Mõned aastaarvud lihtsalt peab kirja panema. Mäletamiseks. Sündmus võib ju meeles olla, aga aastaarv ei taha kuidagi meenuda. Nii on näiteks aastaga, kus jaanuari alguse -30C pakasele järgnes ühe ööga tohutu temperatuuri tõus. Laupäeval jäid külma pärast Otepääl ära MK-etapi võistlused, aga järgmise päeval oli üle +5C ja suusatajad lõpetasid selges vees. Temperatuuride vahe oli 24 tunni jooksul ligi 40 kraadi. Ja selline ilma järsk soojenemine tõi toona kogu Euroopas kaasa mägipiirkondade lumelaviinid ja üleujutused ning tekitas pikaks ajaks tõelise kaose.
Eelmise aasta vihmast suve jääme ilmselt kauaks meenutama. Kuigi sademed jaotusid üsna ebaühtlaselt, saime meie igal kuul 1,5 kuni 3 kuunormi taevavett. Kes siunas ilma, kes oli õnnetu -rahul olid vähesed. Aga hoopis isemoodi nägi seda aastat koolivennast loodusemees Mikk Sarv ja ta kirjutas (ML nr.53, 31.12.2009) nõnda:
"Oli positiivne läbipesemise aasta. Tänu taevaisa sademeterohkusele said allikad puhtaks, jõed ja maad läbi pestud. Üle hulga aja on lõhel ja forellil meie jõgede puhtas vees hea elada. Ilmavembuks võib pidada ka Peipsi kõrget veetaset. Nii ei läinud järv suvel õitsema, muidu kippus ikka sel ajal vesi haisema ja kalad surema"
Ja tal on tuline õigus. Sajandi algusest valitsenud põuased ja kuivemad ning lumevaesed aastad olid jätnud siinkandis tühjaks paljud kaevud, muutnud jõed sogasteks niredeks ja järved-tiigid madalateks porilompideks. Eelmiseks sügiseks hakkasid nad tasapisi täituma.
Võrdlesin eelmist aastat sageli oma mõtteis 1978. väga vihmase suvega, aga tollele aastale olid eelnenud normaalselt vihmased aastad ja siis ei jõudnud maa enam vett vastu võtta. Külavaheteed olid muutunud isegi jalgsi läbimatuteks mülgasteks, sügisel mutta vajunud kombaine ja traktoreid päästeti alles järgmisel kevadel.
Aga eelmisel aastal ei jõudnud janune maa kuidagi end täis juua. Ka kõige meeletumate valingute ajal tekkinud suuri tiike meenutavad lombid vajusid kiiresti kuiva pinnasesse. Sügisene külm lakkamatu vihm tegi küll vahepeal nukraks, aga kui mõelda, et sellele järgnes lumeta tugev pakane, siis just see vesi ehk oli see, mis ei lasknud kogu aial hukkuda. Külmus taimedel olev vesi, mitte rakumahl. Samasugune kaitsev toime mis härmatiselgi. Kevadel selgub....
See imelik talv oli 77-78. a.
ReplyDeleteMitmel nädalavahetusel langes temperatuur 30-35, meil kahel korral isegi -39, lund sadas ka ohtralt, samas järgnes nädala keskel sula, väravast majani oli vett, nii et sõida või paadiga ja kole libe oli. Sellele järgneski väga vihmane suvi, tellisime buldooseri maad tasandama ja linttraktor jäi hoovis porimülkasse kinni :)))
Ka järgneval talvel oli veebruar võrdlemisi külm, nädalapäevad temperatuur 25-30, lisaks ka meiekandis siin elatud aja kõige paksem lumi. Paar päeva sadas, nii et nähtavus oli sinult paar meetrit, lisaks tuiskas, minu elu teine meeldejääv lumetuisk - öösel säras täiskuu, jänesed selle paistel näisid hiiglaelukatena ja neid peletama lipanud njuufad vajusid tee äärde hööveldatud ja täistuisanud ligi 2m kõrgusesse hange, kaevasime neid siis poistega (mees oli välislähetusel) öösi 28 kraadise pakasega lumest välja, oi olid ajad, värav ja väravatasku oli nii täis tuisanud, et käisime üle värava kuni mees koju tuli ja meid lumevangist päästis :DDD
Aga see talv teeb natuke muret - maa oli väga vettinud ja -20-24 mitu ööd järjest ja lund vaevalt 5 sm kribanud, sel aastal pole korralikku lumesadu olnudki, rohkem nagu härmatist oleks maha puisatud (praegu lund vaevalt 40 sm), teist kuud öised temperatuurid -10-20 (koguni mõnel kuni -27-29) Noortel puudel ja püsililledel (tulpidest ma ei mõtlegi, pea kõigil olid enne külmi "ninad" väljas) võivad kevadel olla väga suured juurekahjustused. Eks kevadel näeb
Eestimaa on ikka suur riik. Meie siin nägime viimati nii paksu lumekatet kui tänavu umbes 40 aastat tagasi.
ReplyDeleteJah Hiline, ma mäletan seda 77/78 aasta aasta talve isegi kuupäeviti suurepäraselt. Ta on seotud mu elus mitmete oluliste sündmustega. Kõige külmemad ilmad olid 78.aasta jaanuari algul, kus õhutemperatuur langes just nimelt -40 lähedale. Ka lund oli meeletult, Tartu Raeplatsil oli siise kaevatud 2 tunnelit, mispidi seda platsi sai ületada. Ja 78 aasta suvel uputas nii, et me pidime poole suve pealt lastega linna tagasi kolima, sest lapsed ei saanud õue ja pesu polnud mitte kuskil kuivatada. Sügisesel kartulivõtul oli vaja lauad vagude vahele sättida ja siin meie kandis jäid viljad koristamata, kõik suured masinad olid mudas kinni
ReplyDeleteAga see aasta, millele ma viitasin, kus temperatuur ühe ööpäevaga nii drastiliselt muutus, oli kas 2005 või selle ringis, mul peab ta ka aiapäevikutes kuskil kirjas olema.
Käesoleva aasta sügis lilledele (eriti sibulatele) kindlasti hästi ei mõju, eks kevadel loeme kahjusid kokku, sest aasta lõpus oli seda paljast külma väga pikalt. Aga "suurvormid" - metsad, puud ja põõsad on ilmselt selle veerohkuse eest tänulikud. Praeguse seisuga meie lumeolude üle ei nurise, teda on 40-60cm. Lihtsalt elame sellises paigas:)
Mina olen ka rahul! Meie noored puud juurdusid ja kasvasid väga hoogsalt!
ReplyDeleteRimo on sama mis Isehakanud Lillekasvataja
ReplyDelete