TUBASED RÕÕMUD

Ma pean ennast väga töövõimeliseks ja distsiplineeritud inimeseks, aga sel aastal ei suuda ma end kuidagi mobiliseerida. Niisugune laiskus on peal, et kohe mitte midagi ei viitsi teha. Ja kõige naljakam, et mingeid süümekaid ka pole:)
Ja kuhu need päevad kaovad, ma ka ei mõista. Mõtlesin, et asi paraneb kui kõiksugu kulinad-vidinad maha saab võetud, aga kohe miski ei mõika. Ei ingverisokolaad, ei maailma parim juust, ei mitte miski. Isegi päike ei aita. Tavaliselt paneb ta ilmumine mind kohe tegutsema, aga praegu pole tal minu jaoks mingit mõju. Korraks vilksatas peas, et peaks õige midagi kuduma. Aga seda ma endale siiski lubada ei või. Mul hoopis suurem töö pooleli ja kui vardad võtan, siis ehk ei jõuagi enam sinnani:(
A see on ka selge, et vägisi ei saa midagi ja nii ma looderdan siis rahumeeli edasi.
Olude sunnil on must saanud orhideekasvataja. No see pole ka õige. Ikka kuukingade kasvataja. Ja nemad ei vaja ju tegelikult mingit kasvatamist. Kasvavad ja õitsevad ise. Kolm neist puhkab, aga kolm õitseb. Ja nii ma mõtlesin oma suure laiskuse juures, et enne kui nad lõpetavad, peaksin ikkagi mõned klõpsud tegema. Aga naljakas on mõelda, et kunagi olid nad vaid raamatupiltidel nähtud suured haruldused, nüüd mine ja vali nagu....ei oskagi kohe võrrelda.
Ja seejärel tuli mõte, et tegelikult oleks vaja ära õppida see piltidele kirjutamine. Käsiraamatut ei viitsinud võtta, nokitsesin niisama natuke arvuti juures, klõpsutasin ja uurisin neid töötluse võimalusi. Ja ei võtnudki kaua, vast veerand tundi ja ma suutsin nad iseseisvalt signeerida:) See on säärane imelik shrift - kirjas on muhedik. No kui sordinimesid on vaja kirjutada, otsin mingid selgemad tähed
Aga siis neist kuukingadest. Kõik, mis meil olemas on, on roosad. Aga kaht ühesugust pole.

See on neist vast kõige erilisem ja talle meeldis ka vist siin uues kodus kõige rohkem. Kõik nupud on järjestikku lahti läinud ja ta ilmselt õitseb ka kõige kauem. Tegelikkuses on ta tumedam, aga kuidagi ei õnnestunud mul seda õiget värvi välja võluda.

Ja siis rändasin niisama siin võrgus ringi. Ja avastasin. Avastasin kohe hulga uusi põnevaid aiablogisid. On algajaid- Ailiis, aga ka juba kogemustega lillekasvatajaid - Juta230. Igastahes lisandus tulbikasvatajatele huvitavaid jutuajamise kohti. No ma loodan, et neist kahest on avastamis- ja äratundmisrõõmu kõigile.

Siis üks väga palju isemoodi loodust vaatav blogi, kus on linde, loomi, konni:) ja muid elukaid; lilli, roose, puid-põõsaid - Margoti metsaaia blogi.

Aga kõige rohkem hämmastas mind TSIIL, inimene on KAKS aastat pidanud vaikselt nahistades kaht blogi ja pole mingit moodi endast märku andnud. Üks on pühendatud aiale, aga teine blogi aiakirjandusele. Viimane on tõeline pärl. Ma pole siiani kedagi kohanud, kes viitsiks aianduskirjandusest nii head ülevaadet anda.

Ma küll eriti ei armasta lugeda tumedal taustal heledaid tekste, isegi ajakirjades jätan nad vahele, aga nüüd tuleb seda ikkagi teha. Kõik ei pea ju minu pilli järgi käima.

Ja nüüd vist tuleb teha sedasi, et blogisid sagedamini ei vaata kui kord nädalas:), olgu küll, et selline lugemine oleks laiskuseperioodil üks paremaid aja surnukslöömise viise:)

Praegu kuulen ühe kõrvaga ilmateadet, mis lubab lumelisa esialgu Euroopas, meile aga tõsist pakast. Vähemalt selleks korraks on aed kaitstud. Paks kohev lumekate on taimedel nagu suletekk. Ja seda, et ta kohev on, tean ma suurepäraselt. Söandasin peale aastalõpu haigust uusaastaööl õue minna, vahtisin taevasse ja astusin teerajalt kõrvale. Sa jeerum:) Üks jalg täies pikkuses hanges, teine kuidagi kõverdi tagumiku all. Ei saa end ümber pöörata ega mingit moodi üles tõusta. Ja mida rohkem ma ukerdasin ja üritasin kätele toetudes end püsti ajada, seda sügavamale kuni õlgadeni ma lumme kaevusin:).