38 aastat tagasi kinkis Muhedikupapa vennas meile peale maakodu saamist soolaleivaks pisikese puu- siberi seedermänni. Rahvas kutsub teda mõnikord ka seedriks, aga see nimi pole teps mitte õige. Ta oli esimene, kelle me oma krundile istutasime. Puuke kasvas kenasti, aastatega lisandus märkimisväärselt pikkust ja kogunes laiust. 10 aastat tagasi saime me isegi ta seemned ära proovida.
Kontinentaalsest kliimast pärit puule meie ilmastik siiski ei sobinud ja ta haigestus paarikümne aastasena okaspuu-võrsevähki. Kõigepealt tabandusid alumise oksad. Vaatamata iga-aastasele haigete okste väljalõikamisele, liikus häda kiiresti ülespoole. Me teadsime, et sellele tõvele rohtu pole ja puu on määratud hukule. 2008.aastal on juba selgelt näha, et tema tervisega on lood väga halvasti
Eelmisel sügisel polnud tal enam ühtki tervet oksa.
Surnud puud pole aias mõtet hoida. Tema mahavõtmise päeva lükkasime kevadest peale ikka edasi. Tänasest jääb ta asemele tühimik.
Pildil paistab hästi, et okstel pole enam ühtki okast ja ka ladvatutt on täiesti pruun
Mul on veel mõõtmata, kui pikaks ta meil sirgus ja milline oli ta läbimõõt 1 m kõrgusel. Teen seda homme.
Et saag oli "soe", võttis Jõumees samalt platsilt maha veel iidvanad ja oma elu jooksul vist vaid paar korda viljunud ploomipuud `Liivi kollane munaploom` ja `Hiiu sinine`. Kui ikka ei taha saaki kanda, siis ta ka ei kanna ja ilupuudena neil mingit väärtust pole. Ju meil eriti kapriisne eksemplar elutses.
Homme leiab oma lõpu ka üks poolraagus isehakanud risune leeder. Täna polnud enam ruumi teda kuskile langetada. Sodi on pool aeda mõneks päevaks täis.
TÄIENDATUD 03.07
Kunagisest umbes 40cm kõrgusest pöidlajämedusest puujupatsist oli kasvanud 9,3m kõrgune, 0,7 m kõrguselt tüve ümbermõõduga 1,17 m ja läbimõõduga 34 cm korralik puu. Võra laiust enam mõõta võimalik polnud, sest alumised oksad olid tal juba mitu aastat tagasi laasitud, aga ega ma eksi, kui pakun selleks maapinnalt umbes 4,5 -5,0m.
See on üks väga suur töö, sest üks püstine puu tundub oluliselt väiksem kui pikali. Võtsime ka just maha surnud ja poolsurnud luuviljalisi. Pool õue oli täis ja tükk rapsimist, et õu tühjaks saaks ja sodi kokku ja lõkkeplatsile.
ReplyDeleteeks ta kurb ole, kuigi ega muud varianti ju ka polnud :/. üks mu lemmikpuid läbi pikkade aastate.....
ReplyDeleteKahju puust aga no mis sa teed. Võib-olla on 38 aastat meie kliimat sellisele puule niigi omamoodi rekord-saavutus.
ReplyDeleteMis sellest puust nüüd saab?
Ma usun ka, et see 38 on väga auväärne vanus meie tingimustes.
ReplyDeleteJa ootan põnevusega, milline saab olema tema teine elu.
Kurvapoolne lugu muidugi. Nii pikkade aastate puhul tekib eriline emotsionaalne side.
ReplyDeleteVabanenud koht aga toob ehk mõne toreda uustulnuka, mille üle rõõmu tunda!?
kahju muidugi, aga haiget puud pole mõtet püsti hoida. Ilmselt saavad temast põnevad lisandid kännupeenrasse :)
ReplyDeleteEi taha mõeldagi, et kord peaks sellist saetööd tegema, aga selle eest pole vist ükski aed kaitstud.
ReplyDeleteNüüd saab temast uus algus ja on ikkagi aia osa.
Nii see elu on, kord algab ja kord lõpeb.
ReplyDeleteSiin on hea kommenteerida aga oma aias raietööd tehes on olnud üsna kurb ja raske mõista, et midagi on jälle lõppenud. Küll pole meil nii eakaid tegelasi olnud.
Aga saab jäälle midagi uut teha!
Selline ettevõtmine on ikka alati kurb, kuigi mõneti lohutav on tema uus elu samas aias, ilmselt veidi teise koha peal. Jään koos teistega ootama.
ReplyDeletekahjuks me looduse vastu siiski ei saa, kui te ise poleks mahavõtmist ettevõtnud oleks loodus selle ükshetk ise teinud. Eelmise aasta juuli lõpu torm meil andis selle teadmise mulle.
Togram