Friday, November 30, 2012

KÄTTE SAIN :)

Istume kaelani lumes, külma on -8,2C, aga mitte see pole oluline, sest selline on täna kogu Eestimaa.
Keksin hoopis:). Ma sain pildile oma majalammutajast rähni. Nägin teda mitmel korral väga lähedalt. Talle meeldib tulla toksima kirjutuslaua kõrval oleva akna välimisele aknapõsele. Meie vahemaa on olnud umbes meeter, aga fotokas nagu telefongi pole kunagi seal, kus mina.
Täna toimetas ta tihaste pekikamara kallal. Kui teised linnud nokivad sööki, siis tema raiub teda raevukalt. Pildile saamine oli päris raske, ta ju liigutab end vahetpidamata ja kiiresti. See pekihoidja tiirleb samuti, lisaks kõigele oli väljas päris korralik tuul. Aga ikkagi sain ta kätte!
Välja sirutades on ta poole saledam, peki juures on ta kuidagi kössis. Suuruselt võiks teda võrrelda harakaga. Ma ei tea praegu täpselt, kas tegu on hallpea- või roherähniga, kaitsealused linnud mõlemad.
 Saatsin abipalve sõbrale. Kui ta ära määratakse, teen siin paranduse.
 Ah, aga 5 tihast istus aupaklikus kauguses katuseräästal. Vaatasid õnnetukesed suud vesistades pealt, kuidas pekk aina kaob ja kaob :).


Mu oletusi kinnitas Futu, lõppsõna jäi mu suurele autoriteedile Rein Kuresoole. Tema blogi  http://www.animalcity.eu/kuresoo/.  Aitäh! Mulle lihtsalt meeldib asjades väga kindel olla ja seepärast, kui ise väga täpselt ei tea, on alati arukas targematelt üle küsida.
 Tegemist on tõepoolest hallpearähni emaslinnu ehk siis hallrähniga. Isalinnul on otsaees väike punane laik. Ladinakeelne nimi viitab tal küll männile -Pinus canus, kuid pesaehituseks eelistab ta hoopis haaba või remmelgat. Ta ei kasuta ta valmis puuõõnsusi, vaid raiub need ise. Pesa vooderdab  puulaastudega. On üldiselt paiga- ja pesatruu lind. 5-10 poega, kes kooruvad 15-17 päevaga,  toidavad ema ja isa koos.  Lind kaalub umbes 200 g ja tema elueaks peetakse umbes 5,5 aastat. Meelistoiduks on tal sipelgad. See sobib mulle hästi, neid on kõik kohad täis:)
Tema häälitsusi, v.a. trummeldamine pole ma kuulnud või pole osanud tähele panna. Aga pidi nii olema, et kui talle vastu vilistada, tuleb ta suurest uudishimust inimesele üsna lähedale. Peab kevadet ootama, seda toksimist ma küll ära õppida ei suuda.
Puukoristaja elab meil ka, olen teda ka pildistanud ja kuskil varasemates postitustes on ta olemas. Minu meelest on ta üks kiuslik ja õel lind, kes ründab lähenejaid ja taob oma tömbi ja valusa nokaga endast pisemaid. Rähnid väikestele niisama naljalt kallale ei lähe, tihased hoiavad neist ise eemale.

Tuesday, November 27, 2012

VALGE VAIKUS

Juba paar päeva elame tihedas udus. Tundus, et enam sombusemaks minna ei saa, aga eilne õhtu näitas, et saab ikka küll. Ümbrus oli üksainus hallilt voogav mass. Raagus võrad sirutasid läbi tiheda hämu oma oksi olematu taeva poole kui viirastused.  Kuigi ma olen ka lumeinimene, päris talve ma siiski veel ei igatse. On küll uduvihmaselt niiske ja pime olnud, aga soojakraadid on vahel hilissügisel ka väga mõnusad. Ühtpidi võiks ju lumi juba tulla, läheks ehk veidi valgemaks. Aga kiilasjääd, ränka külma ja tuisku ma ka ei taha. Ega mu soovidest muidugi ei hoolita, küllap tuleb veel kõike.
Täna keskpäevaks taandus udu aiast, püsides visalt metsade kohal. Silmapiir nihkub meile üha lähemale, elaksime nagu mingil oma saarel.
 Öökülma hommik on vapustavalt ilus. Külma -2,1C. Imetlen alati iga härmas oksa, kõrt ja mistahes muud tutsakat. Nad on ilusad nii tuules kiikudes kui tänases täielikus tuuletuses ja absoluutses vaikuses.



Härmas okaspuudest on alati kauneimad männid, neist ei saa ma iial isu täis. Eelmise lume ajal vibuna oma ladva vastu maad painutanud kollane mänd (Pinus ponderosa) õnneks ei murdunud. See kõige pikema okkaga mänd on meil seemnest kasvatatud. Aitasime ta püsti ja eelolevatele lumesadudele mõeldes toestasime tüve.

 Samuti seemnest kasvatatud eestikeelse nimeta Pinus strobiformis on vähemalt noorena üks võluvalt armas sasipusa.
 Ja tema on meil üks isehakanu. Kaval puuke sättis end kasvama heki sisse, tema olemasolust saime aimu, kui latv hakkas kuuskedest üle kasvama. Hõredake ta ju on pimedas kasvanuna, aga kui ta tahtis meile tulla, siis olgugi nii.
Pühapäeval 25.11 lõikas kaasa tagasi viinapuud. Nagu õpetati, ei tasu seda teha enne kui nad langetavad lehed ja korralikest öökülmadest on möödunud paar nädalat. Neid viimaseid polegi ju olnud, vaid korra oli meil kõrgel maa valge. Aga kaugemale seda tööd lükata ei saanud, lumes oleks neid segikasvanuid keeruline harutada olnud. Meil on aeda valitud avamasordid, nende katmisega me vaeva ei näinud.

Thursday, November 22, 2012

EI LASTA HOOAEGA RAHULIKULT LÕPETADA, MITTE EI LASTA..:)

Suur kiire on möödas. Tasapisi võib hakata tibusid lugema ja hooaja kokkuvõtteid tegema.
Esmalt nimekirjad. Lihtne värk, kui eelmised aastad ilusti ees. Seivid oma korralikud tabelid uue aastaarvuga ringi, lisad uued nimed, näod ja soetamisaasta. Puittaimedele tekitasin uue veeru, lisan orienteeruvad asukohad-aiaosad. Saavad lapsed ka aru, kellega kuskil tegu on. Endalgi nad juba vahel segi minemas, saati siis neil. Aiaplaanini ma niikuinii ei jõua, aed on muutuv nähtus:)
Vanadele olijatele kirjutan juurde, mismoodi keegi end sel suvel üleval pidas. Uutele hakkan  aretajaid, aastaarve, looduslikke areaale, muid olulisi andmeid ning eestikeelseid vasteid otsima. No see viimane on ikka igav töö küll ja ega mulle teda nii väga vajagi pole. Sahvri korrastamine on palju loomingulisem tegevus, ja muide, tolmurullidel on väga põnev struktuur.

Aga inimene, kellest väga-väga pean, on edasi andnud oma õpetaja tarkuseterad, et kui tahad elada, tuleb mälu treenida. Ja nii ma siis teda treenin, avastades, et vahepeal on mõnel aednike hulgas juurdunud eestikeelne vaste järjekordselt muudetud, pooltel mu taimedel on ta ikka veel puudu ja üleüldse, äkki peaks ka inglise jm keelsed nimed ka juurde otsima, rahvakeelsed ei teeks ka paha. Püsikutele peaks vist sugukonnad ka juurde panema, kunagi, kui kogu mu majapidamine veel kartoteegikaartidel oli, olid nad olemas. Tean neid niigi, aga äkki mõnda ikka ei tea kah, ja igal juhul oleks ülevaatlikum, mida kuipalju on.
Tüütu, rutiinse tegevuse juures kipub pähe mõte, et sel kõige pisemal tiigil on kile ikkagi katki. Isegi tänavusel vihmarohkel suvel, kui teised hakkasid juba üle ajama, oli ta püsiv veetase vaid paarkümmend sentimeetrit. Teeks sinna hoopis sooaia, seda aiatüüpi pole mul veel olnud, lihtsalt pole seda korralikku looduslikku ülevoolu. Natike päikeseline see koht ju on, aga kõige strateegilisemates kohtades annavad suureks kasvanud puud siiski juba kena varju. A mismoodi ma peaksin oma meest moosima, et ta teda kevadel ei remondiks, vaid aitaks selle veesilma mul turvast täis kuhjata ja põhjamudaga segada, mulla õhulisemaks muutmiseks veidi peenefraktsioonilist männikorpa ka sisse panna. Ja, oh, kes seal kõik kasvatada võiks....

Nojah, aga see nimekiri ikka. Kui kõik valmis, on teda ju päris huvitav uurida.
Kui ma oma arvud ka kokku sain, siis suure jahmatuse ja igasuguse edvistamiseta pean ma tõdema, et seda kõike on liiga palju. Liiga palju jah, viimane aeg on  hakata end tõsiselt korrale kutsuma. 42 tellitud, kingitud, vahetatud iirisega võib leppida, neid niikuinii enam väga palju juurde tekkida ei saa, ruum saab otsa, 12 nimetust kaktusi oli ka enda soov.
67 puittaime s.h. 17 uut hortensiat teevad südamele rõõmu, samamoodi olen üliõnnelik 12 sõnajala üle, aga kust pagan tekkis äkki 43 erinevat nimetust püsikuid. Olin neid muretsedes ju tõeliselt tagasihoidlik. Igas ostukohas  ütlesin endale, et MITTE ÜLE KOLME, pidasin lubadusest kõvasti kinni ka, mõnest kohast lahkusin lausa paljakäsi. Õnneks on sibullilli seekord vaid 5 nimetust, nende hulgas lõokannus, keda olen südamest igatsenud aastaid. Mul lihtsalt ei mahu enam mitte kuskile mitte kedagi. No kui just see sooaed....Et tuleb üks hapum varju- või metsaaiapeenar, on otsustatud, ettevalmistustöödki tehtud. Näe, kulus ikka aastaid, kuni meie lagedas, puudeta aias säärased kohad tekkinud on. Ja siis vaataks nende põnevate küüvitsasortide poole, sõnajalgu igatseks ka rohkem, ehk mõned magnooliad ka veel.
Parki, kui teda hästi organiseerida, siis sinna ikka saab veel midagi istutada, puittaimed on lubatud. Pagunipuuga käib eksperiment, ühe istutasin, teine ootab potis, jääb hange. Vaatame, kummal parem saab, puitumata on nad mõlemad.
Pean siin omaette nahistades aru, et sel aastal väga katalooge ei uuri, kes tahab tulla, tuleb niikuinii. Aastate jooksul olen hulga taimi ära jaganud, seda peaks veel tegema, siis mahutab ehk veel kedagi, kellest rohkem pean, kuskile.

Ja siis äkki teatab Aavikuemand, et hakkab seemneid tellima :D No ja kui lisaks heale tillile pakutakse ka puude-põõsaste omi, keda meil saada pole, siis ei saa ju lihtsalt käega lüüa. Kui veel vaadata nende poole, kes meil talveõrnad ja puuna istutades ei pruugi üldse vastu pidada, siis äkki seemnest saaks ikkagi elujõulised olendid ja lõppude lõpuks on nad nii huvitavad ja parki ju veel mahub ka.
Suvikud mind ei huvita ja püsikute osa ei teinud lahtigi, kasvatan iseloomu.
Järgmise aasta kavas on aiast ära kolida paar kibuvitsa, nad vajavad  laiutamisruumi. Asemele tuleks 3 roosi istutada, sest 2 on juba ees. Noh, kui juba priiskamiseks läks, siis broneerisin ühtlasi ka need sordid ära, on kevadel hooletu.
Ja nüüd muretsen silmaklapid, uue hooaja nimekiri peab mahtuma ühele lehele, ei mingit uut kaustikut ega hetkeoste enam!
Veel üks Mati meeleolukas meenutus olnust - päike trotsib lund


Tuesday, November 20, 2012

KARAMELLINE ÕUNAKOOK

Mul pole lahtikäivat koogivormi ega taha teda ka. Ta on mul olnud, aga häda pliidile, kui ta kuskilt midagi läbi peaks laskma. Ja üleüldse on seda kola niipalju, et aitab mulle teistest kinnistest kah. Asja point on selles, et niipalju kui ma saan, tuunin kõik oma küpsetised tagurpidisteks. Ja kui tõesti on vaja midagi õigetpidi kätte saada, vooderdan vormi küpsetuspaberiga, nii, et ta ulatub kõvasti üle äärte ja tõstan oma tordi paberist hoides sealt välja.
Sel sügisel olen palju kordi küpsetanud pere lemmikkooki. Sellest kogusest piisab minu 30x25 küpsetusvormile. Suure plaadi tarvis tuleb kogused kolmekordistada, väiksemale ahjule piisab 2,5 kordsest kogusest.
1. etapp- vorm tuleb korralikult määrida võiga ja sellele raputada ühtlane kiht fariinsuhkrut. Kes teda nüüd ikka mõõdab, ta ju selline kohev ka, aga vast 3-5mm. Kui pole käepärast, siis sobib ka tavaline suhkur, aga parem saab pruuniga. Siis koorida ja viilutada üks portsjon õunu. Parimad on muidugi antoonovkad, hästi sobib ka lobo, kõik muu jääb liiga magus. Ja Poola õunte poole ei tasu vaadatagi, neist saab imala, maitsetu värgi. Parima koogi saab siis, kui õunad pole veel jahuseks muutunud. Koorida seepärast, et siis ei jää tekkiva õunakaramelli hulka vintskemaid ribasid. Koored võib anda teegurmaanidele koogile pealerüüpamiseks. Õunaviilud laduda ilusasti tihedalt vormi põhja, peale raputada kaneeli ja siis ristipidi veel üks kiht õunu ja jälle kaneeli. Kui õunu on veel, võib ka kolmanda kihi laduda.
Nüüd võib ahju sisse lülitada 180C
2. etapp - 200 g toasooja võid vahustada 200 dl suhkruga, lisada ükshaaval vahustades 5 muna ja siis 3 spl rummi, sobib ka konjak. Noh, neljanda lusikatäie võib koos lonksu kohviga endale lubada:) Kui alkoholi kodus pole, siis tuleks ikka pisikesele vedelikule mõelda. Pole proovinud, aga äkki sobib mõru kohv, piim, vesi.
3. etapp- mõõta teise kaussi 2,5 dl tärklist, 1,5 dl jahu ja pisikeste kuhjadega 2 tl küpsetuspulbrit, pisike näpuotsatäis soola. Korralikult segi segada. Kogu kuiv värk kallata võivahu hulka. Nüüd enam mikserit kasutada ei tohi, küpsetuspulber ju! Segada ühtlaseks taignaks. Ta jääb võrdlemisi paks. Panna suurte tortsudena õunaviiludele ja siis ettevaalikult, et õunu paigast ei nihutaks, siluda ühtlaseks. Nüüd lükata vorm kuumaks läinud ahju ja oodata 40-50 minutit. Ma keeran veerand tunni pärast kuumuse 150C.
Vahepeal tuleb ära pesta 2 kausikest, visplid ja mõõdunõu ja siis korraks trepile värsket õhku hingama minna, et ahjust tulevad lõhnad süljenäärmeid üle ei ärritaks.
Kui kook on kenasti kuldne, võtta ahjust välja, lasta veerand tundi jahtuda ja keerata kummuli välja. Ta on kõige parem järgmisel päeval, aga sinnani jätmine jääb vaid suureks unistuseks. Sel koogil on komme hakata juba kuumana auruma:D Rammus küll, aga kõik, kes teda proovinud on, väidavad, et polegi varem nii head õunakooki saanud.
Eeva oli ikka tark naine, teadis, mis mehele hää :)
Jutt sai pikk, tegemine aga on lihtne ja kiire.
Koogipilti mul pole, aga sõber Mati saatis nii kauni pildi oktoobriehmatusest kogu loo tarvis, et seda oleks lausa patt näitamata jätta

Sunday, November 18, 2012

EI LOE MIDAGI...

see terve päeva vallutanud uduvihm ega mustjashall pimedus. Kes ikka õitseda tahab, see õitseb


ja kes kasvada tahab, see kasvab. Nahkapistmise hirmus võib ju maskeeruda  mingiks indiaanlaste peakatte taoliseks asjanduseks
Puud on lõpuks raagus, kõik põõsad veel mitte, 2 kontpuu sorti püsivad lehes. Budleia on linnukesi täis, ju nende seemned head maitsevad.
Vaatasin lähedalt tõtt maja lammutajaga ja olen enda peale kuri. Polnud see ammune naaber kirjurähn, ei suur ega väike, vaid hoopis samblarohelise kõhuga rähn. Selle asemel, et teda pildistada, hirmutasin ta minema. Veel üks uustulnukast sõber meil, aga tema määramiseni läheb nüüd kuni uue kohtumiseni aega.
Sidrun hakkab kollaseks muutuma:)
Sooja + 4,8C, tuulevaikus.

Thursday, November 15, 2012

POLNUD TA NII TROOSTITU MIDAGI ehk MEENUTUSED MÖÖDUNUD HOOAJAST

Kui inimesed kurdavad, et möödunud suvi oli pime ja sombune, siis mina sellega nõustuda ei saa. Päikest jagus piisavalt kõigisse kuudesse ja ka sooja oli taimekasvuks küllaldaselt. Õnneks ei sarnanenud möödunud suvi kahele eelmisele ja loomulikult polnud sellega päri rannainimesed. Aiaomanikele oli ta aga üks ideaalilähedasemaid, kõik istutatu juurdus hästi, püsikud-põõsad õitsesid kaua, polnud mingit vajadust võimelda kastekannude ja voolikutega. Vihmaga on isemoodi lood, meil oli teda normaalselt, kuskil aga liiast.
Viimased lumeräbalad kadusid tänu eelmise päeva sajule 21.aprilli õhtuks. Aed aga õitses juba päevi varem ja muutus aina värvilisemaks ja värvilisemaks.

Tänu päikesele ja suhteliselt jahedatele (ilma iga-aastase tapva maikuise kuumalaineta) ilmadele, kestis kõigi taimede õitsemine pikalt. Kuiv kuu laskis rahumeeli aias toimetada ja valmis saada pisikese kohakese mõne külmahella tarvis.


27.mai vihma üle tundsin ülisuurt rõõmu. Ka Anu kirjutab oma 30.05 postituses, et on tänulik sellegi kastmise eest. Halinat liigse kuivuse üle kostis mujaltki.
Juuni oli samuti kuiv ja päikeseline. Ka suvine pööripäev 21.06. oli rõõmsa näoga. Rikkalikult õitsesid aia kõige suuremad kuivaarmastajad, iirised ja kaktused

Muutus saabus jaanilaupäevaks. Tänavune oli külm, vihmane ja tuuline. Kord paduvihma, kord killuke päikest olukord kestis kuni 5. juulini.
Edasi muutus kuivemaks, meil sadas enamvähem kord nädalas. Veider oli see, et kuivad ja ilusad olid tööpäevad, vihm valis endale enamasti nädalavahetused. Aed kastetud, tiigid täidetud, sekka jälle korralikult päikest ja parajalt soojust. Mitte ükski puittaim ega püsik näidanud halba nägu. Vastupidi, kõik õitses ja kasvas, mis mühises.
Kõige suuremaks miinuseks kevast juuli lõpuni tuleks lugeda aga väga jahedaid öid, soojanõudlikumad köögiviljad- kurgid, tomatid, paprikad ei tahtnud sugugi õigeaegselt värvuda.


Kuu lõpp ähvardas aga juba tõsise kuumalainega ja ma hakkasin mõtlema konditsioneeri peale. 29.07 kraadiklaasi näit


31. juulil sadanud mõnetunnine paduvihm lõi õnneks ilma pisut jahedamaks. Imeilusad, isegi kuumavõitu ja päikeselised päevad kestsid 6.augustini.
August oli enamvähem samasugune kui juuli, vihma korra nädalas või öösel, päevad enamasti päikeselised ja kuivad. Kogu suve käis meil väga palju külalisi ja neist mitte keegi ei pidanud vihmavarju otsima. Kuna enamus reise oli varakult planeeritud, ei saa arvata, et tuldi siis, kui ilm lubas. Kõik suvised üritused, välja arvatud Aalujate kokkutulek, toimusid samuti kuiva ja päikeselise ilmaga. Taimed saavutasid erilise lopsakuse, aed hakkas meenutama tihnikut.  Kuu lõpus hakkasid vihmahood sagenema.

Võrreldes eelnevate kuudega muutus september küll veidi mornimaks. Sellist uputust nagu mujal Eestis meil polnud. Vihma sadas kaks- kolm korda nädalas. Aiale see kurja ei teinud, aga ka paaritunnine vihmahoog hakkas segama põllumeestel viljalõikust. Siiski saadi siinkandis tööd tehtud, sest ilmad püsisid soojad ja valdavalt päikeselised. Meile need kastmised sobisid, uus ala hortensiatele ja külvatud muru tundsid end suurepäraselt.
Täiesti isemoodi oli oktoober. Sajud muutusid ka meil üha sagedasemateks, päevad olid ka kuiva ilmaga ühtlaselt hallid, aga suhteliselt soojad, vananaiste suve polnud. Pidevalt puhuvad tuuled tekitasid aga kõledusetunde ega lasknud soojusel võimule pääseda. Ju see oktoober ongi nii inimeste meeltesse sööbinud, et on sundinud unustama suvepäikese. Lähimälu olevat hea noortel, kaugmälu seevastu vanemail inimestel. Kui head on mõlemad, ei oskagi neid kellelegi pakkuda:)
 Esimene öökülm oli alles 23. oktoobril. Rääkimata lehtede langetamisest, ei kavatsenudki puittaimed kasvu lõpetada, värvumagi hakkasid nad alles peale külma. Ja nii tuligi 25-26.oktoobril see ootamatu lumehunnik täies elujõus aiale kaela

Välja sellest talvest sulasime novembri esimestel päevadel ja sealtpeale on ilmad olnud ikka soojapoolsed. Kuu esimene pool on olnud küll väga pime, aga, et mul on olnud nii hirmus kiire oma muude töödega. Et tuli põleb päev otsa, pole mul olnud aega seda pimedust märgatagi. Eks november ju selline hämar ongi alati olnud ja viriseme me ta üle igal sügisel.
 Kui lakkamatute vihmahoogude vahele paistab pisut päikest, näib aed varakevadisena. Puudel ja põõsastel püsivad veel üksikud lehed. Öökülma olnud pole ja see pole sugugi hea. Ei näe ju puude sisse, kas nad seavad end valmis talveuneks või kavatsevad hoopis ärkama hakata. Aga väljamagamata taimed on järgmisel aastal unised ja hädised. Kaktusedki pole talveks veel valmis ja tõenäoliselt tunnevad end ses lõppematus sajus ja niiskuses halvasti ka aediirised.
 Täna sooja ööpäev läbi +7C, sajab. Lõuna ajal pidas vihm väikese vahe ja isegi päike ilmutas end korraks. Sellised ilmad püsivad ilmselt kuu lõpuni ja pisut ka veel detsembri alguses. Mis edasi, on vara mõelda ja öelda.
Nüüd küll sooviks saada pisutki kuivemat ilma, aga kes seda kuulda võtab. Ilm teeb, mida heaks arvab.
Esmaspäeval, 12. novembril imetlesime kogu perega vikerkaart:)

Thursday, November 8, 2012

NOVEMBRI MITU NÄGU


Kohe mitte ei saa aru, ongi meil siis nüüd käes kuldne sügis või oktoobris olemata olnud vananaistesuvi? 
Kolmandat päeva paistab päike. Aknast välja vaadates võiks seda rannailmakski pidada:) Õue minnes aga tuleb end ikkagi korralikult sisse pakkida, käed ja nina külmetavad. Hommikul vaid +0,6C, õhk on mõnusalt karge. Õnneks valitseb täna tuulevaikus, eilsel polnud ka enam eriti viga. Aga paar päeva tagasi olid küll säärased  paduvihma ja tormituulega koerailmad, et polnud isu isegi ust paotada.
Meie õue kõige jonnakam kask. Ei saanud ka mitu päeva puhunud tuul temast veel jagu.

 Kaheksajalgadest on jälle korralikud männid saanud. Lehistepäike rõõmustab.
 Lõpuks on ka pajud kuldseks muutunud. Küll mitte kõik, keedremmelgas püsib ikka rohelisena. Hõbevaher ka, aga tema on tänavu piisavalt tähelepanu saanud, aitab küll ta eksponeerimisest. Lehes on enamus põõsaid, vaid osa kukerpuid on paljaks saanud. Hein kasvab mühinaga. Kui nii edasi, on varsti niita vaja. Miski ei meenuta novembrit esimese dekaadi lõppu.
Eile nägin üht äraeksinud mesilast. Täna maabus käeseljale sääsk. Kodutud säärased :)
Tihased leidsid söögimaja üles. Tegelikult peaksid nad praegu veel puudelt neid mutukaid kätte saama, aga lume ajal sai neid pisut aidatud ja nüüd enam vist ei saa toitmist lõpetada.
Tegelikult pole selles ilmas midagi erilist, selline see november ongi. Pirtsakas. Kord vihmane või lörtsine, tuuline või mõnusalt tuulevaikne, kord külm ja kõle või soe ja päikseline, ergavalt värviline või pime ja sombune.
  2004.a. pesin novembri keskel, isadepäeval, õues maja aknaid t-särgi väel, sooja oli siis varjus üle +15C. Lund, mis jäi püsima kuni 2005.a. jaanuaritormini, hakkas sadama 21. kuupäeval.
Pole ma asjata öelnud, et aastaajad on vist kalendri ära õppinud. Sügis peabki sügisel võimutsema.

Tuesday, November 6, 2012

KUI MÄLU VEAB ALT, TULEB LUGEDA "MAALEHE" ILMARUBRIIKI

1. novembril k.a. olid seal kenasti reas meie kõige varasemad lumesajud. Igasugu ajalehe väljalõiked ei püsi kunagi seal, kus arvad neid olevat. Seepärast on blogi sääraste asjade tarvis ikka kõige kindlam koht.
1973. 23. oktoobril sadas Jõhvis maha 43 cm lund. Ilmselt ikka mujal ka, aga seda aastat ma ei mäleta.
1978. 30. septembril Kagu-Eestis tugev lumetuisk, lund sadas järjestikku 5 päeva. 1.10 Võrus lumikatte paksus 22 ja Haanjas 30 cm. See ongi mu unustamatu seenemetsas käigu aasta:). Mälu vedas alt tervelt aastaga:)
1986. 26 septembril sadas Kääpal -7C juures maha 10 cm lumekiht
2002. 04. oktoobril sadas maha korralik lumi. Seda aastat miskipärast kirjas pole, aga ma tean seda kuupäeva ja aastat väga täpselt. Septembri viimasel päeval pandi majale viimased sarikad, katust pandi peale lumesajus. Mitte mingit moodi ei saanud seda tegemata jätta. Lumi tuli ja jäigi kevadeni maha.
2010. 16. oktoober Väike-Maarjas lumekatte paksus 7 cm. Seda tuisku, mis meil oli, ei saa kuidagi unustada. Me pole ei varem ega hiljem niimoodi lumme uppunud ega üle nädala lumevangis olnud. Ka see lumi jäigi kevadeni maha. Kuskil ta veel sulas, aga see, mis meile kokku kuhjati, oli tõesti päris pöörane. Mul on varasemates postitustes sellest tuisust hulk pilte.

Meteoroloogid arvutavad lumena sadanud sademete hulka lund üles sulatades ja mõõdavad, mitu millimeetrit jääb sellest vett järele. Noh, ja mina, rumal, murran kogu aeg pead, kust nad võtavad need tühised sentimeetrid, kui lumehanged tegelikkuses ulatuvad üle pea :D
 Nii vajuski ka sel aastal meie poolemeetrine lumi nende tabeli järgi vaid 14 sentimeetriks. Kõige rohkem oli seda olnud Lääne-Nigulas - 18 cm.


Sunday, November 4, 2012

MILLAL NEID TIBUSID LOETIGI?

Täna on peale mitmepäevast vihma esimene kuiv päev, ühtlasele hallile sekke paistab vahelduseks ka veidi päikest ja sooja on 5,8C. Vaatasime õues ringi ja äkki mees ütles, et me nägime neid kõrgeid lumekuhilaid vist unes.
 Kõik on nii roheline, osalt värviline ja puud on jätkuvalt lehes.  No ei lähe ma neid ära kitkuma, nad on nii kõvasti okstel kinni, et neid ei saa ka tõmmates ära. Isegi tormimõõtu tuul ei suutnud seda.
 Mul on lihtsam üles lugeda vist need puud, kes on juba pikalt raagus olnud, kui need, kes veel lehes. Isegi kaskede ladvad on veel kollased. Kõige jonnakamad on jätkuvalt pajud ja enamus vahtraid, põõsad samuti.


27. oktoober- selle kuhila all peab olema üks 2,5 m kõrgune kontpuu

Nagu arvasingi. Nii sulas ta välja

Tänaseks on sahhalini konnatatrast moodustunud risuhunnik koristatud. Kahju, talvel jääme paljust ilusast ilma.
Lumeluud on ikka üks ilmatuma hea asi. Kõik märjad lehed jõudis ta tunnikesega hunnikusse tõsta. Ja veel on üks hea riistapuu hekilõikur. Kui ma enne lund võtsin käärid, et maha lõigata hallitama kippuvad floksid ja sügisastrid, võttis mees hekilõikuri ja siristas need puhmikud sirrrdi-sirrrdi maha. Töö, mida oleksin teinud vähemalt pool päeva, sai tehtud vähem kui tunniga.


Kerges talvetuules õrnalt kahisevad härmas siidpöörised jäävad sel aastal samuti nägemata. Nemad otsustasid seekord pikali talvituda. Ära ma neid praegu ei lõika, kõrrelised ei armasta seda.

Pikali on veel lehes parukapuud. Õnneks pole nad murdunud, vaid alles mõtlevad, mismoodi tõusma hakata. Kui nad seda ise ei tee, tuleb panna tüvedele toed. Ka lumme paksult mattunud mägimännid ja jugapuud on püstise kuju tagasi saanud. Vaid üks, samuti juba 2 meetrine kollane mänd, kes siiani on vastu pidanud kõik eelmiste talvede lumed, oli vaja püsti tõmmata ja tüvi toestada. Mismoodi ta niiviisi vibuna maani maha paindus, ei saagi aru. Korrastatud sirelivõsa asemele alles jäänud mõned toekamad sirelid on samuti murdunud, ei osanud nad ikka üksi väljapuhastatult hakkama saada.
Kõige muuga, keda pidasin ka murdunuks, on asjad korras.
Siin pesitseb keerdremmelgas, tema oksad on küll võrdlemisi rabedad ja ta on eelmistel talvedel kannatanud päris tõsiselt.


Seekord pidas ta vapralt lume raskusele vastu. Natuke on ta küll lössi vajunud, aga ei midagi hullemat, isegi lehti pole ta poetanud.

Elupuud ja mikrobioota on jätkuvalt rohelised, ei märkigi talvisest kaitsevärvusest. Tavaliselt hakkavad nad seda tekitama umbes kuu enne püsivate külmade saabumist. Kui mõelda ka eileõhtusele tihedale udule, siis peaksid ilmad soojapoolsed püsima veel kuu aega. 

Meil on küll sadanud ja mitte vähe, aga midagi hullu siiski lahti pole. Pinnas kannab traktorit, lompe pole, midagi ei lirtsu, kuskile sisse ei vaju.
Isegi mõned suvikud pole aru saanud, millise teki all nad vahepeal viibisid.



Thursday, November 1, 2012

VASTIKVASTIKVASTIK

Kuigi lumesadu oli ikkagi üsna ootamatu ja veel ootamatum oli selle kogus, oli see paks vaip vähemalt puhas ja ilus. Paar päeva tagasi imetlesin lehes puudel ja veel okkas lehistel olevat härmatist. Selline vaatepilt on üsnagi haruldane.

Ilm polnud ka kõige hullem, tavaline päris mõnus talveke.
Eile õhtust tõstis korralikult tuult. Täna on see nii kõle ja vinge, et mitte mingi riidetükk ei kaitse teda selgrooni tungimast.
Juba õhtul hakkas midagi tilkuma. Aga polnud see ei ilus vihmasabin ega õrnalt lendlevad helbed. Kostus vaid eemaletõukavat latsuvat ja lirtsuvat heli. Tänaseks on aed kaetud kõige ehtsama lumeräbalaga. Märtsikuiseks koleajaks pisut varavõitu.


Aed on täis igasugu eksootilisi ja müstilisi elukaid. Konnadele on seltsiks tekkinud kaheksajalgu, triitoneid, amööbe, meduuse ja veel mingeid veidraid veealuseid ja veepealseid. Nende hulka on end poetanud ka mingid suuremad loomad. See siin hoiab põõsaid päris korralikult kaisus.


Sooja + 0,7C, aga jube külm ja vastik on. Päikest pole näinud pea nädala.
 Targemad puud on end raskest vettinud lehekasukast vabastanud. Hõbevaher, enamus pajusid, sirelid, robiinia, kontpuud ja üks suur pirnipuu aga hoiavad sellest veel kõvasti kinni, isegi tuul ei suuda neid paljamaks saada. Maani maha on murdunud kõik kõrged kõrrelised ja sahhalini konnatatar. Nad oleksid niikuinii pidanud oma varred kevadel tulele loovutama, aga talvel olnuks nad härmaolekus ikkagi aiale suureks ehteks. Seekord siis teistmoodi. Kas ja kus veel midagi puruks on, selgub ehk paari päeva jooksul, esialgu midagi kahtlast ei märka. Lumeriismed on okstele kinni jäätunud ega lase end taimi kahjustamata eemaldada.
Mõnest hädavajalikust kohast lehtede riisumisest lopa seest unistada vist ei maksa. Tünnid ja rasked vaasid on tagurpidi keeramata, viinapuud tagasi lõikamata. Kasvuhoonesse peaks tilli ja salati ära külvama. Mitte täna. Õues on väga-väga vastik olla.
Rähn käib maja lammutamas:)