ESIMESED TIBUD ON LOETUD

Tänane paduvihmane ja lumelörtsine, tugeva tuule ja 3 soojakraadiga ilm õue ei kutsu. Ega ma virise, vihma oli juba hädasti vaja ja selle vastu, et taevast varakevadel ka väetist sajab, pole mul ka midagi. Kahju ainult, et igatsetud sõit Järvselga ära jäi. Kui oleks selle siiski ette võtnud, oleks ka tore olnud, terve aed oleks olnud meie päralt, sest teisi nii segaseid, kes sellise ilmaga end soojast toast välja ajavad, palju poleks olnud. Aga aia perenaisest oleks kahju olnud, nii, et mõistus siiski võitis.

Eile võtsime ette ja alustasime süstemaatilist aia ülevaatust. Muidu vaatad siia ja sinna ja siis jälle kolmandasse kohta ja mingit korralikku ülevaadet ikkagi pole.

Alustasin kivimüürist, sest teadsin seal kõige rohkem kadusid olevat.
11-aastane katse kaktuste kasvatamise võimalikkuse  kohta avamaal lõppes fiaskoga. Vaid paar sorti olid suuremate kahjustusteta. Mõnda püüame veel reanimeerida, aga mulle tundub, et asja neist enam ei saa. Külma nad ei karda, see sai juba ammu selgeks. Teadsin, et nii mõnedki neist ei talu talvist niiskust, aga, siiani polnud ühelgi sügistalvel niiskuse pärast mingeid probleeme. Läinud sügis oli muidugi erakordne. Kaktused püüdsid mitmel korral magama jääda, aga detsembrivihmades hakkasid nad uuesti ärkama ja kui rakud vett täis, siis loomulikult pididki nad otsa saama. Aga sedasi, et ma nad talveks mingi kile alla sean, pole meil isegi võimalust, kogu müüri ju ei kata, sest seal on ka mägisibulad ja kääbusmännid. Ja see polekski siis avamaa, vaid pooleldi katmikala kasvatus. Ja nii, et nad kasvavad pottides, mis talveks külmkasvuhoonesse viiakse, ma lihtsalt ei taha. Igasuguste taimede kasvatamise, mis sügiseks üles tuleb võtta või kuskile kuiva või sooja talvituma viia, lõpetasime me ammu.

Tundub, et ka kalmumännile (Pinus densiflora) `Oculus Draconis`- see on puhas niiskutundlik liik, on ka tänavune talv saatuslikuks saanud. Midagi on ta küljes veel elus, aga suurem osa okstest on surnud. Paljud okaspuude kasvatajad rääkisid juba paar aastat tagasi, et ta kadus neil isegi saartel juba pärast esimest talve. Temast aretatud sordid on ilmastikule palju vastupidavamad ja nad näevad head välja.
 Kõik teised uuekesed tunnevad end aga suurepäraselt ja see on hea uudis. Möödunud aastal. E.Smitilt saadud okanumpsikud on sügisel hoolega kasvanud ja talv neid kahjustanud pole.

Peenraroosidega on ka ilmselt asjad ühel pool, kõik nad on tänaseks maani maha lõigatud. Hea, et me pole roosikasvatajad ja see 5 sordikest pole kõneväärtki, sest kibuvitsad tunnevad end suurepäraselt ja selle üle on mul ainult hea meel. Kuidas on talvitunud sügisel saadud soomlased, veel aru ei saa.

Püsikutest on kindlalt läinud indiaani kukerrohi ja temast on mul küll väga kahju :( Kõigest veel ülevaadet pole, osa ju on alles tärkamas.

Teine murekoht olnuks mägisibulad. Kui arvestada, milliseid sõnumeid edastavad mõned aednikud, on meil nendega asjad väga hästi. Kõik vanemad olijad on suurepäraselt talvitunud. Lihtsalt paar näidet

`Othello` kasvab müürinurgas, kus tavaliselt lund pole, aga ta on visa ja vapper

`Shampoo` on lihtsalt imeline talvituja

Uued on talvitunud erinevalt. On neid, kes pole arugi saanud, et on olnud selline vastik talv
`Queen Elisabeth`

`Grosser Triumph`

Sajajalgne `Lipar`

 Hästi on talvitunud paljude sordid, kellest sain vaid ühe taimekese.
`Diane`

Isegi imepisike `Neon` ja `Elf` on elus.
Kuigi paljud sordid, kes suveks värvi muudavad, on praegu punased, on nende hulgas selliseid, kellelt naljalt pilku pöörata ei saa.
`Fuego`

Kõige efektsem on praegu minu arvates `Hart`, kuigi fotol see vist väga hästi välja ei tule.

On neid, kes on sel talvel kahjustada saanud, aga, et  noori rosette on palju, siis pole nendega midagi hullu lahti. Küll nad suvega kosuvad.
`Sahara Sonne` pole küll päris uus, Ta oli üldse väga visa paljunema, mõtlesin, et ta ei jää üldse pidama, aga mõned aastaga kasvatas päris kena kodariku. Tahab veidi puhastamist saada.

`Lucy Liu` on hoopis rohkem kannatada saanud, aga sort on alles.

Väga halvad on   lood siin . `Pacific Blue Ice` Tema ma lihtsalt pean uuesti saama.
`

Siin on olukord pisut parem, mõned noored on täiesti elujõulised.

Hukkunud on 40-st nimetusest vaid üks sort- A.Hannusti `Taara`. Tema sortidega on üldse asjad imelikud. Meil on neid olnud üksjagu, aga aastatega oleme neist kõigist ilma jäänud.
Väga efektseid ja kaugele paistvaid okkalisi on aed täis, aga müüris on praegu kõige ilusam ehk `Ophir`, teised hakkavad oma välimust kohendama, kui avanema hakkavad pungad.

Võrkiiristest puhkes `Natasha`, õrn ja ilus sort. Ja ilmutas end ka `Sea Greeni` libleke. Eks see sibul oli ka väike ja teatavasti on ta üldse üks kehv paljuneja. Hirmsasti igatseks ka sorti `White Caucasus`, ma isegi tean, kust teda saab. Peab J.Rukšansilt kataloogi paluma, tal on niikuinii ka uusi kanadalasi, kes meieni jõuavad muidu ehk saja aasta pärast.

Kõige varasem lehtija, üks parimaid hekipõõsaid, kellele ei loe ei külm ega vihm, on magesõstar `Schmidt`