Wednesday, July 31, 2013

JUULI SAAB OTSA

seepärast ongi tal selline mossis pilvenägu täna ees. Vihm eile ega öösel meieni ei jõudnud, aga ma pole kade, las saavad siis teised ka vahepeal piisakese.
Mahutas see suvekuu endas palju. Ei räägi ma siin mingitest projektidest, vaid hoopis sellest, et varased ploomid on söödud, suveõunad varisevad, põõsad on valminud marjadest lookas.
 Aga seeni, kui 2 puravikku välja arvata, pole me veel oma aiast sel aastal saanud.
Hostad lõpetavad õitsemist


Pihlakad punavad juba kuu keskpaigast. Nädal tagasi märkasin, et ka vahtrad hakkavad kergelt värvuma



Viimaseid õisi näitavad asiaadid, aga OT-d ja trompetid on täies õies. Neist isegi põnevamad on üks kirsi nägu kirju e. türgi liilia (L.martagon) alamliik L. martagon var pilosiusculum, kes aga kategooriliselt keeldub paljunemast

ja alusmetsast pärit kaherealine liilia (L.distichum)
Floksid õitsevad ammu, neist silmapaistvaim on `Krasnaja Shapotška`


Juulikuu hommik üleeile kell 4.01

Ei jäänud ka meie ilma, vihm jõudis põhjamaadelt meile kella 18 paiku ja 3 tunniga oli aed kastetudki:). Pole mul sellist suure panoraami kaamerat. Oleks uhke olnud, kui kõik 3 kaart oleks korraga pildile jäänud.


Sookured tuututavad valjusti samuti juba umbes 10 päeva

Thursday, July 25, 2013

PUSLE ON KOOS!

Kolmapäeva, 11.juuli hommikul oli meil ukse taga kaks naeratavat noorikut Põhja-Eestist. Tulema pidanuks neid neli, aga väga mõjuvatel põhjustel vähenes nende arv poole võrra. Ega sellest midagi, kohale jõudsid need, kellele tulevane projekt pakkus tõsist huvi.
Esimene tööpäev oli igav, porine ja märg. Kõigepealt oli vaja ideekavand maastikule saada. Minu tingimuseks oli, et kõik jooned peavad olema väga konkreetsed s.t. sirge on sirge, kõverjoon on kindel kaar, aga mitte mingi vanainimese käega tõmmatud värisev siksak ja nurk olgu kindel nurk. Soovisin seda seepärast, et suurem osa materjalist on ju rahutu, kus ükski element ei kordu.
Tulevase aia piirjoonteks ja istutusajale raamistuseks olid mõeldud turbapätsid, aga mingi kokkuhoiu mõttes otsustati see osa, mis jääb puude varju, hoopiski punuda.
Testitud ja end suurepäraselt õigustanud võte- ajalehtedega aluspinna katmine igasugu ebameeldivate üllatuste vältimiseks. Oli neid küll palju, aga otsa nad said. Hädast aitas vanade aastakäikudega välja kohalik raamatukogu.


Turbapätside leotamiseks oli kasutusele võetud igasugu nõud ja ka kõige esimene ehk väike tiik. Kui see töö jätta tegemata, ei märgu pätsid eales ja ükski ehitis koos ei püsi


Ajalehtedele läks lendutõusmise vältimiseks kohe peale õhuke kiht mulda ja taimejuurte piirkonda mitu suurt hunnikut eelmiste aastate lehekõdu
Jätkus nii labida kui rehatööd




ja loomulikult ohtralt vett, vett ja veelkord vett

Tüdrukud töötasid nii usinasti, et isegi söögipausi poleks nad sundimata raatsinud pidada. Hilisõhtuks oli meil tulevase aia asemel rajamisplatsil vaid üks suur segadus.

Et tüdrukuil oli lubatud kolme päeva asemel võimalus pisikeste laste pärast meil olla vaid 2 päeva, otsustasin, et pelgalt mulla laialiajamine nüüd ka päris rajamispraktika mõõtu välja ei anna, tuleb neile siiski ka muud huvitavat leida. Kui nad olid korralikult sisse võtnud jalgteed ja need kangaga katnud, panid nad kohale esimesed turbapätsid

ja esimesed kännud niiviisi, et mitte ühegi kasvava puu tüvi poleks mitte üheski vaates varjatud. Kuigi ükski kõrvuti asuv puu ei kasva paralleelsete tüvedega, moodustavad nad siiski enamvähem vertikaalsed sirged. Ka pidid vaatesse jääma okaspuude põnevad vormid ja uhkelt kaarduvad oksad. Üks praktikantidest oli väga loominguline ja hea silmaga, tema peaks aiakujunduse kindlasti endale elukutseks valima.


Kui minu VTA kuulis, et siin on praktikandid, oli ta kolmandal päeval ise ka platsis, aga kahjuks tulevaste kolleegidega ta enam ei kohtunud. Kuna me polnud väga kaua kohtunud, kulutasime pool päeva lobisemisele, aga ka tööd sai kõvasti tehtud. Kui Muhedikupapa jätkas mullavedu, siis tema hakkas kohale panema teeklotse. Pakutee võib isegi vihmaga olla vägagi libe, seepärast palusin nad asetada paika nii, et käimisel oleks üks või ka pool jalga alati karedal pinnasel.
 Nähes, kui palju meil on  tööd teha ja kui palju võtab aega iga liigutus, hakkas ta üsna pea helistama. Minu suureks üllatuseks organiseeris ta lisaks endale järgmiseks tööpäevaks kohale 2 Räpina tudengit, kes pidid praktika ajal küll kivi laduma, aga pidid nüüd leppima hoopis pätsi ja pakuga.
Aga oli see vast alles unistuste tiim. Neil sujusid kõik tööd seletamise, liigse lobisemise ja sahmimiseta. Kõike tehti nii nagu tehakse endalegi. Kui ma oleksin mingi Inglismaa mõisnik, palkaksin nad silmagi pilgutamata omale korraliku tasu eest aednikeks.
Istutusalad said korralikud tihedad, silutud ja lõpuks ka "krohvitud" servad, enamvähem said paika ka teepakud.



Väikesed kännud tõstsid nad ise paika, aga neid ei saa siiski kõiki enne paigaldada, kui suured on ka kohal, hiljem ei jõua neid üle pisemate keegi tõsta. Äkki kuulsin imelikku põrisevat-plätsuvat- podisevat heli. Ei jõudnud selle üle veel pikematl juurdlema hakata, kui puude vahelt ilmus Harley Davidsoni mees, onupoeg, keda ma polnud paar aastat näinud ja kes tuli meid möödasõidul tervitama.
Niisugust peaaegu, et taevast sadanud vägilast ei tohtinud ometi niisama lihtsalt minema lasta. Kõige suuremate kändude teisaldamise mure oligi lahendatud. Kännud, tass kohvi ja juba ta kadus.

Õhtuks olime mitukümmend suurt sammu edasi saanud. Viimase päikesekiired valgustasid kändusid kui prožektorid. Õigluse huvides olgu öeldud, et see foto pole minu tehtud

Kui need 4 väga tõsist tööpäeva mööda said, olin tõelises hämmingus. Seda, et ma kunagi aias abi vajan, ma veel mõned aastad tagasi mõelda ei osanud. Olin ikka ise ju kõigega hakkama saanud. Aga, et ta nii järjestikku ise kohale saabub, see on päris tõeline ime ja ma olen neile inimestele kõige hea eest rohkem kui tänulik.
Edasi järgnesid mullaveo päevad. Teisaldada oli vaja 25 tonni. Muhedikupapa tegeles sellega hommikust õhtuni, aga palju see traktorikäru korraga ikka mahutab. Õhtuks oli kohale saanud vaid paar supilusikatäit.
19.juuli õhtul hakkas sadama, 20. sadas terve päeva. Me vaid rõõmustasime selle üle, vihm niisutas ja tihendas veetud pinnast. Edasi tulid hoovihmapäevad, paar kärutäit mulda, vihmahoog, veidi mulda, vihmahoog. Esmaspäev 22. juuli oli lakkamatu saju pärast esimene, kus õues polnud midagi võimalik teha. Õhtul külastas meid Köögikata, kelle samblatuustide hulgas oli ka imeline kivi-imaraga samblavaibake.
Järgmisel päeval ikka ja jälle mullatööd. Mul hakkas oma kaasast päris hale, võtsin südame rindu ja helistasin ise oma kuldaväärt abilistele ja nad leidsid kohe aega meile uuesti appi tõtata. Aitasid nad mulda laiali visata, ehitasid valmis tee ja paigaldasid veel hunniku kände. Lõunaks oli toorik valmis ja ma mõtlesin, et nüüd, kui töö on tehtud ja nad soovivad, võivad nad aias niisama ringi vaadata. Aga nemad leidsid, et keegi ei liigu enne, kui olemasolevad taimed ka paika saavad.





Eilne päev oli tööks ja istutamiseks justkui tellitud. Soe, pilves ja sombune ning üle mitme päeva püsis ta õhtuni kuivana. Täna aga kasteti taimed korraks üle:)

Palusin õhtul peale tööd läbi sõita ka oma isiklikul Jõumehel, et tee pealt ära tõsta suured kännud, mida ma ära põletada ei raatsi. Ja kes teab, äkki me liigume järgmisel aastal oma istutusalaga teeäärse hekini väljagi.


Tänaseks jäi koristada eile töökohale jäänud taimeleotus- ja istutusmulla segamisvannid, tühjad taimekastid ja -potid, ülearused tööriistad ja muu kila-kola.
ja korrastada kogu ümbrus sodist. Vaid voolik peab mõneks ajaks kohale jääma
Muidugi on siin tegemist veel palju. Mees tahab teha korraliku aluse veel ühele istumisnurgakesele. Taimi on juurde vaja kohe hulgi, aga nad ei pea nüüd enam sedasi potis virelema nagu need, kes eile lõpuks jalad mulda said.
Lisada on vaja kive, kännud ja pinnast sammaldada, multšida ja veel nipet-näpet teha, aga kõik see on tühiasi selle töö kõrval, mis valmis mingi suure ime läbi vaid 13 päevaga.
Mõnikord, kui mõttelaiskus ja tahtehalvatus peale tuleb, on päris hea, kui keegi kõrvalt togimas on.
Valminu pole päris turbaaed, kuigi turbapätsid võiksid sellele viidata. Pole ta ka päris hapuaed, sest osa sõnajalgu vajab hoopis kergelt aluselist pinnast. Tegemist on varjuaiaga, kus sõnajalgade, küüvitsate, mustikate, veel kuskil teel olevate murakate ja teiste taimede kõrvale on end mugavalt sisse seadnud nii mitmedki varjutaimed, keda ma siiani kasvatada pole saanud. Päris kindlasti ei too ma sinna rodosid, nemad pole kahjuks minule.
Mulle meeldib selle paiga just selline veidi ürgmetsalik ilme ja lõhn, kus pole kohta suurtel ja säravatel õitel, pigem lepin ma mõne osjaga, kes on sama iidne kui need põhitaimed, kellele koht ju loodud saigi.

Tänane on, muide, 700.postitus.

Tuesday, July 23, 2013

PUSLE KOKKUPANEK ehk ETTEVALMISTUSED

Kui mittevajalikud puud maha said ja allesjäänute tüved ka ära puhastati, tekkis eelnevatele vabadele lapikestele lisaks korralik lagendik . Fotol on sellest tühine osake



Meie ja naaberkrunti eraldas kunagi madalana hoitud viirpuuhekk. Ühel hetkel aga naabrid seda enam madalamaks võtta ei soovinud ja hekitaimed olid kasvanud suurteks puudeks. See ülekasvanud hekk tegelikult tekitaski varjupaiga, kuhu lõunapäikese kiired enam ei ulatu. Viirpuude laiuvad alumised  torkivad oksad segasid aga nii liikumist kui aia planeerimist. Peale tüvede laasimise hakkasid põõsaste allesjäänud nõtked ladvad moodustama uhkeid kaari (fotol vasakul) ning üldpilt kohast muutus järjest inspireerivamaks.

Mehe mahaseatud voolikud olid hõivanud vabast pinnast üsna tagasihoidliku osa. No päris kindlasti sellest ei piisanud :D Seadsime voolikud hoopis laiemalt ja pikemalt, vaatasime eemalt, kohendasime neid mitmed korrad, et sinna mahuksid nii taimed kui kännud, kui hiljem kuskilt saab, siis ka mõned kivid ja et kõigel oleks seal piisavalt hingamisruumi vähemalt alguses.
Liigendasime umbes 700 m2 suuruse pinna kolmeks osaks ja märkisime maha 60cm laiuste teeradade piirjooned. Kui ma mõtlen, et kunagi oli linnakruntide suuruseks 600m2, kuhu pidi mahtuma ka elamu, siis ei kujuta ma hästi ette, kui nutikad pidid selliste maalapikeste omanikud olema, et sinna saaks kõik vajaliku kuidagi ära mahutada.
Kuna  kännud olid tulevase aia olulisteks osadeks, mis aitavad hoida taimedele vajalikku niiskust ning kõdupuit kujutab endast selget orgaanikat, oli selge, et mingid kunstmaterjalid sellesse aeda enam ei passi. Et seedermänd saaks oma elu aias edasi elada, saagis kaasa ta seibideks tee-ehituse tarvis, kui juba puit, siis olgu teda palju.

Kevadel me eriti ringi ei liikunud, aga Võhmas ja Tartu BA püsikupäeval käisime küll. Ei oskagi arvata, kas ma varem ei märganud või polnud kunagi müügil niipalju eriliselt põnevaid varjutaimi, aga see sortiment, mille ma kokku ostsin, on päris huvitav.
No nii! Aed on peas olemas, piirjooned maas, materjale koguneb ka tasapisi, taimed kujutavad endast tõelisi aardeid, aga kes selle kõik küll teoks peaks tegema?! Kui me kahekesi või tegelikult ju ikkagi peamiselt mees, seda tegema hakkaks, ukerdaksime seal sada aastat :(
Veidi enne jaanipäeva võttis minuga ühendust Luua kooli õppejõud ja palus luba ühe grupiga meile tulla. Oh, ma ju enam ei taha gruppidega tegeleda. Kuigi ma olen hoolega  keeldumist õppinud, on äraütlemine iga kord üsnagi raske. Kui aga mõtlesin, et oma tee alguses polnudki mul eriti palju muid võimalusi taimi tundma õppida ja praktilisi tarkusi omandada, kui erinevaid aedu külastades ja kus meid alati võeti lahkesti vastu, siis lõpuks andsin nõusoleku.
Toredad, lõbusad, uudishimulikud, tegusad noored inimesed pärisid jutuajamise käigus äkki, kas saaks kuidagi meile praktikale tulla, et tulevastel maastikuehitajail olevat tänavu kavas rajamispraktika:). Õpetajagi oli selle uitmõttega väga päri.
Sellist pakkumist polnud ma isegi kõige ilusamas unenäos näinud:)
 Leppisime kokku, et räägime kõigest täpsemalt uuesti juuli alguses. Siis on selge, kas see huvi ja tahtmine on ikka tõelised ja palju neist siis ka kohale jõudmas on.
järgneb

Sunday, July 21, 2013

HAKKAME PUSLET KOKKU PANEMA ehk VANA AIAOSA UUEKS

Ma veel ei ütle, mis rajatud osa nimeks on, aga peenraks on seda lahmakat kohatu nimetada. Tema rajamise lugu on pikk ja segane, minu kavatsustes ei figureerinud ta kohe mitte kuidagi. Nii mõnedki ta saamise episoodid kuuluvad ulmelugude või mingite müstikanähtuste valdkonda.
Eelmisel kevadel, kui meil polnud enam mingeid projekte kavas, küsis kaasa, mida me hakkame peale ühe kunagise kõige päikeselisema, puude kasvades aga järjest tihedamaks ja varjulisemaks muutunud aiaosaga.  Ei viitsinud ma miskit välja mõelda, suur pind nõuab suuri tegusid ja neid oleks ülekohtune ühe inimese tööks planeerida. Aitab kui seal niita ja hoida ta lihtsalt puhas. Suured puud on niigi ilusad vaadata. Mõne aja pärast kuulsin sealt saehäält, mees harvendas seal ajaga võsastuma kippuvaid sireleid.
Ühel ilusal suveõhtul potsatas ootamatult meie õuele mitu kastitäit sõnajalgu. Köitnud on nad mind küll alati ja  ma olen sageli igatsevalt vaadanud neid kõikjal, kus nad mulle ette on sattunud, aga ma pole midagi nende saamiseks ega kojutoomiseks teinud. Kuigi meil maad ja isegi kohta ju oleks, savipinnast nad siiski ei armasta. Vana sõnajalapeenar oli aga nii täis kasvanud, et sinna poleks ka poolt isendit õnnestunud suruda.
Sügisel küsis mees uuesti, et kuhu me need sõnajalad nüüd istutame, äkki ikka vaatame selle esimese aiaosa poole. Ei osanud ma ka seekord vastata enamat, kui et sõnajalad (keda aegajalt silitamas käisin),  talvituvad potis ja siis vaatame edasi.
Kevad algas jälle vana joruga, et mis me teeme selle  peaaegu, et hüljatud aiajupiga. Mõnel mehel oleks nagu hirmus igav  või tööd vähe, või aega või jõudu või misiganes asja palju olnud.
 Kui lehtpuude tüvesid puhastada ja ülekasvanud ning räädakaks muutunud viljapuud maha võtta, siis ehk hakkakski sinna mingi ilme ja vabad kohad tekkima. Seedermänd on niikuinii ju vaja maha lõigata, et teeks siis juba kõik korraga ja siis otsustaks, mis saama hakkab.
Käisin seda kohta tähelepanelikumalt uurimas ega osanud mitte kuidagi seal puude vahel kedagi kasvamas näha.
Ei teagi, mis aru peal ma käisin kui ütlesin, et oleks siis vähemalt mingid kännujupidki...
Nädala pärast olid kännud olemas. Mehed saunas rääkisid :) kohale sai nad tuua veidi hiljem, kui maa peale lumesulamist traktoreid kandma hakkas.
Tundus, et midagi ei jää üle ja tulebki ajusid liigutama hakata. Käisin seda kohta vaatamas hommikul, keskpäeval ja õhtul,  nii päikesepaistelise kui sombus ilmaga. Oleks seal vähemalt mingi kalle või siis lohud, või  muhudki. Igav puudealune lame plats ja nüüd veel see kännuhunik kah jalus. 
Ja äkki ühel päeval see koht kõnetas mind...:)
Sel hetkel teadsin, et kui asi ette võtta, läheb see ruttu, aga ma pole ühtki suuremat tööd ette võtnud, kuni  kõik materjalid koos pole. Kui tekivad tõrked ja töö jääb vinduma, tekib väsimus ja tüdimus ning kaob   igasugune entusiasm. 
Eelmisel aastal ootamatult saabunud otstarbeta mullamägi olematute lohkude täitmiseks, kuhu jäid hilise kevade tõttu istutamata kõrvitsad, juba ootas.  Sellest aga ei piisanud, juurde oli vaja kõiksugu kraami. 
Leppisime kokku, et tegelema hakkame selle aiaga peale jaanipäeva, siis on kõik kiired ajad möödas ja peas keerlevad mõtted ka lõplikult selginenud.

järgneb

Friday, July 19, 2013

TÄNA ÕHTUL SAJAB

Niiviisi kirjutasin ma eile hommikul ühe blogi kommentaariumi. Ma ei tea, kas 16.30 on juba õhtu, aga sel ajal hakkas meil sadama. Ilusat vaikset seenevihma paari veidi suurema hooga sadas pea 2 tundi.
Edasi kirjutasin ma, et sajab ka öösel. Kui ma 1.45 raamatu sulgesin, uinusin mõnusa sabina saatel. Kui pikalt seda aiakosutust tuli, ei teagi.
 Enne 6-t ärkasime koleda kolina peale. Meie kohale oli jõudnud maruline äike koos paduvihmaga. Eelniisutatud maa võttis selle kõik kenasti vastu, aed ägises suurest mõnust. Elektri vilkumist talusime lühikest aega, siis lükkasime korgid välja. Äike lõppes veidi peale 7-t. Loodetavasti ei keeranud paduga kaasnenud tugevad tuulekeerised põllumeeste vilja maha.
Kell 8 hakkas uuesti sadama, seekordset sadu nooled ja paugud ei saatnud. Hetkel (k.11.09) paistab päike, aga mu kaskede taga on vihmakaar jälle tumesinine. Ehk saabki nii, et täna sajab. Ühtpidi seiskas sadu me tänase töö, aga teistpidi niisutab ta kohale veetud mulla korralikult läbi.
Nii korralikku vihma saime viimati 27.juunil. Vahepealsed, mitte just kõige harvemad pisikesed sabinad sarnanesid pisut elupäästmise operatsioonidega, seekordne jootis jälle aia janu täis.
Hommikul küsiti, kas me eile istutasime. No ei jõudnud veel sinnamaale:D


Wednesday, July 17, 2013

Tuesday, July 16, 2013

PUSLE











Asssaaa! Aga küll täna sadas. Nii nagu sügisel ikka. Sahmakas vett, pisut päikest, vikerkaar, jälle suur sabin....

Thursday, July 11, 2013

MIS SIIA KÕIK VEEL TULEB :)

Mulle on alati iidvanade puude juures kõige rohkem meeldinud tõsised, vägevad, tüüakad tüved. 100-aastasi on meil vaid üks, aga ka nooremad võivad vägagi huvitavad olla


ja säärastel, kui neid veidi puhastada pole ju samuti midagi viga

ja siis on meil üks kuusk.  Labidas ja voolik loomulikult ka ja igasugu muust tränast pole samuti puudust.


Ja vat, nende ja veel mõne puu vahel hakkas eile midagi sündima :)



Tuesday, July 9, 2013

KIIRE-KIIRE

Arvasin küll, et tänavu ehk saabub suvi, kus meil on palju aega, aga võta näpust. Ma ei tea, kas päevad tõesti tormavad hirmsa kiirusega sügise poole või oleme me ise sahmerdisteks muutunud, aga mida edasi, seda rohkem on igasugu tegemisi ja kohtumisi.
Väikese tagasipõikena ütlen, et ega me nüüd selle puu mahavõtmisel ei pisardanud küll. Ta andis meile aega harjuda, et tema aeg on otsa saanud ja üks skelett aias ei kaunista seda ega tee ka südamele rõõmu.  Lihtsalt meil polnud  tema jaoks varem aega.
Kes ütles, et kõik õitseb ära ja juulikuus pole enam mingeid õisi vaadata? Neid on tegelikult piisavalt ja ülearugi. Tänavu polnud isegi seda lühikest hingetõmbeaega, kus aed on paar päeva täiesti roheline.
Et ka sellest juuli algusest midagi alles jääks, tuleb ikka mõnedki pildid üles panna. Meil käis üks armas külaline, kes ka pildistas ja siis tõi ta kõik, mis ta siin nägi, ka meile. Panen mõned tema fotod ka siia. Et asi aus oleks, siis on fotode juures ta nimetähed ML
Nagu alati, olgu see aastaaeg, milline tahes, kõige silmatorkavamad ja mõjusamad õitsvad põõsad.  Neid õitseb palju, aga, et nad on siit varem läbi käinud, siis paljusid fotosid ma täna siis üles ei pane.
Südasuvi on paljude enelate aeg. Nipponi enelas `Arnold` (ML)

Ebajasmiinid hullutavad nii õite kui lõhnaga. `Schneesturm`


Veigela `Red Prince` (ML)


Iirised on oma balleti lõpetanud, suur õitsemine on kandunud teistesse aiaosadesse
Kankaani asemel on selles osas uued tantsud. Kuhu suure pojengipuhmikud end peitnud on, pole isegi aru saada





Igasugu sasipead on mu suured lemmikud





Sellisena nägi ML aia üht osa paar päeva enne jaanipäeva
praegu on sama koht juba tükk aega selline


Kui alguses ei saanud paljud inimese aru, miks me oma päevaliiliad imelikult hajali istutasime, oligi mul selline pilt silme ees. Tänu multšile ja parandatud pinnasele on siin nüüd läbipääsmatu õiemets.


Et asi väga kuumaks ei muutuks, istutasin soojade toonide jahutamiseks siia-sinna  siniseid flokse

Suur härjasilm `Brodway Lights` on tõeline kameeleon. Avaneb ta tumekollaselt, vananedes muutub ta õis heledamaks kuni muutub päris valgeks. Väga uhke mitmevärviline puhmik.
Mägisibulad punuvad pärga (ML)


Eelmisel aastal tulbipuu tarvis rajatud nurgake muutub ka aina täidlasemaks

Suvikud pole mu eelistuseks, aga mõned vaasid täidan ma väiketaimedega igal kevadel. Armastan seda `Million Bells`i, ei ta aja sodi ega muutu vihmaga inetuks. Aga nad on nii nagu kõik amplitaimed, hirmus janused ja saavad kuumadel päevadel vett kaks korda päevas.





Kui nüüd kõik hästi läheb, alustame homme varjuaiaga :).
Ja seejärel tuleb tõsine töö suure tiigiga. Kevadine varing on tal ikkagi põhja augu tekitanud ja tiik vajub aegamisi tühjaks.