MILLAL NEID TIBUSID LOETIGI?

Täna on peale mitmepäevast vihma esimene kuiv päev, ühtlasele hallile sekke paistab vahelduseks ka veidi päikest ja sooja on 5,8C. Vaatasime õues ringi ja äkki mees ütles, et me nägime neid kõrgeid lumekuhilaid vist unes.
 Kõik on nii roheline, osalt värviline ja puud on jätkuvalt lehes.  No ei lähe ma neid ära kitkuma, nad on nii kõvasti okstel kinni, et neid ei saa ka tõmmates ära. Isegi tormimõõtu tuul ei suutnud seda.
 Mul on lihtsam üles lugeda vist need puud, kes on juba pikalt raagus olnud, kui need, kes veel lehes. Isegi kaskede ladvad on veel kollased. Kõige jonnakamad on jätkuvalt pajud ja enamus vahtraid, põõsad samuti.

27. oktoober- selle kuhila all peab olema üks 2,5 m kõrgune kontpuu

Nagu arvasingi. Nii sulas ta välja

Tänaseks on sahhalini konnatatrast moodustunud risuhunnik koristatud. Kahju, talvel jääme paljust ilusast ilma.
Lumeluud on ikka üks ilmatuma hea asi. Kõik märjad lehed jõudis ta tunnikesega hunnikusse tõsta. Ja veel on üks hea riistapuu hekilõikur. Kui ma enne lund võtsin käärid, et maha lõigata hallitama kippuvad floksid ja sügisastrid, võttis mees hekilõikuri ja siristas need puhmikud sirrrdi-sirrrdi maha. Töö, mida oleksin teinud vähemalt pool päeva, sai tehtud vähem kui tunniga.

Kerges talvetuules õrnalt kahisevad härmas siidpöörised jäävad sel aastal samuti nägemata. Nemad otsustasid seekord pikali talvituda. Ära ma neid praegu ei lõika, kõrrelised ei armasta seda.

Pikali on veel lehes parukapuud. Õnneks pole nad murdunud, vaid alles mõtlevad, mismoodi tõusma hakata. Kui nad seda ise ei tee, tuleb panna tüvedele toed. Ka lumme paksult mattunud mägimännid ja jugapuud on püstise kuju tagasi saanud. Vaid üks, samuti juba 2 meetrine kollane mänd, kes siiani on vastu pidanud kõik eelmiste talvede lumed, oli vaja püsti tõmmata ja tüvi toestada. Mismoodi ta niiviisi vibuna maani maha paindus, ei saagi aru. Korrastatud sirelivõsa asemele alles jäänud mõned toekamad sirelid on samuti murdunud, ei osanud nad ikka üksi väljapuhastatult hakkama saada.
Kõige muuga, keda pidasin ka murdunuks, on asjad korras.
Siin pesitseb keerdremmelgas, tema oksad on küll võrdlemisi rabedad ja ta on eelmistel talvedel kannatanud päris tõsiselt.

Seekord pidas ta vapralt lume raskusele vastu. Natuke on ta küll lössi vajunud, aga ei midagi hullemat, isegi lehti pole ta poetanud.

Elupuud ja mikrobioota on jätkuvalt rohelised, ei märkigi talvisest kaitsevärvusest. Tavaliselt hakkavad nad seda tekitama umbes kuu enne püsivate külmade saabumist. Kui mõelda ka eileõhtusele tihedale udule, siis peaksid ilmad soojapoolsed püsima veel kuu aega. 

Meil on küll sadanud ja mitte vähe, aga midagi hullu siiski lahti pole. Pinnas kannab traktorit, lompe pole, midagi ei lirtsu, kuskile sisse ei vaju.
Isegi mõned suvikud pole aru saanud, millise teki all nad vahepeal viibisid.