TARKADE INIMESTE JÄLGEDES

Pidin juba ammu kirjutama, kuidas me eelmisel aastal oma kapsandust edendasime, aga vahepeal oli igasugu üritused ja kevade saabumine- ühesõnaga, selleks polnud lihtsalt sobivat hetke.

I VESI 
S.Holzer juhtis tähelepanu sellele, et inimesed ei oska hinnata ega kasutada vett. Meie puhul see 100% ei kehtinud, sest iluaed on meil multšitud ega saa aastaid rohkem vett, kui taevast alla tuleb. Aga nagu ma kord varem kirjutasin, juurikamajandust me ikka kastsime ja mitte vähe. Kõige esimene asi, mida kevadel teha ja mis tänaseks peaks juba tehtud olema, on mullapinna katmine  niiskuse säilitamiseks.
Eelmisel aastal käis meil see nii. Katsime nii kasvuka kui avamaa kõrgpeenrad ja see oli vist kogu aasta kõige targem tegu. Külvates istutades oli maa soe ja niiske, nii, et kasta ilmselt poleks vajagi olnud, aga ma igaks juhuks ühe pisikese sõõmukese taimedele sortsasin. Kasvuhoones on katmisel tehtud väike viga. Kui katta, siis korralikult ja üleni, sest kui soojaga vesi aurata tahab, leiab ta selle musta  mulla prao ikka üles.

Tänavu on kõik pinnad kaetud 31.märtsil s.t juba siis, kui peenardel veel lund oli. See vesi on kordades väärtuslikum, mis pinnasesse imbub, kui kare kaevuvesi. Ilusaid sirgeid pappe meil tänavu pole ja selle koleduse kannatan ma paar nädalat välja, sest ma tean, kui palju sellest on kasu terveks suveks. Kui need kõrgpeenrad läbi kuivavad, siis põhjani, ja kasta neid suvel nii, et vesi ei valguks alla, vaid jääks taimedele kättesaadavasse kõrgusse, on suur tegu.

Et pinnas püsiks niiskena pikka aega, eemaldasime katte alles vahetult enne istutamist ja istutatud taimed multsisime paksult kohe nii avamaal kui kasvuhoones. Efekt oli uskumatu, tegelikult poleks avamaal pidanud kedagi kastma terve suve ja kasvuhoone sai vett vast 2 korda kuus ja saagid olid suuremad kui ealeski varem.  Kirjutasin, et poleks pidanud kastma... Tegelikult kastsime kapsaid jm köögivilju paar korda suve jooksul rohelise kokteiliga, aga need veekogused päris kastmise mõõtu välja ei andnud. Selline tegevus varakevadel säästis meile vett, millega meil sugugi priisata pole, elektrit, sest pumbad ei pidanud käima, aga kõige olulisem- taimedele oli tagatud kogu vegetatsiooniperioodi vajalik niiskus.

Ja me kapsad jja kõik muud taimed võtsid hiiglaslikud mõõdud. Mitte kunagi pole ükski taim kuu peale istutamise selline välja näinud. Saak oli suur ja kogu köögivili väga mahlane, sest nad ei kannatanud vahepealse kuivuse käes.

Teine arukas tegevus oli nn rohelise kokteili valmistamine, millest oli eelmisel aastal pikalt juttu. Tegime selle vaid muruhakkest ega pannud sinna köögijäätmeid, sest kui vedelik läks taimede väetamiseks, siis järelejäänud silo kasutasime põõsaste multšimiseks ja ma poleks elus sellega leppinud, et aias vedelevad kartuli-või porgandikoored. Tema käivitamiseks kasutasime vaid suhkrut ja ma ei oska öelda, kas sinna kalja või peti vms lisamine oleks midagi paremaks teinud, sest kõik toimis niigi suurepäraselt. Kasutamiseks oli ta valmis kolmandal päeval ja heina meil uue valmistamiseks jagus pidevalt. Selle kokteiliga kastsime väetamiseks ka roose, hortensiaid ja vaarikaid ning tulemused olid silmaga näha ja võrreldavad. Need põõsad, kes pidid järgmist korda ootama, olid palju kahvatumate õite ja lehtedega, kui need, kes väetatud said.Siin ei saa rääkida sellest, et osa põõsaid said kasta, teised mitte. Kui kasta, mis sellise tulemuse annaks, siis hoopis ohtramalt.
 Kokku läks meil suve peale umbes 2 kg suhkrut, mis on kordi odavam  kui kõik kevad-ja sügisväetised ning kindlasti oli see see kokteil taimedele kergemini omastatav, kui kunstväetised ning parandas, mitte ei rikkunud muldi.

See ei puuduta küll vett, aga ma proovisin ära ka taimede kastmise pärmilahusega. Peale külvamise tärkasid paprikad kenasti, aga ühel hetkel nende kasv peatus ja taimede välimus muutus üldse kehvaks. Võtsin pärmijoogiks 1pk kuiva pärmi, 2 sl suhkrut ja 1 klaasi sooja vett. Segasin kõik segi ja jätsin ööpäevaks seisma. Seejärel tuleb saadu lahustada 10l vees. Ise ma mõtlesin, et kui siis need paar paprikat päris ära kuivab, pole katki midagi, sest ega neist niikuinii asja saa. Aga ära ma nad reanimeerisin :) Nad olid juba kastmisjärgsel päeval tumerohelised ja hakkasid jõudsalt kasvama ja arenema. Ülejäänud lahusega kastsin suvikuid terrassivaasides. Seda lahust võib kastmiseks kasutada mitte rohkem kui 2 korda suve jooksul.

Mis veel vee kasutamisse puutub, siis soovitab S.Holzer sinna, kus on aia madalamad kohad, rajada veesilmad, mis aitavad parandada aia mikrokliimat ja kust häda korral saaks ka kastmisvett, mida küll õigel katmisel tavaliselt vaja ei lähe. Aga just veepeeglite abil muutis ta oma isikliku talu viljakandvaks oaasiks, keset mägesid, kus kellelgi ei õnnestunud midagi kasvatada.
Õnneks on meil paljude taludel olemas looduslikud veesilmad ja meil endil ammugi kunstlikud olemas.

II KATMATA MAA
on teiseks põhjuseks, miks saagikused vaatamata ohtrale väetiste tarbimisele katastroofiliselt langevad ning muldade viljakus mitte ei parane, vaid halveneb, Maailmas on piirkondi, kus mullad on muutunud niisugusteks, kus enam midagi ei kasva ning inimesed peavad põgenema nälja eest. Kõik targad inimesed räägivad ühtmoodi, et looduses pole katmata maad. Mets katab end lehe-ja okkavarisega, põllud rohukamara või võsaga, aga katmata ei jää ükski pind. Ja seal, kus katet pole, laiub kõrb.
Multsimisel ehk mullapinna katmisel tuleb katta ka peenravahed, et seal ei tärkaks umbrohi ega aurustuks peenardes olev niiskus. Kui seda ei tehta, pole peenra enda katmisel sügavat mõtet.
Kui multšimisele mõelda, siis kindlasti suuremad tootjad võivad ju vastu vaielda, et selline tegevus pole võimalik jms, aga kui ma mõtlen sellele, et mu äi vedas varakevadel keltsale laudast sõnniku ja laotas selle põllule, siis ei olnud sellel eesmärgiks ilmselt mitte ainult väetamine, vaid ka maapinna katmine. Küll on kahju, et ma ei osanud niisugustele asjadele linnatüdrukuna üldse tähelepanu pöörata ega küsida seda, mida praegu kindlasti teeksin. Küll nägin seda, et nii mu vanaema kui ämm jätsid rohitud või kõblatud heina peenardele taimede alla maha. Nii, et multšimises midagi uut pole. Seda on arukas põllupidaja ikka teinud pikka aega.
Aga peale saagikoristust jääb maa ju paljaks. Selle vältimiseks tuleb külvata järelkultuure. Meie külvasime eelmisel aastal valget sinepit (Sinapis alba). Oli ka muid seemneid, mis oleksid head olnud, aga me koristasime saaki pikka aega ja teiste kultuuride järelkülv oleks jäänud hiljaks, kuigi eelmisel sügisel oleks seda vist veel detsembrini teha võinud. Aga kes neid ilmaasju nii pikalt ikka ette teab.
 Niimoodi see sinep tärkas. Ta on järelkultuur, mille kasutamist soovitab ka Eesti põllu-ja maamajanduse nõuandeteenistus suurtootmisele. Sinep on üks parimaid mulda orgaanikaga rikastav haljasväetisi, mis võrdub umbes 500 kg sõnniku kasutamisega 100m2 kohta. Sinepi kasutamine muudab fosfori ja väävli raskestiomastatavad ühendid veeslahustuvateks s.t. taimed suudavad neid ainult sellisel kujul omastada. Sinepil on ka tugev bakteritsiidne mõju seenhaiguste eoste hävitamisel ja ta on ka on ka üks tõhusamaid vahendeid traatusside hävitamisel.

 Sinepit saab külvata järk-järgult kohe, kui ka osa saaki on koristatud. Tärkab ta väga ruttu, tõusmed ilmuvad tal 3-4 päevaga. Külve me ei kastnud, sest multšialune pinnas oli parajalt niiske.

Kerged, kuni -5kraadised öökülmad sinepile ei mõjunud. Neid oli eelmisel sügisel küll vaid paar päeva, kui külmad oleksid pikemalt kestnud, võibolla oleks ta külmunud, Praegu ma seda öelda ei oska. Sinepit ei koristata, ta jääb lume alla ja kevadel enne mulla katmist kobestatakse ta pinnasesse.
Peale öökülma vajusid sinepitaimed veidi longu, aga tõusid järgmiseks päevaks kõik uuesti püsti.

Meie kandi põldudel ma järelkultuuride kasutamist pole näinud, aga vähemalt jäetakse  peale viljakoristust maha hekseldatud põhk, eks ikka muldade parandamise nimel, asi ju seegi. Ja järjest enam väiketalunikke uurib, kuidas saaks teisiti majandada, kui me harjunud oleme. Et oleks endal lihtsam, taimedel ja mullal kui elusorganismil parem ning saagid suuremad ja saasteainetest puhtamad.

III MONOKULTUUR POLE HEA.
See on ammugi teada, sest maa kurnatakse monokultuuridega ühekülgselt välja. Alati on soovitatud nii vilja- kui väljavaheldust.
Eks meie oleme ka ikka oma pisikel pinnal hoidunud samade kultuuride kasvatamisest kaks aastat järjest. Taimekogused on meil väiksed ja ikka on võimalik neid teise kohta paigutada. Aga keda kellega koos kasvatada, ma eriti ei uurinud. Jälgisin kõrgpeenras vaid seda, et juurvili vahelduks lehtköögiviljadega, et väikest pinda paremini ja tihedamalt ära kasutada.

Eelmisel aastal uurisin, millised on parimad kooslused, et taimed üksteist toetaksid kasvuperioodil ning aitaksid ise tõrjuda kahjureid.
Kõige parem olevat kapsast täiesti kahjuritevabalt kasvatada vaheldumisi kartuliga. Üks vagu üht, teine teist. Ka kartulimardikas hoidvat end sellistest põldudest eemal. Et me kartuleid ei kasvata, ei oska ma seda kommenteerida. Kasutasin teist võimalust ja külvasin kapsaste vahele tilli, mis tõrjub nii kapsaliblikat kui kapsakoid. Aga üks "tarkpea", eks ma ise see olin :D, ei mõelnud, et kui külvidele tihe multš peale panna, ei tärka seal mitte ainult umbrohud, vaid ka kultuurtaimed. Nii läks see katse mul samuti suuresti luhta, aga kasvuhoones oli meil tilli palju ja ma kasutasin teda kapsaste vahel multšina, see küll toimis.
Traditsiooniline kooslus kahjuritõrjel on istutada/külvata vaheldumisi sibul ja porgand. Kärbsed lähevad peast segi, ega saa aru, kuhu oma munad poetada. Selle peale poleks ma ise küll ilmaski tulnud. Tippisin siis ühe rea tippsibulat, tema taha külvasin porgandirea ja porgandi taha istutasin porrulaugu taimed. Ja päris tõsi, mitte üks porgand ega sibul polnud kahjustunud. Eelmistel aastatel kastsin neid küll vana Peipsi-äärse võtte- soolalahusega, aga nii puhtalt ma ei koristanud ei porgandit ega sibulat. Vaheldimisi kasvatamine töötas tõhusamalt. Vähemalt esimese aasta.
Samamoodi tuleb hernepõld piirata naeriga, kummalgi polevat kahjureid. Ega olnudki. Veel parem on herne vahele külvata kohe valge sinep. Selle proovin tänavu, sest sinep pidada tõstma herne saagikust 2 korda.
Väga raske kultuur olevat peet, tema kõrval ei taha peale kapsaste, eriti brokkoli keegi kasvada. Aga lehtpeedi kasvatamine tomati vahel aitavat vältida igasuguseid tomatimädanikke. Pole proovinud, sest meil on nad olnud terved ilmselt tänu basiilikule ja sinepile. Seega peedi kasulikkust ma kommenteerida ei oska.
Tomati ja basiiliku või peterselli heas koosluses on enamvähem vist kõik tomatikasvatajad juba veendunud. Kurk ja till sobivad avamaal ja kasvuhoones sama hästi kui purgis.
Imelik on see, et küüslauk, kes ju ise igasugu heade omadustega, pärsib palju teiste köögiviljade kasvu, eriti halb olevat ta kapsastele. Hästi sobib ta vaid maasikatele.
Enda kogemata saadud kogemusest võin öelda, et porgand ei tärka koriandri kõrval. Koriander tärkas isekülvist eelmisel varakevadel just seal, kuhu külvasin porgandi. Seal, kus teda polnud, oli porgand üleval nädalaga ja koriandritaimede lähedal haigutasid tühjad kohad. Kui ma koriandrid välja tõmbasin, oli porgand paari päeva pärast üleval. Siis tõmbasin välja järgmise koriandritaimed ja sama lugu, porgand hakkas tärkama.
Ammune meil tuntud taim nii paljude kahjurite kui haiguste tõrjeks on tageetesed, nemad kasvavad meil rõdukastides kõrgpeenarde servadel. Soovitatakse kasvatada ka saialille, aga ma sain juba palju aastaid tagasi teada, et ta on üks parimaid viiruste vaheperemehi ja seepärast olen ma oma lemmiklillest enda aias loobunud, sest kaotada oleks meil palju.
Parim maasikamultš olevat okkavaris, ta parandavat nii marjade maitset kui kaitsvat taimi õielõikaja ja muude kahjurite eest, samuti ei haigestuvat maasikad hahkhallitusse. Et meil maasikaid pole, tuleb vist mõnd sõpra paluda see katse kasvõi pisikesel osal oma põllust ära teha.
Ma olen alati imestanud, mismoodi kasvavad mu tomatitaimed alati nii suureks, et nad tuleks õitsvatena kasvuhoonesse viia juba aprilli lõpupoole, kui jahedad ööd neile sugugi hästi ei mõju. Olen igal aastal tomati külvamist nädala võrra edasi lükanud, et sellist asja vältida, eelmisel aastal külvasin ma nad 25.03. Tänavu teen seda alles homme. Ma arvan, et ma mõtlesin välja, milles asi. Tänavu teen selle katse päris teadlikult, et veenduda, kas mu mõte oli õige või mitte ja alles siis saan sellest rääkida.
Eks ma kavatsen üht-teist uut ka sel suvel proovida. Tulemustest enne sügist muidugi rääkida ei saa. Ja tegelikult, et midagi täpsemat üldse öelda, on kõiki katseid vaja teostada pikema aja jooksul kui aasta. Aga ma usaldan neid tarku inimesi, kes on selle pika tee juba läbinud. Mina saan hinnata vaid seda, kas soovitus toimib või mitte.

Eile sadas meil esimest korda vihma. Aial on palju puhtam nägu, hoolimata sellest, et ta vajab veel korralikku kammimist. Konnad kalpsavad ringi, jääst vabanenud tiigis on ka kalu näha. Igasugu putukaid-mutukaid ja mumme on kõik õiekesed täis. Eile oli meil +18,9C ja ega tänanegi päev kehvem ole. Sooja on +17kraadi. Aga tuul on üsna tugev.