JAHISAAK

Mutt, peene nimega Talpa euroaea, ei kujuta meie aias enam probleemi. Ma ei tea, kus nad siinkandis päriselt elutsevad, kas orgudes olevates metsades või kuskil kaugemal aedades.
Olime ka meie nendega kunagi hirmsasti hädas. Ja mitte ainult muttidega, ka vesirotid pidasid siin räämas olnud aias oma pidu.
Aia rajamise algusaastad olid ikka päris nukrad. Ükskõik, mis siia istutatud sai, oli kas üles songitud või ära näritud. Kevaditi võis näha kuidas noored puukesed olid jälle külili vajunud, sest nende juured olid vesiroti toidulauale viidud. Milleni ei olnud vesirott jõudnud, seal olid jänese tervad hambad oma töö teinud. Vesirotid hävitas õnneks üsna pea vanemate koer, oli meil üks imeline loom. Jäneste ja kitsede vastu leidsime ka vahendeid, puude tüved oli talveks vaja kaitsta. Kui ühe noore puu kooris jänes jaanipäeva ajal valgeks luukereks, hakkasime neid võrkudega kaitsma.

Aga muttidele ei aidanud miski. Küll peletasin neid varakevadest peale igasugu lõhnavate taimedega - toomingad, ebajasmiinid, sirelid, leeskputk. Ikka õitsemise järjekorras ja kõike pole meeleski Aitas mõneks ajaks, aga siis jätkus nende pealetung veel hoogsamalt ja mutid ainult naersid mu üle. Ja oli ikka nii, et mina istutasin vaarikad ja õhtul või varahommikul olid nad jälle maa peale tõstetud. Ja siis ma istutasin jälle ja jälle olid nad maa peal. Mõtlesin siis, et ega ma jonni ei jäta ja istutasin ikka uuesti ja uuesti kuni taimed selle väntsutamise peale lihtsalt ära kuivasid. Vennanaiselt kuulsin, et nemad kasutasid kord mutitõrjeks kurgipeenras karbiiti. Nad lasksid ta siis ühest käigust sisse ja tõmbasid tikust tuld. Noh, ja kui see jõmakas käinud oli, oli terve peenar õhku lennanud, kurgikestel jalad ülespidi. Aga mutid olid järgmisel päeval ikka sealsamas edasi toimetanud. Kord panin voolikuotsa ühte mutikäiku mõeldes, et ega nad ometi mõned veeasukad ole ja ehk nüüd ometi otsustavad nad meie aia rahule jätta. Lasksin kaevu tühjaks, kogu kivitee, mille all see mutirada asus, kukkus maapõhja, aga muttide pidu käis veel vihasemalt edasi. Kasutasime igasugu purke ja lõkse, ei aidanud need miskit. Ma ei taha sellele ajale enam hästi mõeldagi.
Siis aga saime harpuunitaolise riistapuu. Kui sellega oli 17 mutti kinni püütud, oli rahu majas. Järgmistel aastatel sain neid ka ikka püütud-hävitatud, aga siis ei ületanud nende arv kümmet. Nüüd on meil lausa mutivabu aastaid, aga mõnikord siiski eksib keegi neist uute jahimaade otsinguil siiapoole. Et nende tee on kohe märgatav, ei pääse nad ilmaski aeda sisse. Mõnikord on mul neist lausa kahju. Elanud siis seal edasi, kus nad olid ja neid keegi ei seganud.
Ja kui ma nüüd vahel harva kuulen oma meest indiaanlasehäälitsusi tegemas, ei kahtle ma enam tema vaimses tervises. Tegu lihtsalt rõõmuga järjekordse sõjasaagi üle.

Ega ma polnudki varem väga palju neist lugenud, aga täna vaatasin kohe päris mitut artiklit. Neist kõige huvitavama leidsin siit. Teadsin kogu aeg, et mutt on pime, aga tuleb välja, et ta näeb päris hästi. Ja see, et nad kannibalid ka veel on... polegi ta nii armas midagi.

Eks ma nüüd mõned loomakaitsjad endale kallale ässitan. Ja ega ma nüüd loomade piinamist ka õigeks ei pea, aga mõnikord on neid eriti aktiivseid kohe päris "huvitav" kuulata. Ühes televestluses püüdis üks noorik seljatada V.Korzetsit ja üsna tobedate argumentidega. Aga kõige kummalisem oli see, et üle põlve tõstetud jalakesi kõlgutades näitas ta kõigile kalleid, ilusaid nahksaapaid. Arvan, et kui mina oleksin olnud tookord vestluskaaslase asemel, oleksin vist tal need saapad jalast ära kamandanud.
Noh, ja ehk võetakse kunagi vastu ka aednikekaitse seadus:)