PREEMIA :)

Ole sa nii tark kui tahes või nii suurte kogemuste ja lugemusega kui tahes või olgu see aiaraamatute rivi kasvõi pea 10-meetri pikkune, ühe või paar "kalliskivi" võib sinna aeg-ajalt ikka lisada, sest teadmisest ei saa ju kunagi küllalt.
Mul oli endale veel igasugu kingitused tegemata. Hea, et veidi ootasin, sest nüüd sain end väga korralikult, nats ka ikka vist asja eest kah, premeerida:)
Ja raamat on ikka täitsa elus asi. Ta lihtsalt peab olema.
Ei saa ma aru neist noortest, kes raamatu vastu huvi ei tunne ja inimestest, kes peavad lugemist arutuks ajaviiteks.


Ain Raal "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia"

No ei, ravimtaimede friik ma pole. Ei kujuta küll ette, et hakkan nii väga uurima, et mis tee või salv või määre millekski... Inimese peab terve hoidma ikka tema vaim ja kui välimisele abile väga loota ja mõelda, kessugune taim millekski hea on ja siis iga natukese aja tagant mõne väikse krõbina peale midagi määrida, rüübata või tilgutada, võibki ju haigeks jääda:) Ennast võib ju väga armastada, aga liigne tähelepanu igale liigutusele ei kõlba küll kuskile. Vähemalt minu puhul on see nii.

Meil käib, õnneks harva küll, üks meeskülaline, kes iga toidukorra juures seletab, milline toiduaine millekski hea on ja mis mitte. Ausõna, mul kaob alati ka kõige paremini valmistatud väga maitsva toidu juures tema juuresolekul alati isu. Ma tahan head toitu nautida, aga mitte neelata aatomeid ja molekule, keemilisi ühendeid või teada, millist siseorganit ma parasjagu kas silitan või piinan. Ja suitsuangerjat ei kavatsegi ma käest anda:)

Aga ka ravimtaimede raamatuid on mul üksjagu. Eriti venekeelseid, sest siberimaal elasid enne tsivilisatsioonitablettide ja elavhõbedavaktsiinide pealetungi ikka täielikud teadjad-tarkpead, akadeemikutestki targemad mammid. Loodus toitis, kattis ja ravis. Kaugemates külades on see tänini nii, et inimesed elavad terve mõistuse najal vanaks tervetena. Ja ilma igasugu loodus-ja loomakaitsjateta säilis ja säilitati kõike, mis pidi säilima.
Rohkem kui vaja, ei võetud midagi ja iga anni eest oldi ka tänulikud ja alati anti midagi ka tagasi. See, mis praeguseks seal toimunud on, pole põlisrahvaste töö.

Aga tagasi A.Raali "Ravimtaimede entsüklopeedia" juurde. Nende kasvatamise-kujundamise raamatute kõrvale on väga huvitav lugeda, milline on see taimede sisemine hingeelu ja kuidas ta suhestub iseenda, teiste taimede, inimeste ja loomadega.
Raamat ise - suur ja paks nagu kohver. 1007 lehekülge, taimi sees veidi rohkem. Kõik varustatud kas fotode või väga äratuntavate joonistega. Iga taime juures lisaks ladinakeelsele nimetusele ka inglise- ja venekeelsed vasted. Meil kasvavate taimede juures lisaks eestikeelsele ametlikule ka rahvapärased nimetused.

Kui varem ilmunud raamatutes anti alati samuti botaaniline iseloomustus, toimed ja näidustused, siis selles on olemas ka korralik keemiline koostis ja mis kõige olulisem, ka taime kasutamise vastunäidustused ja ohud. Viimastele pööratakse tähelepanu lubamatult harva või ei tehta seda üldse. Sirvisin ja tahtsin teada, kas on ikka kirjas, et paljud inimesed ei talu kummeliteed või et raudrohu pikaajalisel kasutamisel võib saada insuldi. Oli küll kenasti kirjas. Noh, ja selle sirvimise ajal unustasin end ka lugema. Kohe päris pikaks ajaks. Suurepärane ja imetlusväärne raamat. Muidugi ei suuda üks autor käsitleda kõiki raviomadustega taimi, kirjas pole näiteks madonnaliiliat, eks teisigi. Aga aukartust äratav hiigeltöö ikkagi, mida võib lausa pärandada põlvest põlve:).

Ja teine on kolme autori "Maagilised taimed ja taimemaagia". Mõtlesin tükk aega, et mul pole ühtki Urmas Laansoo raamatut. Häbiasi lausa.

Mulle tegelikult väga meeldib taime ajalugu ja kõiksugusemad legendid, mis nendega kaasas käivad. Õpetab taimi pisut teisiti vaatama ja neist aru saama. Teadma, milliseid aegu ja inimesi nad näinud on, milliseid saladusi võivad peita. Aga see, mis sundis inimest mõnda taime teistest rohkemaks pidama, ülistama, kummardama, tuleb endal enda jaoks välja mõelda. Kõigele ei saagi anda vastust. Ja kas peabki?

Raamatul on autori nägu ja sellestki õhkubki vastu autorite soojust ja tarkust, mida olen alati vestlustes nautinud ja imetlenud. Muide, Urmas Laansoo on olnud ka selle eelmise entsüklopeedia koostamisel konsultandiks.

Oh, küll ma tunnen end praegu hästi:)
Ja veel olen ma õnnelik selle üle, et vähemalt oma tüdrukud olen ma lugemiskirega nakatanud:)