ühekorraga vesi, õhulämmastik ja muu hea keemia, mida sademed seovad.
Suurelehine pärn `Aurea Pyramidalis` enne võrgutamist. Tal on isegi oksad kollase jumega


Et kimbutama hakkab ruumipuudus, on hea, kui müügile ilmub järjest enam kitsavõralisi puid.
Suurelehine pärn `Fastigiata`. Kui pilte hästi teraselt vaadata, siis on näha, kui suurte puudega tegemist on.
Harilik tamm `Timuki` oma punaste okste ja pungadega

Valge mänd `Pendula` võinuks meil aias juba 10 aastat tagasi olla. Ta oleks praegu juba uhke puu, aga siis polnud teda kuskilt võtta. Tema on üks vähestest, kes peab sellisel multšil kasvama, sest pinnas rikuks ta uhked kaardus oksad ja okkad. Eile lihtsalt ei jõudnud kive rohkem kokku korjata, nende all on mitmekordne papp ja metsloomade eest on tal võrgust kaar üleni peal, mitte ümber.

Kuuse pildistamisel praegu mõtet pole, kuusk nagu kuusk ikka. Aga kui ta end varsti ehtima hakkab, tulevad ka pildid. Teisi pisemaid, mis maha pistetud, pole samuti veel mõtet pildistada. Aega on, neil kõigil on erinevad eputamisajad.
Vihm meelitab paljusid taimi maailma uudistama
Märg kevadmagun

Võsaülaste sordid on stardivalmis. Tänavu on juba päris uhket õitsemist oodata

aga liik ise näitab end juba tükk aega

Eelmisel aastal tõi hea Rahmeldaja meile Pärnu taimelaadalt nimetud selaginellid ja nad mõlemad on elus.
Kui neile nüüd nimed ka kuskilt välja oskaks otsida, oleks väga tore
Varjuaeda muudkui tekib isetulnukaid:) Uus sammal on end sõnajalgade vahele poetanud


Kätte on jõudnud esimeste lumerooside aeg. Olen mitu korda mõelnud, et kord peaks neist tegema päris omaette postituse ja panema nad kõik kenasti ritta. Aga kesse siis kannatada jõuab kuni viimased ärkavad.


Tänane ilm on väga sügisese olekuga - märg, üsna pime ja tuuline, sooja on vaid 4 kraadi. Aga nende loetud tundidega on heinamaa muutunud roheliseks ja ka metsale on tekkinud kerge jume. Ka meie paplitele on tekkinud kerge rohetus.
Pardid on oma pulmad pidanud, ema jalutab üksi mööda õue ja otsiks justkui kuuskede alla pesitsuspaika:)
Tänu juba suureks kasvanud puudele on sel kevadel meie aeda lisandunud 2 uut lindu. Üks neist on laulurästas, aga teist ma määrata ei oska. Kui kõigil, kes meil elavad ja pesitsevad on kõlavad hääled, siis see trillerdab vulinal justkui sordiini all. Tema lauluke meenutab natuke laste veega täidetava linnuvile puhumist.
Kõik kalad ei talvitunud, aga enamik neist, eriti pisikestest, on alles. Peamiselt on nad punased, aga näha on ka paar kuldset.  Ja söövad peale talveund kui põrssad.