EI LASTA HOOAEGA RAHULIKULT LÕPETADA, MITTE EI LASTA..:)

Suur kiire on möödas. Tasapisi võib hakata tibusid lugema ja hooaja kokkuvõtteid tegema.
Esmalt nimekirjad. Lihtne värk, kui eelmised aastad ilusti ees. Seivid oma korralikud tabelid uue aastaarvuga ringi, lisad uued nimed, näod ja soetamisaasta. Puittaimedele tekitasin uue veeru, lisan orienteeruvad asukohad-aiaosad. Saavad lapsed ka aru, kellega kuskil tegu on. Endalgi nad juba vahel segi minemas, saati siis neil. Aiaplaanini ma niikuinii ei jõua, aed on muutuv nähtus:)
Vanadele olijatele kirjutan juurde, mismoodi keegi end sel suvel üleval pidas. Uutele hakkan  aretajaid, aastaarve, looduslikke areaale, muid olulisi andmeid ning eestikeelseid vasteid otsima. No see viimane on ikka igav töö küll ja ega mulle teda nii väga vajagi pole. Sahvri korrastamine on palju loomingulisem tegevus, ja muide, tolmurullidel on väga põnev struktuur.

Aga inimene, kellest väga-väga pean, on edasi andnud oma õpetaja tarkuseterad, et kui tahad elada, tuleb mälu treenida. Ja nii ma siis teda treenin, avastades, et vahepeal on mõnel aednike hulgas juurdunud eestikeelne vaste järjekordselt muudetud, pooltel mu taimedel on ta ikka veel puudu ja üleüldse, äkki peaks ka inglise jm keelsed nimed ka juurde otsima, rahvakeelsed ei teeks ka paha. Püsikutele peaks vist sugukonnad ka juurde panema, kunagi, kui kogu mu majapidamine veel kartoteegikaartidel oli, olid nad olemas. Tean neid niigi, aga äkki mõnda ikka ei tea kah, ja igal juhul oleks ülevaatlikum, mida kuipalju on.
Tüütu, rutiinse tegevuse juures kipub pähe mõte, et sel kõige pisemal tiigil on kile ikkagi katki. Isegi tänavusel vihmarohkel suvel, kui teised hakkasid juba üle ajama, oli ta püsiv veetase vaid paarkümmend sentimeetrit. Teeks sinna hoopis sooaia, seda aiatüüpi pole mul veel olnud, lihtsalt pole seda korralikku looduslikku ülevoolu. Natike päikeseline see koht ju on, aga kõige strateegilisemates kohtades annavad suureks kasvanud puud siiski juba kena varju. A mismoodi ma peaksin oma meest moosima, et ta teda kevadel ei remondiks, vaid aitaks selle veesilma mul turvast täis kuhjata ja põhjamudaga segada, mulla õhulisemaks muutmiseks veidi peenefraktsioonilist männikorpa ka sisse panna. Ja, oh, kes seal kõik kasvatada võiks....

Nojah, aga see nimekiri ikka. Kui kõik valmis, on teda ju päris huvitav uurida.
Kui ma oma arvud ka kokku sain, siis suure jahmatuse ja igasuguse edvistamiseta pean ma tõdema, et seda kõike on liiga palju. Liiga palju jah, viimane aeg on  hakata end tõsiselt korrale kutsuma. 42 tellitud, kingitud, vahetatud iirisega võib leppida, neid niikuinii enam väga palju juurde tekkida ei saa, ruum saab otsa, 12 nimetust kaktusi oli ka enda soov.
67 puittaime s.h. 17 uut hortensiat teevad südamele rõõmu, samamoodi olen üliõnnelik 12 sõnajala üle, aga kust pagan tekkis äkki 43 erinevat nimetust püsikuid. Olin neid muretsedes ju tõeliselt tagasihoidlik. Igas ostukohas  ütlesin endale, et MITTE ÜLE KOLME, pidasin lubadusest kõvasti kinni ka, mõnest kohast lahkusin lausa paljakäsi. Õnneks on sibullilli seekord vaid 5 nimetust, nende hulgas lõokannus, keda olen südamest igatsenud aastaid. Mul lihtsalt ei mahu enam mitte kuskile mitte kedagi. No kui just see sooaed....Et tuleb üks hapum varju- või metsaaiapeenar, on otsustatud, ettevalmistustöödki tehtud. Näe, kulus ikka aastaid, kuni meie lagedas, puudeta aias säärased kohad tekkinud on. Ja siis vaataks nende põnevate küüvitsasortide poole, sõnajalgu igatseks ka rohkem, ehk mõned magnooliad ka veel.
Parki, kui teda hästi organiseerida, siis sinna ikka saab veel midagi istutada, puittaimed on lubatud. Pagunipuuga käib eksperiment, ühe istutasin, teine ootab potis, jääb hange. Vaatame, kummal parem saab, puitumata on nad mõlemad.
Pean siin omaette nahistades aru, et sel aastal väga katalooge ei uuri, kes tahab tulla, tuleb niikuinii. Aastate jooksul olen hulga taimi ära jaganud, seda peaks veel tegema, siis mahutab ehk veel kedagi, kellest rohkem pean, kuskile.

Ja siis äkki teatab Aavikuemand, et hakkab seemneid tellima :D No ja kui lisaks heale tillile pakutakse ka puude-põõsaste omi, keda meil saada pole, siis ei saa ju lihtsalt käega lüüa. Kui veel vaadata nende poole, kes meil talveõrnad ja puuna istutades ei pruugi üldse vastu pidada, siis äkki seemnest saaks ikkagi elujõulised olendid ja lõppude lõpuks on nad nii huvitavad ja parki ju veel mahub ka.
Suvikud mind ei huvita ja püsikute osa ei teinud lahtigi, kasvatan iseloomu.
Järgmise aasta kavas on aiast ära kolida paar kibuvitsa, nad vajavad  laiutamisruumi. Asemele tuleks 3 roosi istutada, sest 2 on juba ees. Noh, kui juba priiskamiseks läks, siis broneerisin ühtlasi ka need sordid ära, on kevadel hooletu.
Ja nüüd muretsen silmaklapid, uue hooaja nimekiri peab mahtuma ühele lehele, ei mingit uut kaustikut ega hetkeoste enam!
Veel üks Mati meeleolukas meenutus olnust - päike trotsib lund