HAKKAME PUSLET KOKKU PANEMA ehk VANA AIAOSA UUEKS

Ma veel ei ütle, mis rajatud osa nimeks on, aga peenraks on seda lahmakat kohatu nimetada. Tema rajamise lugu on pikk ja segane, minu kavatsustes ei figureerinud ta kohe mitte kuidagi. Nii mõnedki ta saamise episoodid kuuluvad ulmelugude või mingite müstikanähtuste valdkonda.
Eelmisel kevadel, kui meil polnud enam mingeid projekte kavas, küsis kaasa, mida me hakkame peale ühe kunagise kõige päikeselisema, puude kasvades aga järjest tihedamaks ja varjulisemaks muutunud aiaosaga.  Ei viitsinud ma miskit välja mõelda, suur pind nõuab suuri tegusid ja neid oleks ülekohtune ühe inimese tööks planeerida. Aitab kui seal niita ja hoida ta lihtsalt puhas. Suured puud on niigi ilusad vaadata. Mõne aja pärast kuulsin sealt saehäält, mees harvendas seal ajaga võsastuma kippuvaid sireleid.
Ühel ilusal suveõhtul potsatas ootamatult meie õuele mitu kastitäit sõnajalgu. Köitnud on nad mind küll alati ja  ma olen sageli igatsevalt vaadanud neid kõikjal, kus nad mulle ette on sattunud, aga ma pole midagi nende saamiseks ega kojutoomiseks teinud. Kuigi meil maad ja isegi kohta ju oleks, savipinnast nad siiski ei armasta. Vana sõnajalapeenar oli aga nii täis kasvanud, et sinna poleks ka poolt isendit õnnestunud suruda.
Sügisel küsis mees uuesti, et kuhu me need sõnajalad nüüd istutame, äkki ikka vaatame selle esimese aiaosa poole. Ei osanud ma ka seekord vastata enamat, kui et sõnajalad (keda aegajalt silitamas käisin),  talvituvad potis ja siis vaatame edasi.
Kevad algas jälle vana joruga, et mis me teeme selle  peaaegu, et hüljatud aiajupiga. Mõnel mehel oleks nagu hirmus igav  või tööd vähe, või aega või jõudu või misiganes asja palju olnud.
 Kui lehtpuude tüvesid puhastada ja ülekasvanud ning räädakaks muutunud viljapuud maha võtta, siis ehk hakkakski sinna mingi ilme ja vabad kohad tekkima. Seedermänd on niikuinii ju vaja maha lõigata, et teeks siis juba kõik korraga ja siis otsustaks, mis saama hakkab.
Käisin seda kohta tähelepanelikumalt uurimas ega osanud mitte kuidagi seal puude vahel kedagi kasvamas näha.
Ei teagi, mis aru peal ma käisin kui ütlesin, et oleks siis vähemalt mingid kännujupidki...

Nädala pärast olid kännud olemas. Mehed saunas rääkisid :) kohale sai nad tuua veidi hiljem, kui maa peale lumesulamist traktoreid kandma hakkas.

Tundus, et midagi ei jää üle ja tulebki ajusid liigutama hakata. Käisin seda kohta vaatamas hommikul, keskpäeval ja õhtul,  nii päikesepaistelise kui sombus ilmaga. Oleks seal vähemalt mingi kalle või siis lohud, või  muhudki. Igav puudealune lame plats ja nüüd veel see kännuhunik kah jalus. 

Ja äkki ühel päeval see koht kõnetas mind...:)

Sel hetkel teadsin, et kui asi ette võtta, läheb see ruttu, aga ma pole ühtki suuremat tööd ette võtnud, kuni  kõik materjalid koos pole. Kui tekivad tõrked ja töö jääb vinduma, tekib väsimus ja tüdimus ning kaob   igasugune entusiasm. 

Eelmisel aastal ootamatult saabunud otstarbeta mullamägi olematute lohkude täitmiseks, kuhu jäid hilise kevade tõttu istutamata kõrvitsad, juba ootas.  Sellest aga ei piisanud, juurde oli vaja kõiksugu kraami. 

Leppisime kokku, et tegelema hakkame selle aiaga peale jaanipäeva, siis on kõik kiired ajad möödas ja peas keerlevad mõtted ka lõplikult selginenud.

järgneb