Wednesday, August 27, 2008

SALLID

Eilse töö jätk. Kui hakkasin täna pildistama, paistis päike ja see roheline tuli pildile päris õigete värvidega. Ongi niisugune särav ja sädelev. Aga selle salli pildistamisega ma enam hakkama ei saanud. Tegelikult on siin tegemist väga rõõmsate ja soojade helekollaste ja oranzikate heledate toonidega ja kogu sall on nagu üks suur päike. Ükskõik, kuhu ma ta pildistamiseks ka panin, kumas alati läbi alusvärv ja enamasti paistis see sall pildil hoopis hallina. Siis kadus päike ka ära. Lõpuks panin ta trepile, aga siin jälle paistab ta liiga läbi ja taustavalge sööb ka midagi ära, nii, et minu fotokas täna helekollast ei tunnista. Välk tegi ta hoopiski lamedaks ja ilmetuks. Eks ma kunagi proovin parema valgusega uuesti.
Kuduma-heegeldama õppisin ma juba enne kooli. Vaatasin alati, kui ilusaid asju mu tädi koob ja ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas need kaunid asjad sünnivad. Mu vanaema ja ema tegid ka käsitööd, aga nemad kudusid rohkem tarbeasju. Meile sokke, kindaid ja muid selliseid igavaid asju. Aga tädi tegi õhulisi õlasalle, suuri kampsuneid ja kostüüme. Ju ta märkas mu huvi ja küsis, et kas ma tahaksin ka proovida. Ja siis soovitas ta mul kätte võtta lõnga ja vardad sinna sisse pista. Küll ma pusisin, aga midagi head sealt muidugi välja ei tulnud. Õpetas ta mulle siis parem-,ja vasakpidise ning õhksilmuse ja selles tegelikult kogu kudumise kunst ju seisnebki. Oma esimese kampsuni kudusin 11-aastasena. Tegin seda terve aasta, sest tädile ettenäitamiseks oli ju vaja Tallinnasse sõita. Eks ma selle aastaga õppisin kõige suurema tööna ära harutamise, sest lohakas ja pusserdatud töö pole töö. Ja kui ma selle kampsuni ükskord siis valmis sain, olin ma nii lõpmata uhke.
Heegeldamisega oli veidi raskem. Olen vasakukäeline ja mitte keegi ei osanud mulle näidata tagurpidiseid töövõtteid. Pidin siis, ühena vähestest, selle töö ära õppima parema käega. Ja selle eest olen ma ka tädile väga tänulik, sest üldiselt olen ma nüüd kahekäeline inimene.

Mulle meeldib katsetada kõigi uute materjalidega. Ainult, et... sellega on vist nii, et kui kuradile sõrme annad... ja seepärast ma olen, vähemalt siiani, südant kõvaks tehes, mõnest materjalist loobunud.
Ainus, mida olen kursustel õppinud, on Tiffany vitraaz. Sest klaas on minu meelest kõige lummavam ja köitvam materjal, millega inimene on tegelenud.
Kõik muu on õpitav raamatute järgi. Ja nüüd on veel internet ka abiks.

Värve ja siidi hakkasin proovima eelmisel talvel, et lastelastele, kui nad külla tulevad, oleks mingit huvitavamat tegevust pakkuda. Ja pole siin rasket ju midagi. Isegi 4-aastane pojatütar tegi oma salli valmis väga keskendunult. Ei lubanud end segada ega aidata. Youtubes on ka väga head materjali siidimaali erinevate tehnikate kohta.
Tegelikult tahaksin ma ükskord valmis teha siidkardina. Selle teeks ikka küll raamil. Aga ma ei kujuta praegu hästi ette, kuidas ma selle suure raami keskkohta ulatuksin. Paneelkardinad meile ei sobi. Nii, et järgmise väga vihmase ilmaga pean ma selle välja mõtlema. Töö ise tuleks ilmselt õues teha. Ja ega see peagi mingi suur kunst olema. Peaasi, et värvid ja mõned motiivid oleksid minu.

Tuesday, August 26, 2008

HELESININE UNISTUS

Sajab. Pime. Ikka veel. Ja see kole tuul. Kogu ümbrus on vettinud nagu novembrikuisel poriajal. Aga pori pole. Vastupidi. Niisugust erksat rohelust ja lopsakust pole ammu enda ümber näinud. Ju siis maa seda vajab. Väga. Ja puud ka. Ega siis meie metsadest pea veel kõrbed saama.

Noh, oleme tõesti üle mitme aasta väga palju istutanud. Aga need puukesed on ju veel väga väikesed ega vajakski niisugust kogust. On alati olnud nii, et kui mul keset kuuma päeva äkki tuleb vastupandamatu kihk istutada, hakkab sadama. Ma ei tea, kas ma tajun sadu ette või tuleb tõepoolest keegi mulle appi.

Olen märganud, et peale väga märga suve tuleb ränk talv. Ju on meile vahetevahel vaja meenutada, et elame ikkagi põhjamaal. Kas loodus kaitseb nüüd end? Ta peaks vist tõesti teadma, et ohtralt kastetud puud panevad külmale paremini vastu. Eeeei, ilmaennustaja ma pole, lihtsalt üks väike arvamus.

No aga mis mina siis selle pealesunnitud puhkusega tegema hakkan?
Loeks miskit, aga mida? Pole midagi uut.
Televiisor - seda riistapuud ma ei armasta ja tema nupp jääb minust puutumata.
Küpsetaks koogi. Mitu päeva järjest siis ikka võib.
Koristada ka enam ei viitsi, isegi aknad on pestud. Ja mingeid lubadusi ka enam ei anna. Liiga selgelt on veel meeles see tolmuimeja kättemaks.
Vaataks ehk oma lõngavarud üle. Aga nii talviseks ei tahaks ka minna. Ja kõigepealt peaks sealt rahvakalendrist vaatama, kui kaua see villakeeld meil kestab.

Otsiks siis suveks ärapandud värvid välja ja vaataks, mis neist teha annaks. Kunstiliikidest-vooludest on mulle kõige südamelähedasemad abstraktsionism ja sürrealism. Noh, impressionism käib ka veel kuidagi. Kui kunagi ammu vilksatas peas idee, et asuks õige arhitektuuri õppima, siis minu eriline joonistamisanne, kus mistahes kujutis muutus alati millekski muuks, ei lubanud seda mõtet isegi lõpuni mõelda. Aga värve tahaks ikka vahel näppida.
Tänasesse päeva sobiks kohe midagi eriliselt helget ja heledat. Hmmm, raami mul ikka veel pole. Aga ega ma täna talukski guttat ja mingeid piirjooni.




No näedsa, mu helesinine unistus muutus jälle millekski muuks. Kikimuu - nagu mu tütar kunagi ütles. Aga veel päris hiljuti sõnas ta, et kogu sel kunstivärgil polevatki muud väärtust, kui tegija tohutu huvi, et mis sest välja tuleb. Siis ma vist isegi solvusin veidike.

Oli huvitav tõesti.



Ja lobisema olen ka veel hakanud.

Monday, August 25, 2008

JAHISAAK

Mutt, peene nimega Talpa euroaea, ei kujuta meie aias enam probleemi. Ma ei tea, kus nad siinkandis päriselt elutsevad, kas orgudes olevates metsades või kuskil kaugemal aedades.
Olime ka meie nendega kunagi hirmsasti hädas. Ja mitte ainult muttidega, ka vesirotid pidasid siin räämas olnud aias oma pidu.
Aia rajamise algusaastad olid ikka päris nukrad. Ükskõik, mis siia istutatud sai, oli kas üles songitud või ära näritud. Kevaditi võis näha kuidas noored puukesed olid jälle külili vajunud, sest nende juured olid vesiroti toidulauale viidud. Milleni ei olnud vesirott jõudnud, seal olid jänese tervad hambad oma töö teinud. Vesirotid hävitas õnneks üsna pea vanemate koer, oli meil üks imeline loom. Jäneste ja kitsede vastu leidsime ka vahendeid, puude tüved oli talveks vaja kaitsta. Kui ühe noore puu kooris jänes jaanipäeva ajal valgeks luukereks, hakkasime neid võrkudega kaitsma.

Aga muttidele ei aidanud miski. Küll peletasin neid varakevadest peale igasugu lõhnavate taimedega - toomingad, ebajasmiinid, sirelid, leeskputk. Ikka õitsemise järjekorras ja kõike pole meeleski Aitas mõneks ajaks, aga siis jätkus nende pealetung veel hoogsamalt ja mutid ainult naersid mu üle. Ja oli ikka nii, et mina istutasin vaarikad ja õhtul või varahommikul olid nad jälle maa peale tõstetud. Ja siis ma istutasin jälle ja jälle olid nad maa peal. Mõtlesin siis, et ega ma jonni ei jäta ja istutasin ikka uuesti ja uuesti kuni taimed selle väntsutamise peale lihtsalt ära kuivasid. Vennanaiselt kuulsin, et nemad kasutasid kord mutitõrjeks kurgipeenras karbiiti. Nad lasksid ta siis ühest käigust sisse ja tõmbasid tikust tuld. Noh, ja kui see jõmakas käinud oli, oli terve peenar õhku lennanud, kurgikestel jalad ülespidi. Aga mutid olid järgmisel päeval ikka sealsamas edasi toimetanud. Kord panin voolikuotsa ühte mutikäiku mõeldes, et ega nad ometi mõned veeasukad ole ja ehk nüüd ometi otsustavad nad meie aia rahule jätta. Lasksin kaevu tühjaks, kogu kivitee, mille all see mutirada asus, kukkus maapõhja, aga muttide pidu käis veel vihasemalt edasi. Kasutasime igasugu purke ja lõkse, ei aidanud need miskit. Ma ei taha sellele ajale enam hästi mõeldagi.
Siis aga saime harpuunitaolise riistapuu. Kui sellega oli 17 mutti kinni püütud, oli rahu majas. Järgmistel aastatel sain neid ka ikka püütud-hävitatud, aga siis ei ületanud nende arv kümmet. Nüüd on meil lausa mutivabu aastaid, aga mõnikord siiski eksib keegi neist uute jahimaade otsinguil siiapoole. Et nende tee on kohe märgatav, ei pääse nad ilmaski aeda sisse. Mõnikord on mul neist lausa kahju. Elanud siis seal edasi, kus nad olid ja neid keegi ei seganud.
Ja kui ma nüüd vahel harva kuulen oma meest indiaanlasehäälitsusi tegemas, ei kahtle ma enam tema vaimses tervises. Tegu lihtsalt rõõmuga järjekordse sõjasaagi üle.

Ega ma polnudki varem väga palju neist lugenud, aga täna vaatasin kohe päris mitut artiklit. Neist kõige huvitavama leidsin siit. Teadsin kogu aeg, et mutt on pime, aga tuleb välja, et ta näeb päris hästi. Ja see, et nad kannibalid ka veel on... polegi ta nii armas midagi.

Eks ma nüüd mõned loomakaitsjad endale kallale ässitan. Ja ega ma nüüd loomade piinamist ka õigeks ei pea, aga mõnikord on neid eriti aktiivseid kohe päris "huvitav" kuulata. Ühes televestluses püüdis üks noorik seljatada V.Korzetsit ja üsna tobedate argumentidega. Aga kõige kummalisem oli see, et üle põlve tõstetud jalakesi kõlgutades näitas ta kõigile kalleid, ilusaid nahksaapaid. Arvan, et kui mina oleksin olnud tookord vestluskaaslase asemel, oleksin vist tal need saapad jalast ära kamandanud.
Noh, ja ehk võetakse kunagi vastu ka aednikekaitse seadus:)

Sunday, August 24, 2008

ILMAST JA SAAGIST

Kummaline on see Eestimaa ilm. Ja seda kohe igal aastaajal. Asume ju kitsal ja väikesel maa-alal, aga piirkonniti on saju, kuuma ja külma liikumine nii erinev nagu mingil tohutu suurel territooriumil. Ja mis siin kogu Eestist rääkida, kui meie endi külaski madalamates kohtades pea igal kevadel külmuvad viljapuude-marjapõõsaste õied ning saagidki seetõttu pea olematud. Isegi ühe aia piires võivad erinevused olla väga suured. Või kuidas üldse iseloomustada meil taimede külma-või talvekindlust kui pilt on nii erinev.
Meie aed asub kõrgel mäe otsas. Kevad saabub meile tükk aega hiljem kui paljudesse teistesse piirkondadesse. Kui isegi 10 km eemal õitsevad lilled ja varsti võib isegi muru niitma hakata, saab meil veel kenasti suusatada. Aga see-eest ei kannata me peaaegu mitte kunagi kevadiste hiliskülmade tõttu.
Vaarikasaak oli tänavu vist kõikjal rikkalik Pamplid on aga tänavu marjade rohkuse all lausa vastu maad kaardunud, vähemasti meil. Muide, üks parimaid marju sügavkülmutamiseks.
Jõhvikas hakkas tänavu õitsema suhteliselt hilja, aga saak kordi suurem kui kuivadel suvedel

Luuviljalised, mille kohta pea kõik aiapidajad räägivad, et neid pole.
Aga meil...
Kirsid ja ploomid jõudsid meil ära õitseda enne maikuu külmade saabumist. Ja kuigi ka meil oli maapind paaril hommikul valge, ei jõudnud külm viljaalgmeteni ning kirsisaak oli ülihea nagu igal aastal.

Päris valminult on need viljad peaaegu mustad.
Ploomide raskuse all aga kipuvad puud lausa murduma ning me oleme sunnitud osadel sortidel ära korjama pooled toored ploomid. Kuivematel suvedel reguleerivad nad ise oma saagikust, kukutades osa vilju enne valmimist maha. Tänavu pole seda juhtunud.






Varased sordid on juba korjatud ja praegu on valminud ka keskvarased sordid.



Ka muid marju - tikreid ja musti sõstraid oli piisavalt, isegi ülearu. Punaseid sõstraid oleme jätnud vaid ühe põõsa, nendega lihtsalt polnud enam midagi peale hakata.
Maasikaid - kuumaasikaid - sööme siiani. Eriti suured ja maitsvad marjad on emadepäevaks kingitud taimedel. Meie endi üks varasem sort on veidi hapum. Aedmaasikad on aga nii hilja istutatud, et nende õitsemist ja viljumist saab hinnata alles järgmisel aastal.
Ei ole meil tänavu õunu. Meil lihtsalt pole rohkem õunapuid kui üks vana-vana, varsti vist saja-aastane "Sügisjoonik" ja see on üldse kehva kandmisega puu. Rauk ju :).
Tegelikult on meil siiski veel 2 õunapuud, aga need pole need "päris" viljapuud. J.Kivistiku "Veiniõun" on lihtsalt üks väga dekoratiivne tumeroosade õite, tumepunaste lehtede ja samasuguste õuntega puu, ka nende viljaliha on läbinisti punane. Päris mõnusa maitsega, kuid väga laisk kandja. Aga võibolla pole talle meil lihtsalt tolmuandjat. Ja teist puud kasvatame puhtast dendroloogilisest huvist. See on verev õunapuu (Malus niedzwetzkyana). Potis aga ootab oma kohale istutamist iluõunapuu "August Vaga"
Samuti ei kanna tänavu pirnid - nad ei õitsenudki. Ju seepärast, et möödunud aastal tundus neil vilju olevat rohkem kui lehti.





Wednesday, August 20, 2008

ÕHTUNE VAATEPILT

Täna õhtul kell 20.35 köögis toimetades märkasin äkki kummalist valgust, jälgisin seda umbes 5 minuti vältel. Valgus oli nii ere, et kõigepealt mõtlesin mingi eriti tugeva prozektoriga varustatud auto möödumise peale.
Ju põhjustas selle puude kummalise värvumise peale vihma viimane loojumiseelne päikesekiir, millel õnnestus tihedate pilvede vahelt end läbi suruda. Et vihmamärjad lehed võivad valgust peegeldada/murda, pole vast väga haruldane, kuid värvunud olid ka okaspuud. Punane valgus veikles kitsal ribal, kord värvides üht, kord teist puudegruppi

Ja sellist roosat kasetüve ning erevaskseid lehti ei õnnestu mul ilmselt kunagi enam näha. Kahjuks ei anna läbi akna tehtud pildid edasi selle valguse tõelist sära, ilu ja lumma.

Tuesday, August 19, 2008

...JA MUUD LOOMAD

Niisuguseid pesi üritati kevadel meie räästaste alla ehitada seitse. Kahel noorel inseneripaaril nii hästi ei läinud, et nad ka järeletulijad oleksid saanud. Esimene pesa kukkus alla veel enne selle valmimist. Teistel oskamatutel vanematel läks aga päris halvasti, nende kodu prantsatas maapinnale juba koos koorunud poegadega.
Viies aga käis siis selline elu. Ja õige varsti tiirutas meie maja ümber kümneid vidistavaid-sidistavaid noori linde ja nende vanemaid, kes aga tänaseks on juba kuskile kadunud.
Igahommikusel jalutuskäigul aga selline paar. Millegipärast ei võta nad neile retkedele kunagi kaasa oma kaht poega.

Meie vesirooside ustavad kaaslased, kes tunnevad end vees ühteviisi hästi nii kuumas päikeses kui vihma käes

Eilne tõeline äpardus. Nägin äkki aknast, et puude vahel jalutab rahulikult emapõder koos kahe vasikaga. Ju nad tulid uurima, mida uut on aeda istutatud ja mis kõige paremini võiks maitseda. Haarasin fotoaparaadi, et hetke jäädvustada. Kõik kolm kenasti kaadris, kui miski neid õues ehmatas. Jõudsin tabada põgeneva ema. Kui üritasin ka segaduses lapsi pildile saada, teatas aparaat: "Change the batteries". Nii juhtub vahel

Monday, August 18, 2008

SÕNAJALAD



Arutleda, miks mõned taimed võluvad sind enam kui teised, on vist sama asjatu kui küsida, miks sa tookord armusid just nimelt sellesse noormehesse.

Sõnajalgade vastu on mul mingi eriline tõmme juba ammu-ammu. Need iidsed, ürgsed, miljardite aastate vanuseid sõnumeid ja saladusi meieni toovad taimed köitsid mu tähelepanu palju aastaid tagasi.
Aga polnud me aias neile sobivat kohta, Küll otsisin hämaramaid nurgakesi ja olin ka mõne juba aeda tassinud, kuid sellist ala, kus nad tõesti end hästi tunneksid ja ka välja paistaksid oma lugusid jutustama, ei olnud.

Selline varjuline koht tekkis 8 aastat tagasi valminud keldri/lehtla põhjaküljele.
Sõnajalad vajad lisaks varjule ka erilist haput pinnast, sellega probleeme polnud, sest meil leidub rabaturvast küllaga. Aga veidi peamurdmist tekitas loodava ala kujundulik külg. Kas kaevata mingi süvend? Igav ja inetu.
Olin näinud mitmeid rododendronite tarvis ehitatud turbapeenraid. Aga samasuguse võiks ju ehitada ka oma lemmikutele ?!

Turbapätsidest ja freesturbast peenra rajamine võttis aega pea 1,5 kuud.
Kõigepealt oli vaja puhastada ja korrastada keldriküljel kasvav pihlakavõsa, kus allesjäänud puud pakuksid taimedele vajalikku varju ja näeksid ka ise head välja. Seejärel isoleerisime kogu pinnase peenravaibaga, turbapeenra all on see end küll õigustanud. Asetasime maha vooliku ja peale soovitud peenrakontuuri mahamärkimise algas kõige aeganõudvam tegevus.
Vedasime kohale kõik enda ja laenatud lapsevannid ja muud suuremad nõud. Iga turbapäts oli vaja enne kohaleasetamist eelnevalt vetitada. Lihtsalt niisama kohale ladudes ja hiljem kastes ei oleks nad kunagi vajalikul määral märgunud ega ka sadevett endasse imanud. Õhtul likku pandud pätsid leidsid endale peenras koha hommikul ja nende asemele vette pandud pätsid veel õhtul. Ja nii nädalast nädalasse. Et pätsid tihedalt üksteise vastas oleks ja moodustaksid vajalikud kaared ja looked, oli neid vaja terava noaga lõigata ja sobitada. Kõigepealt ladusin pätsidest võrgustiku, mis meenutas maja vundamenti koos siseseinte kontuuridega. Neisse “tubadesse” (istutusaladesse) kallasin lugematu arvu pangetäisi vetitatud freesturvast, kuhu olin sisse seganud veidi ka liiva. Hiljem andis imestada, kuhu see üle tonni kuiva! turvast küll kadus. Istutusalasse tõstis abikaasa suuremaid kive, kuhu saaks vajaduse korral astuda. Kasutasime ära ka mõned pihlakaroikad, et peenar sarnaneks võimalikult palju looduslikule rabale.
Samal ajal peenra rajamisega higistas abikaasa sellega külgneva trepi ehitamisel.

20.06. alustatud unistuste peenar oli valmis 31.08. Sel päeval istutasin sinna ära ka esimesed sõnajalgade liigid ja sordid.
Lisaks sõnajalgadele on selles peenras, kus turbapinnas on õhem, veel mõned hapulembesed taimed - kukits, siumari , talihali.
Olime küll mõelnud, et ei istuta siia rododendroneid, aga 2 liiki leidsid siin siiski endale asupaiga: varakevadel rikkalikult õitsev heitlehine tömbilehine rodo(Rhododendron kiusianum) ja kääbuskasvuline igihaljas makino rodo (Rhododendron makinoi)
Basseini servas on ka mõned eriti niisket maad armastavad taimed - samuti iidne taim - madalakasvuline osi (Equisetum scirpoides) ja meie lemmikud trilliumid.

Põua tõttu ei hukkunud ükski sõnajalg, ostsime turbaaia kastmiseks vett. Ja peale kastmise katsime niiskuse säilitamiseks kogu turba männikorbaga. Ühel lumeta talvel külmusid siiski 3 osmundat (kuningsõnajalga).

Sõnajalad on siin kohanenud ja kodunenud ning ka paljunema hakanud. Ühtviisi hästi kasvavad siin nii õrnad naistesõnajalad (Athyrium), teravatipuliste lehtedega põisjalad (Cystopteris), lehtrikujulised meelissõnajalad (Dryopteris), kolmissõnajalad (Gymnocarpium) ja tumerohelised imarad (Polypodium)

Olen kuskile seletamatusse kohta torganud peenraplaani ja et mul on mõne sordinimetuse osas tekkinud kahtlusi. Seepärast ei pane kõigi sõnajalgade piltide juurde esialgu nimetusi.

Praeguseks on turbapätsidele tekkinud kena samblakord ja kogu selle aiaosa juures on mingi eriline seletamatu aura. Sõnajalgadest ei saa kunagi peatumata mööduda, sest meie pere haldjad ja muud head vaimud elavad just siin - aia südames.

Saturday, August 16, 2008

AUGUSTIPEENRAD

Kevadel tühjana näiv köögiviljapeenar on asendunud lopsaka rohelusega. See pilt on tehtud juulis enne suuri vihmasadusid ja ka taimed veel suhteliselt madalad. Täna kurkide hapendamiseks tuppa toodud tillivarte kõrgus oli üle 1,5 m. Lisaks paari-aastasele isiklikule kogemusele olen otsinud kõrgpeenarde kohta teavet ka mujalt. Külve tehes ja taimi istutades jälgisin enam-vähem normaalseid taimevahesid, aga küüslaugu oleksin võinud eelmisel sügisel küll poole tihedamalt maha panna. Ka muude köögiviljade tihedama istutuse korral oleks sellesse peenrasse võinud veel üht-teist mahutada. Kevadise salati vahele külvasin küll kohe tilli ja kui salatiosa tühjenes, siis nende asemel leidsid endale koha muud taimed.
Et peenar on ikkagi suhteliselt väike, olen eelistanud delikatessköögivilju. Brokkoli annab saaki pikka aega ja korduvalt, kuid tema koristamisega peab olema väga hoolas ja nobe.

Nuikapsas tunneb end sellises peenras suurepäraselt ja teda koristan ka üle ühe.
Salatite asemele külvatud mangold e. lehtpeet on suurepärane supimaterjal ja tema mahlastest lehtedest on võimalik teha ka "kapsarulle"
Alati olen külvanud siia ka veidi porgandit. Mis supipeenar see muidu olekski
Mingi osa jääb sügiseni salati alla ja tühjaks jäänud kohtadele külvan teda pidevalt uuesti.
Kevadel rajatud kolmandas peenras tegin aga eksperimendi suvelilledega. Tahtsin näha kui tihedat istutust taimed ikkagi taluvad. Siia külvasin kressid 3-5 cm vahedega, astrite vahe on max 2 cm, saialilled jm suvikud on tihedalt üksteise kõrval. Ja nad tunnevad end selles kitsikuses suurepäraselt, on lopsakad ja õierohked.



Ka teise peenra püsikud-maitsetaimed ja maasikad on hea välimusega. Eks ma vaatan, mismoodi nad maast kõrgemale tõstetult katteta talvituvad.
Minu selle aasta tähelepanekud:
1. Kõik taimed võib sellisesse peenrasse istutada palju tihedamalt kui avamaale. Sel aastal tihedalt külvatud salatit, tilli ja mangoldit ma ei harvendanud, ka porgandit mitte.
2. Kui see peenar on kevadel põhjani märgunud, ei vaja ta hiljem erilist kastmist ja külvid idanevad kiiremini. Muld soojeneb siin palju varem kui tavalistel peenardel.
3. Igal sügisel peenrale pandud pärnalehed ja talvine lehtpuutuhk muudavad pinnase piisavalt viljakaks ja substraati pole aastate jooksul vaja vahetada ega uuendada olnud. Väetistest ma ei räägigi, püüan neid üleüldse maksimaalselt vältida kogu aias.
4. Taimede istutamisel-külvamisel olen arvestanud soovitavate-ebasoovitavate naabritega. Peenras kasvavatel taimedel ei ole esinenud mingeid kahjureid (sibula-ja kapsakärbes) ega ka haigusi.
5. Kõrgpeenar on hooldusvaba. Ma ei ole teda sel aastal kordagi rohinud.



Friday, August 15, 2008

SÜGISE MÄRGID

Metsaga on mul mingi väga eriline suhe. Kuigi ma orienteerun hästi tänavate rägastikus, maanteedel ja maastikul, oskan ma alati metsas ära eksida juba sinna sisenedes. Ja seejärel näitab mets mulle alati kõiki oma rikkusi.
Kord mustikale minnes sattusin ma ihuüksi väikesele lagendikule, kus kännu otsas oli üks suur kihisev-sisisev, väänlev-käänlev-looklev rippuv põimunud pundar. Ma ei tea siiani, kas augustis rästikud poegivad või on säärane nende pulmatants või on neil veel mingid muud rituaalid. Kui ma sellest kohast ettevaatlikult taganesin ja lõpuks ringi pöörasin, seisin ma silmitsi puhkiva põdraga, kelle selja taha varjus vasikas. Tardusin soolasambaks ja see mu ilmselt päästis. Mingi jubeda häälitsuse saatel otsustas ta lõpuks ringi pöörata ja metsasügavusse kaduda. Peale selle viimase suurepärase elamuse-kogemuse olen ma metsa paaniliselt kartma hakanud. Ja et seal pole keegi nõus minuga käest kinni jalutama, keeldun ma kategooriliselt isegi mõtlemast metsamineku peale. Erandiks oleks ehk kitsemamplirikas Valgemetsa, aga see on rohkem looduse hooldatud park kui mets.
Aga seeni ma armastan. Ja muid metsaande ka. Seetõttu rõõmustasin ma südamest kui meie õuele ilmusid esimesed seened. Igal aastal pistavad oma ninad esimestena välja kuldpuravikud. Nad kasvavad ainult lehiste all. Esimeste seente ilmudes võttis nende määramine päris hulga aega. Ta on suurepärane nii võis praetult kui marineeritult. Neile järgnesid kivipuravikud. Nüüdseks on ilmunud ka tamme-kivipuravikud ja võipuravikud. Kõik suurepärased seened. Millegipärast pole neid aga tänavu nii massiliselt kui tavaliselt. Iga päev kingib meile vaid paar peotäit. Ja nii olen ma neid juba päris suure paberkotitäie kuivatanud. Hea talvine kastme- ja supilisand. Veel ei ole praeguseks näidanud end kaseriisikad kuigi eelnevatel aastatel jagus neid siit nii endale kui sugulastele korvi-ja kastitäite kaupa. Kahjuks ei kasva meie õuel kukeseeni ja ma ei oska ka välja mõelda, milliseid puid oleks selleks vaja veel istutada, oma arust on neid erinevaid liike siin küllaga.

Ka raba ei armasta mind. Kui juba suure tüdrukuna peale sookailu mürgituse pidi isa mu süles mitu kilomeetrit metsast välja tooma, mind marjule enam kaasa ei võetud.
Ja seepärast istutasime endale koju ka jõhvikad. Nende tarvis kaevas abikaasa 3 x 1 kraavi sügavusega umbes 80 cm ja vooderdas selle hoolikalt kilega. Seejärel täitsime selle hapu freesturbaga ja kastsime mitu päeva. Vett kulus paari kaevupüti jagu, imab ju turvas mitu korda rohkem vett kui ta ise kaalub. Istutasime sellesse kraavpeenrasse kingituseks saadud mõned jõhvikataimed, mis juba aasta pärast katsid pea kogu istutusala ja siit korjame me oma talvevaru. Vihmastel suvedel on see ikka olnud paari pange jagu. Sort on suurte marjadega ja väga-väga saagikas. Kahjuks ei tea ma selle nime. Hiljem tõime juurde ka paar nimedega sorti, aga et nende viljad olid palju väiksemad, loobusime neist. Seda peenart ei ole me kunagi väetanud ja seda ei tohigi teha. Kastnud oleme teda hädavajadusel, sest meie kaevuvesi on selleks liiga lubjane. Lumevaesematel talvedel oleme sinna kuhjanud lund, et ta saaks sulaveena piisava niiskusevaru.

Et ilmajaam lubab jälle vihma, siis tubaseks tegevuseks pakun lähipäevadeks HOSTAHOOLIKUTELE mõned erilised maiuspalad.

Alustasin uute hostasortide otsimist leheküljelt www. hostakweker.nl. Google avab seejärel 10 lk suurepärast materjali. Ahhetama-ohhetama paneb puukoolidest Franzen Hostaparadise (lipule klikkides saab kätte ka inglise keele) ja ka sellele järgnev PDF formaadis taimekataloog. Selle hostaparadiisiga olen tutvunud juba mitu päeva. Ta pakub nii odavamaid kui kalleimaid ja ka väga kalleid sorte. Olen endale välja kirjutanud üle 50 nimetuse, aga mu peenrasse on veel kuidagi võimalik mahutada vast viis sorti. Peavalu kogu talveks, vähemalt kümmet neist tahaks endale kohe väga-väga. Ja nagu ma prillipoes märkan kõige enne kõige kallimaid raame, nii ka siin jääb pilk millegipärast peatuma just 20 eurostel sortidel :)

Juba mitu aastat vaatan ma vahel mingite kahtluste tekkimisel hostade albumit http://www.hostalibrary.org/. Siin saab ka ülevaate sellest, milliseks võivad kasvada muretsetud taimed. Sordi leiab, kui klikkida tähestikus suurele tähele.

Ja veel mõnele sõltlasele ka see ahvatlev ajaviitelehekülg http://www.eurocallis.com/

Kes nüüd siia päris uppuda ei taha, võib selle piilumisest ju loobuda või äärmisel juhul talveks jätta :D


Thursday, August 14, 2008

KEVAD NAASEB

Ei midagi erilist ega harvaesinevat, aga siiski veidi kummaline, et sel suhteliselt jahedal ja vesisel suvel otsustas üks kirsipuu, kes alles oli lookas saagi all, uuesti õitsema hakata.

Wednesday, August 13, 2008

LILIUM - The Trumpet Hybrids

VI grupi liiliad ehk trompethübriidid (ka trompetliiliad) põlvnevad peamiselt kuningliiliast (Lilium regale). See kuninglik suursugune liilialiik on ka meil tuntud ja armastatud ning teda on koduaedades kaua kasvatatud. Ta avastati 1903.aastal Hiinas, kus ta kasvab väga piiratud alal Mini jõe orus. Tema avastamine tõi kaasa tohutu murrangu liiliate sordiaretuses ning kaua aega tegeldi maailmas just selle grupi sordiaretusega. Liik ise on tugeva püstise kasvuga ja ka temast aretatud sordid on kõrged. Parimad neist ulatuvad üle inimese pea. Kuningliilia õied on suured, lõhnavad ja valged, neelus kollased ning nende välimisel pinnal on pruunikas-lillakaspunane lai triip. (Temale sarnanev madonnaliilia on üleni puhasvalge).

Trompethübriidide sordid aga on värvilised. Nende hulgas on mitmeid toone - kollaseid, roosasid, pruunikaid. Säilitanud on nad aga muud kuningliilia omadused - tugeva kasvu, seisukindluse ja tugeva lõhna. Viimase tõttu ei saa teda soovitada allergikutele. Kuningliilia ja tema sordid õitsevad suve teisel poolel - nende massiline õitsemine langeb juuli teise poolde, augustisse. Sel ajal rikub meil sageli vihm nende kaunid õied.

Trompetliiliate aretusega tegeldi ka Lätis ning saavutati väga häid tulemusi.
Pildil on J.Laumanise seemik s.t. ta ei pannud talle sordinime ja on üks vähestest, kes meie aias elas üle põua-aastad. Tahtsin pildistada veel mõnd sorti, aga meil sajab juba mitmendat päeva ja fotoaparaadiga õue ei saa. Kõigil liiliarühmadel on olemas veel rühmasisesed aretusliinid. Kaua aega tegeles kuningliilia ristamisega henri liiliaga (L.henryi) V.Orehovs. Tema eesmärgiks oli saada väga külmakindlaid trompethübriide, mis meie talved paremini üle elaks. Nii pani ta aluse trompethübriidide Latgale-grupile. Pildil on grupi väga iseloomulik sort Liksna. Latgale liiliate õis erineb klassikalisest trompetist, ta on muutnud henri liiliale sarnasemaks tähekujuliseks. Õie neelus moodustavad rohelised näsad tähtja laigu ning õiekattelehed on alusest kuni keskosani kaetud väikeste näsadega. Ka need liiliad on tugevakasvulised ning lõhnavad tugevalt.
KUNINGLIILIA JA TEMA SORTIDE KASVATAMINE ERINEB OLULISELT TEISTE LIILIRÜHMADE KASVATAMISEST.

Peamine erinevus seisneb nende lubjalembuses. Happelises mullas nad kiratsevad ja känguvad. Kõigil liiliatel on sibulad teistsugused kui muudel sibullilledel - nende ülespidi avanevate sibulasoomuste tõttu on nad kaitsetud liigvee eest ja seetõttu soovitatakse liiliasibulad ümbritseda liivaga. Ja millegipärast arvatakse, et liiv on äärmisel juhul neutraalne, kuid enamasti on ta väga hapu ja ka liiv, mida liiliate istutamisel kasutatakse, tuleks eelnevalt lubjata.

Ka on vaja õigesti valida trompethübriidide istutusaeg. Kui aasia hübriide võib ümber istutada peaaegu igal ajal neid eriliselt kahjustamata, siis trompetliiliad tuleb ümber istutada 2 nädalat peale õitsemist. Muidugi on nii õigem toimida kõigi liiliatega.
Liiliasibulatel on kahesugused juured - sibulajuured (päris e.basaaljuured) kasvavad välja sibulakannast, nad on mitmeaastased ning nende ülesanne on sibula varustamine vee- ja toitainetega ning sibula kinnitamine mulda. Varrejuured kasvavad varre alumisele osale sibula peale ning abistavad vee ja toitainete transpordil mullast ühel vegetatsiooniperioodil. Nad kuivavad koos varrega. Viimasel ajal tehtud uurimused aga jagavad 1.grupi juured omakorda kaheks - a) tõmbejuured kinnitavad sibula mulda, nende pikkus võib ulatuda meetrini ja nad on väga pikaealised, b) juured, mille ülesanne on sibulat toita, on samuti pikaealised, kuid osa neist vahetub samuti igal aastal. Ja just see avastus täpsustab liiliate istutusaega. Liiliad tuleb ümber istutada enne kui hakkavad arenema noored basaaljuured.

Viimaste aastate ilmastiku muutumisega on aga trompethübriidid käitunud meil väga kapriisselt. Neid on kahjustanud liigniiskus, suvine põud, kevadised öökülmad ja talvel järsk külmaperioodi asendumine sulaga. Kuigi nad peaksid olema suhteliselt külmakindlad, on nad siiski õrnemad kui aasia hübriidid ja vajaksid kerget talvekatet.

Selle sordirühma peamised puudused on meil hiline õitsemisaeg, paljudele vastuvõetamatu tugev lõhn ja suhteline talveõrnus.

Kõige ilusamad ja ahvatlevamad liiliad kuuluvad VII SORDIRÜHMA, IDA-e. ORIENTHÜBRIIDIDE gruppi (The Oriental Hybrids). Nende eellased on kuld-vöötliilia (L.auratum), kaunis liilia (L.speciosum) ja teised Jaapanis, Koreas ja Hiinas looduslikult kasvavad liigid.
Neist aretatatud sordid on hiigelsuurte laialt avanevate tompetikujuliste õitega. Enamasti ilutseb nende õiekattelehtel lai värviline triip, aga on olemas ka puhasvalgeid sorte. Kõik sordid lõhnavad. Idahübriidide lõikeõisi müüakse meil lillekauplustes. Kuid ajatatud lill ei ole kunagi nii ilus ja võimas kui kasvukohal avanenud liilia.

Idahübriidide kasvatamise ja aretamisega tegeles meil juba ammu M. Liias. Nii kauneid sorte, kui temal õnnestus saada, pole ma hiljem kuskil näinud. Nad olid pea 2 m kõrged, tema parimal sordil "Triumf" õitses korraga 33 kellukat, imekaunis oli ka särav-puhasvalge "Neti". Nad olid terved, tugevad, laiade tumeroheliste lehtedega. Tal kasvasid nad eraldi aiaosas, poolvarjulises kohas. Talveks muldas ta neid kergelt ja kattis kasvukoha peale õitsemist kilega, sest nende sibulad on niiskuse suhtes äärmiselt tundlikud. Ta jagas oma sorte nii botaanikaaedadele kui meile, kuid kahjuks on nad kõik kõikjal hävinud. Kui keegi oleks nad õigel ajal istutanud kasvuhoonesse, võiks neid vast praegugi imetleda.

Idahübriidid õitsevad samuti suve teisel poolel, samal ajal trompethübriididega. Kuid kasvutingimuste osas on nad väga nõudlikud ja kapriissed. Heaks kasvamiseks vajavad nad happelist kasvualust, poolvarju, õitsemise ajal KUIVA mulda, NIISKET õhku ja kuni 30 kraadist KUUMUST. Niisuguseid tingimusi meie oludes neile avamaal luua pole võimalik. Enamasti siiski on meie augustid jahedad (eriti ööd) ja vihmased. Mõni aasta on neid ju võimalik aias imetleda, kuid siis nad ka kindlasti hukkuvad. Et neile luua sobivaid kasvutingimusi, tuleks neid kasvatada kasvuhoones, piisab tavalisest külmkasvuhoonest. Kui aastaid tagasi ärimehed reklaamisid neid kui meie oludes väga vastupidavaid ja pikaealisi sorte, siis jätsid nad märkimata, et siiski mitte meil ja selle vea parandamine nõudis suuri jõupingutusi. Üks neist kutsus mind isegi oma aeda, et ma veenduksin idahübriidide avamaal kasvatamise võimalikkuses. Teda külastades aga nägin ma, et nad kasvasid tal eraldi lavades lõikeõite müümiseks..... !!!! Ka see on ju katmikala-, mitte avamaa lillekasvatus. Asi ju polnud selles, et mul oleks hirmsasti õigus pidanud olema, kuid niisugused eksitavad reklaamid kõigutavad kõigi puukoolide ja lillekasvatajate usaldusväärsust ja petta saanud aiaomanik ei tea enam, mida osta, mida mitte. Veel eelmisel aastal nägin ma ka vale tõlget - orientaalhübriidid olid tõlgitud aasiahübriidideks. Sibulaid ostes peaks jälgima eelkõige, milline nimetus on neil pakendil.

Kuna aasia hübriidide ilusaid sorte on palju ja neid on väga värvilisi, on eelkõige nemad, keda võiks aedades kasvatada kui kuival ajal on olemas võimalused nende kastmiseks.

Liiliate kasvatamisel võiks meeles pidada järgmist:
1. Liiliasibulaid ei tohi peale ülevõtmist kuivatada, neil puudub sibulat kaitsev välimine kest.
2. Liiliasibulate istutussügavus ja mulla reaktsioon olenevad sordirühmast.
3. Sibulate vahekaugus üksteisest oleneb sibula ümbermõõdust
4. Liilia ei talu seisvat vett sibula ümber ja on VÄGA tundlik põua suhtes.
5.Istutamisel peaks eelistama väikeseid sibulaid, neil on veel pikk elu ees ja nad kohanevad uute tingimustega paremini. Loobuda tuleks mehhaaniliste vigastuste ja haigustunnustega sibulatest. Peale istutamist on vaja liiliat kasta (ka kuival ajal sibulaid maha pannes)
6. Liiliatele tuleks kohe valida alaline kasvukoht, nad ei salli iga-aastast ümberistutamist.
7. Liiliate kasvatamine konteinerites erineb kasvatamisest avamaal.
8. Liilia ei vaja liigset väetamist, see on sageli tema haigestumise põhjuseks.

Kuigi minu väga suur kollektsioon hävis veepuuduse tõttu, tasub liiliat kindlasti kasvatada ja valik tuleks eelkõige teha aasia hübriidide hulgast.

Tuesday, August 12, 2008

HOSTAD



Tegin väikese valiku oma lemmikutest. No olen ma hostahoolik ja sinna pole miskit parata. Valisin nii suuri puhmaid, kui veel päris lapsukesi, kõrge-ja madalakasvulisi sorte.
Olen hostasid pildistanud nii kevadel kui sügisel. Mõne sordi puhul on eriti hästi näha, kuidas nad ajaga värvuvad ja isegi värvust muudavad.
Pildistasin neid basseini ääres, kus neid järgmisel kevadel veidi rohkem laiali istutama ja värvuste kaupa grupeerima peab, sest seal on neil juba väga kitsaks jäänud. Osa pilte tehtud veel titeaias, need sordid olid ju nii väikesed, et ei saanud kuidagi murusse istutada. Osa murus, kus eriti piltidel tuleb välja, et midagi oli vaja ette võtta ja osa siis juba kattega peenras.
Ühel emadepäeva kingituseks saadud sordil oli aiandis potti kaasa pandud hoopis teine sort, mille nime ma ilmselt kunagi teada ei saa - eks ta jäägi "kaasavaraks"

Olen ära kaotanud ühe netiaadressi, kus ühe meie mõistes lossi aed oli väga eriliselt kujundatud. See kujutas endast elu tekkimist maal ja taimede evolutsiooni. Osjade ja sõnajalgade osale järgnes sadade aakrite kaupa kuusemetsa alla rajatud tohutu väli hostasid. Ja ühte sorti oli sinna istutatud ikka kümnete ruutmeetrite viisi. Oli see vast vaatepilt ja ei lase mind vist kunagi oma lummusest lahti. Teeks ise ka suure hostaõue, aga kahjuks pole mul sellele piisavalt varju pakkuda.

Monday, August 11, 2008

TÄNANE PÄEV


Eile õhtul magama minnes andsin endale tõotuse, et olgu ilm milline tahes, homme hommikul hakkan koristama ja teen ühe väääga korraliku lõunasöögi.
Täna hommikul aknast välja vaadates oli ümbrus ikka väga nukker,väga-väga tuuline, sombune, midagi piserdas ülalt alla. Kohe ei kutsugi sinna õue ja nii saangi ma teoks teha oma õilsad kavatsused.
Aga enne suurt tööd oleks vaja veidi piiluda, mis maailmas uudist. Ja kohe juhatatigi mind hea muusika juurde. No kas on veel ilusamat ja mõnusamat ärkamist olemas. Kuulan ja naudin ja... ja üleüldse olengi ma ühe korraliku puhkepäeva ära teeninud.
Ukerdan siis youtubes edasi ja sügavamale ja järjest paremaks asi läheb. Lisaks vaatan oma hostasortide pilte ja mõtlen, et peaks need üles laadima.... Hmm, kui järgiks üht kunagi loetud soovitust: keeraks vaibad rulli, veaks diiavanipadjad laiali, raamatud-ajakirjad ja muud märkmelipakad on niikuinii segamini ja sinna kõige otsa siis keset põrandat tolmuimeja ja kui mees töölt tuleb, siis ütleks, et tead, kallis, suurpuhastus ja.. ja söögiga on ka nagu on. Ei, see ikka ei lähe, selle triki olen korra ära kasutanud ja mul on veel aega küllalt.
Ja mis huvitavat lugemist ikkagi internetis leidub, artikleid ja blogisid ja... Vist peaks koristusfirma tellima, neil ka seda rahakest vast vaja.
Ma kohe tõusen ja hakkan korralikuks. Aga enne vaatan igaks juhuks, kas ma leian mõne Hollandi puukooli. Et kui mu lapsuke järgmisel aastal sealt Hollandimaalt õppimast tuleb, et siis järsku.... Nii, nl ja see kweker, nii vist on aiand. Ohsaaaa! Nüüd ma tean vist küll, mis tunne on ühel viimasel paadialusel kui talle mingit põhjakest näidatakse. Aga see siin pole mingi põhjake, see hostaparadiis on pilgeni täis ja ajab ülegi. Ja hinnad ka poole odavamad kui meil siin. Issver, millised sordid!!!! Oh, enne kui mind mingile võõrutusravile viiakse, peaks ikkagi elamise ära koristama. Ega ma nüüd siis nii laisk ka ole. Ja mis laisk. Abikaasa niikuinii ei viitsi siin netis tuustida ja on siiani rahul sellega, mis ma kokku tassin. Veel veidi, päev on ju ees veel pikk. Aga võib-olla läheks elekter tuulega ära? No see küll ei sobi, siis olen veel internetitu kah. Ei, ma siiski nüüd tõusen ja alustan...

Ja sina jeerum, jeerum küll!!!!!! Mis see siis veel oli? Suures hostamaanias olin segi ajanud udupeene riistapuu sisendid-väljundid. Õnneks jagus mul oidu ssssee sssindrima massin seinast välja tõmmata enne kui ta oma kokkusurutud tolmukotisisu oleks kõik laiali lennutanud. Ohhh, eesti keeles pole veel välja mõeldud neid sõnu, mida praegu lausuda tahaksin. Ma juba mõtlesin, et katus lendas pealt ja kogu õuetorm pääses tuppa. Aga, et miks ta siis nii paks ja valge on? Teistel inimestel läheb silme ees ikka mustaks. Mis minuga siis lahti on? Ja üleüldse, kes käskis nii hoolikas olla ja selle vooliku sealt ära võtta ja korralikult oma kohale panna.... Appi, enne poleks juhuslikult sisseastunud võõras arugi saanud, et mul koristada on vaja. Ja mille eest siis, hakkasin ju just oma lubadust täitma.... ???

Ja kas nüüd siis pean tõesti.... vist küll. Uhhhh, aga enne teen endale selle ehmatuse peale kohvi ja kaasale saab pelmeene ka keeta.
Või tellin homseks kohe kaks koristusfirmat?

Sunday, August 10, 2008

HOSTAD. VALMIS!!!

Algul oli meil neid kolm. Kähar hosta (Hosta crispula), süstjalehine hosta (Hosta lancifolia) ja kolmanda nime ei tea õigesti praeguseni. Ka see on meil väga levinud ja ammu tuntud sort/liik?, roheline kuldse randiga, mis õitsemise ajal muutub sama roheliseks nagu leht ise, aga keegi, isegi BA-st, ei oska mulle öelda, kas see nimi, mida ma talle pakuksin, ka õige on.
Et meie aias eriti varju ei ole, istutasime need kolm puhmast murusse kuuseheki ette, mis varjab nende eest kõrvetava lõunapäikese. Hostad edenesid siin hästi ja tasapisi hakkas neile lisa tekkima. Esimesed uued sordid leidsid endale koha vanema basseini juures. Aga neid tekkis järjest enam, nad kohe ise tulid meie juurde. Hakkasime seda loodud rida pikendama.

Kevadel nende kõrval istudes ja neid vaadates tundusid nad mulle kuidagi kurbadena. Miski neile ei meeldinud. Ja nende vahelt niitmine hakkas ka juba peavalu tekitama. Masinaga ei mahtunud enam hästi puhmaste vahele ja selle alt lendavad heinapebred rikkusid lehti.
Kas teha nende ümbrus mustaks? Alles me leppisime kokku, et rohitavat pinda ei suurenda. Aga kuidas siis? Ja niipalju taimi ootas ju veel pottidest väljaistutamist. Kuhu me need muretsetud-ostetud ja nii mitmeks puhuks tehtud kingitused paneme? Mingi materjaliga pind katta? Kooremults risustanuks uhked taimed ning killustik oleks neile liiga terav.

Hostad on väga väärikad ja rahulikud. Nad pakuvad seletamatut turvalisust ja rasketel momentidel isegi lohutust. Ja sunnivad häid mõtteid mõtlema.
Mulle meeldib nende juures viibida. Ja ma tahtsin neid ka kuidagi esile tõsta. Murus hakkasid nad ära kaduma. Ja üleüldse - ega mulle need murusse pistetud taimed kohe kuidagi ei meeldigi.
Aga kõik, mis ma nende juures mõtlesin, mõtteks jäigi.

Ärritavaid kohti oli aias teisigi. Keset muruplatsi, maja ees püsikuaia kõrval vedeles Fibo-kruusa kott. Seda 3 kantmeetrit ei jüudnud keegi liigutada. Traktoriga teda ära lohistada ka ei saanud, koti põhi poleks seda vastu pidanud. Häbiplekk keset õue. Abikaasa oli teda küll hakanud pakkima väiksematesse kottidesse ja siis ära vedanud, aga ega see uus hunnik uues kohas ka erilist silmarõõmu pakkunud.
Ehitusest järele jäänud materjali puistasin peoga toalillepottidesse, et neis veidigi niiskust säilitada ja kasutasime ka terrassil pottides mullapinna kattena.


Põhiliselt oli ta meil mõeldud ja kasutatud vundamendi isoleerimiseks mullast. Kord juuni lõpupäevadel hommikul terrassil kohvi juues tekkis mul aga MÕTE. Aga mis siis, kui.....
Kui töölt tulnud abikaasale sellest rääkisin, milline idee mul tekkis, vaatas ta mulle korraks viltu otsa ja läks ära. Ma siis mõtlesin, et nohjah, ega ma peagi kõike saama, mis pähe tuleb. Aga ta oli juba hostade juures ja kutsus mu sinna, et ma tulgu ja vaadaku, kas nii sobib, sest voolik oli juba peenra piirjooni märkimas.
Ja et seal ei olnud võimalik pinnast ringi kaevata, kasutas ta umbrohu hävitamiseks Roundupi. Hostade kaitseks kasutas ta suuri kilekotte ja lillepotte, mille alla olid taimed mürgitamise ajaks peidetud. 11.07 nägi hostaarium välja selline.

Tükk aega mõtlesime, millega me piirame loodava peenra. Kivid, mida olime kogu aias kasutanud ja mis siia sobinuks, olid meil otsas ja esialgu ei tulnudki head mõtet. Aga kergkruusa külgneva muruga piirnema ka ei saanud panna, sest ta lennanuks siis niidumasina alt lihtsalt minema. Kaalusime erinevaid variante ja jäime pidama puitpalisaadi juures. Esimesed meetrid said kohale juuli lõpus.
Aga et asi oleks väga kindel, asetasime hostade vahele veel umbrohutõrjeks ka ajalehed ja katsime siis need ehitusjäägi- kergkruusaga. Enne seda oleksime pidanud maad mitu päeva kastma, et ajalehtede all oleks esialgu piisavalt niiskust, aga seda tegi meie eest loodus ise. Kogu selle tegevusega kaasnes nii uute sortide istutamine kui vanemate ümberistutamine ja hostade grupeerimine, mis vajas ka korralikult vett ning seda jagati meie rõõmuks tõesti ohtralt.
Veel eile nägi meie istandus selline välja ja eile hilisõhtul saime ka juurde mitu kaunist kingitust, mis tuli siia peenrasse ära mahutada.
Täna hommikul mõni tund tööd ja tulemus on selline. Esialgu segab veidi hele puit ja mürgitatud mururant, aga selle peaks aeg korrastama. Puit muutub hallikamaks-pruunikamaks ja muru peaksvähemalt kevadeks uuesti vastu ranti kasvama. Aga vaatamata ümberistutamisele ja nii mõnegi sordi tükeldamisele-räsimisele, näevad me lemmikud tumedal pinnal hoopis paremad välja.