PREEMIA :)

Ole sa nii tark kui tahes või nii suurte kogemuste ja lugemusega kui tahes või olgu see aiaraamatute rivi kasvõi pea 10-meetri pikkune, ühe või paar "kalliskivi" võib sinna aeg-ajalt ikka lisada, sest teadmisest ei saa ju kunagi küllalt.
Mul oli endale veel igasugu kingitused tegemata. Hea, et veidi ootasin, sest nüüd sain end väga korralikult, nats ka ikka vist asja eest kah, premeerida:)
Ja raamat on ikka täitsa elus asi. Ta lihtsalt peab olema.
Ei saa ma aru neist noortest, kes raamatu vastu huvi ei tunne ja inimestest, kes peavad lugemist arutuks ajaviiteks.


Ain Raal "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia"

No ei, ravimtaimede friik ma pole. Ei kujuta küll ette, et hakkan nii väga uurima, et mis tee või salv või määre millekski... Inimese peab terve hoidma ikka tema vaim ja kui välimisele abile väga loota ja mõelda, kessugune taim millekski hea on ja siis iga natukese aja tagant mõne väikse krõbina peale midagi määrida, rüübata või tilgutada, võibki ju haigeks jääda:) Ennast võib ju väga armastada, aga liigne tähelepanu igale liigutusele ei kõlba küll kuskile. Vähemalt minu puhul on see nii.

Meil käib, õnneks harva küll, üks meeskülaline, kes iga toidukorra juures seletab, milline toiduaine millekski hea on ja mis mitte. Ausõna, mul kaob alati ka kõige paremini valmistatud väga maitsva toidu juures tema juuresolekul alati isu. Ma tahan head toitu nautida, aga mitte neelata aatomeid ja molekule, keemilisi ühendeid või teada, millist siseorganit ma parasjagu kas silitan või piinan. Ja suitsuangerjat ei kavatsegi ma käest anda:)

Aga ka ravimtaimede raamatuid on mul üksjagu. Eriti venekeelseid, sest siberimaal elasid enne tsivilisatsioonitablettide ja elavhõbedavaktsiinide pealetungi ikka täielikud teadjad-tarkpead, akadeemikutestki targemad mammid. Loodus toitis, kattis ja ravis. Kaugemates külades on see tänini nii, et inimesed elavad terve mõistuse najal vanaks tervetena. Ja ilma igasugu loodus-ja loomakaitsjateta säilis ja säilitati kõike, mis pidi säilima.
Rohkem kui vaja, ei võetud midagi ja iga anni eest oldi ka tänulikud ja alati anti midagi ka tagasi. See, mis praeguseks seal toimunud on, pole põlisrahvaste töö.

Aga tagasi A.Raali "Ravimtaimede entsüklopeedia" juurde. Nende kasvatamise-kujundamise raamatute kõrvale on väga huvitav lugeda, milline on see taimede sisemine hingeelu ja kuidas ta suhestub iseenda, teiste taimede, inimeste ja loomadega.
Raamat ise - suur ja paks nagu kohver. 1007 lehekülge, taimi sees veidi rohkem. Kõik varustatud kas fotode või väga äratuntavate joonistega. Iga taime juures lisaks ladinakeelsele nimetusele ka inglise- ja venekeelsed vasted. Meil kasvavate taimede juures lisaks eestikeelsele ametlikule ka rahvapärased nimetused.

Kui varem ilmunud raamatutes anti alati samuti botaaniline iseloomustus, toimed ja näidustused, siis selles on olemas ka korralik keemiline koostis ja mis kõige olulisem, ka taime kasutamise vastunäidustused ja ohud. Viimastele pööratakse tähelepanu lubamatult harva või ei tehta seda üldse. Sirvisin ja tahtsin teada, kas on ikka kirjas, et paljud inimesed ei talu kummeliteed või et raudrohu pikaajalisel kasutamisel võib saada insuldi. Oli küll kenasti kirjas. Noh, ja selle sirvimise ajal unustasin end ka lugema. Kohe päris pikaks ajaks. Suurepärane ja imetlusväärne raamat. Muidugi ei suuda üks autor käsitleda kõiki raviomadustega taimi, kirjas pole näiteks madonnaliiliat, eks teisigi. Aga aukartust äratav hiigeltöö ikkagi, mida võib lausa pärandada põlvest põlve:).

Ja teine on kolme autori "Maagilised taimed ja taimemaagia". Mõtlesin tükk aega, et mul pole ühtki Urmas Laansoo raamatut. Häbiasi lausa.

Mulle tegelikult väga meeldib taime ajalugu ja kõiksugusemad legendid, mis nendega kaasas käivad. Õpetab taimi pisut teisiti vaatama ja neist aru saama. Teadma, milliseid aegu ja inimesi nad näinud on, milliseid saladusi võivad peita. Aga see, mis sundis inimest mõnda taime teistest rohkemaks pidama, ülistama, kummardama, tuleb endal enda jaoks välja mõelda. Kõigele ei saagi anda vastust. Ja kas peabki?

Raamatul on autori nägu ja sellestki õhkubki vastu autorite soojust ja tarkust, mida olen alati vestlustes nautinud ja imetlenud. Muide, Urmas Laansoo on olnud ka selle eelmise entsüklopeedia koostamisel konsultandiks.

Oh, küll ma tunnen end praegu hästi:)
Ja veel olen ma õnnelik selle üle, et vähemalt oma tüdrukud olen ma lugemiskirega nakatanud:)

PÜHENDATUD MIRJAMILE

ROOSADE ROOSIDE, KOOGI JA ÕNNITLUSTE juurde meie poolt laulduna SÜDAMLIKUD soovid

Möödunud aastal hilinesin. Kui nüüd seekord ka miskit viltu läks, siis mina ei tea midagi. Aga Trumm ütles, et ...:)

ja nii siis meie poolt ilusat, tegusat, edukat, õnnelikku, kõige-kõige aastat!

LIHTSALT IMELINE

Kuuldavasti olevat kuskil maamunal õhus juba kevademärke ja igavesti pikk - neli! nädalat kestnud talv hakkavat lõppema:)
Mina oleksin küll nukker kui seda, mis meil praegu on, nii piskult antaks. Mõtlesin küll, et enne kevadet ei kirjuta siia enam midagi, aga sellisest kergest uduvinest väljajoonistuvad hõbedased oksad lihtsalt võtavad õhkama:).

Need mütakad on paremad mistahes aiaskulptuurist. Kui vaid saaks neid ka südasuvel säärastena eksponeerida:). Enne lume maharaputamist...

ISEMOODI VAATENURK

Mõned aastaarvud lihtsalt peab kirja panema. Mäletamiseks. Sündmus võib ju meeles olla, aga aastaarv ei taha kuidagi meenuda. Nii on näiteks aastaga, kus jaanuari alguse -30C pakasele järgnes ühe ööga tohutu temperatuuri tõus. Laupäeval jäid külma pärast Otepääl ära MK-etapi võistlused, aga järgmise päeval oli üle +5C ja suusatajad lõpetasid selges vees. Temperatuuride vahe oli 24 tunni jooksul ligi 40 kraadi. Ja selline ilma järsk soojenemine tõi toona kogu Euroopas kaasa mägipiirkondade lumelaviinid ja üleujutused ning tekitas pikaks ajaks tõelise kaose.


Eelmise aasta vihmast suve jääme ilmselt kauaks meenutama. Kuigi sademed jaotusid üsna ebaühtlaselt, saime meie igal kuul 1,5 kuni 3 kuunormi taevavett. Kes siunas ilma, kes oli õnnetu -rahul olid vähesed. Aga hoopis isemoodi nägi seda aastat koolivennast loodusemees Mikk Sarv ja ta kirjutas (ML nr.53, 31.12.2009) nõnda:
"Oli positiivne läbipesemise aasta. Tänu taevaisa sademeterohkusele said allikad puhtaks, jõed ja maad läbi pestud. Üle hulga aja on lõhel ja forellil meie jõgede puhtas vees hea elada. Ilmavembuks võib pidada ka Peipsi kõrget veetaset. Nii ei läinud järv suvel õitsema, muidu kippus ikka sel ajal vesi haisema ja kalad surema"

Ja tal on tuline õigus. Sajandi algusest valitsenud põuased ja kuivemad ning lumevaesed aastad olid jätnud siinkandis tühjaks paljud kaevud, muutnud jõed sogasteks niredeks ja järved-tiigid madalateks porilompideks. Eelmiseks sügiseks hakkasid nad tasapisi täituma.
Võrdlesin eelmist aastat sageli oma mõtteis 1978. väga vihmase suvega, aga tollele aastale olid eelnenud normaalselt vihmased aastad ja siis ei jõudnud maa enam vett vastu võtta. Külavaheteed olid muutunud isegi jalgsi läbimatuteks mülgasteks, sügisel mutta vajunud kombaine ja traktoreid päästeti alles järgmisel kevadel.
Aga eelmisel aastal ei jõudnud janune maa kuidagi end täis juua. Ka kõige meeletumate valingute ajal tekkinud suuri tiike meenutavad lombid vajusid kiiresti kuiva pinnasesse. Sügisene külm lakkamatu vihm tegi küll vahepeal nukraks, aga kui mõelda, et sellele järgnes lumeta tugev pakane, siis just see vesi ehk oli see, mis ei lasknud kogu aial hukkuda. Külmus taimedel olev vesi, mitte rakumahl. Samasugune kaitsev toime mis härmatiselgi. Kevadel selgub....

RIIETUMISEST ÜLDISEMALT

Inimesega on sedasi, et ta mõtleb, mida ja kuidas peab tegutsema, olema, elama.
Aga loodus teab seda ise, ilma mõtlemata.
Täna on korralik talveilm, hommikused kraadid -22,7C. Ja mis hakkas juba paar päeva tagasi õues sündima? Puud hakkasin endale pakse härmakasukaid selga tõmbama. Ja mida käredam on külm, seda paksem see kasukas tavaliselt on. Mida soojemaks ilm muutub, seda enam puud seda külma eest kaitsnud kihti maha puistavad. Ja kui saabub külmataluvuse piir, riietavad nad end päriselt lahti. Meil on lund taimede katteks piisavalt nagu igal aastal, aed elab igasuguse muu katteta üle ka - 50C kui vaja. Siin on 3 kõrgpeenart, eks kõrvalt on näha lumikatte paksus. Ega meil endil praegu aias liiklemiseks erilisi võimalusi pole. Aitab mulle ühest hangesuplusest küll:). Kätel oli ikka väga külm:(

Siin peavad ikka päris paraja kõrgusega pingid ka olema. Lauast saab veel kuidagi aimu, aga muu on lumme mattunud.

Ehhhh - ja see fotokas on täitsa tuim tükk. Tegelikult lendleb õhus sätendavaid jäänõelu ja õrn tuuleke, mis kergelt oksi liigutab, paneb lumekristallid aeg-ajalt sätendama nagu süütaks keegi hüplev olevus terves aias väikseid vilkuvaid tulukesi. Piltidel - ei midagi.

Noh, olen täna kohe terve hommiku vaadanud seda ilu ja rõõmsalt edasi looderdanud:)

TUBASED RÕÕMUD

Ma pean ennast väga töövõimeliseks ja distsiplineeritud inimeseks, aga sel aastal ei suuda ma end kuidagi mobiliseerida. Niisugune laiskus on peal, et kohe mitte midagi ei viitsi teha. Ja kõige naljakam, et mingeid süümekaid ka pole:)
Ja kuhu need päevad kaovad, ma ka ei mõista. Mõtlesin, et asi paraneb kui kõiksugu kulinad-vidinad maha saab võetud, aga kohe miski ei mõika. Ei ingverisokolaad, ei maailma parim juust, ei mitte miski. Isegi päike ei aita. Tavaliselt paneb ta ilmumine mind kohe tegutsema, aga praegu pole tal minu jaoks mingit mõju. Korraks vilksatas peas, et peaks õige midagi kuduma. Aga seda ma endale siiski lubada ei või. Mul hoopis suurem töö pooleli ja kui vardad võtan, siis ehk ei jõuagi enam sinnani:(
A see on ka selge, et vägisi ei saa midagi ja nii ma looderdan siis rahumeeli edasi.
Olude sunnil on must saanud orhideekasvataja. No see pole ka õige. Ikka kuukingade kasvataja. Ja nemad ei vaja ju tegelikult mingit kasvatamist. Kasvavad ja õitsevad ise. Kolm neist puhkab, aga kolm õitseb. Ja nii ma mõtlesin oma suure laiskuse juures, et enne kui nad lõpetavad, peaksin ikkagi mõned klõpsud tegema. Aga naljakas on mõelda, et kunagi olid nad vaid raamatupiltidel nähtud suured haruldused, nüüd mine ja vali nagu....ei oskagi kohe võrrelda.
Ja seejärel tuli mõte, et tegelikult oleks vaja ära õppida see piltidele kirjutamine. Käsiraamatut ei viitsinud võtta, nokitsesin niisama natuke arvuti juures, klõpsutasin ja uurisin neid töötluse võimalusi. Ja ei võtnudki kaua, vast veerand tundi ja ma suutsin nad iseseisvalt signeerida:) See on säärane imelik shrift - kirjas on muhedik. No kui sordinimesid on vaja kirjutada, otsin mingid selgemad tähed
Aga siis neist kuukingadest. Kõik, mis meil olemas on, on roosad. Aga kaht ühesugust pole.

See on neist vast kõige erilisem ja talle meeldis ka vist siin uues kodus kõige rohkem. Kõik nupud on järjestikku lahti läinud ja ta ilmselt õitseb ka kõige kauem. Tegelikkuses on ta tumedam, aga kuidagi ei õnnestunud mul seda õiget värvi välja võluda.

Ja siis rändasin niisama siin võrgus ringi. Ja avastasin. Avastasin kohe hulga uusi põnevaid aiablogisid. On algajaid- Ailiis, aga ka juba kogemustega lillekasvatajaid - Juta230. Igastahes lisandus tulbikasvatajatele huvitavaid jutuajamise kohti. No ma loodan, et neist kahest on avastamis- ja äratundmisrõõmu kõigile.

Siis üks väga palju isemoodi loodust vaatav blogi, kus on linde, loomi, konni:) ja muid elukaid; lilli, roose, puid-põõsaid - Margoti metsaaia blogi.

Aga kõige rohkem hämmastas mind TSIIL, inimene on KAKS aastat pidanud vaikselt nahistades kaht blogi ja pole mingit moodi endast märku andnud. Üks on pühendatud aiale, aga teine blogi aiakirjandusele. Viimane on tõeline pärl. Ma pole siiani kedagi kohanud, kes viitsiks aianduskirjandusest nii head ülevaadet anda.

Ma küll eriti ei armasta lugeda tumedal taustal heledaid tekste, isegi ajakirjades jätan nad vahele, aga nüüd tuleb seda ikkagi teha. Kõik ei pea ju minu pilli järgi käima.

Ja nüüd vist tuleb teha sedasi, et blogisid sagedamini ei vaata kui kord nädalas:), olgu küll, et selline lugemine oleks laiskuseperioodil üks paremaid aja surnukslöömise viise:)

Praegu kuulen ühe kõrvaga ilmateadet, mis lubab lumelisa esialgu Euroopas, meile aga tõsist pakast. Vähemalt selleks korraks on aed kaitstud. Paks kohev lumekate on taimedel nagu suletekk. Ja seda, et ta kohev on, tean ma suurepäraselt. Söandasin peale aastalõpu haigust uusaastaööl õue minna, vahtisin taevasse ja astusin teerajalt kõrvale. Sa jeerum:) Üks jalg täies pikkuses hanges, teine kuidagi kõverdi tagumiku all. Ei saa end ümber pöörata ega mingit moodi üles tõusta. Ja mida rohkem ma ukerdasin ja üritasin kätele toetudes end püsti ajada, seda sügavamale kuni õlgadeni ma lumme kaevusin:).

AHVATLUSED

Kümnete kilomeetrite kaupa valget, millest ma ikka veel küllalt ei saa, tekitabaga millegipärast värvilisi mõtteid:)

ja neid ahvatlusi ons elleks aastaks ikka päris palju. Kõigepealt juba teada-tuntud pakkujad taimepakkujad, aga ka ridamisi neid, kelle juurde ahnus seni pole ulatunud.

Kõige suuremaks unistuseks ja igatsuseks on see leht. Tellimine on ju lihtne, kättesaamine ehk veidi raskemaks tehtud, aga ega see sega. Et ameeriklased peavad veel pidu, siis lõpliku valiku teen kui mõne päeva pärast riputatakse üles ka selle aasta kataloog.

Eurooplased on hoopis usinamad. Igasugu põnevaid, keerulisi uusi liikidevahelisi külmakindlaid iiriste hübriidsorte leiab lisaks eelmisele sellelt lehelt ja ridamisi huvitavaid püsikuid, eriti trilliume, sinililli, kaktusi ja muid maiuspalu siit.
Seda, et keegi ütleb, et ta oma aeda ühtki tuusti juurde ei too, ma lihtsalt ei usu:) Niisugust naiivset lubadust ei suuda keegi ju pidada. Ja eks sellepärast polegi ükski taim aias omal kohal, et neid on seal veel lihtsalt väga vähe:) Kui sortiment on piisavalt suur, alles siis on võimalik oma ideid realiseerida.

Eks neid häid lehti, kust tellida, on veel ja veel, aga ehk selleks aastaks aitab, sest veidi tuleb tähelepanu pöörata ka Fransenile:) ja ehk ka......:D

2010 - ESIMESED MÕTTED

Uue uue aastani on 365, jõuludeni 358 ja jaanipäevani 174 päeva.
KEVADENI AGA VAID 80 järjest pikemaks, valgemaks ja säravamaks muutuvat päeva. Muidugi, õige aedniku sõrmed hakkavad sügelema hoopis varem - juba 40 päeva pärast hakkame külvama, kastma, poputama:) JA TELLIMA:). Ikka tellima- kuis siis teisiti.
Seni aga.....Seni on talv. Talv on hingekosutavalt karge. Talv on sädelevalt suursugune. Talv on lummavalt ilus!