NOVEMBRI MITU NÄGU

Kohe mitte ei saa aru, ongi meil siis nüüd käes kuldne sügis või oktoobris olemata olnud vananaistesuvi? 

Kolmandat päeva paistab päike. Aknast välja vaadates võiks seda rannailmakski pidada:) Õue minnes aga tuleb end ikkagi korralikult sisse pakkida, käed ja nina külmetavad. Hommikul vaid +0,6C, õhk on mõnusalt karge. Õnneks valitseb täna tuulevaikus, eilsel polnud ka enam eriti viga. Aga paar päeva tagasi olid küll säärased  paduvihma ja tormituulega koerailmad, et polnud isu isegi ust paotada.

Meie õue kõige jonnakam kask. Ei saanud ka mitu päeva puhunud tuul temast veel jagu.

 Kaheksajalgadest on jälle korralikud männid saanud. Lehistepäike rõõmustab.

 Lõpuks on ka pajud kuldseks muutunud. Küll mitte kõik, keedremmelgas püsib ikka rohelisena. Hõbevaher ka, aga tema on tänavu piisavalt tähelepanu saanud, aitab küll ta eksponeerimisest. Lehes on enamus põõsaid, vaid osa kukerpuid on paljaks saanud. Hein kasvab mühinaga. Kui nii edasi, on varsti niita vaja. Miski ei meenuta novembrit esimese dekaadi lõppu.

Eile nägin üht äraeksinud mesilast. Täna maabus käeseljale sääsk. Kodutud säärased :)
Tihased leidsid söögimaja üles. Tegelikult peaksid nad praegu veel puudelt neid mutukaid kätte saama, aga lume ajal sai neid pisut aidatud ja nüüd enam vist ei saa toitmist lõpetada.
Tegelikult pole selles ilmas midagi erilist, selline see november ongi. Pirtsakas. Kord vihmane või lörtsine, tuuline või mõnusalt tuulevaikne, kord külm ja kõle või soe ja päikseline, ergavalt värviline või pime ja sombune.
  2004.a. pesin novembri keskel, isadepäeval, õues maja aknaid t-särgi väel, sooja oli siis varjus üle +15C. Lund, mis jäi püsima kuni 2005.a. jaanuaritormini, hakkas sadama 21. kuupäeval.
Pole ma asjata öelnud, et aastaajad on vist kalendri ära õppinud. Sügis peabki sügisel võimutsema.