Kolmapäeva, 11.juuli hommikul oli meil ukse taga kaks naeratavat noorikut Põhja-Eestist. Tulema pidanuks neid neli, aga väga mõjuvatel põhjustel vähenes nende arv poole võrra. Ega sellest midagi, kohale jõudsid need, kellele tulevane projekt pakkus tõsist huvi.
Esimene tööpäev oli igav, porine ja märg. Kõigepealt oli vaja ideekavand maastikule saada. Minu tingimuseks oli, et kõik jooned peavad olema väga konkreetsed s.t. sirge on sirge, kõverjoon on kindel kaar, aga mitte mingi vanainimese käega tõmmatud värisev siksak ja nurk olgu kindel nurk. Soovisin seda seepärast, et suurem osa materjalist on ju rahutu, kus ükski element ei kordu.
Tulevase aia piirjoonteks ja istutusajale raamistuseks olid mõeldud turbapätsid, aga mingi kokkuhoiu mõttes otsustati see osa, mis jääb puude varju, hoopiski punuda.
Testitud ja end suurepäraselt õigustanud võte- ajalehtedega aluspinna katmine igasugu ebameeldivate üllatuste vältimiseks. Oli neid küll palju, aga otsa nad said. Hädast aitas vanade aastakäikudega välja kohalik raamatukogu.
Turbapätside leotamiseks oli kasutusele võetud igasugu nõud ja ka kõige esimene ehk väike tiik. Kui see töö jätta tegemata, ei märgu pätsid eales ja ükski ehitis koos ei püsi
Ajalehtedele läks lendutõusmise vältimiseks kohe peale õhuke kiht mulda ja taimejuurte piirkonda mitu suurt hunnikut eelmiste aastate lehekõdu
Jätkus nii labida kui rehatööd
ja loomulikult ohtralt vett, vett ja veelkord vett
Tüdrukud töötasid nii usinasti, et isegi söögipausi poleks nad sundimata raatsinud pidada. Hilisõhtuks oli meil tulevase aia asemel rajamisplatsil vaid üks suur segadus.
Et tüdrukuil oli lubatud kolme päeva asemel võimalus pisikeste laste pärast meil olla vaid 2 päeva, otsustasin, et pelgalt mulla laialiajamine nüüd ka päris rajamispraktika mõõtu välja ei anna, tuleb neile siiski ka muud huvitavat leida. Kui nad olid korralikult sisse võtnud jalgteed ja need kangaga katnud, panid nad kohale esimesed turbapätsid
ja esimesed kännud niiviisi, et mitte ühegi kasvava puu tüvi poleks mitte üheski vaates varjatud. Kuigi ükski kõrvuti asuv puu ei kasva paralleelsete tüvedega, moodustavad nad siiski enamvähem vertikaalsed sirged. Ka pidid vaatesse jääma okaspuude põnevad vormid ja uhkelt kaarduvad oksad. Üks praktikantidest oli väga loominguline ja hea silmaga, tema peaks aiakujunduse kindlasti endale elukutseks valima.
Kui minu VTA kuulis, et siin on praktikandid, oli ta kolmandal päeval ise ka platsis, aga kahjuks tulevaste kolleegidega ta enam ei kohtunud. Kuna me polnud väga kaua kohtunud, kulutasime pool päeva lobisemisele, aga ka tööd sai kõvasti tehtud. Kui Muhedikupapa jätkas mullavedu, siis tema hakkas kohale panema teeklotse. Pakutee võib isegi vihmaga olla vägagi libe, seepärast palusin nad asetada paika nii, et käimisel oleks üks või ka pool jalga alati karedal pinnasel.
Nähes, kui palju meil on tööd teha ja kui palju võtab aega iga liigutus, hakkas ta üsna pea helistama. Minu suureks üllatuseks organiseeris ta lisaks endale järgmiseks tööpäevaks kohale 2 Räpina tudengit, kes pidid praktika ajal küll kivi laduma, aga pidid nüüd leppima hoopis pätsi ja pakuga.
Aga oli see vast alles unistuste tiim. Neil sujusid kõik tööd seletamise, liigse lobisemise ja sahmimiseta. Kõike tehti nii nagu tehakse endalegi. Kui ma oleksin mingi Inglismaa mõisnik, palkaksin nad silmagi pilgutamata omale korraliku tasu eest aednikeks.
Istutusalad said korralikud tihedad, silutud ja lõpuks ka "krohvitud" servad, enamvähem said paika ka teepakud.
Väikesed kännud tõstsid nad ise paika, aga neid ei saa siiski kõiki enne paigaldada, kui suured on ka kohal, hiljem ei jõua neid üle pisemate keegi tõsta. Äkki kuulsin imelikku põrisevat-plätsuvat- podisevat heli. Ei jõudnud selle üle veel pikematl juurdlema hakata, kui puude vahelt ilmus Harley Davidsoni mees, onupoeg, keda ma polnud paar aastat näinud ja kes tuli meid möödasõidul tervitama.
Niisugust peaaegu, et taevast sadanud vägilast ei tohtinud ometi niisama lihtsalt minema lasta. Kõige suuremate kändude teisaldamise mure oligi lahendatud. Kännud, tass kohvi ja juba ta kadus.
Õhtuks olime mitukümmend suurt sammu edasi saanud. Viimase päikesekiired valgustasid kändusid kui prožektorid. Õigluse huvides olgu öeldud, et see foto pole minu tehtud
Kui need 4 väga tõsist tööpäeva mööda said, olin tõelises hämmingus. Seda, et ma kunagi aias abi vajan, ma veel mõned aastad tagasi mõelda ei osanud. Olin ikka ise ju kõigega hakkama saanud. Aga, et ta nii järjestikku ise kohale saabub, see on päris tõeline ime ja ma olen neile inimestele kõige hea eest rohkem kui tänulik.
Edasi järgnesid mullaveo päevad. Teisaldada oli vaja 25 tonni. Muhedikupapa tegeles sellega hommikust õhtuni, aga palju see traktorikäru korraga ikka mahutab. Õhtuks oli kohale saanud vaid paar supilusikatäit.
19.juuli õhtul hakkas sadama, 20. sadas terve päeva. Me vaid rõõmustasime selle üle, vihm niisutas ja tihendas veetud pinnast. Edasi tulid hoovihmapäevad, paar kärutäit mulda, vihmahoog, veidi mulda, vihmahoog. Esmaspäev 22. juuli oli lakkamatu saju pärast esimene, kus õues polnud midagi võimalik teha. Õhtul külastas meid Köögikata, kelle samblatuustide hulgas oli ka imeline kivi-imaraga samblavaibake.
Järgmisel päeval ikka ja jälle mullatööd. Mul hakkas oma kaasast päris hale, võtsin südame rindu ja helistasin ise oma kuldaväärt abilistele ja nad leidsid kohe aega meile uuesti appi tõtata. Aitasid nad mulda laiali visata, ehitasid valmis tee ja paigaldasid veel hunniku kände. Lõunaks oli toorik valmis ja ma mõtlesin, et nüüd, kui töö on tehtud ja nad soovivad, võivad nad aias niisama ringi vaadata. Aga nemad leidsid, et keegi ei liigu enne, kui olemasolevad taimed ka paika saavad.
Eilne päev oli tööks ja istutamiseks justkui tellitud. Soe, pilves ja sombune ning üle mitme päeva püsis ta õhtuni kuivana. Täna aga kasteti taimed korraks üle:)
Palusin õhtul peale tööd läbi sõita ka oma isiklikul Jõumehel, et tee pealt ära tõsta suured kännud, mida ma ära põletada ei raatsi. Ja kes teab, äkki me liigume järgmisel aastal oma istutusalaga teeäärse hekini väljagi.
Tänaseks jäi koristada eile töökohale jäänud taimeleotus- ja istutusmulla segamisvannid, tühjad taimekastid ja -potid, ülearused tööriistad ja muu kila-kola.
ja korrastada kogu ümbrus sodist. Vaid voolik peab mõneks ajaks kohale jääma
Muidugi on siin tegemist veel palju. Mees tahab teha korraliku aluse veel ühele istumisnurgakesele. Taimi on juurde vaja kohe hulgi, aga nad ei pea nüüd enam sedasi potis virelema nagu need, kes eile lõpuks jalad mulda said.
Lisada on vaja kive, kännud ja pinnast sammaldada, multšida ja veel nipet-näpet teha, aga kõik see on tühiasi selle töö kõrval, mis valmis mingi suure ime läbi vaid 13 päevaga.
Mõnikord, kui mõttelaiskus ja tahtehalvatus peale tuleb, on päris hea, kui keegi kõrvalt togimas on.
Valminu pole päris turbaaed, kuigi turbapätsid võiksid sellele viidata. Pole ta ka päris hapuaed, sest osa sõnajalgu vajab hoopis kergelt aluselist pinnast. Tegemist on varjuaiaga, kus sõnajalgade, küüvitsate, mustikate, veel kuskil teel olevate murakate ja teiste taimede kõrvale on end mugavalt sisse seadnud nii mitmedki varjutaimed, keda ma siiani kasvatada pole saanud. Päris kindlasti ei too ma sinna rodosid, nemad pole kahjuks minule.
Mulle meeldib selle paiga just selline veidi ürgmetsalik ilme ja lõhn, kus pole kohta suurtel ja säravatel õitel, pigem lepin ma mõne osjaga, kes on sama iidne kui need põhitaimed, kellele koht ju loodud saigi.
Tänane on, muide, 700.postitus.
