PEALE VIHMA

Meie oleme siis see õnnistatud paik siin Eestimaal, kus esmaspäeval sadas ühe tunniga maha kolmandik kuunormist. Selle valingule järgnes üks tugev vihmahoog teise järel, vahepeal üritas siiski päike ka pilve tagant piiluda. Teisipäeval aga nuttis kogu taevas sekundikski hinge tõmbamata. Vaadates seda veemöllu ja mitte lihtsalt vihmasadu, vaid veetormi, sest ka tugev tuul räsis-sasis puid ja teisi taimi, tundus uskumatu, et see oli vaid kolmveerand kuu sajunormist. Minu arvates saime me küll vist mitme aasta vihma tagantjärele. Ja kindlasti on miski sassis sünoptikute mõõtühikutega. Millimeetritega polnud vähemalt meie aias küll mingit tegemist. Basseinid ajasid üle ja järved tekkisid sinna, kuhu neid üldsegi planeeritud polnud.

Kuigi aknast vaadates tundus kõik korras olevat, oli aeda mul küll hirm minna. Võtsin kaasa käärid ja fotoaparaadi, et jäädvustan siis selle laastamistöö tagajärgi. Lohutasin end mõttega, et lihtsalt sügisene koristustöö algab lillede mahalõikumisega varem ja selle saab siis pikema aja peale ära jaotada.
Aga... päike paistab, taevas on sinine imeilusate lumivalgete pilvedega ja kõik mu lilled on püsti! Absoluutselt kõik!!!
Muretsesin enam ülikõrgete püsikute - vaigulillede, mis on kaugelt üle 2m kõrged, aga ka ängelheina, kobarpeade, lurslillede, jt pärast. (Kahjuks lõikab see slaidshow osa pilte maha, nii, et nende kõrgusest täit aimu ei saa). Aga viimaste küünlakujulised õisikud paistsid juba kõrgele ja kaugele. Püsti seisid floksid, pojengipuhmad ja kõik kergesti lamanduma kippuvad lilled - isegi hiline kukekannus. Ime missugune!
Et jõudsin pühapäeval enne sadu ära korjata päevaliiliate äraõitsenud õied, ei olnud vihmaga avanenud järgmised pungad ja ka nemad tundsid end suurepäraselt.
Kõik laialehised taimed - rodgersiad, kilplehikud, laudlehed, puud ja põõsad on rohelisemad ja lopsakamad, end kenasti välja sirutanud ja puhevile ajanud.
Ainult viljapuude ja - põõsaste oksad on lookas, aga mitte vihmast.
Kas taimed ja maa tõsti janunesid selle veehulga järele? Ju vist.

Ja oma aeda vaadates meenusid mulle V.Orehovsi vaikselt öeldud sõnad: "Kui te tahate, et teie aed oleks alati ilus ja taimed seisukindlad ning terved, hoidke neid veidi näljas. Nad ajavad oma juured sügavale, et vett ja toitu kätte saada ja muutuvad aina tugevamaks."
Olen selle õpetuse järgi aastaid toiminud ja kui olen aeda üle mitme aasta mõnikord kevadel väetanud, olen kasutanud ainult sügisväetist, kus lämmastiku osakaal on üliväike. Ja ma ei näe sugugi, et nad näeksid halvemad välja kui teistes aedades, pigem vastupidi.
Ju on taimedele ikkagi ülesöömine sama kahjulik kui inimestele.

Umbrohtu on küll kõik kohad täis, ju sai tema ka väge juurde. Hoolitsetud murust on aga paari päevaga korralik heinamaa saamas. Ja seni lopsakad terrassiamplid näevad väga räädakad välja.